"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
suur intervjuu Ilmar Raag uue filmiga PÖFF-il: Lapsi ei tohi kohelda kui vähema mõistusega inimesi (1)
16. november 2022
Scanpix

“Ühtpidi soovime, et vanemad töötaksid usinalt, aga teisest küljest meenub meile “Tõde ja õigus”, kus Krõõt ennast surnuks rügas,” lausub režissöör Ilmar Raag (54), lisades, et lapsed vajavad rohkem vanemate tähelepanu. Raag astub PÖFF-il üles oma uue seiklusliku lastefilmiga “Erik Kivisüda”, mis räägib poisist, kes ei hooli kellestki ega millestki. Raagi sõnul toob ka sõda inimestes esile nii helgema kui tumedama poole. “Sõda teeb inimesi ka järsumaks ja ükskõiksemaks, sõda võimendab äärmusi,” leiab ta.

Ilmar Raagil linastub PÖFF-il uus film “Erik Kivisüda”. Läbi aegade kõige kallimas koostööfilmis kolib 11-aastane Erik vanatädi Brunhilda pärandatud majja. Seal elab aasta vanem Maria oma isaga, aga Eriku vanemad tahavad nad välja visata. Erikul on kivist süda. Teda ei häiri, et vanematel pole tema jaoks aega ja et tal pole ühtegi sõpra. Maria aga soovib üles leida oma kadunud ema, kes neid väljatõstmise eest kaitseks.

Kahekesi satuvad lapsed muinasjutulisele teekonnale Kahevahelmaailma ning Erik avastab, kui raske on kivist südamega tegelikult elada. Pikapeale hakkab ükskõikne poiss täiesti teistsuguse iseloomuga tüdrukut armastama. Pealinn uuris filmi autorilt, kas armastus sulatab ka päris elus kivist südameid.

Kas teie arvates on režissöör nagu kindral, kes võtteplatsil vägesid juhib? Kui nõudlik te ise olete ja kuidas näitlejates parima välja toote?

Eks neid režissööre on erisuguseid. Praeguse olukorraga seoses räägitakse, kuidas Venemaa sõjaline struktuur on selline, et kindral käseb, poob ja laseb. Aga NATO sõjaline kultuur on selline, kus kogu staap pakub ideid ja kindral valib nende hulgast välja parimad. Selles suhtes mulle meeldib, kui loominguline meeskond mind üllatab. Filmivõtete juures on minu jaoks kõige toredam, kui istun monitori taga ja näen, et näitleja esitus on suisa ime. Et see, mis hetkel sünnib, on tunduvalt rohkem, kui ma ise lootsin.

Kuna tegemist on fantaasiafilmiga, siis ma ütlesin meie Soome kunstnikule Kari Kankanpääle ja kostüümikunstnik Anu Lensmentile, et kui teil üldse on elus kunagi võimalik oma fantaasiat täiel määral mängu panda, siis see on see film. Enamasti antakse ikka mängureeglid kätte. Aga nüüd ma julgustasin neid, et lähme raamidest välja ja paneme hullu. Ja ma olen tulemusega ikka väga-väga rahul.

Olete öelnud, et teile väiksena ei meeldinud pedagoogilise sisuga lastefilmid ja te tahtsite luua ausat seiklust. Kas teie enda film tuli siis selline, nagu te lapsepõlves näha oleks tahtnud?

Jah, mulle pole meeldinud väga moraliseerivad lastefilmid, kus tegijad on võtnud lapsi kui vähema mõistusega inimesi. Mu filmis muutuvad täiskasvanud inimesed korra lasteks ja kõnetavad seda osa iseendast, mis on lapsemeelne. Seal on mingisugused detailid või episoodid, mida võib-olla lapsedki ei tajugi. Meie filmis on lapsed leidnud enda ja täiskasvanud jälle enda detaile.

Mulle pole meeldinud väga moraliseerivad lastefilmid, kus tegijad on võtnud lapsi kui vähema mõistusega inimesi.

Ma vaatan ka praegu täiskasvanuna ilma igasuguse sunduseta päris palju muinasjutu- või fantaasiafilme. Ja seda, et film pakuks ka täiskasvanutele huvi, olen ma püüdnud enda filmis järgida. Filmi on pandud sisse mõned teemad, mis on filosoofilises mõttes mulle endalegi huvitavad. Seal satuvad tegelased kahevahe maailma, mis on paik elavate ja surnute maailma vahel. Ja küsimus on, kuidas sealt tagasi saada. Peategelasele Erikule antakse vihje, et ta peab selleks näitama, et on elus. Küsimus ongi, et kuidas sa näitad, et oled elus, mis defineerib su elusaks olemise.

Selles filmis on ka esimese armastuse lugu. Erikul on kivist süda, aga kas armastus võib tõesti kivist südame sulatada?

Kiindumus on selline üsna kontrollimatu asi. Kui ta tuleb, siis ta tuleb ja ei saa enam midagi teha.
Aga selle filmi puhulgi oli põnev, et juba tegemise ajal hakkas see lugu elama oma elu. Kümneaastane poiss satub seiklustesse koos aasta vanema tüdrukuga. Loomulikult armub temasse, kuigi nad on erinevatest peredest, tüdruk on tunduvalt temperamentsem ja konfliktsem.

Temas on poisi jaoks ikkagi midagi külgetõmbavat. Üks küsimus filmis on, kas ja kui palju on see vastastikune. Kuidas suhtub tüdruk endast nooremasse poissi? Sellega on lood nii ja naa. Ühest küljest saavad nad filmi lõpuks aru, et mängivad teineteisele väga olulist rolli. Aga mis on selle suhte sügavam sisu või mis juhtub siis, kui nad saavad paar aastat vanemaks? Jällegi on inimestel võimalik hinnata seda erinevalt, kõik ei ole jälle ühene.
Esimene armastus on igal juhul alati väga ilus. Ja teisest küljest me teame, et see ei kesta kaua.

Kuidas meil üldse selle pühendumusega ühiskonnas on? Kas tarbimiskultuur on ka suhetesse pugenud, et me viskame ära, kui midagi läheb katki, ei paranda seda, vaid hangime uue. Kas suhted on nagu kiirtoit?

Ma pole elanud sada või 200 aastat tagasi. Tookord oli küsimus lahutamisest ühiskondliku surve tõttu lihtsalt raskem. Mis aga ei tähendanud alati, et mehed ja naised sunnitud abieludes õnnelikud olid.
Samas võib tänapäeval tõesti olla nii, et kuna lahutus on lihtsaks tehtud, siis iga suhte eest ei võidelda.
Kui me vaatame, millest popkultuur räägib, siis armastuse devalveerimise jutul pole kusagil kohta. Üheski laulus ei räägita, et armastus kaob ära, aga tühja sellest, kohe tuleb uus asemele.

Kui Erikul on kivist süda, et ta justkui alguses ei hooli kellestki või millestki, siis kas see viitab kuidagi ka praegusele olukorrale ühiskonnas?

Jah, filmil on selline sotsiaalselt kriitiline aspekti juures. Enamalt jaolt meil ju peredes mõlemad vanemad töötavad. Ja kui nad on väga edasipüüdlikud vanemad, siis tuleb ikka ette olukordi, kus lapsed peavad ise oma eluga hakkama” saama. Täiskasvanuks saamine ja endaga toimetulek on toodud lastele varasemaks.

Täiskasvanuks saamine ja endaga toimetulek on toodud lastele varasemaks.

See on jällegi kahe teraga mõõk. Ühtpidi soovime, et vanemad töötaksid usinalt, aga teisest küljest meenub meile “Tõde ja õigus”. Seal Andres rabas põllul ja Krõõt töötas ennast surnuks. Neil ei olnud aega lastele tähelepanu jagada. No lapsed kasvasid omal moel lõpuks ikkagi üles ja leidsid, et vanemate eluviis ikkagi ei sobi neile.
Samas näeme Lääne-Euroopas ka vastupidist suunda – et täiskasvanud jäävad kauemaks vanemate juurde elama.

Kas Eestis tehakse piisavalt lastefilme ja on lapsed ka nõudlikum publik?

Alati võiks lastefilme rohkem olla, kuid viimase 20 aasta jooksul on neid ikka omajagu tehtud. Näiteks Lotte on saanud selliseks kultuurifenomeniks, mida ei pea enam kellelegi seletama.
Lapsed ei tunne kultuurilist kohustust vaadata ka Eesti filme. Mis tähendab, et kui film ei ole veenev, vaatavad nad rahulikult mõnda Hollywoodi teost. Lastefilmide maailmas võistleme ka meie otseselt Disneyga.

Teie uue lastefilmi eelarve oli üle kolme ja poole miljoni. Räägitakse, see on Eesti mõistes kõigi aegade kallim koostööfilm. Mis selle nii kalliks teeb?

Kaks asja. Esiteks, et see on koostööfilm. Riikide vahet sõitmine lähebki kalliks. Teiseks ütles kunagi mu tuttav Vene produtsent, et kõige vastutustundetum lause, mida stsenaariumisse võib kirjutada on: “Ja laevastik sõitis merele.” See tegelikult tähendab, et peale selle võtte midagi muud teha ei saagi. Sellepärast et ühe laevastiku liikuma panek filmis on tohutu ettevõtmine, mis maksab väga palju.

Meil on stsenaariumisse kirjutatud, et lapsed kohtuvad avamerel piraadilaevaga. Nad lähevad sinna laevale ja pool tegevusest toimub keset merd ühel laeval. Juba eos on nii palju asju, mis teeb filmi kalliks. Tegevus ei toimu kusagil kaasaegses linnakeskkonnas ja ühes korteris. Muidugi teevad filmi kalliks ka arvutiga loodud eriefektid, mis tänapäeva noorte jaoks on juba väga tavalised fantaasiafilmides.

See film valmib Luksemburgi, Ukraina, Leedu, Läti, Soome ja Eesti koostöös. Kuidas need eri kultuurid kokku sobisid filmivõtetele? Kui palju oli kultuurilisi erinevusi ja kuidas see tööd mõjutas?

Eestlased on harjunud, et meil käib välismaiseid filmigruppe siin tööd tegemas ja tänu sellele on meie enda filmikultuur võrreldav Euroopa keskmisega. Soomlastega oleme filmimise mõttes suisa ühises vereringes. Luksemburgis filmides aga selgus, et kohalikud on palju suuremate produktsioonidega harjunud. Eestlased on paindlikumad, kuid teistpidi oli Luksemburgi reeglite järgi mängida kokkuvõttes mugav.

Eesti võttepäevad kipuvad olema väga pikad. Seal aga seavad Euroopa reeglid tööpäevade pikkusele piirangu. Seetõttu oli meie meeskond nädala lõpuks ikka suhteliselt värske, täis loomingulisust ja ideid. Eesti võttenädala lõppedes on inimesed nii väsinud, et tahavad vaid magama minna, mitte mõelda, mis järgmisel nädalal saab.

Milline on tänapäeva laste mõttemaailm ja kuidas see erineb teie enda mõttemaailmast, kui ise laps olite?

Tänapäeva lastel on tunduvalt lihtsam juurdepääs kogu maailma liikuva pildi varamule. Tegime monteerimise käigus mõned proovilinastused, et vaadata, kuidas lapsed reageerivad. Nende käigus ilmnes, et 8-9-aastased lapsed on juba läbi vaadanud kõik täiskasvanutele mõeldud Hollywoodi menufilmid. Meie filmist rääkides jagasid nad kohe ka muljeid Kariibi mere piraatidest. Üks poiss ütles, et tema lemmikfilm on “Terminaator 2”. Niisiis ei saa eeldada, et lapsed vaatavad vaid lastefilme, oma peas on nad valmis täiskasvanuks saama. Isegi siis, kui nad veel kõigest aru ei saa.

Praegu on taas tõusnud ühiskonnas esiplaanile noorte omavaheline kiusamine. Kust see laste julmus tuleb? Kui palju on selles osa just vägivaldsetel filmidel alates Tomi ja Jerry multikast?

Kui ajas tagasi minna, siis on laste julmus alati olemas olnud, sõltumata filmidest. Mõnes mõttes on see seotud arengupsühholoogiaga. Laste seas on enese maksma panemine lihtsam kui täiskasvanute ühiskonnas. Täiskasvanute ühiskond on leiutanud ikkagi igasuguseid enese regulatsiooni reegleid. See tähendab, et vägivaldne inimene läheb vangi. Lapsed ei suuda selliseid mehhanisme veel käivitada. Murranguhetk on kuskil 14.-15. eluaasta juures, kus noorel tekib juurde ühiskondlikku vastutustunnet. Sel ajal saavad noored aru, et füüsiline enesekehtestamine ei ole kõige positiivsem asi.

Samas teie filmist “Klass” said küll kiusajad eeskuju, kuidas teisi alandada

Kuulsin kahetsusega kurvast juhtumist, kus ühe kooli õpilased imiteerisid filmi “Klass” kõige karmimat episoodi. See pani mind tõsiselt mõtlema, et kas on üldse võimalik teha filmi millestki, mida sa tahad hukka mõista. Keegi järelikult tõlgendab seda filmi ikka teistmoodi. Uurisin seda juhtumit ja selgus, et need imiteerijad olid kohalikud teada-tuntud vägivallatsejad. Kui nad poleks “Klass” filmi vaadanud, siis kas nad oleksid kellegi kiusamise vahele jätnud? Ilmselt oleks nad midagi muud julma leiutanud.

On palju uuritud, kas meedia provotseerib vägivalda. Meedia ja vägivalla suhe on mitmetahuline, muuhulgas peegeldab meedia ka seda, mis on inimestes juba olemas.

Kas teile ei tundu, et filmis “Klass” sai kiusaja rolli mänginud peategelane kiusatavast rohkem ühiskonnas ja meedias popiks? Et kiusaja oli ka ühiskonna arvates lahe?

“Klass” on ühiskonna peegel ja see oli filmis peeglisse vaatamise koht. Jah, mul oli tahtmine tekitada filmiga diskussiooni. Ükski kunstiteos ei saa öelda millegi kohta lõplikku tõde. Tõde tekib siis, kui sa näed probleemi ja püüad sellele lahendust leida, vesteldes oma sõpradega.

Teist ei kiusa ainult lapsed ja noored, vaid ka riigid. Kas oskasite aimata, et Putin Ukrainat ründab? Miks see sõda lahvatas?

See on näide, kuidas mingi juhtkond võib end ummikusse mõelda. Kallaletungi tegelik põhjus peitub masenduses, mis tabas Vene ühiskonda Nõukogude Liidu kokku varisedes ja 1990ndate segaduse ajastu saabudes. Elu käis alla ja Venemaal oli paraku liiga vähe neid, kes oskasid hinnata saavutatud vabadust ja uusi võimalusi. Eestis oli teistmoodi. Me tulime küll 1990ndate viletsusest läbi, kuid see-eest oli meil vabadus.

Venemaal oli paraku liiga vähe neid, kes oskasid hinnata saavutatud vabadust ja uusi võimalusi.

Vene inimene aga ei osanud selle vabadusega, kus keegi ette ei öelnud, mida tegema peab, midagi peale hakata. Uus aeg lõi sassi venelaste senise maailmakorralduse. Samas oli venelaste teadvuses ühiskondlik mälestus vanast hiilgusest, kus nemad olid isandad. Selles mõttes oli etteaimatav, et soov end selliselt teostada on venelastel olemas. Aga samas tundus, et Venemaa praegused juhid teevad kohati ikka üsna ratsionaalseid otsuseid.

Seda hetke, mil ratsionaalsus enam ei tööta, on raske ette aimata. Nii et seda sõda ma ei osanud ette näha. Ratsionaalselt analüüsides tundus, et Venemaa ei saa Ukrainale kallale tungida, sest tal pole suuri võiduvõimalusi.

Milliseid muutusi see sõda meie ühiskonda kaasa toob?

See teeb inimesi järsumaks ja ükskõiksemaks. Sõda võimendab äärmusi. Ühest küljest vallandab see inimestes põgenikke aidates ja Ukraina nimel koondudes kaastunde, abivalmiduse, ühtsustunde ja koostöövõime. Teisest küljest on palju ka neid, kes ei taha sellest sõjast ega põgenikest enam midagi kuulda.

Kas me tohime siis sellest sõjast niimoodi väsida?

Me ei tohi väsida. Meil on valida, kas meil on raske praegu vaid mõne aasta jooksul või anname alla ja meil on aastakümneid või aastasadu mitme põlvkonna elu untsu keeratud. Vene impeeriumis tunnetame me ka ohtu iseendale. Nii et Ukrainat aidates aitame me eelkõige iseennast.

Mida hirmuga peale hakata? See paneb inimesi ja ka Putinit meeletuid asju tegema.

See on tõsi. Kui sa oled ületanud juba teatud punase joone, siis sealt tagasi pöörduda on järjest keerulisem. Me peame kinni hoidma sellest, mis meid defineerib inimestena ja hoiab meie lähimat kogukonda koos. Rasketes oludes toime tulemine sõltub eelkõige suhetest inimestega, kellega me elus vahetult kokku puutume.

Olete käinud kaitseväega missioonidel Kesk-Aafrika Vabariigis ja Malis. Kas eestlane on hea võitleja?

Eestlane on väga hea võitleja. Eelkõige sellepärast, et me suudame jääda väga kaua rahulikuks ja ei reageeri üle.

Olete ise ka laskesportlane. Kui hea tabavus teil on?

Amatöörsportlaste mõistes olen ma ikka Eesti tippude ligidal. Samas elukutselistest sportlastest jään ikka kaugele maha. Kui võrrelda meid Tartu maratoniga, kus suusatavad profid ja asjaarmastajad koos, siis ma tuleks ilmselt esimese 200 sekka.

Kus teil oma laskeoskust vaja läheks ja kas suudaksite vajadusel ka kedagi tappa?

Ma arvan, et tegelikult ei lähe mul seda oskust kunagi vaja. Olen käinud ka Ukraina rindel ja tegelikult saavad sõdurid kõige rohkem surma suurtükitule tõttu. Vastast nähakse tänapäeva sõjas silmast silma haruharva ja võib juhtuda, et sõdur ei saagi kunagi oma automaadist tema pihta tulistada.

Mis Venemaast saab? Ka Putini langedes pannakse pukki uus ja hullem diktaator või riik laguneb?

Praegu on kõik võimalik. Mõnikord on mingid trendid, asjad liiguvad mingis suunas ja see teeb tulemuse aimamise lihtsamaks. Praegu aga liigume kaose poole. Kaosest läbi tulemiseks on võimalikud eri variandid. Lõpuni ei saa välistada, et kasutusele võetakse ka tuumarelv. Tõenäoline on siiski, et meieni tuumarelva mõju ei jõua, sest taktikalise tuumarelva kasutamine tooks kaasa olukorra kiire eskalatsiooni ja tugevad vastumeetmed. Suurte relvadega sõdimine lõpeks kiiresti.

Kas sõja eest vastutavad ka lääneriigid, kes ei lasknud Ukrainat õigel ajal NATO-sse?

Põhimõtteliselt olen ma sellega nõus. Putin ja tema ümber olev seltskond sai alates Gruusia ründamisest aru, et nad tulevad rahvusvahelises suhtluses kõigest puhtalt välja. Venemaa on vaid väikeste tagasilöökide hinnaga alati oma tahtmise saanud. Ka koolikiusamisega on nii, et kui meie tegevusele järgnev negatiivne hinnang on väike, siis me pigem kordame oma pahategusid.

Me ostame Euroopasse rahu ukrainlaste elu hinnaga.

Kui minust sõltuks, siis NATO võiks sõja lõpetamiseks jõulisemaid samme astuda. Praegu peab sõjas midagi hirmsat juurde juhtuma, et näiteks Rumeenias paiknev NATO väeüksus siseneks Ukrainasse. See on väga kurb. Tegelikult oleme võtnud endale eetilise vastutuse, sest me ostame Euroopasse rahu ukrainlaste elu hinnaga.

Kuidas on sõda filme mõjutanud? Kas see kajastub kõik ka teemades ja pildikeeles? Või saabuvad Ukraina sõjast ajendatud filmid siiski viitega?

Jah, eks see tuleb viitega. Suurem küsimus on praegu see, et kas me tahame ka filmides näha praegust sõda ja kannatusi. Sõja ajal põgenevad inimesed pigem fantaasiamaailma, et igapäevasest masendusest välja tulla. Täitsa võimalik, et sõda mõjutabki fantaasiafilmide populaarsust.

Rääkisite, et olete ise ka praegu Ukrainas käinud. Kas kunagi võib teil sündida Ukraina-teemaline film?

Täitsa võimalik. Lugusid, mis on filmi väärilised, on seal väga palju. Ma teen endale ka vaikselt märkmeid, aga teisest küljest on need Ukraina lood. Mul on peaaegu tunne, et ma ei oma moraalset õigust neid lugusid jutustada, kui ukrainlased saavad seda ise teha. Aga ma tahan need esimese hooga lihtsalt üles kirjutada. Mind on kohutanud selle sõja totaalsus. Eks ma olen ka Aafrika konflikte näinud, kus mõnede majade seintes on kuuliaugud. Aga Ukrainas on terved piirkonnad vee ja elektrita. Elamine on võimatuks tehtud, ja seda mujal ei näe.

Mida koroonaaeg filmimaailmaga tegi?

Firmadele, kes netis filme jagasid, oli see kuldaeg. Rohkem aega kodus veetvate inimeste hulgas suurenes nõudlus filmide järele. Samal ajal tekkisid probleemid nende tegemisega. Nüüd on küsimus, kas inimesed pöörduvad kinno tagasi sellisel hulgal, nagu nad tegid seda enne koroonakriisi.

Kui filmil hääl maha keerata ja selle tegevuspaik on mõni suvaline mets, siis millest tunneb ära, et see on Eesti film?
Eesti filmi on järjest raskem teistest eristada, sest see on stilistiliselt üha sarnasem muu maailma põhijoonele. Töövõtted ja kvaliteet on üpris samad, me tunnemegi filmi ära meile tuntud kohtade või näitlejate järgi. Samas on mul hea meel, et Balti filmi- ja meediakooli lõpetanud inimesed ei jää töö kvaliteedi mõttes alla muu maailma proffidele.

Millised on teie arvates viimase viie aasta parimad Eesti filmid ja miks?

Siin tuleks vaadata, mis on olnud tehniliselt hästi tehtud ja mis sisuliselt kõige parem. “Tõde ja õigus” oli käsitöö mõttes väga hästi tehtud. Samas kui ma ise valiks vaatamiseks filmi, siis emotsionaalselt kõnetas mind “Seltsimees laps” palju rohkem. Mulle meeldis seal terve peategelase lugu. “Tõe ja õiguse” puhul mõistsin, et see film räägib küll olulisest metafoorist, kuid peategelane on mulle ebasümpaatne.

“Kalev” oli väga põnev vaatamine. Selle puhul ma tundsin, et istun kikivarvul seal tooli peal. Ma teadsin küll kõikide nende mängude tulemusi ette, kuid see film suutis mind hoida ikka põnevil. Kriitikaks ütleks, et igal rahvusel on taoline film olemas. Nüüd on ka meil see siis tehtud. Tore, aga ma ei saa öelda, et see oleks lõpuni originaalne. Eks see ongi valikute küsimus, et kas me sellepärast peaksime filmi tegemata jätma. Aga ei, mul oli tõesti väga põnev.

Kas eestlased peavad olema kuidagi nutikamad ja leidlikumad, sest teevad filme sageli ikkagi suhteliselt väikese rahasummaga?

Õnnetuseks on ka see meie tehtud teos, mis läbi aegade kõige kallim Eesti film, tegelikult Euroopa mastaabis ikkagi väga väikese eelarvega. Leidlikkuse näide võiks olla see, et mingil hetkel mõistsime, kuidas me ei suuda kinni maksta päris stuudios filmimist. Me leidsime Kakumäel koha, kus talvel hoitakse jahte. Suvel lähevad jahid vette ja suur hoone seisab tühjana. Niisiis kasutasime seda angaari filmipaviljonina. See oli kokkuvõttes siis kõige odavam lahendus, mida suutsime välja mõelda. Hollywoodis aga oleks renditud päris filmistuudio ja seal filmitud. Võib-olla oleks filmile ka mõningaid efekte ja tehnilisi lahendusi juurde tehtud. Hind oleks mitu korda suurem olnud.

Selles mõttes oleks filmilinnaku valmimine Tallinnas ikka väga oluline?

Linnakuga tõuseks Eesti filmide ambitsioon kohe. Praegu teavad filmitegijad, et päris palju asju ei suuda nad ka parima tahtmise korral endale lubada. Meil ei ole raha ega tehnilisi võimalusi neid teoks teha.

PÖFF tutvustab maailma väga erinevate paikade filmiloomingut. See toob eri kultuurid koju kätte. Miks see on oluline ja mis trende siingi võib märgata?

Tavaliselt soovib keskmine vaataja näha seda, mis on talle tuttav. Eelkõige on tuttav ikka see, mis tuleb sinu kodukultuurist ja mis tuleb Hollywoodist. Samas juba naabritegi juurest tulevad asjad tunduvad võõrad, selle suhtes tekib meil kergelt tõrjuv hoiak. Kui palju me näiteks tahame vaadata Lätis tehtud filmi sellest, kuidas nende meeskond tuli Euroopa meistriks? Film võib ju täitsa hästi tehtud olla, aga see ei köida. Siin ongi paradoks. Igaüks oma eraldi silotornis teeb maailmatasemel filme, kuid see ei tähenda, et need naabrite juures hästi vastu võetakse.

Piire ületavad üllataval kombel keerulised arthouse filmid. Nende austaja on juba ette aktsepteerinud, et ta asub vaatama midagi, mis väljub tema mugavustsoonist. Nii on ka meie arthouse autorid maailmas tuntumad kui need, kes on teinud Eestis väga menukaid filme. Taolised festivalid aitavad eelarvamuste barjääri natukene murda ja ka riikide kodupubliku seas hinnatud filme mujal tuntumaks teha.

Esilinastus kinos juba laupäeval

• “Erik Kivisüda” esilinastust saab vaadata 19. novembril kell 15 Coca-Cola Plaza 2. saalis.
• Filmi stsenaristid on Livia Ulman ja Andris Feldmanis
• Osades Herman Avandi, Florin Gussak, Juhan Ulfsak, Jules Werner, Ronald Pelin, Nickel Bösenberg, Hendrik Toompere Jr., Kristjan Sarv, Norbert Rutili, Nero Urke, Andres Lepik, Renars Kaupers ja Laura Peterson-Aardam.
• Film on valminud Eesti, Läti, Soome, Ukraina ja Luksemburgi koostöös.

Mida võib PÖFF-il näha?

• Eesti filmidest linastuvad näiteks ka Rain Rammu lastefilm “Lapsmasin”, Michael Keerdo-Dawsoni “Läheduse raamid, Sulev Keeduse dokumentaalfilm muutuvast Eestist “Neidsaare hoo peal” ja Ergo Kulla möödunudaastane “Soo”.
• Põhiprogrammis võistlevad näiteks Iiri režissööri Ciaran Creaghi teos “Ann”, Jaapani režissööri Ryuichi Mino “Erakordne Ginji”, Brasiilia režissööri Sérgio Machado “Himude jõgi”, Iraani režissööri Shahre Khamoushi linateos “Prügilinn”, Soome ja Eesti koostöös valminud Jukka-Pekka Valkeapää film “Suur noos” jpt.
• Esimesi filme saab vaadata 11. ja viimaseid 27. novembril. Paljud filmid linastuvad PÖFF-il esimest korda maailmas.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Raagil on head sõnumid , jätab alati teise poole väljendamata
16. nov. 2022 01:58
... lapsed siis tohivad vanemaid ja täiskasvanuid kohelda kui rumalaid ? Lapsed võivad tunnis õpetajat filmida - õpetaja peaks tohtima ka siis teha igast tunnist filmi ? Või on õpetajad rumalad ? pealegi on ka õpetajad lapsevanemad