"Hea nali on siis, kui sa ei pea selle järel ütlema, et ma tegin nalja. Kui sa seda juba pead ütlema, siis järelikult polnudki tegu naljaga."

Tõnis Niinemets, näitleja ja koomik
suur intervjuu HARDI VOLMER: Võim kardab väljanaermist. Ühes demokraatlikus riigis peab olema iganädalane poliitšõu – hale, et seda praegu pole! (3)
22. november 2022

“Meil Eestiski on nii, et üks väike seltskond rikkaid saab veelgi rikkamaks ja vaesed jäävad üha vaesemaks. Inimesed, kes kogevad ilmajäetuse tunnet, on aga üsna kerge saak ajupesule,” nendib legendaarne muusik ja filmimees Hardi Volmer, kelle meelest võiks Eestis kehtida nii luksus- kui ka astmeline tulumaks.

Kui lihtne on Eestimaal saada ühtaegu nii haritlaste kui ka teismeliste iidoliks? Ilmselt ülemäära kerge see pole aga kes on selleni siiski jõudnud, võib rahulolevalt oma loome-elule tagasi vaadata – oli, mille nimel pingutada. Üks sellistest õnnelikest on kindlasti hiljuti oma 65. sünnipäeva tähistanud Hardi Volmer – kunstnik, filmirežissöör ja menuka ansambli Singer-Vinger armastatud solist, kes peagi jõuab lõpule ka portreefilmiga iseendast “Jumalaga rock`n roll”.

Teie kui muusiku repertuaaris on kamaluga ikoonilisi laule: “Massikommunikatsioon”, “Usun, ei usu”, “Makulatuur” jt. Kui raske oli teil tollal võimudega toime tulla ja samas sõnumit edastada?

Kõike sai teha, kui adusid, kus on piirid, mida ei maksa ületada. Hakata väljakutsuvalt vehkima mingite loosungitega tähendanuks seda, et sind oleks lihtsalt ära nullitud. Skisofreenia, muide, seisneb aga selles, et täpselt sama riskantne oleks olnud vehkida täiesti ametlike parteiloosungitega, sedagi tõlgendati just üheselt. Hea näide on siinjuures, kuidas me klassivend Villu Kanguriga tekitasime endale koolis käimiseks papist saunakohvrikesed, kuhu oli peale maalitud “Mõ za mir!” (vene k oleme rahu poolt!). Praegusel ajal kõlab see hüüdlause veel eriti küüniliselt. Sellest tuli pahandus, mis tänu koolidirektor Armas Kuldsepale, tõelisele eestiaegsele härrasmehele, siiski vaibus. Aga Villuga sai muidki nalju tehtud, klassiukse valgmikele näiteks Brežnevi suuri plakateid kleebitud. Neid sai raamatupoest imeodavalt ja nii ostsime korraga terve portsu.

Kleepisime kooliustele suuri Brežnevi plakateid


Kui koolipoistena bändi tegime, siis meie lauludes midagi otseselt režiimivastast polnud, ent kaudselt võis aimata nii mõndagi. Ridade vahelt, nagu öeldakse. Käis selline peitusemäng. Profimuusikud, kellele kontserdid ka leiva lauale tõid, endale seda lubada ei saanud, meil koolipoistena niisugust muret polnud. Keelatakse ära, siis keelatakse!
Ei ole igavikulisemaid asju kui ajutised. Omal ajal mõtlesime, et teeme natuke bändi ja aitab. Aga nüüd – siin me oleme. Kohe on järgmine kontsert.

Aeg on välja sõelunud justkui ajatud hitid, nii eelpool nimetatud “Massikommunikatsioon”, “Jumalaga puberteet”, “Makulatuur” kui ka “Kalkar”, “Kasevete aeg” ja mitmed teised. Need moodustavad kaks kolmandikku tavakontserdi menüüst, neid tahetakse ja oodatakse. Me võime teha uusi lugusid, anda välja uusi plaate, aga rahvas nõuab ikka vana. Küllap on põhjus selles, et tollased teismelised on nüüd ilmselt meie põhipublik. Aastakümneid tagasi laulsime need lood neile südamesse ja nii nad jäid.

Massikommunikatsiooni laul on tähelepanuväärne, see kõlas irooniliselt nõukaajal ja kõlab ka nüüd. Kõikvõimalikku valeinfot levitatakse tänagi hoolega, näiteks sotsiaalmeedias, ja eriti kahetsusväärne on, et seda tehakse ka inimeste tervist ja ravi puudutavates küsimustes. Olete seda jälginud?

Massikommunikatsiooniga sotsiaalmeedia taustal on selline lugu, et see nõuab nutikust ja tähelepanu. On ju sinu enda otsustada, mida võtad tõe pähe ja mida mitte. Peab oskama heal ja kurjal vahet teha. Kui oled piisavalt totu, siis sipledki valeinformatsiooni ja tont teab kust pärit arusaamade köidikuis. Kui asi puudutab huumorit ehk kui tegu on mingite lavastuslike pildikombinatsioonide või meelega anekdootliku valeinfoga, siis on ju igavesti vahva. Aga ainult siis. Muudel juhtudel, kui tegu on tõe pähe pakutava teabega ja inimese analüüsivõime on puudulik, võivad sel olla ka äärmiselt kurvad tagajärjed.

Omaette teema on riiklik propaganda, mida me väga hästi teame ühe naaberriigi praktikast. Suure hulga valeinformatsiooni väljastamine suurtele massidele on tegelikult üsna võigas. Idanaabri ajupesu teeb inimestest zombid. Seeme peab langema viljakale pinnasele ja selleks ongi see tume mass, kes on vastuvõtlik. Üks põhjus on kindlasti selle massi vaesus, kust võrsub kollektiivne alaväärsuskompleks. Hea näide on esimese ilmasõja järgne saksa rahvas, keda annab ju siin üks-ühele kõrvutada. Samade vahenditega oli üsna lihtne panna see mass “Heil Hitler!” karjuma.

Ka tänapäeval on vaesus ja alaväärsustunne heaks kasvulavaks kõikvõimalikule ajupesule. Rahvuskonservatiivid tõstavad pead igas riigis. Meil Eestiski on nii, et üks väike seltskond rikkaid saab veelgi rikkamaks ja vaesed jäävad üha vaesemaks. Inimesed, kes kogevad ilmajäetuse tunnet, on tegelikult üsna kerge saak. Parem mitte mõelda selle peale, millega see lõppeda võib.

Valmivas portreefilmis heidetakse põgus pilk ka teie teatrikunstniku karjäärile, just sel erialal te omal ajal ERKI lõpetasidki. Täiesti omaette fenomen on sealhulgas teleseriaal “Pehmed ja karvased” , mida sai näha nii ETV-s kui Kanal 2-s aastail 2003-2013. Kas on mingit varianti, et nad ka tagasi tulevad?

Raske on teha tänapäeval projekti, kuhu on juba eos sisse kirjutatud suur maksumus. Samas võiks ühes korralikus demokraatlikus riigis … ei, peab olema – kasutan siin kategoorilist imperatiivi – üks tõhus iganädalane poliitšõu. Hale, et ei ole. Mõtlev osa inimestest vajab seda. Põhjus, miks see omal ajal seisma pandi, on üpris närune – tollane valitsus leidis, et raha peab minema hoopis jalgpalli maailmameistrivõistluste kajastamiseks. Ehkki ka siis oli minu teada juba spordikanaleid, kus seda kõike rahulikult vaadata sai. Eks see kõneles nii mõndagi meie riigi kultuuripoliitikast.

Kas teil tekib ka praegu vahel tahtmine millelegi kohe kriitiliselt reageerida?

Paraku on nii, et kõik muu võtab aja ära, päevapoliitilisteks avaldusteks pole enam aega. Aga Singer Vingeri esinemiste ajal saan küll üht-teist öelda, mis hinge kraabib. Meelelahutuslikus vormis saab välja öelda ka tõsiseid asju. Meie repertuaaris on üks harva esitatud laul ” Kodusõda”, mis praegu ehk kõlab mõnevõrra eriliselt. Võimaldab sõjateemat puudutada.
Praeguseks on kujunenud nii, et meil on enam-vähem kaks kontserti kuus, ja see on üsna paras. Jõuab laulda ja vahepalades riigi kitsaskohtade ja tegematajätmiste aadressil sõna võtta.

Tervet teie elu mõistagi ühte filmi ära ei mahuta, seega võtsite filmis ette vahemiku 1960–1990. Miks just selle perioodi ja kust tuli filmi mõte?

Tegelikult oli see projekt Kiuri (Kiur Aarma – toim) idee, oleme ennegi koostööd teinud ja loominguliselt ühel lainel olnud. Mina hakkasin Aarmat kiusama hoopis ühe teise ideega, Kiuri soov oli aga teha nö egotripp minust.
Ütleme nii, et filmi sisu kestab tinglikult aastateni 1991-92. Uute aegade tulekuga saab ka film läbi. Sinna saime nikerdada ka ühe konkreetse lõpu. Loomulikult on ilus, kui filmil on ka konkreetne algus, antud juhul sellega probleemi pole, film algab peategelase sündimisega.

Räägime siis peategelase sündimise perioodist – olete siin-seal maininud, et poisipõlv oli seikluslik. Kas ta andis ka tuleviku mõttes tuule tiibadesse?

Jah, ikka. Kodu oli Pärnu äärelinnas, eramajade rajoonis, kus elasid autojuhid ja kalurid, seltskond oli huvitav. Mängisin sealsete lastega, õues sai oldud hommikust õhtuni, nagu sel puhul ikka. Meil käisid tihti külalised, keda võis nimetada kultuuritegelasteks. Vanemate koolikaaslased ja sõbrad. Tõlkija Rein Sepp, metallikunstnik Heino Müller, sisearhitekt Mait Summatavet, Pärnu teatri tollased näitlejad Peeter Kard ja Lembit Mägedi. Just Mägedi puhul meenub, kuidas imetlesin tema tema üdini härrasmehelikku olekut, väärikust, huvitavaid jutte. Olin tihti juures, kui täiskasvanud maailma parandasid ja omavahel usalduslikult julgeid avaldusi tegid. See kõik jättis minusse oma jälje.

Õues mängisite siis kirju laste seltskonnaga oma mänge, tooni edasiseks andsid aga vanemate külalised?

Jah, vanemad inimesed olid minu jaoks tõesti autoriteedid võrreldes patsaanikarjaga, kellega puude otsas ringi turnid. Aga kambajõmmid olid vahvad ikka, arvan, et oli üsna õnnelik lapsepõlv.
Tulevases elus, kui juba ERKI-sse astusin, manitses isa Omar, et hoiaksin moka maas ja ei pruugiks liiga palju suud. Just nii ütleski, et nuuskmõmmik võib olla igal pool. Ehk siis julgeoleku informaator. Neid oligi, ja rohkem kui võiks arvata. Sealhulgas ka neid, kes tahtsid lihtsalt korraks Soomes ära käia ja muud kurja ei teinud. Pärast võis ju seltsimeestele midagi kokku luuletada.

Kas filmis näeb ka siis filmimaterjali teie lapsepõlveelust?

Oluliseks argumendiks filmi tegemisel oli kindlasti see, et minust on juba lapsepõlvest alates tehtud palju liikuvaid pilte. Arvata on, et tunduvalt rohkem kui teistest inimestest. Üks tegija oli isa sõber Mark Soosaar, kes pärast Moskvas kinematograafia instituudi lõpetamist hakkas tegema dokumentaalfilme. Näiteks – olin siis kaheteistkümneaastane – filmis ta mind Pärnus Koidula kuju juures, ja need on tänasel päeval väärtuslikud kaadrid. Samal ajal hakkasime klassivendadega 8-millimeetriseid filme tegema. Sellised toredad ja saatuslikud seigad siis. Sest tegelikult – kui palju on toredaid ideid, millel paraku puudub pildikate. Nii või teisiti hakkab asjade sündi dikteerima materjali olemasolu. Ja mina olen ikka olnud avatud igasugustele avantüüridele. Väga palju tööd sai ära tehtud filmiarhiivis, kus meile ka igati vastu tuldi ja uue digitaliseerimise aparaadiga tohutul hulgal vanu linte ümber salvestati.

Filmirežissööri, lavastaja ja kunstnikuna olete teinud nii mängu-, dokumentaal- kui ka animafilme. Animatsiooni oma ühe lemmikuna olete kasutanud ka teiste filmiliikide juures. Kas kõnealuse dokumentaalloo juures samuti?

Jah, siin samuti. Natuke. Nagu filmi pealkiri viitab, on siin fookuses kolm eri ansamblit, seega muusikaline plaan eelkõige, ja seal näeb ka jupikest minu kõige esimesest animatsioonist, aastast 1984. Aga spetsiaalselt filmi jaoks pole salvestatud ainsatki liikumist. Ainult mõned dokumendilehekülgede liikumised.

Kui fookusest on kolm ansamblit – PäraTrust, Turist ja Singer Vinger –, siis nostalgiat jätkub kamaluga. Aga kas filmil on ka mingi laiem sõnum?

See on nüüd see küsimus, mida ikka küsida armastatakse. Ise arvad küll, et oled ju piisavalt huvitav inimene selleks, et sinust film tehtaks… Nalja tegin! Tegelikult – olin tähelepanuväärse osa oma elust veetnud nõukogude korra viljastavates tingimustes ja läbi tollase eesti rokkmuusika, kõrgkooli, hariduselu ja muu olustiku peegeldame lihtsalt selle nõukaaja totrust. Tagantjärele saab endale lubada vabastavat naeru. See on üks teema.

Näitame nõukaaja totrust ja peitusemängu

Teine teema on see, et olenemata ühiskondlik-poliitilisest keskkonnast, kus sa siblid, on väikeses sootsiumis loomeinimesel raske. Kui rääkida loomemajandusest, siis see sõltub turust, mis on pisike. Nii et asi on naljast kaugel. Oled küll vaba tegema ükskõik mida, aga tuleb ka leiba teenida. Ja see on enamiku kunstnike suur mure. Kui oled üksik hunt, saad veel hakkama, aga perega läheb keeruliseks. Nii et sedasorti teenistus on üsna karm. Arvan, et oleme kõik asjaga kursis, piisab kasvõi ajalehe lugemisest. Nagu laulusalm ütleb: Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka …

Teine variant, et võtad loomingut kui hobi ja teed samal ajal midagi muud, mis leiva lauale toob?

Jah. Mõned on suutnud saavutada seda, et on täiendanud oma hobi mõne teise hobiga, on nö laiendanud oma professiooni. Seda nimetatakse rööprähklemiseks. Režissööril on seda üsna keeruline teha. Arvestada tuleb sellega, et kui üks asi on valmis, tuleb hakata tegelema järgmisega, mis on sul sahtlis ehk alles embrüonaalses olekus. Asjaga tegelema asumiseks on vaja raha, et ettevalmistusperiood kuidagi üle elada. Raha võib saada ja mitte saada. Produtsentidel on selle võrra lihtsam, et mitu asja on korraga tules. Ei pea, nagu öeldakse, lattu transporttööliseks minema.

Olete nüüd ka maainimene koos kõigi sellega kaasas käivate murede ja rõõmudega. Meeldib see teiel või mitte?

Maaeluga kaasneb üks suur miinus – on selge, et kesklinnas elades oleks minu kultuuritarbimine oluliselt suurem. Kui ma mõtlen kõigi nende kontsertide, esitluste ja esikate peale, millest ilma jään, sest ma ei jõua, ei satu, ei viitsi minna kaugele linna, siis sellest on muidugi kahju. Teisest küljest kõik muu tähendab loomulikult plusse – mul käivad siin kitsed aia taga, jälgin linnukeste elu ja kogu seda looduse ringmängu. Ja need vaated – üks on mere poole ja teisalt näen ilusat parkmetsa. Mul on oma väike territoorium, tükike loodust, kus saan askeldada ja ka igasuguseid lollusi teha. Ehitada üht-teist asjadest, mida ei raatsi ära visata.

Näiteks ladus üks sõber mulle tühjadest veinipudelitest budistlikku monumenti meenutava stuupa. 4000 veinipudelit pandi kokku tsemendiga. Grillikoht sai valmis vana saunakerise abil. Sellised asjad ei tuleks linnas kõne allagi. Selge on, et loodus rahustab. Linnas oled pidevalt mingis permanentses olelusvõitluses. Inimesed on ümberringi, pidevalt pead millelegi reageerima, elu on närviline, aga samas ergastav. Loomulikult pole ma maal elades kultuurielust irdunud, lihtsalt arvestades pikka vahemaad tuleb teha valik ja hoolega läbi mõelda, kuhu minna ja kuhu mitte.

Kunagi oli levinud umbes selline ütlemine, et poeet peabki vaene olema, siis sünnib ilus luule. Nüüd seda keegi ei arva ja meie kirjarahvas ongi häält tõstnud, mis lubab järgmisest aastast ka olukorra mõningast paranemist. Lisaks kirja- ja muule loomerahvale puudutab vaesus ka teisi ühiskonnakihte, näiteks pensionäre?

Kui oma südamevalud edetabelisse panna, siis pensionärid ei ole seal esimese positsioonil. Ütleme nii, et palju rohkem tekitavad muret emad lastega ja üksikemad ja kõik see, mis puudutab tulevikku. Kui pensionärid elavad kahekesi, siis saavad hakkama, üksikul inimesel väikese pensioniga on loomulikult raske, selles pole mingit kahtlust. Aga seal on mitmed juba olemuslikult ajaloolised põhjused, miks see nii on. Ega me ei saa kõike ka inkrimineerida praeguse hetke valitsusele, need siirded lähevad ju kaugesse minevikku. Aga inimene elab tänases päevas ja ma ei saa minna näiteks oma ema juurde jutuga, et mis sa virised – kogu oma aktiivse loomeelu pühendasid nõukamaale, küsi nüüd temalt ka pensioni. Jah, see kõik on kohutavalt küüniline, tõesti.

Ma ei saa minna näiteks oma ema juurde jutuga, et mis sa virised – kogu oma aktiivse loomeelu pühendasid nõukamaale, küsi nüüd temalt ka pensioni.


Kui fantaseerida, mida mina teisiti teeksin siis – no kui riigieelarvet üle vaadata, siis tuleks senisest veelgi enam olulist vähem olulisest välja selekteerida. Vaadata asju erineva nurga alt või eri ühiskonnagruppide pilgu läbi. See kõik on riigimeeste tarkus, kuidas saada üks valitsus toimekaks ja tubliks. Aga praegu on muidugi nii, et alati on vaja tegelda tähtsamate küsimustega ja pensionäride küsimus jäetakse nö homseks.

Tegelikult on terve hulk poliittehnilisi meetmeid, mida Eesti ei ole kasutanud. Näiteks on meil kolmandik elanikkonnast pärit teisest komberuumist ja selle taha takerduvad paljud asjad. Ja täiesti normaalne oleks Eestile välja mõelda astmeline tulumaks, mis paljudes riikides on juba olemas. Kindlasti luksusmaks. Mitte et meil seda luksust ülearu palju oleks, aga miskipärast seda ei taheta teha. Need põhjused, miks ei taheta, on meil ka igapäevaselt nähtavad.

Portreefilmi kõrval jätkub teil tegemisi piisavalt. Näiteks on pakutud üht nukusarja koostöös Vene dissidentidega. Mida see endast täpsemalt kujutab?

See tõukub 90ndatel toodetud kõrgetasemelisest Vene sarjast “Nukud”. Putini võimuletulekuga kadus see ekraanilt. Tegijatel tuli mõte asja uuesti tegema hakata, sarja peategelane on mõistagi Putin oma kamariljaga, kes istuvad maa-aluses punkris.

Ukraina sõjaga seoses resideeruvad filmitegijad praegu Riias ja seal said nad teada, et lähim knowhow asub Eestis. Tänaseks on jagu seeriaid valmis kirjutatud ja ehk läheb tootmiseks. Igatahes tõotab tulla väga põnev. Putinit ja tema lähikondlasi etendavad Vene Teatri näitlejad.

On üks väga suur privileeg omada väljaspool meie “kultuurikabinetti” nii palju põnevaid tuttavaid. Eks pikk elu ole seljataga ka.

Kui oleksite täna noor ja vihane mees, mille eest sõdiksite, mis kõige rohkem hinge riivab?

Seda on üsna palju, mille nimel tasuks end liigutada ja ka võidelda. Võtame näiteks meie keeleruumi. Ilmub tohutu hulk kirjandust, kõikvõimalikku ajakirjandust, belletristikat ja mida vaid. Ja igasuguseid kirjutavaid inimesi tuleb ka massiliselt juurde. Sest kirjutamine on vaba ja avaldamine üldiselt samuti. Kui mitte teisiti, siis oma rahakoti peal ikka.
Teisest küljest aga see, mis meid seob, ja meie identiteedi loob on keel. Väikerahvas nagu me oleme, peaksime oma keelt arendama ja hoidma. Aga nn rämpskeelendus on juba mõnda aega väga massiivselt peale tunginud ja oma osa nõudnud. Nii kirja- kui ka kõnekeelest on hääbumas ilus ja kujundirohke emakeel. Sinnamaani välja, et vahel ei saa enam aru, millest jutt on. Väljendeid kasutatakse valesti.

Lastele pannakse sellised nimed, mida ema-isa ei suuda mõnikord väljagi öelda.


Näiteks vana isa lahkukirjutatuna ei ole sama mis vanaisa kokkukirjutatuna. Sellest ei saada aru. Olen selle tendentsi niimoodi enese jaoks lahti seletanud. Keel kubiseb angloameerika väljenditest, mis muidugi praeguses sõjalis-poliitilises maailmapildis tundub hästi armas. Olles alati vastandunud sellele vene propagandistlikule jurale. Aga praegu, jah, allutame end vabatahtlikult sellele nö kultuuriimperialismile, mida tõukab tagant ka elementaarse eneseväärikuse puudumine. Lastele pannakse sellised nimed, mida ema-isa ei suuda mõnikord väljagi öelda.

Aga mis kirjanikuhakatistesse jt taolistesse puutub, siis meil on õnneks piisavalt tarku inimesi, kes on pädevad hindama kõrgkultuuri. Et see kõrgkultuur välja paistaks, siis primitiivselt väljendudes on oluline, et püramiidi alus oleks hästi lai. Põhiline, et suudetakse väärt asjadel ja rämpsul vahet teha. Ja see puudutab absoluutselt iga eluvaldkonda, mitte ainult kunsti. Puudutades samal ajal meid kõiki ja igaüht eraldi.

Nagu öeldud – praegune olukord maailmas ei sisenda turvatunnet. Mida soovitate, kuidas äreval ajal saaks kuidagi normaalselt oma elu elada – töötada, puhata, ilusat eesti keelt rääkida ja lapsi kasvatada?

Jah, see kõik on ääretult vastik. Võib ju küüniliselt öelda, et ajalugu ongi sõdade ajalugu. Paraku on üks sõjakas impeerium meil praegu siinsamas külje all. Oma hullunud juhi ja kriitilise massiga tema selja taga. Saalomoni raamatus on öeldud, et kõik, mis on olnud, tuleb tagasi, kõik, mis on tehtud, tehakse jälle. Et mitte hulluda, tuleb mõtlemine teistele radadele suunata.

On aga üks väga tõhus vahend – väljanaermine. Kriisiolukordades on igasugused naljamehed väga nõutud, sest nad aitavad ventiili lahedamaks keerata. Võim, iseäranis autoritaarne, kardab saada välja naerdud. Rumeenia juudist literaat Norman Manea on öelnud järgmist: “Iga kunstniku kohus on igal juhul mitte lubada võimul end praadida tema olemuslikus tõsiseltvõetavuses.” See tarkus mõjub mitte üksnes lohutavalt, vaid ka julgustavalt.

Tulekul uus eluloofilm iseendast

• Hardi Volmer (sündinud 8. novembril 1957) on filmirežissöör, lavastaja, kunstnik, laulja ja poliitik.
• Volmer on osalenud ansamblites Pära Trust, Turist, Manana Estios Primi-Futu Bänd ja Singer Vinger. Praegu Singer Vingeri solist.
• Volmeri käe all on valminud mängufilmid “Igaühele oma” (1990), “Tulivesi” (1994), “Minu Leninid” (1997), “Kogu raha eest” (1999, vale-dok), “Elavad pildid” (2013), “Johannes Pääsukese tõeline elu” (2019).
• Tänavu peaks Volmeril valmima arhiivimaterjalidele tuginev dokumentaalfilm iseendast “Jumalaga rock`n roll”.
• Paljud teavad Volmeri telesarju “Armastuse kahur” (1998), “Paralüüs” (2000) “Pehmed ja karvased” (2003), tema käe all on valminud ka paljud animafilmid.
• Volmer on välja andnud karikatuurikogumiku “Homo Novus” (1988).
• 1997. aastal sai ta Eesti kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia ja 1998. aastal Suure vankri auhinna filmi “Minu Leninid” eest. 2001 pälvis Volmer Valgetähe V klassi teenetemärgi ja 2005. aastal kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia aasta filmi “Pärnograafia” eest.

Kommentaarid (3)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Ohh
22. nov. 2022 00:50
Sotsialisti hala.... Kas meil toetab võim erameediat? Jah toetab. Kas võim on reitingutes esimene? Jah on. Sotsialist, pane 2+2 kokku: "Omaette teema on riiklik propaganda, mida me väga hästi teame ühe naaberriigi praktikast. Suure hulga valeinformatsiooni väljastamine suurtele massidele on tegelikult üsna võigas. Idanaabri ajupesu teeb inimestest zombid. Seeme peab langema viljakale pinnasele ja selleks ongi see tume mass, kes on vastuvõtlik. Üks põhjus on kindlasti selle massi vaesus, kust võrsub kollektiivne alaväärsuskompleks. Hea näide on esimese ilmasõja järgne saksa rahvas, keda annab ju siin üks-ühele kõrvutada. Samade vahenditega oli üsna lihtne panna see mass “Heil Hitler!” karjuma." PS Kus piirkonnas härra sots kandideerib, et pidevalt LOV-i kulul peetavas lehes reklaamipinda saab? PS2. Sotsid unistavad valjul häälel automaksust, niisiis, millest räägid üldse? Teie oma boss Läänemets lausus paar päeva tagasi, et maksude maksmine on patriootlik tegu, nii et olgu see sotside loosungiks. Vähemalt natukenegi ausust.
Ohh
22. nov. 2022 00:52
Infoks: Märtsis jagas Kallase valitsus erameediale raha: Postimees Grupp - 713 816 eurot; Ekspress Meedia - 292 444 eurot; Põhjarannik - 145 500 eurot; Äripäev - 144 300 eurot. Maikuus alandati meediaväljaannete käibemaksumäära üheksalt protsendilt viiele ehk kingiti neile 2022 aastal ca 1,7 miljonit ja 2023 aastal on see umbes 4 miljonit.
temaatik
21. nov. 2022 21:10
https://www.err.ee/1608786649/psuhhiaater-vaimsest-tervisest-raakimist-pole-vaja-naeruvaaristada

Seotud artiklid