Möödunud sajandi alguses kandsid naised käekotina justkui meeste reisikohvrite tillukesi koopiaid, mis mahutasid taskurätiku, võtmed, pliiatsiga märkmiku ja nimekaardid.
Tallinna linnaelumuuseumis saab alates 5. novembrist vaadata käekotidisaini tutvustavat näitust “Igapäevased kaaslased. Käekotid 1900-1950”, mis annab ülevaate käekottide väljanägemise ja kasutusviiside kujunemisest Eestis 20. sajandi esimesel poolele.
Tuntud prantsuse lauljanna Edit Piafi sõnul tähendas omal ajal teatrisse minemine ilma kotita naisele sama, nagu minna paljajalu tänavale. Kuidas tänapäevane käekott alguse sai? 19. sajandi viimasel kolmandikul tarvitusele tulnud sõna “käekott” tähistas algselt meeste lühikese sangaga reisikotti. Aga peagi ilmusid reisikotid ka naiste käevangu. 20. sajandi alguses hakkas senise õrnast paelast sangaga kotikese asemel domineerima märksa raskepärasem, kuid ka märksa kindlamalt suletud kott. Linnamuuseumi näitusel peegeldab seda laadivahetust must nahast reisikott, mis suletav nikeldatud metallraami ja klõpsudega.
Tillukesed kohvrikesed
Kunstiakadeemia teadur Jaana Päeva võtab pihku umbes peopesasuuruse, kuid toeka välimusega mustast nahast käekoti. “Käekotid muutusid naistele vajalikuks tarbeesemeks just 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alul, mil naised hakkasid rohkem ringi liikuma ka kodust väljaspool,” rääkis Päeva.
“Rongiliiklus muutis sagedasemaks, nii muutusid nõutumaks isiklikke esemeid mahutavad vastupidavast materjalist kotid. See miniatuurne nahast käekott on üsna tüüpiline tollele ajale. Sellel on olemas veel kõik reisikohvri tunnused. Nahkvoodriga vastupidav kott käib lukku, tal on nikeldatud raam ja tugev sang, mis varasematel tekstiilkottidel puudus. Otsisin sellist tüüpi kotti väga kaua, kuni sel suvel Kesk-Eestis Seidla vanavaralaadale sattudes seda Viljandi antiigikaupmehe letil silmasin. See kott oli pikka aega olnud ühe perekonna reliikviate – ordenite, mansetinööpide ja teiste väärisesemete – hoiukohaks.”
Selline pisike argipäevakott mahutas aga siis, kui see moes oli, näiteks taskurätiku, võtmed, pliiatsiga märkmiku ja nimekaardid. Näitusel on väljas veel märksa väiksemad mündikotid.
Möödunud sajandi alul ei olnud käekotid veel kuigi levinud ja nii asendasid neid tillukesed, tikutopsist vaid pisut suuremad sangaga kotikesed. Kõige väiksemaid neist võis lausa rõngaga sõrme otsa riputada, nii on näitusel näha ka pisikese rõngaga sõrmuskotti. Pidulikel puhkudel võis peokleidi juurde sobitada ka voodrita üleni hõberõngastest tehtud võrkkotte. “Alguses pandi hõberõngad omavahel kokku rõngassärkide valmistamise laadis,” ütles Päeva. “20. sajandi alguses aga leiutati selleks juba vastav masin. Need jäid moodi mitmekümneks aastaks, mille vältel uuenes ka kotiraami stiil. Näiteks juugendlik või art deco laadi.”
Esialgu kotte õlal ei kantud
Materjalid muutusid ajapikku paindlikumaks ja nahk pehmemaks ning seda oli parem töödelda. Müügile ilmusid klišeemustriga nahast ja hõbetatud metallraamiga kotid, mille raami võisid kaunistada ehiskivid ja keerukad mustrid. Jäiga sanga asemel võis kätte võtta punutud naha või kettsanga. Seest kaitses kotti sageli satiinvooder. Peenelt töödeldud väikseid ridiküle kaunistasid samet-, klaas- ja metallhelmed, nende valmistamisel kasutati pärlilõnga, siidi ja sametit.
Sajandi teine kümnend aga suurendas vajadust märksa praktilisemate ilmastikukindlate kottide järele, nii hakati neid valmistama ka kunstnahast. Kui nikeldatud plastkinnisega kunstnahast käekoti sisemust kaitses siidripsvooder, siis klapiga suletavat klišeemustriga nahast kotis peitus nahksiidist muaree- ja puuvillane vooder. Pika sangaga kottidest võibki rääkida juba eelmise sajandi teisest kümnendist peale, mil koos kitsa seelikumoega tekkis tekstiilist ja nahast kottidele pikem sang. Siiski ei visatud seda veel üle õla, vaid kanti käes või randmel rippuvana põlvede kohal. Pidulikumaid kotte kaunistasid pikad siidnöörist ja pärlilõngast narmastuttidega või atlasspaelast sangad.
Voldid ja krooked
1920. ja 1930. aastad tõid tänavapilti viis- ja kuusnurksed või ümara joonega kotid, millele lisasid ruumikust voldid ja krooked. Kokkutõmmatava nööriga käekottide asemele ilmusid randmerihmaga kotid, mida sai tantsimiselgi käes hoida. Tulid ju just siis moodi uued tantsustiilid nagu tango, fokstrott ja charleston. Kui klapiga randmekoti alläärt ehtisid veel narmad, aitas see lennukust lisada.
Taandarengu tegid kotisangad järgmisel kümnendil, mil moepilti ilmusid mapi- ja ümbrikutaolised kotid. Tähtsamaks kui fassong sai materjal, nii kasutati kottide valmistamiseks ka käsitsi dekoreeritud nahka. Nahast ümbrikkott oli suletav tõmblukuga, klapiga või nikeldatud metallkinnisega. Kvaliteetset ja mustrilist nahka eelistati ka argikottide tootmisel, kuid tekstiilist ja heegeldatud kotidki said menukaks. Linnamuuseumi näituse kataloogist võib leida koguni klapiga siidist ümbrikkoti, millel klaasipurust kleebitud muster. Või siis vastupidi – plastist ümbrikkoti.
Ühe ümbrikukujulise, velveti- ja sametilaadsest materjalist koti leidis näituse projektijuht Maris Rosenthal poeaknalt naela otsast. “Kullatud raamiga koti sain ühte meie vanalinna antiigipoodi sisse astudes,” rääkis Rosenthal.
“Uurisin kõik riiulid läbi, aga midagi silmapaistvat ei leidnud. Astusin juba ukse poole, kui silmasin poe sügavate aknapõskedega vaateakent. Seal roostes naela otsas see kott rippuski! Pleekinud ja tolmune ning unustusse vajunud. Läksin sisse tagasi ja küsisin kotti näha. Kotil paelus mind omapärane lahtikäiv raam. Kui varasemad tekstiilist kotid olid sageli ülevalt nööriga kokku tõmmatavad, siis eri sulgemisviiside testimisel leiutati üha omapärasemaid raame. Kotti metallikunstnikule puhastamiseks viies selgus, et raam oli kullatud väga spetsiifilises ormolu tehnikas!”
Kaunistuste varjus kehv kvaliteet
Praktilisus hakkas domineerima 1940. ja 1950. aastail. Käekotid mahutasid tänu voltidele ja kroogetele rohkem, aga neid oli seetõttu ka raskem kanda. Sellepärast lisati kotile veel teinegi sang, nii püsis kott paremini pihus. Eesti ajakirjanduses ilmus esimene õlakotiga moefoto 1935. aastal ajakirjas Eesti Naine. Siiski läks õlakottide pärisbuumini veel mitukümmend aastat, sest sõjajärgne mood pöördus naiselikumate ümbrikkottide juurde tagasi. Sõjajärgsetel aastatel olid kotid küll muutunud hädavajalikuks tarbeesemeks, kuid nende kujundus toetus eelmiste kümnendite saavutustele. Oma pitseri vajutas kotidisainile materjalide nappus ja kehv kvaliteet, mida üritati varjata rohkete mustrite ja robustsuseni lihtsustatud lahendustega.
Meisterda endale ise käekott!
• Näitust saadab mitmekülgne publikuprogramm, mis pakub nii teadmisi käekottide ajaloost ja kasutamiskoodidest kui ka ideid, kuidas neid ise valmistada. Kuna osalejate arv on piiratud, on vajalik eelnevalt osta pilet Fientast. Enne tuuri on muuseumis kohapeal võimalik osta pilet vaid vabade kohtade olemasolul.
• 11. novembril kell 17 tutvustab kotte Jaana Päeva.
• 20. detsembril kell 17.30 viib kotte uudistama Triinu Tuvi-Kusterle.
• Kuraatorituuri saab tellida ka oma seltskonnale sobival ajal, võttes ühendust linnaelumuuseumi haridusdisaineriga e-posti aadressil Kristina.Madisson-Laht@linnamuuseum.ee või tel 5196 1041.
• Näitus on avatud linnaelumuuseumis Vene 17 kuni järgmise aasta lõpuni.
Näitusel on väljas sada käekotti, igast kümnendist paarkümmend näidet
Väljas on ka kottide sisu. Nii saab ettekujutuse iga kümnendi käekottide kasutusviisidest: mida sisaldas endas daami pärastlõunakott, mida õhtukleidi juurde kantav ridikül või hoopis rannakott.
Kokku on näitusel välja pandud sada käekotti. Näituse projektijuht Maris Rosenthali sõnul on nende hulgas ka mitmeid annetatud kotte. Nii näiteks sai linnamuuseum kahesangalise mahuka kauni klišeemustriga nahast koti annetusena Eduard Taska ateljee ärijuhilt. Omapärase mustri sai nahk pressi ja kuumusega metallplaadilt.
“Kui inimesed asjade väärtust tajuvad, võtavad nad muuseumiga ühendust,” ütles Rosenthal. “Sellised näitused elavdavad huvi! Ühelgi muuseumil pole nii terviklikku kogu, et ajaloolist kotidisaini kujunemislugu näidata. Näituse kokkupanemisel tegime koostööd ka paljude teiste muuseumidega, on ju näituse eksponaatide ajavahemik vägagi pikk.”
Eksponeeritavad kotid pärinevad Tallinna linnamuuseumi, Eesti Ajaloomuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, Pärnu muuseumi, Narva muuseumi ja Virumaa muuseumide, Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi ja Viimsi rannarahva muuseumi kogudest ning Jaana Päeva erakogust.
“Minu enda kogu fookuses on Eestis kantud või siin disainitud käekotid,” ütles Päeva, kelle doktoritöö sisaldas ka ajaloolist ülevaadet Eesti käekottidest. “Näitusele oleme koos välja pannud igast kümnendist kakskümmend kotti.”
Samuti saab näitusel tutvuda esemetega, mida kottides kaasas kanti. Nii saab ühe koti sisu näitel ettekujutuse iga kümnendi käekottide kasutusviisidest: mida sisaldas endas daami pärastlõunakott, mida õhtukleidi juurde kantav ridikül või hoopis rannakott.
Näitusega koos ilmub ka sellekohane trükis, mis sisaldab 112 leheküljel rohkem kui 100 fotot näitusel välja pandud kottidest koos perioodi ajaloolise ülevaate ja eri kümnendite tutvustusega.
