"Hea nali on siis, kui sa ei pea selle järel ütlema, et ma tegin nalja. Kui sa seda juba pead ütlema, siis järelikult polnudki tegu naljaga."

Tõnis Niinemets, näitleja ja koomik
ABITUS Haigla sotsiaaltöötaja: inimese tervis hakkab hüljatust tundes kiiresti halvenema, patsiendid vajavad rohkem vaimset tuge (0)
25. november 2022
Foto Mats Õun

“Muidugi on neidki, kes ütlevad, et maksan ju haiglale. Nüüd on spetsialistide asi näiteks ema või isa eest hoolt kanda,” rääkis Lääne-Tallinna keskhaigla sotsiaaltöötaja Lea Kõre. “Aga üldiselt antakse inimene hooldajate kätesse ikkagi vajaduse sunnil. Olen näinud poegasid, kes ütlevad, et ei suuda oma ema sellises olukorras näha.”

Raskete haigete ja surijate igapäevarõõmudest ja -muredest meie ühiskonnas suurt ei räägita. Ometi on nende inimeste vajadusi täitvate õdede ja teiste tugispetsialistide sõnul patsiendi tunnetega arvestamine olulisem, kui enamasti teadvustatakse. Kõige tähtsam on selles ehk lähedaste roll. Paraku ei saa pidevat hooldust vajavate inimestega üldjuhul ilma professionaalsete õdede abita hakkama.

“Üha rohkem on eakaid, keda raugastumise aastatel enam kodus ei hooldata,” ütles Lääne-Tallinna keskhaigla õendusabikliiniku sotsiaaltöötaja Lea Kõre õendusabiteenusele keskendunud konverentsil. Spetsialisti sõnul tuleb sellistel puhkudel kergesti hukkamõist eakate lähedaste suunal. See käib kaasas arvamusega, nagu puuduks neil soov oma raugaikka jõudnud või muidu haigestunud sugulasi hooldada. Kõre hinnangul on sellised juhtumid aga pigem vähemuses.

“Muidugi on neidki, kes ütlevad, et maksan ju haiglale. Nüüd on spetsialistide asi näiteks ema või isa eest hoolt kanda,” rääkis Kõre. “Aga üldiselt antakse inimene hooldajate kätesse ikkagi vajaduse sunnil. Olen näinud poegasid, kes ütlevad, et ei suuda oma ema sellises olukorras näha. Või käib nende sõnul inimväärikusele vastu, et lapsed hakkavad oma raugastunud vanemate intiimpiirkondasid pesema.”

Haiglas paremad tingimused

Sotsiaaltöötaja sõnul võib patsiendil kodus olla ka abikaasa, kes on samuti eakas. Seetõttu ei jaksa ta kõigi kaasa füüsiliste ja emotsionaalsete vajadustega toime tulla. “Süüa ja juua saab anda, aga külge keerata on juba raskem. Pesta hoopis võimatu,” nentis Lea Kõre.

Konverentsil sõna võtnud kiirabitöötaja sõnul tuuakse kodus hooldatud eakad erakorralisse abisse sageli hädadega, mis on tekkinud just ebapiisava hoolduse tagajärjel. Alatoitumus või vedelikupuudus, lamatised ja nendest tingitud veremürgitus. Seevastu õendusabikliinikust pärit patsientidel selliseid probleeme ei esinevat.

Lea Kõre tõdes, et kodus pole üldjuhul isegi võimalik inimest samal tasemel hooldada kui haiglas. Seepärast on sotsiaaltöötaja sõnul ka oluline, et kui otsustatakse vaimset ja füüsilist tuge vajav lähedane isikliku hoole alla jätta, siis ei tehtaks seda otsust vaid emotsioonide põhjal.

“Tuleb ikkagi analüüsida, kas on aega ja võimalusi kohustusteks, mis selle otsuse järel igapäevaselt täitmist vajavad,” selgitas sotsiaaltöötaja. “Jätta lähedane koju on emotsionaalselt mõistetav ja õige otsus. Iseasi aga, kas muu elu kõrvalt jätkub ka reaalseid võimalusi tema pidevaks hooldamiseks.”

Tallinnas saab koju tellida tasulise õeteenuse, aga mujal Eestis pole üldjuhul sedagi võimalust. Seetõttu on eriti oluline, et haiglas viibivad ja pidevat hooldust vajavad patsiendid saaksid ka piisavat emotsionaalset tuge ega tunneks end hüljatuna.

Hülgamine rikub tervist

Haigla sotsiaaltöötaja sõnul hakkab inimese tervis hüljatust tundes kiiresti halvenema. “Inimese nõrgemaks ja vanemaks jäädes hakkab tal hirm teistele koormaks jääda,” rääkis Kõre. “Tuntakse süü- ja häbitunnet. Ei jagata oma tundeid ja tõmbutakse enesesse. Abi ei küsita ja proovitakse ise hakkama saada.”

Kõige selle tõttu tunneb vanainimene end üha rohkem hüljatuna. Sellest halveneb ka tervis ja igapäevane toimetulek. Hakatakse üha enam hooldusest sõltuma, aga nii muutub üha tuimemaks ja üksluisemaks ka hooldatava argipäev.

“Lõpuks ongi nii, et tuleb hommikusöök ja hooldusteenused. Siis lõuna ja selle järgne hooldus. Ja nõnda edasi. Kuni muud enam päevades polegi, kui vahtida lage ja seina,” kirjeldas sotsiaaltöötaja pidevat hooldust vajava inimese vahelduseta argipäeva.

Kuna lähedasi ei pruugi väga palju näha olla, siis on patsientide emotsionaalne toetamine suuresti õdede ja ülejäänud hoolduspersonali vastutuseks.

“Olen kuulnud, kuidas kiideti arsti, kes suutis tunnis seitse patsienti hooldada,” rääkis Kõre. “Hoopis iseasi on, kas selle kiidukõnega ühinevad ka patsiendid. Oma isiklikust kogemusest ütlen, et selline pealiskaudne suhtumine oleks võinud mulle maksta ei vähemat kui elu.”

Lääne-Tallinna keskhaigla õnedusabikliinikus pea kümme aastat toimetanud sotsiaaltöötaja rõhutas, et iga hooldaja ja patsiendi vaheline suhtlus on oluline.

“Tuleb inimesele tähelepanu pöörata,” toonitas Kõre. “Tervitada inimest kenasti. Küsida siiralt, kuidas tal läinud on. Seletada rahulikult, mis protseduure sa hakkad tegema. Olla lihtsalt empaatiline.”

Need võivad küll tunduda väikeste asjadena, aga sotsiaaltöötaja sõnul on neil suurem tähtsus kui arvata võiks.

“Hea ja väärikas suhtumine annab patsiendile määratult jõudu ja tõstab ka enesehinnangut,” kinnitas Kõre. Seetõttu on tema hinnangul oluline, et tervishoiusüsteemis panustataks rohkem hüljatud patsientide, raskete haigete ja vanainimeste emotsionaalsesse tervisesse.

“Rutiinse päevakavaga hoolealustele tuleks võimalda erinevaid teraapiaid, näiteks loovuse või kõne arendamiseks,” selgitas sotsiaaltöötaja võimalusi, kuidas patsientide ellu rohkem rõõmu ja vaimset heaolu tuua. “Meil on vaja rohkem vaimsete vajadustega tegelevaid tugispetsialiste, terapeute ja hingehoidjaid. Samuti tuleks hooldustöötajaid koolitada selles osas, kuidas patsiendile läheneda, et teda emotsionaalselt paremini toetada.”

Kaebuste eiramine ja korralduste täitmata jätmine on aga töötaja poolne hülgamine, mis avaldab hoolealustele Kõre sõnul laastavat mõju. “Iseasi, mis sellist hülgamist põhjustab,” toonitas sotsiaaltöötaja. “Tihtipeale pole selleks mitte isiklik hoolimatus, vaid hoopis ülemäärane töökoormus.”

Vajadus kõrvalistuja järele

Raskete haigete, eeskätt just surijate vaimsete vajaduste paremaks täitmiseks on raviasutustes viimastel aastatel tööl üha rohkem hingehoidjaid. Nii tegutseb sotsiaaltöötaja Lea Kõrega samas Tallinna õendusabihaiglas ka Andrus Lukas, kes pakub surijatele just sellist vaimset tugiteenust. Ehkki hingehoidjaks õpitakse usuteaduste instituudis, siis pakutakse vastavat tuge kõigile võrdselt. Nende usulistest arvamustest ja maailmavaatest sõltumata.

“Inimene on juba selline, et tahab kogu aeg planeerida ja tegutseda,” rääkis mees. “Kord kavandame karjääri, siis lähedaste saatust. Aga kui inimene teab, et nüüd on lõpp, siis tekivad tal hoopis uued küsimused. Kas on elu pärast surma? Kas näen uuesti oma lähedasi? Selliseid küsimusi arutame hingehoius palju. Meie eesmärgiks on puudutada just seda küsimust, mida ravimikeskses psühhiaatrias või teraapiapõhises psühholoogias nii väga ei kombita. Igaviku teemat.”

Ehkki Eesti on tuntud organiseeritud kristluse vähese populaarsuse poolest, siis kinnitas haigla hingehoidja, et enamus temaga kokku puutuvad surijad tahavad ka koos palvetada. Või siis et palvetataks nende eest. Lukase sõnul on mujal maailmas juba aastakümneid hingehoiuga tihedalt tegeletud. Eestis on nähtus eksisteerinud küll 1990.a. saadik, aga praktiseerima on seda rohkem hakatud just viimastel aastatel.

“Kui Soomes ja Rootsis on hingehoidjad rohkem kirikuga seotud, siis meil jääb see teema usust kuidagi rohkem eemale,” rääkis Lukas. “Ei ole nii, et käin ringi, piibel näpus. Teine asi, kui inimene tahab just nendest küsimustest rääkida. Aga kui on tegemist ateisti või hoopis moslemiga, siis võime rääkida ka hoopis muust.”

Hingehoidjana tegutseva Andrus Lukase sõnul polegi rääkimine alati tema ülesandeks. Vahel tahavad inimesed lihtsalt, et keegi istuks nende juures. Vaikuses.

“Mõnikord istume mõne inimesega pool tundi järjest sõnagi lausumata,” rääkis mees. “Kuid kui sätin ära minema, siis võetakse mul käest. Mõnikord näen teise silmas koguni pisarat. Ja mõistan, et piisas juba ainuüksi kellestki, kes veidi kõrval istus. Jagas inimese sõnatut tunnet, vaikset leinavalu. Hingehoidjad saavadki olla nendeks piksevarrasteks, kes aitavad inimesel minna läbi valu ja leina. Ükskõik siis, kas kaotusetunnet tekitab lähedasest ilma jäämine või siis teadmine iseenda peatsest lahkumisest.”

Seepärast rõhutas Lukas ka vajadust oma raskelt haigetele või raugastunud lähedastele emotsionaalset soojust kiirata. See on mehe sõnul olulisem, kui enamasti arvatakse.

“Isegi siis, kui teine ei reageeri, on see tegelikult tähtis,” leidis hingehoidja. “Rasketel isiklikel aegadel ongi keerukas end avada. Seepärast peab inimesele selleks võimalust andma. Kui ta ei taha või ei suuda oma lugu rääkida, siis tuleks olla talle lihtsalt soojaks toeks. Pakkuda meile kõigile nii olulist lähedust ja inimlikkust.”

Lääne-Tallinna keskhaiglas raskete haigete ja surijatega igapäevaselt tegelev personal jääb lootma, et raskesse seisu jõudnud inimeste hingelisele seisundile hakatakse üha rohkem ja strateegilisemalt tähelepanu pöörama.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.