„Meil pole veel arenenud välja vajalikku teadlikkust oma andmete kaitse kohta. Ja kui me pole ohtudest teadlikud, siis me ei oska ka neid karta,“ rääkis Cybernetica infoturbeinstituudi direktor Dan Bogdanov Riigikogu arenguseire keskuse raporti „Andmeühiskonna tulevik. Stsenaariumid aastani 2035“ esitlusel.

Bogdanov tõi näite uuringust, mille kohaselt vanemad inimesed kardavad it-teenuste puhul rohkem riigi poolset jälgimist ning nooremad ettevõtete soovi nende käitumisi analüüsida. Samas pole ei riik ega ettevõtted ise sellest huvitatud, sest puudub vastav võimekus ja ka tarvidus. „Lisaks on õiguslikud kaitsemehhanismid ning kontroll andmete üle nii tugevad ja arenenud, et arendused ise ei jõua nendele järgi,“ märkis ta.

Bogdanovi sõnul pole inimese aju loodud iseenda kohta andmeid koguma, seepärast ei nähta praegu erilist ohtu ka selles, kui andmed kellegi kätte koonduvad ning neid hakatakse kuidagi ära kasutama. „Mõni võib tunda isegi heameelt, et tema andmeid keegi vajab. Pole ka välistatud, et tekivad grupid ja inimesed, kes hakkavad ise oma andmete müügiga tegelema, kui peaks tekkima huvilisi ja ettevõtteid nende kasutamiseks,“ prognoosis ta.

Liiga kergesti „Jah“

Arenguseire keskuse ekspert Johanna Vallistu tõi oma ettekandes esile, et kasutades ära inimeste teadmatust oma andmete kaitse osas võivad suured korporatsioonid ja mõned riigid kasutada seda kurjasti ära. „Inimesed kipuvad väga lihtsalt ning sageli süvenemata andma nõusoleku ja kontrolli endaga seotud andmete kasutamise üle. Samas on kõrgema digipädevusega inimeste osakaal viimastel aastatel Eestis märkimisväärselt langenud.“

Vallistu sõnul tuleb teistest riikidest mahajäämise vältimiseks senisest rohkem investeerida andmepädevuse arendamisse. „Oluline on investeerida taseme-, ümber- ja täiendõppesse, et suurendada nii kodanike, avaliku kui ka erasektori andmepädevust,“ märkis ta. „Hetkel on ka liiga vähe mugavaid tehnoloogilisi lahendusi, mis aitaksid inimestel tema kohta käivatest andmetest saada ülevaadet ja teha teadlikumaid andmejagamisotsuseid.“

Mitmekordne andmemaht

Digitehnoloogiate levik igasse eluvaldkonda on toonud kaasa majanduse ja ühiskonna andmestumise: inimeste, ettevõtete, masinate ja isegi looduse tegevusest jääb järjepidev andmejalajälg, tutvustas Valliste uuringu tulemusi. Igapäevaelu andmestumine kasvas tajutavalt koroonakriisi tagajärjel: digisuhtlusele ja -poodlemisele lisandusid digiõpe ja virtuaaltöö. Järgmise igapäevaelulise andmehüppe toob kaasa paljude eri kodumasinate internetti ühendumine, mis jõuab kätte 5G-tehnoloogiat kasutava andmesidevõrgu levikuga. Andmed lisanduvad üha kiirenevas tempos. „Ühes aastas juurde tulev andmemaht kahekordistub järgmise kolme aastaga.“

Kahe keskse määramatu tegurina, mis andmeühiskonna tulevikku suunama hakkavad, kerkisid esile kontrolli jaotumine andmete üle ning erahuvi või avaliku huvi domineerimine andmeühiskonna edasises arengus. Nende kahe määramatu teguri erinevaid võimalikke tulemeid kombineerides loodi neli andmeühiskonna tuleviku stsenaariumi.

Digiplatvormide paradiis

Hoolimata Euroopa Liidu regulatiivsest tegevusest kasvab globaalsete digiplatvormide olulisus teenusepakkujatena; nad on esirinnas uute andmetehnoloogiate edasiarendamisel (tehisintellekt, masintõlge jms). Tänu sellele osutavad nad mitmeid teenuseid riikidest paremini, näiteks täiendharidus või andmepõhised tervishoiuteenused.

Mugavate teenuste kasutamiseks on inimesed vabatahtlikult andnud ära kontrolli oma andmete üle ning regulatsioon pole suutnud seda olukorda muuta. Oma andmete haldamine on keerukas, mistõttu soovib ja suudab vaid väike hulk inimesi sellega tegeleda.

Ettevõtetel on õigus inimestelt andmeid raha eest osta

Euroopa Liidu regulatsioonid on hakanud oluliselt takistama andmemajanduse arengut ning pärssima Euroopa konkurentsivõimet võrreldes muu maailmaga. Andmekasutusvõimaluste laiendamist eraettevõtetele nähakse strateegilise kasvuvõimalusena, millest pärast mitmeid Euroopa majandust tabanud kriise kinni haarata ning luua välismaistele suurtele digiplatvormidele tugev kohalik vastukaal.

Andmesuhted pannakse paika n-ö turuplatsi põhimõttel – inimestel on võimalus oma andmete üle otsustada neid müües ja vahetades ning nende pealt tulu teenides. Selleks seatakse sisse spetsiaalsed keskkonnad – andmebörsid ja andmevahendusteenused, mida opereerib erasektor. Ettevõtetel on õigus inimestelt andmeid raha eest osta ning ostetud andmetega lisaks oma äritegevuse tarbeks kasutamisele ka andmebörsil kaubelda.

EL-i jõupingutused kannavad vilja: inimesed ja ettevõtted kontrollivad oma andmeid ning andmeturul valitseb tihe konkurents. Tänu tehnoloogia ja õigusruumi arengutele on tekkinud tööriistad ja vahendusteenused, mille abil inimesed saavad oma andmeid hallata, jagada ja müüa. Kuna oma andmete aktiivne haldamine on keerukas ning igaühel pole selleks huvi, aega või oskusi, koonduvad üksikisikud oma andmeõiguste teostamiseks andmeühistutesse.

Ühistud esindavad oma üksikisikutest liikmeid ning saavutavad nende nimel läbi rääkides paremaid tingimusi oma liikmete andmete kasutamiseks. Igal liikmel on ühistus hääleõigus. Ühistute kaudu mitte niivõrd ei müüda oma andmeid raha eest (kuigi mõned ühistud võivad olla ka sellele spetsialiseerunud), kuivõrd suunatakse need ühistu liikmetele või ka kogu ühiskonnale kasu toovatesse projektidesse, näiteks parema hariduse või tervise eesmärgil.

Riik võtab andmete kasutamise üle otsustamise enda kätte

Ebaedu globaalsete digiplatvormide mõjuvõimu vähendamisel EL-i õiguse kaudu ning mured inimeste privaatsuse pärast (sealhulgas mitmed andmelekke- ja andmete väärkasutuse skandaalid) viivad olukorrani, kus riik võtab andmete kasutamise üle otsustamise enda kätte. Kaasa aitab ka see, et inimestele saab selgeks, kui keeruline ja aeganõudev töö on oma andmete aktiivne haldamine.

Andmekasutusotsuste üleminek riigile toob kaasa inimeste tänutunde, et nad ei pea oma andmetele liigselt mõtlema ning et need on turvaliselt riigi kontrolli all. Vastutasuks loodetakse saada palju mugavaid ja personaliseeritud (avalikke) teenuseid ning teadmispõhist poliitikakujundust.