“Ma arvan, et Eesti naine on väga stiilne. Ma soovitan mitte karta näidata seda stiilsust välja,” lausub moedisainer Diana Arno (38). “Sest paistab, et meie inimesed ei julge nii palju riskida, kui seda tehakse mujal. Nagu kardetakse olla liiga erk, kõik on tagasihoidlikud.”

Möödunud nädalal toimunud moenädalal Tallinn Fashion Week võitis peapreemia ehk Kuldnõela moelooja Diana Arno. Pealinn uuris, kui raskelt või kergelt see tiitel tuli ja kui palju peab vaeva nägema, et moemaailmas läbi lüüa.

Kui seda Kuldnõela kollektsiooni vaadata, siis see on väga särtsakas ja mõjub nagu vitamiinipomm. Mis puhkudeks see on mõeldud ja mis teid inspireeris seda just niimoodi tegema?

Minu jaoks oli tähtis süstida oma klientidesse head meeleolu, et oleks hea tuju. Ja see loob eelduse, et kõik saab korda, kõik laheneb positiivselt. Tahtsin teha midagi sellist, mis paneks unustama neid raskeid probleeme, mis praegu kogu maailma vaevavad. Ma loodan, et saime sellega hakkama.

Kuidas mõjutas pandeemiaaeg teie tegevust? Kas kliendid ka kadusid, sest ei soovinud sel ajal mõelda, kuidas ilusti riides käia?

Muidugi olime šokeeritud, et meie pood pidi olema kinni. Aga see-eest interneti kaudu müük oli hea. Saime ka riigilt toetust. Nii et šokk oli, aga saime hakkama.

Kuidas see muutis teie mõttemaailma?

Rohkem roheliseks muutis, ja hakkasime mõtlema rohkem mugavamate riiete tegemise peale. Hakkasime tegema riideid, mida saab kanda ka kodus. Me peame ju kiiresti reageerima inimeste soovidele ja vajadustele.

Kui stiilne on Tallinna tänavapilt võrreldes näiteks Londoniga?

Tallinn on küll stiilne, aga tagasihoidlik. Paistab, et meie inimesed ei julge nii palju riskida, kui seda tehakse mujal. Nagu kardetakse olla liiga erk, kõik on tagasihoidlikud. Mujal on seda värvikerksust ja mitmekesisust rohkem, ei kardeta välja näidata oma iseloomu. Ei kardeta teistest erineda.

Mida soovitate Eesti naistele, kuidas olla stiilsemad?

Ma arvan, et Eesti naine ongi väga stiilne. Ma soovitan mitte karta näidata seda stiilsust välja, mitte karta. Ja kui on vaja, tulla meie juurde.

Kas olete kogu elu teadnud, et tahaks moeloojaks saada ja luua oma brändi?

Kindlasti mitte. Enne seda olen saanud kaks kõrgharidust ja töötasin suures firmas. Kui ma olin 27, võib-olla siis hakkasin mõtlema, et tahaksin õppida, saada moeloojaks. Aga enne seda mul olid mingid kokkupuuted sellega. Näiteks kui olin 14, palus sõbranna teha talle eskiisi lõpukleidi jaoks. Minu vanaema õmbles hästi palju mulle ja minu õele ja siis ma nägin, kuidas ta tegeleb sellega. Ja mulle alati meeldis see. Olid veel teised põhjused, näiteks ma olen pikka kasvu ja kõik pintsakud olid lühikesed, püksid samuti. Siis ma kasutasin ateljee teenuseid ja disainisin natukene seal. Aga see, et ma võiksin hakata sellega reaalselt tegelema, mulle kuidagi pähe ei tulnud. (Naerab.)

Mis valdkonnas need kaks kõrgharidust olid, mida te mainisite?

Esimene oli seotud majandusega. Aga teine oli bisnes-management.
Ehk siis üldse mitte loominguga seotud alad, aga samas väga vajalikud, et ka brändina läbi lüüa.
Jah, see oli väga vajalik, et aru saada, kuidas teha mitte ainult kunsti, vaid ikkagi nagu äri selles valdkonnas.

Mitu aastat on Diana Arno bränd nüüdseks tegutsenud?

Registreering oli aastal 2012. Aga muidugi ma hakkasin sellega tegelema natuke enne seda. Rohkem kui kümme aastat.

Kui keeruline on olnud teekond selleni, kus te täna olete?

Kui ma vaatan tagasi, siis muidugi mulle tundub, et see oli väga keeruline. Aga kui sa tegeled ja toimetad ja lihtsalt teed, mis sulle meeldib, siis sa ei tunne, et see on väga keeruline. Lihtsalt teed oma tööd mõnikord väga hästi, mõnikord aga ei lähe nii hästi, nagu tahaks. Oli küll raskeid hetki, mil mõtlesin, et nüüd on kõik, aitab. Aga alati olid kõrval inimesed, kes uskusid ja toetasid ning ütlesid, et sa pead vastu pidama ja teeme uuesti, teeme ära! Tänu neile – minu sõbrad, minu tiim, minu sugulased, minu kallis pere – me täna siin oleme.

Kas Eestis on üldse raske olla moelooja? Milline oli teie jaoks peale alustamist kõige raskem etapp?

Eesti on väike ja see võib-olla aitab kergesti tuntuks saada. Aga saada kliente ja müüa toodangut on väga keeruline, kuna disainereid on palju, aga inimesi vähe. Selles on probleem. Muid probleeme ma ei näe.

Teie püsiklientuur on aastatega siiski välja kujunenud?

Just, ja tänu neile saime me selle Kuldnõela auhinna ka. Me suhtleme klientidega hästi palju. Nad ütlevad, mis nad meie tööde kohta arvavad, annavad nõu, ütlevad, mida tahavad endale järgmises kollektsioonis. Ja ma arvan, et see on nii meie tiimi kui ka klientide ühine võit.

Kes on teie püsiklientuur? Kes on see naine, kes kannab Diana Arno riideid?

Muidugi meil on oma muusa, keda ma ette kujutan, kui disainin. Aga naised on väga erinevad. Keegi on perenaine, ärinaine. Keegi on lastega, keegi lasteta. Aga kõik nad on sellised julged, nad armastavad tähelepanu, nad armastavad kvaliteeti, nad hindavad seda, mida me teeme, nad näevad kohe, kuidas kõik õmblused on tehtud, nad valivad endale asju, mis ei ole ühepäevased. Nad vaatavad, et sellega saaks elada koos aastaid.

Teie looming valmib siinsamas Tallinnas, kõik asjad teete siin?

Jah. Kõik valmib siinsamas, selle ruumi kõrval, kus me praegu istume. Seal on kuldsed käed, meie kallid õmblejad. See on väga mugav ka, kui klient on siin. Ta näeb, kuidas seda kõike tehakse. Ja kui midag on vaja parandada, sobitada rohkem figuuri järgi, siis on siin alati õmblejad, kes saavad aidata.

Mis materjale te kõige rohkem kasutate? Kus teie kangad valmivad?

Me tellime kangad enamasti Itaaliast. Oleme käinud palju messidel, kus leiame igasuguseid partnereid. Ja enamasti on nad Itaaliast, Portugalist, on ka Hispaaniast. Viimasel ajal oleme mõelnud teha uuendusi ja pöörduda ka rohelisse suunda, meie kangad on polüester ja naturaalsed kangad.

Moes on ju ikka nii, et trendid tulevad ringiga tagasi. Kahekümne aasta pärast kõik taas kordub. Kui palju teie võtate kollektsiooni luues eeskuju hooaja trendidest ja jälgite neid? Või pigem iseloomustaksite oma loomingut kui ajatut?
Kindlasti me vaatame trende. See on väga oluline meie jaoks. Aga me teeme niimoodi, et Eesti klient ei kardaks neid trende, kuna meie inimesed on natuke tagasihoidlikumad ja ei taha riskida. Me paneme need trendid hästi ettevaatlikult oma toodetesse sisse, ja on nii, et me juba teame, et paari aasta pärast üks või teine klient julgeb neid trendikaid asju osta. See on meie kogemus.

Ja siis peaks olema teie jaoks tähtis, et paari aasta pärast uusi kollektsioone luues sobiksid need tänastega hästi kokku?

Just, see on meie jaoks väga oluline, et vana kollektsiooni esemetega saaks edasi minna ka uues kollektsioonis.

Mida arvate massimoest, kuhu suunda see liigub?

Massimood on populaarne, ma arvan, et see sobib rohkem nagu noortele. Sellel on oma plussid ja miinused. Hea on see, et on hakatud rohkem mõtlema ka keskkonnale ja kasutatakse polüestrit ja vastavaid ümbertöödeldud kangaid.

Mida soovitate naistele, kelle garderoob on üle kuhjatud? Kui riideid on väga palju, aga kanda midagi ei ole?

Ma arvan, et hea oleks sel juhul kutsuda stilist, kes vaataks garderoobi üle ja annaks uue elu asjadele, mis on kaua seisnud. Mõnikord on niimoodi, et me lihtsalt ei näe, mis meie kapis on. Teine inimene vaatab selle peale teise pilguga, aitab riideid kombineerida ja niiviisi abiks olla. Võib leida lahendusi, mille peale garderoobi omanik ise ei tulegi. Nii et mina soovitan kasutada siin professionaalset abi. Ma vaatan meie töö pealt, kuidas stilistid oskavad väga hästi ja ootamatult ka meie kollektsioonides olevaid erinevaid esemeid kokku panna nii, et sünnib täitsa uus kvaliteet.

Kuidas luua riideid, mis oleksid mugavad? Tundub, et teie riided pole mitte üksnes trendikad, vaid ka kandjale mugavad.

Kõigepealt peab kuulama kliente. Tuleb aru saada nende vajadustest. Igaüks ju tunneb, millega tal on mugav olla, millega ei ole. Inimesed tahavad peale selle, et olla trendikad, ka mugavalt end tunda. Ja kuidagi on see meil välja tulnud, et suudame need asjad omavahel kokku viia. Ma ei teagi, kuidas. (Naerab.) Proovime, katsetame, teeme ümber. Küsime oma sõpradelt, kellele neid mudeleid näitame, mida nad arvavad, kuidas nad end neis tunnevad. See on suur protsess. Ei ole nii, et kohe joonistuse järgi hakkame mudelit tegema. Joonistusest valmis mudelini jõuame ikka pika protsessi kaudu, mille käigus tuleb teha palju muudatusi.

Paljud naised kurdavad, et tavalisi riideid, näiteks seelikut poest otsides on seal ainult väikesed suurused. Mida neile naistele soovitaksite?

Sel puhul võiks kasutada mõne õmblusateljee teenuseid. Aga minu meelest on turul praegu väga suur valik, neid asju on võib-olla isegi liiga palju. Aga kui sealt midagi ei leia, siis tuleb otsida mõne sobiva firma tooteid, leida sealt mõni disainer, kelle riietega edasi minna. Mitte aga hüpata kogu aeg siia ja sinna. Kui mõni disainer saab omaseks, siis oskab ta järjest paremini teie jaoks riideid kavandada.

Kui kaua valmib üks kollektsioon?

Mida te täpsemalt mõtlete? Kui rääkida Kuldnõela kollektsioonist, siis saime kutse osaleda veebruaris ja pärast seda algas ka töö kollektsiooniga. Valmisid eskiisid, valisime kangad, hakkasime õmblema… Kõik see kestis siis seitse-kaheksa kuud. Noh, tavalise kollektsiooni puhul räägime ikka umbes poolest aastast.

Päris pikk protsess. Kui palju on seal unetuid öid?

No ei ole väga palju. Kui sul on ikka juba kogemused ja saad oma tööd planeerida, ei jäta kõike viimaseks hetkeks, siis on kõik korras. Me oleme niisuguses rütmis juba rohkem kui kümme aastat ja oleme harjunud, et kui ühe kollektsiooniga lõpetame, siis ootavad meid juba uued. Kui kogu aeg tööd teha, siis pole vaja karta unetuid öid.

Millised on teie sihid ja eesmärgid tulevikule mõeldes?

Kindlasti tahame edasi liikuda, jõuda uutele turgudele, praegu on meil London, New York ja Helsingi, aga tulevikus võiks neid rohkemgi olla. Praegu müüme neis linnades oma asju interneti kaudu. Aga põhimõtteliselt saab meie asju osta ju igal pool maailmas. Meie põhiklientuur aga on muidugi Tallinnas, seejärel tuleb Pärnu, kolmandal kohal London ning seejärel ülejäänud.