“Eestlased on väga ettevõtlikud ja oleme harjunud ise hakkama saama. Ent energiahindade tõus surub ettevõtjad käpuli,” ütleb Eesti väikeste ja keskmiste ettevõtete assotsiatsiooni (EVEA) president Ille Nakurt-Murumaa. “Olen küll suur vabaturumajanduse pooldaja, kuid praegu ma elektri piirhinna kehtestamisest paremat lahendust ei näe.”

Nakurt-Murumaa räägib intervjuus Pealinnale, kuidas on võimalik multikriisiajal ettevõtlust elus hoida ning mida saaks valitsus teha, et ettevõtjad ei lööks käega. Kõrgele elektrihinnale piirhinna kehtestamiseks tuleks tema sõnul jagada ümber energiaettevõtete hiigelkasum.

Meil on järjest olnud koroona, tarne- ja energiakriis. Kuidas ettevõtted on nendega toime tulnud?

Kui tuleb kriis, olgu see majanduskriis või mingi muu kriis, siis pärast seda hakkab ettevõtlus tavaliselt jalgu alla võtma ja läheb normaalsetesse rööbastesse tagasi. Nüüd ei jõudnud koroonakriis lõppedagi, kui algas sõda Ukrainas ning koos sellega energiahindade meeletu tõus. See on teatud aladel surumas ettevõtjaid lausa käpuli.

Millised väikeettevõtjad siis juba on käpuli?

Eriti valusalt puudutab see praegu nö mugavusteenuseid pakkuvaid ettevõtteid. Teiste seas spaad ja iluteenuseid pakkuvad asutused, kellest paljud on ka väikeettevõtjad. Näiteks toitlustusasutused ja väikesed toi-dutootmisega seotud ettevõtted, pagari- ja kondiitriärid. Näiteks sulgeb uksed Saaremaal pikki aastaid tegutsenud leivatööstus.
Kannatavad valdkonnad, mis on väga energiamahukad, kuid mille kasumid on suhteliselt väiksed. Seal pole võimalik energiahindade tõusu kanda üle toote lõpphinda. See poleks enam tarbijale jõukohane ja ta loobub sellest tootest.

Kas on ka vastupidiseid näiteid, kus tänu kriisidele on uusi firmasid juurde tulnud?

Niisamuti kui koroona ajal oli firmasid, kellel tänu kriisile läks isegi paremini kui varem, on ka praeguse kriisi ajal neid, kellel on hakanud hästi minema. Covidi ajal tekkisid täiesti uued ärivõimalused, nagu näiteks isikukaitsevahendite pakkumine.
Ka nüüd tekib juurde ettevõtteid, kes pakuvad uusi lahendusi näiteks küttesüsteemide tõhustamise alal. Teatud valdkonnas teevad edusamme ka materjali müügi ja vahendusega tegelevad ettevõtted. Maal läheb praegu väga hästi neil, kes pakuvad küttepuid ja graanuleid.
Üksikutel aladel läheb vaatamata uuele kriisile paremini kui mullu. Ent kui vaadata suurt pilti, siis on olukord ikkagi nukker.

Kui nukraks võib see pilt talvel minna? Valitsus on soovitanud ettevõtetel, kes toime ei tule, lausa uksed sulgeda.

Peame arvestama, et Eesti on valdavas osas ikkagi väikeettevõtluse maa. Kolmveerand meie palgatöö tegijatest töötavad väikestes ja keskmistes ettevõtetes. Kui riik soovitab neil uksed sulgeda, siis muidugi mõnel puhul võib seda isegi kaaluda, kui alternatiiviks on elektri eest maksmiseks laenu võtmine. Kuid see poleks enam ratsionaalne viis toimimiseks ning ükski ettevõtja selliselt hästi toime ei tuleks.

Uste sulgemine aga tähendab ka töötajate koondamist. Tööandja ei saa vastu talve kedagi koju saata, öeldes, et võib-olla teeme kevadel uksed uuesti lahti. Sel juhul peaks ta ka kevadeni palka maksma, mida aga ta kindlasti niisugustes tingimustes ei suuda. Koondamised tähendavad hoopis lisakoormust töötukassale.

Millist rohtu oleks riigil selle vastu pakkuda?

Lühiajalises vaates tuleb ettevõtjatele kriisiabi pakkuda. Muidugi pole lahenduseks see, et riik hakkab kinni maksma ettevõtete elektriarveid või küttekulusid. See poleks ei riigi ega ka ettevõtete poolelt mõistlik lahendus.
Aga selleks, et anda ettevõtjatele kindlustunne saamaks planeerida oma eelarvet ja energiakulusid, on praegu ühe lahendusena välja pakkuda niisugune vahend nagu elektri reguleeritud hind. Olen küll sügavalt vabaturumajanduse pooldaja, kuid praegu elektri piirhinna kehtestamisest paremat lahendust ma ei näe.

Kas peate siis silmas seda, et elektri universaalteenus kehtestataks ka ettevõtetele?

Mitte just seda. Universaalteenuse hind on piirhinnast olemuslikult erinev. Universaalteenus tähendab, et meil on üks teatud hinnaga pakett, mis on müüjatele kohustuslik ja tarbijatele vabatahtlik. Piirhind tähendab, et teatud hinnast kõrgemat hinda müüja ühegi paketi puhul küsida ei tohi. See tekitaks olukorra, kus elektrienergia müüjate kasumid väheneksid. Kuid see annab ettevõtjatele ja elanikele kindlustunde, et nad saavad oma tegevusi mingis pikemas plaanis ette planeerida.

Riigikogus on praegu eelnõuna arutusel just universaalteenuse pakkumine ka väikeettevõtjatele. Kas te ei ole sellega rahul?

Selles eelnõus nähakse ette, et universaalteenus tehakse kättesaadavaks ka väikeettevõtjale, kuid sellele üleminekul peab maksma leppetrahvi, kui see on lepingus sees. Teiseks tehakse universaalteenus kättesaadavaks vaid neile, kellel on oma leping energiamüüjaga. Kuid väikeettevõtjad toimetavad paljuski üüripindadel. See tähendab, et väikefirmal, kellel pole oma lepingut elektrimüüjaga, vaid talle vahendab seda hoopis üürileandja või hoone haldur, kes ise ei ole väikeettevõtja, ei pääse universaalteenusele lihtsalt ligi. Ta peab ostma elektrit selle hinnaga, mida pakub talle hoone haldaja.

Milline võiks siis olla ettevõtjatele see elektri piirhind? Reatarbijatele öeldi välja, et universaalteenuse hind on 19 senti kilovatt-tunni eest ning see võib ajas muutuda.

Võrreldes aastataguse ajaga ei ole 19 senti kWh eest sugugi odav hind, isegi kui ka piirhind oleks samasugune. Ettevõtjale on vaja kindlustunnet, et see hind jääb püsima ning ta saab oma kulud ja tulud ratsionaalselt läbi kaaluda ja hinnata oma tegevuse mõistlikkust. EVEA ega meie liikmed ei ole öelnud välja konkreetset numbrit. Ka universaalteenuse hind võib ajas muutuda. Konkurentsiamet on valmis seda aeg-ajalt üle vaatama, mis tähendab, et tarbijatel pole mingit kindlustunnet.

Pakute EVEA esitatud kümne ettepanekuga energiakriisile ka pikemaajalisi lahendusi, kui vaid elektri piirhind.

Ettevõtjad tahavad ikkagi pikemaajaliselt ise tegutseda, mitte riigilt abi lunida. Pikemas perspektiivis tuleb riigil panustada sellesse, et aidata vähendada ettevõtjate energiakulusid. Tegeleda tuleks mitte ainult kortermajade soojustamise ja energiatõhusaks muutmisega, vaid pakkuda Euroopa Liidu toetusmeetmeid EAS-i ja Kredexi ühendasutuse kaudu, et meie ettevõtted saaksid investeeringutoetusi muutmaks ka oma hooneid energiatõhusamaks. Leida tuleks lahendusi jääksoojuse kasutuselevõtuks.

Kas riik on teie häält nüüd kriisi ajal ka rohkem kuulda võtnud?

Ei saa öelda, et riik üldse kuulda ei võta ning et meid on ukse taha jäetud. Riigikogu komisjoniga käib praegu arutelu universaalteenusele ülemineku detailide üle. Saame oma seisukohti seal esitada. Meile öeldakse, et leppetrahv elektripaketi vahetuse eest on normaalne äririsk. Meie ütleme, et praeguses kriisis see ei ole normaalne äririsk – see on üle mõistuse äririsk. Nii me riigiga vahel vaidlemegi, kuni rahuldava lahenduseni jõuame.

Miks valitsus ei ole ettevõtetele tõsiseid kriisimeetmeid välja pakkunud, nagu on seda teinud paljud teised Euroopa riigid?

Valitsusel on palju tegemist julgeoleku ja Ukraina sõja küsimustega ning väga palju energiat läheb selle peale.
Kuid ehk neid kammitseb inimlik vaade, et tark ei torma, või et küll see hull aeg läheb iseenesest mööda. Koroonakriisis ju nägime, et võib-olla lähebki mööda ja riik ei peagi ehk ettevõtluse alal mingeid otsuseid tegema.
Rahaliselt paremas seisus olevad Euroopa maad, nagu näiteks Saksamaa, on järjest tugevamalt oma ettevõtjate kõrvale asunud. Erinevalt koroonaajast, kus iga riik üritas tekki rohkem oma peale tõmmata, on energiakriisi puhul näha tihedamat üksteisega läbiarutamist ja koos mõtlemist. Aga ka Euroopa tasemel oleks vaja kiiremaid otsuseid.

Kas ka suured ettevõtted ootavad kriisiabi, et oma ülikõrgete energiahindadega kuidagi toime tulla?

Meil on Eestis alla 200 suure ettevõtte. Kui juhinduda Euroopa Liidu ettekirjutustest, siis enamik meie ettevõtteid mahuks kriisiabi meetmete alla. Üksikud meie suurfirmad saavad kindlasti vajadusel ka laenuraha abil toimetada. Saame aru, et suurtele pole võimalik elektri universaalteenust rakendada, kuid seda enam peaks kiirustama, et see kehtiks väike- ja keskmistele ettevõtetele. Ideaaliks on kõigile reguleeritud piirhind, kuid selle puudumisel on mingiks lahenduseks ka universaalteenus.

Kuidas saab kohalik võim praeguses kriisis ettevõtteid rohkem aidata?

Kui Tallinn pakub tugevama ja suurema omavalitsusena oma ettevõtetele mingit toetust, siis väiksemad omavalitsused seda teha ei saa. See paneks ettevõtjad ebavõrdsesse olukorda. Vaja oleks ikkagi riigimeetmeid.

Aga riigi maksumaksja ja tavatarbija võib küsida, et miks me peaksime kriisi ajal veel toetama ettevõtteid, kellest mitmed lausa suplevad kriisi tõttu kasumis?

Täiesti õigustatud küsimus. Ma ei peagi õigeks mingite toetuste maksmist maksumaksjate kulul. See ei ole mõistlik.
Praegune elektri universaalteenus või tulevane piirhind saab tulla ainult energiaettevõtete suure kasumi arvelt. Energiaettevõte ei saa teenida raskel perioodil ülikasumit. Lihtsalt maksumaksja taskust raha korjamine ei ole sel puhul õige.

Kas see tähendaks ka Nord Pooli elektribörsi sulgemist ja CO2 kauplemise lõpetamist?

Energiamüüjate kasumid nüüdsel kõigile raskel ajal on kolossaalsed. Isegi kui loobuda elektribörsist ja CO2 kauplemisest, ei vähenda see suurte energiafirmade kasumit.
Eesti Energia on riiklik firma ning praegusel keerulisel ajal saada nii suurt kasumit meie kõigi arvel on ebaõige ja ebamõistlik. Toetusmehhanismid saavad tulla ainult energiaettevõtete kasumi arvelt. See ei pea tähendama kasumi täiendavat maksustamist või kasumi äravõtmist, vaid läbi elektri piirhinna, mille arvel ka ülisuur kasum väheneb. Meetmed oleksid piiratud ulatusega ning ajutised. Raskel ajal on need aga suureks abiks.

Kui suureks abiks raskel ajal on alustavale ettevõtjale töötukassa pakutav 6000 euro suurune ettevõtte alustamistoetus? Kas see on piisav või on seda üldse vaja?

Kui ettevõtlusega alustada, siis on tähtis teada valdkonda, kus tegutseda. Kriitiline tuleb olla tööturu meetme osas, kus töötukassa ühe võimalusena töötu staatusest välja saamiseks pakub võimalust ettevõtlusega alustamist. Tehakse mingi koolitus ja antakse ka toetust, aga kas sellest saab selline ettevõtlus, mida me ettevõtlusena silmas peame, on kahtlane. See on pigem vabakutseliseks hakkamine või iseendale tööandjaks olek, mis tähendab, et suur hulk töötukassalt toetust saanud inimesi ei pruugi jätkusuutlikult tegutseda.

Ehk näitab see riigi suhtumist, et anname probleemist lahtisaamiseks lihtsalt raha kätte?

Kui antavale toetusele ei tule järele riigi üldine positiivne suhtumine ettevõtlusse, siis muutub sellel alal tegutsemine keeruliseks. Valitsuse liige ei pea esinema avaldustega, et keskmine ettevõtja on suli, kes sõidab ringi luksusmaasturiga, kuid makse ei maksa. Kõige olulisem on ettevõtja ja ettevõtluse tunnustamine. Kui selle juurde tuleb töötukassa kaudu mingi toetus, siis kindlasti ettevõtlike inimeste arv riigis suureneb. See tähendab, et tekib palju inimesi, kes jaksavad toita iseennast ja oma peret ning maksta riigile ka makse. Kui võetakse palgale veel uusi töötajaid, siis on see ka riigile puhas boonus.

Millised on võimalused palgatöö kõrval ettevõtlust harrastada?

Ettevõtlus palgatöö kõrvalt on pigem “elustiili ettevõtlus”. Palgatöö kõrvalt saab tegutseda vabakutselise spetsialistina või pakkuda oma professionaalseid oskusi. Või tegeleda oma äriidee läbimõtlemise ja ettevõtte käivitamisega. Teiste inimeste tööjõudu kasutada ja l isaväärtust tekitada on palgatöö kõrvalt äärmiselt keeruline ning sageli ka vähe tulemuslik. Lisaks tekib sellisel rööprähklejal läbipõlemise oht. Seega ei ole selline tegevus väga otstarbekas ning samuti ei ole see eriti tervislik.

Kui suur peaks alustaval ettevõtjal olema stardikapital, et edukalt startida?

Stardikapitali suurus sõltub alustava ettevõtte tegevusvaldkonnast. Teenuse pakkumisel on stardikulud väiksemad ning võib-olla piisab mõnest tuhandest eurost. Alustada saab kodukontoris, piisab arvutist ja lihtsast veebilehest ning Facebooki kontost. Tootmine ning eriti teadmistemahukas tootmine eeldab oluliselt suuremaid alusinvesteeringuid.

Kui ettevõtlikud üldse on eestlased? Kas ettevõtet on lihtne asutada?

Eestlased on väga ettevõtlikud ja eriti ilmekalt tuleb see välja kriiside ajal – me oleme harjunud ise hakkama saama. Praegu on ka ettevõtet luua väga lihtne, seda saab teha arvuti tagant lahkumata ja piltlikult öeldes poole tunniga. Isegi ettevõtte loomiseks nõutav põhikirja näidisvorm on olemas, täida vaid puuduolevad lüngad. Oma firmat saab asutada ka ilma sissemakset tegemata, tuleb maksta vaid riiklik registreerimistasu.

Mis on peamiseks takistuseks ettevõtlusega alustamiseks?

Peamine takistus ettevõtlusega alustamisel on hirm, et ma ei saa, ei oska ja mul pole vahendeid ning see kõik on väga keeruline. Lisaks ka ühiskonna halvustav suhtumine, et palgatöö on nn aus töö, aga ettevõtja on spekulant ja OÜ-taja. Halvustavat suhtumist kultiveerivad ka paljud arvamusliidrid ministritest kuni riigiametite peadirektoriteni.

Praegu käib ka kampaania, et kui jääd töötuks või ei saa hakkama, loo oma firma. Kas oma firma loomine on siis tõesti päästerõngas?

Ainus koht, kus ettevõtlusega alustamist soovitatakse, on töötukassa. Seda tehakse pigem selleks, et tööturumeetmete pakkumine lõpetada. Aga niipea, kui oled ettevõte asutanud, oled riigi vaates OÜ-taja, sest sa ei jaksa endale maksta turu keskmist töötasu ning sul on võib-olla ainult paar klienti. Kümne asutatud ettevõtte kohta jääb üks-kaks elujõulist, mis toimivad ka viie aasta pärast. Ettevõtluse turule tulek on keeruline. Eriti sektorites, kus suured konkurendid on ees. Keeruline või pea võimatu on osaleda riigihangetel, sest sa ei kvalifitseeru, kuna oled liiga uus ja tundmatu. See on ka üks põhjus, miks ettevõtete suremus on nii suur.

Milliseid toetusi pakub Tallinn ettevõtetele?
• Väikeettevõtja digilahenduste toetust
• Mittetulundustegevuse toetust
• Väikeettevõtja välismessitoetust
• Messitoetust
• Praktikajuhendaja toetust
• Nõu alustavale ja tegutsevale ettevõtjale
• Info toetuste taotlemise kohta asub https://www.tallinn.ee/et/ettevotjale/teenused-ja-toetused/

Eesti ettevõtetest on üle 98% väikefirmad
• 99,8% Eesti ettevõtetest on väikesed (kuni 49 töötajaga) või keskmised (kuni 249 töötajaga). Seejuures on 98% kuni 49 töötajaga.
• 2021. aastal oli Eestis 145 717 aktiivselt tegutsevat ettevõtet. Neist 177 oli üle 250 töötajaga, 1122 249-50 töötajaga, 6248 49-10 töötajaga ning 138 134 alla kümne töötajaga ettevõtted.
• Tallinnas oli 2021. aasta seisuga 94,7% alla kümne töötajaga, 4,3% 10-49 töötajaga ning 0,8% 50-249 töötajaga ettevõtteid.
• Kriisid on firmade arvu vähendanud. Kui näiteks enne koroonaaega 2019. aastal oli Tallinnas 5202 füüsilisest isikust ettevõtjat, siis 2021. aastaks oli neid järgi jäänud 4691.
• Erafirmadest annavad 80% juhtudel inimestele tööd just väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted;
• 84% erafirmade investeeringutest teevad väikeettevõtted, 76% sotsiaalkindlustusmaksu ja 75% tulumaksu laekumistest tuleb väikeettevõtetelt.