"Hea nali on siis, kui sa ei pea selle järel ütlema, et ma tegin nalja. Kui sa seda juba pead ütlema, siis järelikult polnudki tegu naljaga."

Tõnis Niinemets, näitleja ja koomik
VAIBUMATU SUHTEVÄGIVALD Armukade mees haaras naise näost kinni ja surus selle jõuga lõkke kohale (0)
25. november 2022
Pilt on illustratiivne Foto: Pixabay

«Mu vägivaldne noormees haaras viskit ja uimasteid manustanuna lihanoa ja hakkas seda teritama. Seejärel pani noa oma kaela vastu ja hakkas lugema numbreid kümnest alla – ütles, et lõikab endal kõri läbi, kui ma teda enam ei taha,» kirjeldab noor naine läbi elatud õudusi. «Kui mees julgeb korra kasvõi käe sinu poole tõsta, otsi abi, Sellised inimesed ei muutu,» lisab ta. Lähisuhtevägivalla poolest paistavad silma Tallinn ja Harjumaa, kus tänavu on elu kaotanud juba viis inimest.

25. novembril tähistab kogu maailm rahvusvahelist naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva. Naiste vastu suunatud vägivallal on mitmeid vorme: füüsiline, seksuaalne, psühholoogiline ja majanduslik. Naistevastane vägivald on ebavõrdsete võimusuhete ilming ning selle negatiivne mõju ei avaldu mitte üksnes naistele, vaid ka perekondadele ja kogukonnale – tervele ühiskonnale.

Kahest vägivaldsest suhtest õnneliku abieluni

23aastane Liisa (nimi muudetud) oli vaid 14aastane, kui tutvus omaaegses tutvumisportaalis 20aastase noormehe Kaidoga. «Rääkisin talle oma tervisest, mis oli tänu arstide veale kannatada saanud ja mehele ei mahtunud pähe, kuidas ühe inimesega selline asi juhtuda sai – ta poetas koguni paar pisarat,» meenutas Liisa. «Ta tundus südamlik ja heatahtlik, nii et mul tekkisid koheselt usaldus ja vaikselt ka tunded.»

Noori sidus ühine huvi merenduse vastu, mida mees parajasti ülikoolis õppis. «Kuna Kaido pärines kasuperest, oma isa polnud kunagi näinud ja ema oli asotsiaalse elulaadiga, ei olnud noormehel materiaalset toetuspinda,» jätkas Liisa. «Mõtlesin, et saan teda muuta ja parema elu nimel aidata.“ Et omandada haridus ja saada emaga hakkama, tuli Kaidol käia tööl. «Alguses vedas ta posti ja päeval oli ülikoolis, ning kuna postivedu oli raske, aitasin tal ka posti öösiti vedada,» rääkis Liisa. «Et elasime koos, pidin ka mina kooli kõrvalt tööle minema.»

Esimesed tõsised pinged tekkisid kui Kaido sai kaitseväe kutse ja mereväkke läks, misjärel asus kohe hauduma plaane sealt pääsemiseks. «Kui mees linnaloa sai, teeskles ta ninaverejooksu, kuni ta laatsaretist otse Seewaldi hullumajja saadeti, sest ähvardas, et hüppab laeva vöörist alla kui teda koju ei lasta,» jätkas Liisa. Iga kord kodus käies elas Kaido tema peal peal oma pingeid ja viha välja, kuni leidis, et Liisa võtku oma asjad ja lahkugu tema juurest. «Mehepoolsele vaimsele vägivallale lisandus tema ema oma, mis seisnes pidevates kõnedes, ähvardustes, mõnitamises, minu terviseseisundi kommenteerimises, alandamises, mis oli igapäevane,» kirjeldas Liisa. «Kaido ei võtnud selle vastu midagi ette, vaid ütles lihtsalt, et ema on hull ja ma pean kannatama.»

Mehepoolsele vaimsele vägivallale lisandus tema ema oma. Kaido ei võtnud selle vastu midagi ette, vaid ütles lihtsalt, et ema on hull ja ma pean kannatama

Pärast pool aastat kestnud lahusolekut otsis mees Liisa üles ja anus, et ta on muutunud, ajades kõik oma raske lapsepõlve ja ema terrori süüks. Paraku vägivald jätkus. «Olin 17aastane ja Kaido 23, kui lapseootele jäin,» jätkas Liisa. «Algul oli Kaido õnnelik, kuid merelt tulles sõimas, räuskas ja sundis mind aborti tegema. Pärast ütles, et ta oleks võinud selle abordijäänuse panna klaasist purki enda muude saavutuste kõrvale…» Kuna ähvardused ja alandamised jätkusid, lahkus Liisa mehe juurest uuesti. Kokku kestis kokku-lahku suhe viis aastat mustriga üheksa kuud koos, 3–6 kuud lahus.

Pärast Kaidost lahkuminekut sattus Liisa vaid poole aasta pärast järgmise vägivallatseja otsa. «Olin siis 20aastane, tema 30,» meenutas naine. Algul viisaka ja toreda mehena tundunud Aivar muutus varsti pealetükkivaks. «Tuli välja, et ta tarvitab narkootikume ja on kriminaalselt hoiatatud, kuna hoidis maakodus relvi ja muud varustust,» jätkas Liisa. «Samuti oli maakodus episoode, kus tema isa ajas ema jahipüssiga taga, millest olid jäljed laes.» See armulugu kestis vaid neli kuud, sest Liisa ei tundnud Aivari vastu midagi. «Lävimise lõpetamisest kuuldes muutus mees sedavõrd ebaadekvaatseks, et viskit ja uimasteid manustanuna haaras ta lihanoa ja hakkas seda teritama, seejärel pani noa oma kaela vastu ja hakkas lugema numbreid kümnest alla – ütles, et lõikab endal kõri läbi, kui ma teda enam ei taha,» kirjeldas Liisa.

Naisel jagus meelekindlust võtta sobival hetkel nuga ära ja peita see ära. «Aivar võttis rahustitest üledoosi, läks oma isa juurde, kirjutas lahkumiskirja ja pani selle avalikult Facebooki, kus oli ka mind korduvalt süüdistanud,» jätkas naine. «Kuigi tegin avalduse politseisse ning saatsin kõnesalvestused ja ähvardustest kuvatõmmised, asja uurima ei hakatud.»

Kahe aasta eest tutvus Liisa oma praeguse abikaasaga. «Nüüd saan aru mis on armastus, teineteisest hoolimine ja toetamine,» nentis naine. «Ma ei kaotanud meeste puhul usaldust, sest mul on isa näol eeskuju olemas, et kõik pole sellised. On hea tunne, et sain toonaste olukordadega ise hakkama – see tegi mind tugevaks,» on ta veendunud. «Oleksin ma siis olnud rohkem iseseisev ja otsekohesem, ei oleks ma lasknud endale nii haiget teha.» Praegu juhtunule tagasi vaadates mõtiskleb Liisa, et kuna toona (aastatel 2013– 2018) ei olnud lähisuhtevägivald veel nii päevakajaline, ei tulnud ta selle pealegi, et temagi oli ohver.

Ma ei kaotanud meeste puhul usaldust, sest mul on isa näol eeskuju olemas, et kõik pole sellised.

Kuna Liisa elab kriminaalses linnaosas ning on näinud joodikuid ja vägivalda, süvendas see tema huvi kriminaalsete asjade vastu, nii et täna puutub ta oma igapäevatöös ise vägivallatsejatega kokku. Enamik neist on narko- ja/või alkoholisõltuvuses. «Nad jagunevad kaheks: ühed tunnistavad süüd ja teised mitte,» tõi Liisa välja. «Esimesed kahetsevad tehtut, lubavad olukorda parandada ja vajadusel psühhiaatri ravile minna. Teised leiavad, et naine oli süüdi. Tihti asub mees valetama, et hoopis tema on kannatanu ja tegemist oli enesekaitsega või toob süüdlaseks olematuid sõpru, kes on justkui ässitanud.»

Olles läbi tulnud kahest vägivaldsest suhtest, tahaks Liisa naistele südamele panna: «Kui mees julgeb korra kasvõi käe sinu poole tõsta, on kõik – isegi kui ta ei löö, vaid tõstab käe. Sellised inimesed ei muutu! Kui sul on tuttavad, sõbrad või sõbrannad – ükskõik keda usaldad – räägi kohe, ära oota! Kui sinuga peaks midagi juhtuma, on vähemalt kontaktisik, kes saab häire välja saata.»

Naine laseb end kaheksa korda lüüa enne kui abi otsib

«Sel aastal oleme valinud 25. novembril tähistatava naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva fookuseks rasked (sh surmaga lõppenud) lähisuhtevägivalla juhtumid, mille osas paistab iseäranis negatiivselt silma Harjumaa, kus on juba viis lähisuhtevägivalla kuriteo tagajärjel hukkunut sel aastal, seahulgas kolm neist Tallinnas,» tõdes riigiprokurör Karin Talviste. Kuna kriminaalasjades on menetlused alles pooleli, ei saa Talviste konkreetsete juhtumite kohta infot jagada. Politsei registreeris lähisuhtevägivallaga seotud teateid käesoleva aasta kümne kuuga kokku üle-Eesti 12 455. Seda on 6% vähem kui aasta varem. Kriminaalmenetluse alustas politsei ligi 3000 juhtumi osas. Ligi kolmandiku lähisuhtevägivalla juhtumitega olid seotud lapsed, kes nägid vägivalda pealt, olid samas toas või olid ise kannatanud. Vägivallatsejatest ligi 60% olid joobes. Politsei sai keskmiselt 40 lähisuhtevägivallaga seotud teadet päevas.

«Positiivne on, et ligi 90% politseini jõudnud lähisuhtevägivalla teadetest jõudsid politseini juhtunuga samal päeval,» tõdes Põhja prefektuuri teabebüroo koordinaator Kristel-Liis Kaunismaa. «Häirekeskuse vahendusel jõudis info lähisuhtevägivallast politseini 70% juhtudel. Ülejäänud kordadel registreeriti teade muude allikate kaudu (näiteks kohaliku omavalitsuse, haridusasutuse, otsekontakti kaudu politseiametnikuga jne).» Enamasti andis lähisuhtevägivallast teada kannatanu ise (ligi 70% juhtudest), rohkem kui 15% pereliige/sugulane. Umbes 10% juhtudest oli teatajaks naaber/sõber/sõbranna. Suurem osa lähisuhtevägivalla teadetest olid seotud eluruumides toime pandud juhtumitega (88%), millele järgnesid avalikud kohad (10%), avalikud asutused (1%) ja internet (1%). Kõige suurema osa vägivallatsejatest moodustasid abikaasad ja elukaaslased (55%). Raskeid lähisuhtevägivalla kuritegusid pandi toime 19, mida on 17% vähem kui aasta varem. Tapmisi või tapmiskatseid oli kaheksa, raske tervisekahjustuse tekitamisi üheksa. Vägivaldse suhte tõttu hukkus kuus inimest. 65 aastat ja vanemad inimesed moodustasid politseini jõudnud juhtumitest umbes 11%, enamasti olid kannatajaks naised (82%).

Oli ka juhtum, kus mees muutus lõkkeplatsil oma elukaaslase suhtes armukadedaks, haaras tema näost kinni ja surus selle jõuga lõkke kohale.

Mõne näitena 2022. aasta juhtumitest kirjeldas Kristel-Liis Kaunismaa olukorda, kus politseinikele tuli trepikojas vastu verise näoga teismeline tütarlaps. «Vestluse käigus selgus, et kodus toimub jooming tema vanemate ja külaliste vahel,» rääkis Kaunismaa. Tütar püüdis vanemate vahelisele kaklusele vahele minna ja sai selle käigus viga. Oli ka juhtum, kus mees muutus lõkkeplatsil oma elukaaslase suhtes armukadedaks, haaras tema näost kinni ja surus selle jõuga lõkke kohale. Vägivallatseja tegi seda mitu korda, samuti ähvardas naist tapmisega. Mitmeid lähisuhtevägivalla juhtumeid leidis aset vanemate ja laste vahel. «Näiteks lõi joobes täiskasvanud poeg oma emale kirvega kätte,» jätkas Kaunismaa. «Üks isa palus oma joobes täiskasvanud pojal korterist lahkuda, mille peale viimane vihastas ja lõi oma isa näkku.» Veel märkis Kaunismaa juhtumit, kus naine ei tahtnud oma abikaasaga vahekorda astuda ja mees peksis ta läbi

Põhja prefektuuri teabebüroo koordinaator Kristel-Liis Kaunismaa tõi välja, et kuigi lähisuhtevägivalla juhtumite statistika kasvu ei näita, on politseis käesoleva aasta 10 kuuga registreeritud 12 455 teadet väga palju. Neile numbritele saab tema sõnul umbes poole juurde panna, sest politsei vaatevälja väga paljud juhtumid paraku ei jõua, et nendega tegelema asuda.

«Ohvriuuringud on näidanud, et iga kolmas naine Eestis kinnitab end olnud lähisuhtes ohver, aga paljud ei anna sellest lihtsalt teada,» põhjendas Kaunismaa. «Öeldakse, et naine laseb end kaheksa korda lüüa, enne kui ta teatab ja abi otsib.» Põhjusteks, miks ei teavitata, on valehäbi ning hirm tuleviku ees, mis endast ja lastest saab kui perevägivallast teada anda. «Ega vägivallatseja ole ka kogu aeg ja iga päev vägivaldne – järgmisel päeval toob ta lilli ja palub andeks, mis omakorda paneb ohvrit asju ümber hindama ja mitte teada andma,» lisas Kaunismaa.

Kristel-Liis Kaunismaa
Pilt: erakogu

Ühe nukra tendentsina rääkis Kristel-Liis Kaunismaa, et väga paljudel puhkudel on perevägivald kestnud pikalt. «Kui need juhtumid viimaks meieni jõuavad – ja raskel kujul – võib näha, et olukord peres on selline olnud juba mitu aastat ning alguse saanud vaimsest ja verbaalsest vägivallast, mis on eskaleerunud füüsiliseks vägivallaks,» jätkas Kaunismaa. «Kõige varjatum on vaimne vägivald, mida talutakse aastaid.» See vägivallaliik on Kaunismaa sõnul ohvrit äärmiselt lõhkuv, sest kaasnevad hirm ja teadmatus, mis täna juhtub – ja see teeb inimese võimetuks enda eest seisma või abi paluma. «Vägivallatseja eesmärk on alandada, alla tõmmata ja pisendada, nii et ohver hakkab juba ise ka uskuma, et ta ongi selline ja temaga peabki nii käituma,» kirjeldas Kaunismaa. «Frustratsiooni ja pingega kaasnebki asjaolu, et ohvrid ei olegi võimelised abi paluma ega julge kellegagi rääkida. Lisaks ei pruugi neil olla kõrval kedagi, kes toetaks või julgustaks.»

Lähisuhtevägivalla juhtumite puhul on politseile hindamise ja lahenduskäigu planeerimise osas oluliseks märgiks juba asjaolu, kui vaimse või füüsilise vägivallaga peres on lapsed. «Laps perevägivalla pealtnägijana on ohver ja kui teda ei aidata, on ta ühel hetkel rikutud pildi ja mustriga, et vägivald ongi lahendus,» nentis Kaunismaa.

Laps perevägivalla pealtnägijana on ohver ja kui teda ei aidata, on ta ühel hetkel rikutud pildi ja mustriga, et vägivald ongi lahendus.

Kahjuks jagub minimaalselt agressoreid, kes oma vägivaldsust ise tunnistaksid. «Kriminaalmenetluse raames saame suunata neid küll vägivallast nõustamisele ja proaktiivsele vestlusele, aga kõik sedalaadi teenused on vabatahtlikud ehk kui inimene ise ei taha – kas ta ei teadvusta, et see on halb, mida ta teeb või ta pisendab seda, mis on samuti tüüpiline – ei saa sundida kedagi abi vastu võtma,» tõdes Kristel-Liis Kaunismaa. «Eks eitamine ja pisendamine ole ka reaktsioonid millelegi – inimene ei taha oma vägivaldsust tunnistada, sest kui ta seda möönab, hakkab tal piinlik.»

Samas on oluline teavitada, et sellised teenused eksisteerivad. Kaunismaa sõnul on tähtis teadlikkus, et abi on olemas, samuti julgustab ta inimesi ise abi paluma. «Isegi kui vägivalla all kannatajal ei ole võimalik teha kõnet samal hetkel kui vägivald aset leidis, on piirkonnas alati politseinikud, kellega vestlemist ja nõu andmist saab paluda,» rõhutas Kaunismaa märkamise olulisust. «Ka kõrvaltvaatajatel, kes kasvõi aimavad, kel on tunnetus, hirm ja mure, et tegemist on vägivallaga, võiks jaguda julgust sekkuda ja ohvrilt küsida: kas sul on kõik hästi, saan ma sulle kuidagi toeks olla?»

Ka ahistav jälitamine on kuritegu

Sotsiaalkindlustusameti naistevastase vägivalla teenuse juht Andrea Kink sõnas, et naiste tugikeskuse teenusele pöördumise tendents on aasta aastalt olnud üsna stabiilne, ja seda isegi koroona ajal. «Aastas pöördub teenusele ligi 2000 vägivalda kogenud naist üle Eesti,» loetles Kink. 2021. aastal pöördus 2079 naist. Enim pöördujaid on vanuses 25–49, enamik eesti keelt kõnelevad. Puudega naisi pöördus 2021. aastal 80. Turvalist ajutist majutust vajas 166 naist ja 131 last. Harjumaal, kus osutavad teenust nii Tallinna Naiste Tugikekus kui Tallinna Naiste Kriisikodu on 2022. aasta augusti seisuga saanud abi 486 naist.

«Kõik algab vaimsest vägivallast, kontrollivast käitumisest ning selle ilmingutest,» rääkis Kink. «Harva on juhtumeid, mis algavad kohe füüsilise vägivallaga.» Ohumärkidena loetles ta järgmisi märke: mees ei austa naist ega oma endisi elukaaslasi, mis võib väljenduda alandustega kodus, aga ka teiste ees. Ta hirmutab naist ja temaga olles ei saa tunda end turvaliselt. Ta süüdistab oma probleemides naist ning leiab partneri altvedamisele või oma väljakannatamatule käitumisele alati tuhat vabandust. Ta helistab kümneid kordi päevas, et teada saada, kus naine viibib, kellega ja mida teeb. Ta nõuab, et naine veedaks kogu oma vaba aja temaga. Sealjuures väljendab mees oma tugevaid tundeid, aga see pole põhjus, miks ta tahab naisega pidevas kontaktis olla – ta on lihtsalt väga omandihuviline. «Kõik eelnevalt kirjeldatu on väga kurnav ning hakkab vaikselt tühistama naise isiksust,» nentis Kink.

Vaimne vägivald on läbiv ja põimuv ka teiste vägivallaliikide vahel ja paraku jätkub teinekord ka siis kui vägivaldsest suhtest ollakse väljunud.

Vaimne vägivald on läbiv ja põimuv ka teiste vägivallaliikide vahel ja paraku jätkub teinekord ka siis kui vägivaldsest suhtest ollakse väljunud. «Näiteks püütakse saada endise naisega jätkuvalt kontakti nii telefoni, lõputute kirjade või lausa ahistamise teel,» tõi Andrea Kink välja. «Siinkohal on oluline teada, et ahistav jälitamine on kuritegu ja selle ilmnemisel tasub pöörduda kindlasti politsei poole abi saamiseks.»

Naiste tugikeskuse teenuselt abisaanute naiste suhtes on enim tarvitanud vägivalda meessoost elukaaslased või abikaasad, vahel ka isad või harva ka ahistavalt käituvad töökaaslased. «On juhtumeid, kus vägivalla toimepanijaks on olnud kas ema, õde, tütar või mõni naissoost tuttav,» lisas Kink, tõdedes, et siiski on soopõhine ehk naistevastane vägivald Eestis ja ka mujal maailmas endiselt domineerimas. «Naistevastase vägivalla põhjused peituvad ajalooliselt kujunenud meeste ja naiste ebavõrdsetes võimusuhetes. Seetõttu räägitaksegi naistevastasest vägivallast kui eraldi mõistest ja probleemist, mille tõkestamisel tuleb tegeleda soolise ebavõrdsuse ning naiste diskrimineerimise kaotamisega.»

Andrea Kink
Pilt: erakogu

Vaimne vägivald võib minna üle füüsiliseks vägivallaks. «Viimase alla ei kuulu ainult löömine, vaid ka raputused, tõukamised, pigistamised, juustest tirimised, kägistamised jms, mis põhjustab valu, kannatusi ja hirmu,» kirjeldas Kink. «Esineb ka majandlikku vägivalda, näiteks peab naine andma kogu oma palga mehe käsutusse või ei tohigi näiteks tööl käia, et säilitada oma iseseisvust või sõnaõigust pere finantsides.» Seksuaalsest vägivallast räägitakse kõige vähem, ometi esineb sedagi. Sealjuures ei ole seksuaalkuriteod ainult sellised, millega kaasneb füüsiline kontakt. Justiitsministeeriumi hiljutisest seksuaalkuritegude menetluspraktika analüüsist selgus, et mittekontaktsed seksuaalkuriteod moodustavad 48% kõikidest mullu registreeritud seksuaalkuritegudest. Seksuaalkuritegudes mõisteti mullu süüdi 107 inimest, kõik meessoost. Võrreldes 2020. aastaga oli süüdimõistetuid 92 ja võrreldes 2019. aastaga 4 võrra vähem. «Seksuaalne vägivald püsisuhtes ja abielus on paraku siiani veel tabu, millest ongi arusaadavalt väga keeruline rääkida,“ märkis Kink. «Naiste tugikeskused teevad sellistes juhtumites head koostööd ka seksuaalvägivalla kriisiabikeskustega, kus teemaga tegelevad spetsiaalse väljaõppe saanud meditsiinitöötajad.»

Seksuaalne vägivald püsisuhtes ja abielus on paraku siiani veel tabu, millest ongi arusaadavalt väga keeruline rääkida.

Lisaks elukaaslaste ja/või abikaasade vahel toimuvale vägivallale esineb juhtumeid, kus ohvrid on eakad naised, kes kannatavad oma poja või eaka abikaasa poolt tekitatud vägivalla all. «Eakad pole kahjuks nii aktiivsed pöördujad kui on nooremad või keskealised naised, eriti juhtumites, kus vägivalda on tarvitanud nende endi poeg,» tõdes Kink. «Sellistel juhtudel on häbi väga suur faktor ja süüdistatakse ennast halvas kasvatuses.» Siiski julgustab Kink ka eakaid prouasid teenusele pöörduma, sest naiste tugikeskuse teenuse on mõeldud kõigile täisealistele naistele. Naiste tugikeskuse teenusel on olnud ka üle 80aastaseid naisi, kes on väljunud vägivaldsest suhtes ning alustanud uue eluga. «Kunagi pole liiga hilja elada turvalist ja rahulolupakkuvat elu,“ rõhutas Andrea Kink.

Hirmu ja häbitunne pole kuhugi kadunud, mis on paraku loomulik, sest ohvrile on seda tunnet vägivalla toimepanija poolt pidevalt sisestatud. «Peame tegema veel palju tööd ka ühiskonna hoiakutega, et abi poole pöördumine tunduks täiesti eluterve ja normaalse käitumisena, mitte nõrkuse või läbikukkumisena,» toonitas Kink. Siiski saab ta tuua ka häid näiteid. «Eelmisel aastal valmis Sotsiaalkindlustusameti ja Kantar Emori koostöös naiste tugikeskuse teenuse kogemusuuring ning naiste intervjuudest selgus, et neid on suunanud pöörduma näiteks ka naabrid, töökaaslased ja korteriühistu esimehed,» kinnitas Kink. «Mida rohkemad inimesed saavad aru, kuidas vägivald mõjutab negatiivselt üksikisikuid ja laiemalt kogu ühiskonda ja rahva tervist, peavad abi küsimist normaalseks ja julgevad seda soovitada, seda väiksemaks jääb lõpuks ka häbitunne pöördumisel.»

Kasvab erivajadustega ja muust rahvusest ohvrite arv

Ka Tallinna Naiste Kriisikodu juhataja asetäitja ja juhtumipõhine nõustaja Käty Saluveer kinnitab politsei statistikat, et esmaste ehk n-ö uute pöördujate arv on sel aastal mõnevõrra väiksem võrreldes mullusega. «Küll aga on kasvanud juhtumipõhiste nõustamise tundide arv ehk töömaht, mida ühe kliendi juhtumi lahendamiseks peab tegema,» lisas Saluveer. «On kasvanud raskete multiprobleemsete juhtumite arv, kus väga oluline osa on võrgustikutööl: politsei, ohvriabi, KOV-i lastekaitse ja sotsiaaltöötajad, haigla, haridusasutused, kohtud.»

Käty Saluveer
Pilt: erakogu

Üldine majanduslik olukord on tõenäoliselt mõjutanud tendentsi, et turvalist ajutist majutust vajavate naiste arv on kasvanud ning naised jäävad kriisikoju pikemaks ajaks ega ole võimelised iseseisvalt uut elukohta leidma. «Samuti teeb murelikuks, et meile pöörduvate erivajadustega naiste osakaal on suurenenud,» lisas Saluveer. «Ärevus ja depressioon on vägivalla all kannatava naise puhul sagedased, aga näeme ka raskekujulisemate psüühikahäiretega ning intellektipuudega naisi, kellede puhul on esinenud näiteks ka majanduslikku ärakasutamist. Erivajadustega naised vajavad tihti ööpäevaringset abistamist ja selleks meil hetkel ressurss puudub. Neil puhkudel oleks vajalik kaasata spetsialiste, kes on kursis nii puudespetsiifika kui lähisuhtevägivallaga.

Ärevus ja depressioon on vägivalla all kannatava naise puhul sagedased, aga näeme ka raskekujulisemate psüühikahäiretega ning intellektipuudega naisi, kellede puhul on esinenud näiteks ka majanduslikku ärakasutamist.

Uus tendents on Käty Saluveeri sõnul rahvusvahelised juhtumid ehk naised, kes on Eestisse saabunud erinevatest piirkondadest nagu Lõuna-Ameerika, Aasia ning endise N.Liidu riigid. «Nimetatud naised on enamasti tulnud Eestisse koos oma mehega ning vägivald on alguse saanud siin,» kirjeldas Saluveer. «Nende naiste aitamine on seotud raskustega nii keelelises mõttes (näiteks ei räägi naised vene ega inglise keelt) kui erineva kultuuritausta tõttu. «Neil puudub lähivõrgustik, et iseseisvalt abi ja oma olukorrale lahendust leida, sageli on nad kodus isoleeritud ega ole ka tööl käinud.»

Ka seitsmendat aastat tegutseva Tallinna Naiste Tugikeskuse juhataja Vaike Pähn nentis, et pöördumiste arv on viimastel aastatel olnud stabiilne. Välisriikidest pärit naiste arvu suurenemist ja abistamise keerukust kinnitab temagi. «Tänavu on kasvanud eriti Ukrainast pärit naiste arv,» lisas Pähn.

Vaike Pähn
Pilt: erakogu

Kriisikoju jõuavad vägivalda kogenud naised peamiselt läbi politsei ja ohvriabi, aga ka haigla, lastekaitse ja koolide kaudu. «Ka helistatakse ja kirjutatakse, kirjeldades lahti pikka ja rasket, isegi aastaid kestnud lähisuhtevägivalla ajalugu,» lisas Saluveer. «Samuti pöördutakse, et täpsustada, mis on peretüli ja mis on perevägivald. Teinekord võib olla tegu tõesti peretüliga ehk osad naised võib-olla võimendavad olukorda, teised omakorda aga kirjeldavad väga rasket juhtumit, kuid arvavad, et äkki see siiski ei ole vägivald.»

Tallinna Naiste Kriisikodu põhijuhtumid on 99% ulatuses rasked olukorrad, mispuhul vägivallatsejad ei ole jõudnud enda vägivaldsuse tunnistamiseni, et minna abi otsima ja vägivallast loobumise teenusele.

Käty Saluveeri kinnitusel on ohvritel pahatihti raske ära tunda majanduslikku vägivalda, mispuhul ei pöörduta kuigi sageli. «Kas naine saab peres teha ise majanduslikke otsuseid või sunnitakse teda mingitele lepingutele alla kirjutama, enda nimele laene võtma?» tõi Saluveer näiteid. «Esineb juhtumeid, mispuhul on naised enda peale võtnud laene, mida tuleb maksta, samal ajal kui nad on sunnitud korterit üürima. Need nüansid on iseseisva elu alustamisel väga rasked.»

Tallinna Naiste Kriisikodu poole saab pöörduda nii majutusvajadusega kui ka ainult nõustamisele. «See ei ole ainult turvakodu, vaid ka nõustamisteenus – võiks öelda, et koguni 90% klientidest käib nõustamisel, majutust nii palju ei vajata,» tõi Saluveer välja. «Kui vägivalla alla kannatanu meile tuleb, koostame kahe nädala pärast juhtumiplaani ja hakkame koos mõtlema, mis on sammud, kuhu ta peaks pöörduma, et oma olukorda lahendama asuda. Läheneme samm-sammult, olenevalt sellest, kas naine vajab psühholoogilist või juriidilist abi. Neile, kes alustavad või plaanivad abielu lahutamist, anname nõu ka hooldusõiguse ja suhtluskorra osas.» Sagedasti kardavad naised olukorda, kus mees on ähvardanud lapsed ära võtta. «Tihti peljatakse ka pisut põhjendamatult – kui mees on näiteks kriminaalselt korduvalt karistatud, tal pole töökohta ega muud objektiivset põhjust, kuidas ta üldse saaks lapsed endale?» märkis Saluveer. «Samas, kui naine on olnud pikaaegse füüsilise ja vaimse vägivalla all, ei usugi ta enam endasse, vaid tõepoolest kardab, et ta on halb ema ega saa lastega hakkama.» Teinekord piisab paarist telefonikõnest, et ohvrid jõudu ja nõu saaksid, et asju lahendama asuda.

Miks mehed vägivallatsevad, Käty Saluveeri kinnitusel ühest vastust ei ole. «Välja võib tuua suurt ego, liigset armukadedust ja kontrollivat käitumist, mida paljude naised kogesid juba suhte algul,» loetles Saluveer. Nn «punane tuli» võiks tema sõnul põlema minna mehe kontrolliva käitumise osas, mille märgid on reeglina olemas juba suhte esimese aasta jooksul. «Võib-olla algul tundub see hoolitsev ja tähelepanelik, kui mees tuleb kogu aeg autoga järele ning soovitab, mida naine võiks selga panna või millist soengut kanda,» on Saluveer näinud. «Ent seejärel hakkab vaikselt välja kooruma, et kui naine tahaks neis küsimustes oma valikut teha, mehele enam nii ei sobi.» Tema meelest võiks ideaalis seda infot juba koolis noortele tüdrukutele rääkida ehk ohumärkide osas ennetustööd teha. «Ennetustöö peab algama juba lasteaiast ja koolist, kus lastele ja noortele tuleks anda rohkem turvalisteks suheteks ja pereeluks vajalikke oskusi,» pidas ka Vaike Pähn oluliseks. Tallinna Naiste Tugikeskuses alustati sel aastal ka emade võimestamise koolitustega, kus pakutakse emadele täiendavaid teadmisi, oskusi ja kindlust laste vajaduste märkamiseks ja toetamiseks ning peres olnud vägivallaringi katkestamiseks, et vägivaldsed suhtemustrid ei kanduks edasi nende laste ellu.

Ennetustöö peab algama juba lasteaiast ja koolist, kus lastele ja noortele tuleks anda rohkem turvalisteks suheteks ja pereeluks vajalikke oskusi.

Õnneks on naised muutunud teadlikumaks vägivalla jälgede fikseerimise osas politseis või arsti juures – ka saadud dokumente hoitakse vaikselt ja salaja,» tõi Saluveer välja. «Tõendav materjal võib olla abiks ka näiteks siis, kui olukord jõuab laste jagamiseni.“

Käty Saluveer soovitab naistel abi otsida võimalikult vara, mitte alles siis kui olukord on juba eluohtlikuks läinud. «See vajab väga suurt julgust, kuid tasub uskuda, et asjad lähevad paremaks ja pöörduda nii pea kui tekib kahtlus, et tegu on vägivalla(tseja)ga,» kinnitas Saluveer.

Vägivallast loobumine väärib tuge

2020. aasta maikuus avas sotsiaalkindlustusamet vägivallast loobumise tugiliini, kust saavad nõu ja abi küsida ka vägivalda kasutanud inimesed. Tänaseks ollakse jõudnud sinnamaale, et nõustamine toimub näost-näkku kokkusaamise või veebinõustamise teel. «Neid inimesi tuleb näha ja nendega koos olla,» põhjendas Sotsiaalkindlustusameti vägivallast loobumise tugiliini nõustaja Tõnis Palgi olulisest muudatusest senises töös. Vägivallast loobumise tugiliinil töötab neli nõustajat, kes jagunevad Eesti peale ära põhja-, lõuna-, ida- ja läänepiirkonnas. Kuni 2022. aasta novembri keskpaigani on vägivallast loobumiseks pakutud tuge 605 kliendile, toimunud on 1534 nõustamiskorda, millest 1415 olid kontaktkohtumised ja 119 veebinõustamised. Ligi 40% nõustatutest on Palgi sõnul pärit Harjumaalt, sh Tallinnast. «Näost-näkku kohtumine on hea algus, turvaline ja neutraalne õhustik loob eeldused, et järk järgult võiksime liikuda nende olukordadeni, kus vägivald toimus. Oluline on abi otsimist normaliseerida ning toetada klienti oma käitumise eest vastutuse võtmisel,» selgitas Palgi. «Alguses võib inimene tunda vastupanu ja häbi, aga me püüame olla motiveerivad ja kutsuvad, mitte hukka mõista inimest tervikuna.  Hirm ja häbi tegelikult hoiavadki neid inimesi eemale, sedasi on neil raske võtta oma käitumise eest vastutust. Püüame kõnetada kliendi hoolivat osa ning julgustada oma vägivaldset käitumist muutma. Muutuse teekond võib olla aeganõudev, kuid see on kindlasti pingutust väärt». Selleks, et vägivald katkeks peavad olema toetatud nii kannatanu kui ka vägivalla toimepanija.

Tõnis Palgi
Pilt: erakogu

Tõnis Palgi nendib, et vägivald või väärkohtlemine, mis aset leiab, on reeglina vaid jäämäe veepealne osa. «Selle all on rida vägivalda toetavad mõtted ja arusaamisi, soostereotüüpsed hoiakuid ja mürgised mürgiseid emotsioone,» jätkas Palgi. «Kui inimene on jõudnud äratundmisele, et vägivaldne käitumine on tema isiklik probleem, siis saab teda suunata asjakohasele psühholoogilisele nõustamisele või spetsiifilisematesse programmidesse.»

Pereliikmete suhtes vägivalda kasutanud isiku koondportreena paistab Tõnis Palgi sõnul silma põhi või keskeriharidusega meesterahvas vanuses 30 kuni 49 aastat, kes oli teo toimepanemise hetkel alkoholijoobes. «Kuigi vägivaldne käitumine esineb sagedamini joobeseisundis, tuleb vägivalla kasutamist vaadelda ikkagi võimalikust sõltuvushäirest eraldiseisvalt,» märkis Palgi. «Kannatanud seevastu sageli mõtlevad, et kui partner alkoholi tarvitamisest loobuks, küll siis kaob ka perest vägivald.» Vägivalda soodustavad Palgi sõnul ka sotsiaalmajanduslikud probleemid ehk muutused inimese psühhosotsiaalses toimetulekus – suhteprobleemid, ebastabiilne töökoht või töö kaotamine, aga ka ülerahvastatud eluase.

Pereliikmete suhtes vägivalda kasutanud isiku koondportreena paistab silma põhi või keskeriharidusega meesterahvas vanuses 30 kuni 49 aastat, kes oli teo toimepanemise hetkel alkoholijoobes.

Mõistagi käivad sageli klientide jutust läbi ka vaimse tervise teemad, ja nõnda püüavad tugiliini nõustajad aru saada, milline on abi otsija emotsionaalne enesetunne, kas ta on kusagile juba varem pöördunud, kas ta on nad abi saanud, ning kellel on psühhiaatrilised probleemid, kas järgitakse arsti poolt määratud ravi või on sellest loobutud ja püütakse oma seisundeid leevendada näiteks alkoholi või mõne muu aine tarvitamisega.

Nõustajad on kliendijuhtumite põhjal kokku puutunud erinevate lähisuhtevagivalla liikidega, millest füüsiline väärkohtlemine on sagedasim, kuid ka vaimne, majanduslik ja varjatumal kujul ka seksuaalne vägivald on esindatud.

«Järjest tuleb juurde kübervägivalla juhtumeid, kus armukadedust tundev partner püüab kannatanut kontrollida läbi digitaalsete vahendite, kahjustada  teda sotsiaalmeedias või loeb süstemaatiliselt temale mitte adresseeritud kirjavahetust või sõnumeid,» jätkas Palgi. Sel juhul elab kannatanu pidevas ebakindluses ja hirmus, et keegi jälgib, keelab ja karistab.

«Tuleb sageli ette juhtumeid, kus vanem kasutab lapse korralekutsumisel ja distsiplineerimisel füüsilist karistamist,» tõi Palgi välja. «Vanemate teadlikkus võiks tõusta, et füüsiline karistamine tegelikult ei aita last. See annab lapsele signaali, et füüsiline vägivald, teise inimese alandamine või hirmutamine ongi kõige tõhusam viis oma tahte läbisurumiseks. Karistamine sellisel viisil ei anna edasi austust ega ka usaldust».  Ka lapsekeskse vanemluse põhimõtete tutvustamine on üks nõustamistöö osa. «Õnneks jagub meil pereterapeute ja vanemlusprogramme nagu «Hoolivad isad» või «Naised vägivallata», kus saab turvaliseks vanemaks olemise õpet,» lisas Palgi. «Teadlikuks saamine tähendab mõistmist, et see, mida ma seni teinud olen, pikemas vaates ei aita.»

Tõnis Palgi rõhutab, et abi lähisuhtevägivalla katkestamiseks on mõeldud kõigile osapooltele, ja teenused arenevad pidevalt. «Kõik, kes tunnevad, et neil on teatud olukordades probleeme oma käitumise kontrollimisega, on oodatud vägivallast loobumise tugiliinile pöörduma, et koos nõustajaga sõnastada edasise tegevuskava variandid,» julgustas Palgi. «Kutsume inimesi söandama peeglisse vaatama ning märkama enda juures käitumuslikke jooni, mis teist inimest võivad füüsiliselt või vaimselt kahjustada.»

Uus ohvriabi seadus lihtsustab abi kättesaadavust

Sotsiaalministeeriumi ohvriabi poliitika juhi Kristiina Luht:

«Riiklik ohvriabi tegutseb juba aastast 2005, tänaseks oleme jõudnud ulatusliku teenuste valikuni ja ohvriabi on kättesaadav ööpäev läbi. Oleme valmistanud ette uue ohvriabi seaduse eelnõu, mille eesmärk on säilitada või taastada kuriteo, vägivalla või kriisijuhtumi tõttu kahjustatud inimeste toimetulekuvõime ja turvatunne ning ennetada vägivalla kordumist, pakkudes teenuseid ja hüvitisi.

Kristiina Luht
Pilt: erakogu

Abi kättesaadavuse suurendamiseks on eelnõus mitmed sätted,  mis võimaldavad ohvritega töötavatel asutustel vahetada omavahel infot, ennetamaks ohtusid inimeste elule ja tervisele. Abi jõuab ohvrini niimoodi kiiremini ja ohvrilt ei oodata enam nii suurt aktiivsust abi otsimisel. Kättesaadavusele aitab kaasa ka selgus – eelnõus on kirjeldatud mitmed teenused, mis on juba olemas, aga siiani seadusest puudu.

Esmakordselt on eelnõus kirjeldatud seksuaalvägivalla kriisiabi teenus, mida pakutakse täna neljas regioonis, neljas haiglas. Uus tegevus on psühhosotsiaalne abi kriisijuhtumites, ohvriabi reageerib ööpäevaringselt sellistele õnnetustele ja kuritegudele, mille tagajärjed on laialdased ja mõju inimeste igapäevasele tegutsemisele suur. Eelnõus on täpsustatud inimkaubandusohvrite teenused ja naistevastase vägivalla ohvritele mõeldud naiste tugikeskuse teenus.

Abi kättesaadavusel pole tähtust, kui seda osutataks ebaprofessionaalselt – selleks, et ohvritega töötaksid ainult asjakohase ettevalmistuse saanud spetsialistid, täpsustatakse haridusnõuded ohvriabi osutajatele. Oluline uuendus on ka see, et perevägivalla ja seksuaalvägivalla ohvrid hakkavad uue seaduse alusel saama psühholoogilist ja psühhoterapeutilist abi sõltumata sellest, kas nendega juhtunu osas on algatatud menetlus või mitte. Aidata saab ka nende ohvrite lähedasi, sh lapsi, kes on juhtunust kahjustatud.

Lisaks muutub raske tervisekahjustuse saanud vägivallakuritegude ohvrite ja vägivalla tõttu hukkunud inimeste ülalpeetavatele ette nähtud kuriteoohvri hüvitiste taotlemise süsteem ohvrisõbralikumaks. Muuhulgas ohvri matusekulud ja erinevatele abivahenditele tekitatud kahju hüvitatakse kuupalga alammääras, kulusid ei pea tõestama ja piisab politsei tõendist juhtunu kohta.»

Otsi abi, märka ja teavita vägivallast!

  • Tallina psühholoogiline kriisiabi, tel 6314 300, E,T,K, 12-19; N,R 15–19
  • Täiskasvanud, kes on lapsena kogenud seksuaalvägivalda, saavad tuge ja nõu ohvriabi veebivestluse kaudu aadressil www.palunabi.ee.
  • Avatud on täiskasvanute tugigrupid, mille eesmärk on toetada seksuaalvägivalda kogenud inimeste igapäevaeluga toimetulekut. Tugigrupiga liitumiseks kirjuta tugigrupp@sotsiaalkindlustusamet.ee
  • Tugitelefon 1492 on ööpäevaringne tasuta lühinumber naistele, kes on kogenud füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda.
  • Ööpäevaringne vastuvõtt majutusüksusesse ja esmane kriisinõustamine: MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu, tel 526 4697 ja 5396 9834 (24 tundi), www.naisteabi.ee, e-post tallinn@naisteabi.ee
  • Eesti Naiste Varjupaikade Liidu Tallinna Naiste Tugikeskus, tel 575 70911, www.naisteliin.ee, e-post tallinnanaistetugi@gmail.com
  • Ema ja lapse turvakodu, tel 5347 9001 (24h)
  • Vägivallast loobumise tasuta tugiliinile 660 6077 saavad helistada nii vägivallast loobujad, nende lähedased kui ka vägivallatsejatega kokku puutuvad spetsialistid. Kõnedele vastatakse tööpäeviti kl 10–16, abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles. Pöördudes saab jääda anonüümseks, kuid kui kõne käigus selgub hädaohuolukord, edastab nõustaja info numbrile 112.
  • Emotsionaalse toe telefon 655 8088 (eesti keeles), 655 5688 (vene keeles) pakub tuge igapäevaselt kell 19–07.
  • Eluliini Naiste tugikeskus, tel 551 5491 ööpäevaringselt.
  • Seksuaalvägivalla puhul saab abi: www.palunabi.ee/seksuaalvagivalla-kriisiabikeskused. Kriisiabikeskus: Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku erakorraline vastuvõtt Sõle 23, tel. 5342 4724 https://www.synnitusmaja.ee/osakonnad/naise-tervis/abi-seksuaalvagivalla-korral/
  • Hingehoiutelefon 116123 ootab helistama kõiki inimesi, sõltumata religioonist ja maailmavaatest, et saada tuge haigustest, õnnetustest või elusituatsioonist põhjustatud psüühilise kriisi leevendamiseks ja turvatunde loomiseks.
Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.