"Iga piirkiirusele lisatud kilomeeter suurendab tõenäosust sattuda õnnetusse ning raskendab võimalikke vigastusi."

Hannes Kullamäe, Politsei liiklusjärelevalve keskuse juht
Sõnum lastekaitse konverentsilt Kui lapse arvamust ei küsita, siis ei lähe ta hiljem ka valima ega usu oma hääle jõudu (1)
20. november 2022

„Kui küsiksime tänaval sajalt noorelt, kas nad lähevad valima, siis vastaksid vaid üksikud mässumeelsemad jaatavalt,“ rääkis haridus- ja noorteameti valdkonnajuht Roger Tibar. „Enamus leiaks, et mis ma ikka lähen. Niikuinii midagi ei muutu. Selle põhjuseks on, et keegi pole varem nende arvamust kuulanud ega positiivset kaasamiskogemust pakkunud.“

Laste ja noorte vaimse tervise halvenemine käib ühte jalga sellega, kui noori pole piisavalt kuulatud, nende arvamust küsitud ja otsustusruumi jäetud. Täna toimunud Lastekaitse liidu aastakonverentsil keskenduti just õnneliku lapse kujunemisele läbi tema kuulamise, kaasamise ja mõistmise.

„Kaasamise olulisusest sain aru siis, kui minu arvamust esimest korda küsiti ja minu hääl äkki oluliseks sai,“ rääkis konverentsil haridus- ja noorteameti valdkonnajuht Roger Tibar. Enne seda olnud elu lihtne nagu keskmisel gümnaasiumiõpilasel enamasti. Hommikul lähed kooli, siis trenni, õhtul istud aga arvuti taha. Midagi otsustama ei pea, sest valikud on sinu eest juba langetatud. Elumuutus saabus aga siis, kui pahaaimamatu noormees noortevolikogusse kutsuti.

„Sisuliselt pandi mind kohe esimesel koosolekul tanki,“ rääkis Tibar. „Arutelu lõpuks olin ilma küsimata volikogu esimeheks valitud.“

Kes ei tea, siis noortevolikogu on valla- või linnavolikogu juures tegutsev nõuandev kogu, kuhu kuuluvad kohalikud noored vanuses 13 kuni 26. Haapsalu noortevolikogu värske esimehena sai Roger Tibar kiiresti aru kahest olulisest asjast.

„Enda kui noore inimese hääl tuleb kuuldavale tuua,“ ütles ta. „Oluline on aga seegi, et antaks ka võimalus oma hääle kuuldavale toomiseks. Olgu siis lapsevanema, kooliõpetaja või sotsiaaltöötaja poolt.“

Tibari sõnul on meil kõigil võimalus oma troonilt alla, lapse juurde astuda, et pakkuda talle positiivset osaluskogemust.

„Tangot tantsitakse kahekesi,“ tõi Tibar paralleeli. „Üks pool juhib, teine tuleb järgi. Samamoodi on laste kaasamisega – seda tuleb teha kahekesi koos. Enamasti peabki üks pool juhtivam olema, alustama diskussiooni ja küsima arvamust. Seepärast peakski esimene lähenev samm tulema selle poolt, kel on mingisugune võim.“

Alustad tulbivärvi valimisest

Neist eesmärkidest kantuna loodi 1998. aastal Narvas esimene noortevolikogu. Nüüd on sellest möödunud kakskümmend aastat ja hetkel on Eesti 79-st omavalitsusest lausa 75-s mingisugune noorte osalusvorm. Eesmärgiga nende häält kohalikku poliitikasse kaasata. Ometi ollakse Roger Tibari sõnul tänaseks aru saadud, et on vaja veel muidki võimalusi, kuidas noortelt nende sisend kätte saada ja neid poliitilistesse küsimustesse kaasata.

„Meie ühiskond pole kaasamise mõttest veel aru saanud,“ leidis Tibar. „Enne iga otsuse langetamist peaks selle mõjuvälja jääv sihtrühm olema juba ette kaasatud. Mitte nii, et idee ja selle erinevad teostusviisid on juba ette välja mõeldud. Alles seejärel minnakse sihtrühma juurde ning küsitakse, milline pakutud valikuvariantidest kõige rohkem meeldib.“

Haridus- ja noortevaldkonna juhi sõnul on tegemist iganenud mõtteviisiga. Kolmekümne aasta pärast peaks olukord olema teine, sest meile kasvab peale muutunud väärtusruumiga põlvkond. „Küsimus on aga selles, mida praegu noorte parema kaasatuse saavutamiseks ära teha saab.“

Haridus- ja noorteameti valdkonnajuht tõi näiteid, kuidas õpetada lapsi maast madalast oma häält kuuldavale tooma.

„Kõigepealt läheb laps lasteaeda,“ rääkis Tibar. „Seal küsitakse, mis värvi tulpe lapsed maja ette kasvama tahavad. Üheskoos hääletatakse lemmiku pool. Kui nüüd lapsed kahe nädala pärast uuesti tulevad ja tulpe näevad, siis saavad nad ühtlasi ka positiivse kaasamiskogemuse osaliseks.“

Tollel hetkel ei pruugi lapses tekkida veel seost, et ta ka tulevikus saab kaasa rääkida ja niimoodi asjad käima peaksidki. Samas hakatakse siiski kujundama positiivset osalemiskogemust, mis õpetab lapsele otsustusprotsessides osalemist ka tulevikus ja täiskasvanuelus.

„Kui küsitleksime tänaval sajalt noorelt, kas nad lähevad valima, siis vastaksid vaid üksikud mässumeelsemad jaatavalt,“ rääkis Tibar. „Enamus leiaks aga, et mis ma ikka lähen. Niikuinii midagi ei muutu. Selle põhjuseks ongi just tõsiasi, et keegi pole varem nende arvamust kuulanud ega positiivset kaasamiskogemust pakkunud.“

Kui küsida, miks noored ühiskonnaelus osaleda ei taha, siis vastataksegi enamasti, et minu hääl ei mõjuta ju midagi. Või siis jääb asi julguse puudumise taga.

Ometi on neil, kes lasteaias ja koolis hea kaasamiskogemuse saavad, võimalus jätkata oma sisendi andmist ja kaasamisprotsessis osalemist noortevolikogus. Ettepanekuid saab teha näiteks uute ülekäigurada märgistamiseks, bussigraafikute muutmiseks, pilkupüüdvate disainprügikastide paigaldamiseks ja nõnda edasi. Tibar nende võimaluste kasutamist tänaste noorte hulgas aga väga palju ei näe.

„Pakun, et järgmistel riigikogu valimistel me noori ega nendele suunatud reklaami eriti ei näe,“ arvas Tibar. „Asi on kahjuks ka nii, et mida pikemalt laps ja noor kaasamata on jäetud, seda passiivsemaks ta aja jooksul muutub. Ühtlasi on teda ikka raskem ennast avama ja usaldama saada.“

Tibari sõnul on oluline noortele otsustusprotsessis osalemise võimalust pakkuda, et kümnest vähemalt 2 või 3 positiivse kaasamiskogemuse omandaksid.

„Ega meil polegi vaja, et igast noorest kasvaks juht või paduaktivist,“ rääkis ta. „Aga ikkagi on vaja, et 20-30 aasta pärast oleks neid noori, kes julgevad kaasa rääkida.“

Oluline on, et usaldatakse inimest, keda kaasatakse. Teiseks tuleb teadvustada, et tal on sisend, mida ta soovib anda.

„Kui seda kohe kätte ei saa, siis ei tähenda see veel, et sisendit polegi. Äkki ei osanud hoopis sina selle järele õigesti küsida,“ tähendas Tibar. Lisaks rõhutas ta, et kaasata tuleb last juba otsustuste algfaasis. Siis, kui edasisi tegevusi ja seisukohta alles kujundama hakatakse. Samuti tuleb protsessi käigu kohta anda alati tagasisidet. Et mis juhtus, millal ja miks.

„Kaasamine võib vahest ka tüütu olla,“ rääkis mees. „Sa ei suuda kohe esimese korraga kedagi edukalt kaasata. See võtab aega, kannatust ja tahet. Aga tulemus on seda igatahes väärt, sest rohkemad meie ühiskonnast saavad sisendit anda ja ka positiivse kaasamiskogemuse osaliseks.“

Kokkuvõttes leidis haridus- ja teadusameti valdkonnajuht, et Eestil on käia veel pikk tee selles osas, kuidas passiivse käskudele allumise asemel oma lapsi otsustusprotsessidesse hoopis kaasata ja nende arvamust küsida. Ainult nii saame kasvatada rohkem ühiskondlikus elus kaasa rääkivaid ja aktiivselt tegutsevaid noori.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

vot mis juhtub
20. nov. 2022 16:17
Kaks ameerika poissi läksid aga negatiivse hinde peale nii raevu, et otsustasid enda hispaania keele õpetaja tappa. https://naine.postimees.ee/7652052/oovastav-kaks-17-aastast-peksid-oma-opetaja-pesapallikurikaga-surnuks-sest