"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
Räägu tänava ukraina kool muudab seni võhivõõrad õpilased ja õpetajad suureks pereks (0)
14. november 2022
Albert Truuväärt

“Me elasime Romnõ linnas, mis on 300 kilomeetrit Valgevene piirist – sealt tulistati meie suunas rakette,” rääkis praegu Räägu tänava ukraina koolis õppiv Polina. “Õhuhäire võib seal kesta isegi viis tundi. Mulle väga meeldib, millise lahkusega on eestlased meid siin vastu võtnud ja kohelnud.” Seni võhivõõrad inimesed on muutunud koolis ühtehoidvaks pereks, kus eesti õpetaja annab oma ainet eesti, Ukrainast pärit õpetaja aga ukraina keeles.

Kui arginädala hommikul fotograafiga Räägu õppehoonesse saabume, valitseb seal vahetunni ajal samasugune melu nagu ükskõik millises muus koolis Lapsed jooksevad koridorides ning suuremad tüdrukud sädistavad gruppides. Päeva teeb eriliseks see, et leivanädala raames toovad õpilased aulasse enda valmistatud võileibu, üks värviküllasem kui teine. Peagi asutakse neid hindama.

Teeme juttu 6. klassis käiva Polinaga, kes tuli Eestisse pool aastat tagasi õe ja emaga. “Koolis mulle väga meeldib, siin on õppimiseks head tingimused – meile on antud koolikotid, koolitarbeid ja kõik muu vajalik,” lausus tüdruk, kellele enda sõnul meeldib enim õppida keeli, nii eesti kui ka ukraina keelt. “Eesti keeles oleme üht-teist juba õppinud, ma natuke oskan eesti keeles lugeda ja veidi endast rääkida.”

Ka siinne toit meeldib talle. “Sõprade leidmisega ei ole probleeme: mul on kaks eestlasest sõbrannat, kellega räägime vene keeles, ning ka koolist leidsin mitu sõpra,” mainis Polina.

Praegu elab nende pere üürikorteris Stroomi keskuse lähedal. Vabal ajal meeldib Polinale koos lähedastega jalutada Stroomi rannas, sest meri on tema lemmik. “Käin tihti ka vanalinnas, kus on erilised vanad majad, seal oleme toredaid inimesi kohanud,” ütles tüdruk.

Mõistagi igatseb ta ka koju, kuhu jäid maha vanaema ja paljud sõbrad.

Uued sõbrad ja tuttavad

Aprillis avas Tallinna linn Ukraina sõjapõgenike lastele Lilleküla gümnaasiumi filiaalina Räägu kooli. Toona oli tegu pigem päevakooliga, kus lapsed said eeskätt võimaluse Eestiga kohaneda, oma muredest välja tulla ja teiste lastega mängida. Sekka pakkus kool arendavaid tegevusi nii ukraina kui ka eesti keeles. 1. septembril avati aga seal majas päris kool, kus lapsed õpivad Eesti õppekava järgi eesti ja ukraina keeles. Räägu koolis käivad Ukraina lapsed esimesest kuni kuuenda klassini. Praegu on koolis 432 õppekohta ja peaaegu kõik need on täidetud.

Ühtlasi on hingekirjas 30 õpetajat, kuigi kõik ei tööta täiskohaga. Ukraina õpetajaid on natuke vähem kui eesti õpetajaid ning kõik nad on siia saabunud alates esimesest põgenikelainest kevadel. Enne Räägu koolis kokkusaamist õpetajad üksteist ei tundnud. Nii mõnedki neist on üksikud lastega naised, kelle mehed jäid Ukrainasse.

Viisteist aastat inglise keele õpetajana töötanud Viktoria Rutkovskaja on üks neist. “Mulle meeldib siin töötada, sest siin on ukraina- ja venekeelne kollektiiv. Me saame üksteisest aru,” rääkis Rutkovskaja. “Lõime siin juba väikese kohaliku kogukonna. Oleme sõbrad, suhtleme omavahel ja aitame üksteist.”

Väiksemad on tublid keeleõppijad

Osa aineid, nagu ukraina keel ja matemaatika, õpetatakse ukraina keeles. Kuid esimesel aastal on eesti õpetajate peamine ülesanne teha lastele selgeks eesti keel. Eesti keelt on seetõttu esimesel õppeaastal isegi rohkem kui õppekava ette näeb.

Õppeasutuse juht Natalja Mjalitsina selgitas, et eesti keele õpetaja annab oma ainet eesti, Ukrainast pärit õpetaja ukraina keeles. “Eesti keeles toimuvad näiteks muusikatunnid, kehaline kasvatus, kunst, tehnoloogiaõpetus ning ka viienda-kuuenda klassi ajalugu ja ühiskonnaõpetus,” loetles Mjalitsina. “Üritame igal sammul eesti keele suunas liikuda. Selleks, et oma tööprotsesse kiirendada, räägime aga ikka keeles, mida oskame. Kes oskab vene keelt, kes kehakeelt. Õigupoolest on vene keel ju nagu kolmas või nn vahekeel – ka paljude laste jaoks. Nii et saame hakkama ja keeleprobleemide taha asi ei jää. Loomulikult lihtsustab see kolleegidevahelist suhtlust, kui on mingi ühine keel.”

Mjalitsina sõnul on lapsed tublid keeleõppijad. “Mida väiksem õpilane, seda paremini ta räägib, sest ta julgeb,” märkis ta. Õppejuht Külle Viks täiendas: “Väiksemad ei karda vigu teha – neil jagub mängulisust ja rõõmu. Suuremad juba kardavad eksida.”

Väiksemad ei karda vigu teha – neil jagub mängulisust ja rõõmu. Suuremad juba kardavad eksida.

Lisaks tutvustavad õpetajad ja lapsed üksteisele oma kombeid ja tavasid. “Kuskilt peab ju tulema ka Eesti komberuumi õppimine,” märkis ta. “Kus veel koolist paremini saaks õpetada, kuidas meil asjad käivad? Lisaks käivad paljud vanemad hommikust õhtuni tööl, või polegi suutelised lapsi õpetama, kuna õpikuid ja töövihikuid pole. Lisaks tundub, et eesti keele õpetajatele on langenud oluline ülesanne tuua Ukraina õpetajad lähemale Eesti haridussüsteemile.”

Rutkovskaja sõnul on siinne koolisüsteem Ukraina omale väga sarnane. “Teil on küll kolm semestrit, ukrainlastel seevastu seitse,” ütles ta. “Eestis pööratakse aga rohkem tähelepanu ka õpetajatele, Ukraina koolides on fookus eeskätt õpilastel ja lastevanematel. Siin tunneme, et meid, õpetajaid, hoitakse väga. Meil on siin mõnus olla.”

Positiivne õhkkond

Lapsed on pärit Ukraina eri kohtadest. Eesti õpetajate hinnangul iseloomustab Ukraina õpilasi temperamentsus ja häälekus. Nagu heas mõttes öeldakse – kogu maja on lapsi täis.

11-aastane Margarita Nemets saabus Tallinna ema, isa ja väikese vennaga mais. Ukrainasse jäid maha vanaema ja vanaisa. “Võime kaks tundi järjest jutustada, kuidas neil seal ikka läheb,” rääkis tüdruk. “Püüame omavahel iga päev rääkida ja vaatame uudiseid meie oblastist. Siin koolis meeldivad mulle lahked õpetajad. Nad räägivad meiega ja näitavad videoklippe. Õpetajad on head ja kool on ka hea ja uus.”

Viks on märganud, et ukraina lapsed on harjunud liikuma pigem arvukama seltskonnana kui eesti lapsed. Seda võib märgata nii vahetundides, sööklas kui ka õppekäikudel. “Osa lastest on pärit suurtest linnadest – vahest see tingib nii mõnegi erinevuse,” mainis Viks.

Massilist hirmu või pilti, et keegi nutaks kuskil nurgas, Räägu koolis näha ei ole.

Massilist hirmu või pilti, et keegi nutaks kuskil nurgas, Räägu koolis näha ei ole. “Koolielus ei paista laste traumad kuidagi välja, ehk ainult siis, kui psühholoog või klassijuhataja ütleb, et oli mingi intsident – näiteks sai keegi halva uudise Ukrainast,” lausus Viks. “Eile näiteks hakkas üks laps nutma ja oli tunnist ära tulnud, sest sai teate, et vanaema-vanaisa olid piirkonnas, kuhu langesid raketid. Polnud teada, kas ja kui hullusti seal viga saadi, aga laps lihtsalt ei valitsenud ennast, tunded läksid käest.”

Mjalitsina täiendas: “Olen lastelt kuulnud, et nad on kuskil keldris varjunud, aga me ei rõhu sellele – tahame, et koolikeskkond oleks võimalikult tavaline ja normaalne, ning lapsed võiksid oma traagilistest kogemustest välja tulla. Kui vanemad või klassijuhataja paluvad abi, siis loomulikult aitame. Praegu töötab koolis Ukraina taustaga psühholoog.”

Rutkovskaja lisas, et kui lastevanematega saab sõjast rääkida, siis lastega nad neid asju ei aruta. Uurides, kui palju kodumaalt põgenenud õpetaja endisele elule ja kodumaal käimas olevale sõjale mõelnud on, kaotas muidu elav naisterahvas korraks tasakaalu. “Mulle on see valus küsimus. Muidugi ma mõtlen kõigele…” Seda öeldes ukrainlanna hääl takerdus ja ta kattis näo kätega.

Paljudel topeltkool

Õpetaja Monika Allerti sõnul laseb ta lastel palju joonistada, et nad saaks ennast niiviisi väljendada. “Mina näen, et lapsed on väga avatud,” mainis ta. “Nad ei ole sinna sõjateemasse kinni jäänud. Ja tegelikult ongi nad ju hoopis siin ja koos üksteisega. Neil on uued sõbrad ja uus klass ning minu meelest läheb neil väga hästi.”

Paljud õpilased õpivad õhtuti veel interneti kaudu Ukraina koolis. “Täiendav distantsõpe ei ole kohustus, vaid võimalus. Osa vanemaid on soovinud, et laps jätkaks ka Ukraina koolis õppimist, juhul kui kool seda pakub,” selgitas Viks.
Ka ukraina õpetajatel pole kerge. Lisaks päevatööle tuleb neil tarmukatel naistel oma igapäevatöö raames koristada, pesta, kaste tassida ja mööblit vedada. Nii tekib küsimus, kuidas küll vastu pidada. “Enesehaletsust ei tohi lubada, siis kaob töövõime,” teab Natalja oma kogemusest. “Aga eks ikka head sõbrad ja kolleegid aitavad. Elus on hetki, kui sa pead oma asja ajama, ja muud polegi teha!”

Enesehaletsust ei tohi lubada, siis kaob töövõime.

Viksi sõnul on kool lapsi ja õpetajaid lähendanud. “Õpetajate päeval oli meil väljasõit, kus rääkisime, et sõda on halb põhjus omavahel kohtumiseks, ometi on see meid kokku toonud,” meenutas ta. “Oleme me nüüd siin koos rahu tegemas ja maailma parandamas. Me kõik saame selleks oma panuse anda.”

Viks lisas, et kui tekib raske hetk, ongi töötajad ja lapsed üksteise jaoks olemas. “Sõja ja kriisiga on see maailma päästmise missioonitunne sees – ja nõnda teedki oma tööd sisemise põlemisega.”

Tegelikult ei tea keegi, kauaks ukrainlased põgenikena Eestisse jäävad. Mjalitsina kinnitas, et loomulikult hoitakse kooli käigus just nii pikalt, kui vaja. “Nüüd, kui meil on esmavajalik juba olemas, tahaksime hakata ka edasi liikuma,” rääkis ta. “Võiks ühineda mitmesuguste programmidega, korraldada eri lõiminguid ja üritusi. Varsti on juba jõulud käes ja peab hakkama kontserti ette valmistama.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.