„Merelt saab tuul suure hoo sisse ja siis ta saab otse majade vahele tuhiseda,“ märkis Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja asetäitja Oliver Alver. „Seepärast tuleks hooneid hoopis teisiti paigutada mere äärde, et sinna tekiksid maa pool sellised mõnusalt tuulevaiksed taskud. Mere ääres planeerides ma pigem loobuksin sellest „iga korter merevaatega“ lähenemisest.“

Maastikuarhitekt Sulev Nurme sõnul on Tuulekoridorid nii linnaruumis kui ka mujal, näiteks maastikul, paratamatu nähtus. „Linnaruumis jäävad hoonete vahele kitsad läbipääsud ja läbipääsul tuule kiirus suureneb, see juhtub pikkadel tänavatel, kõrghoonete ääres, aga ka näiteks orgudes,“ selgitas ta. „Võimalusel tuule liikumist planeerimisel küll arvestatakse, kuid alati pole see võimalik. Linnakeskkonnas on tuulekoridori vähendada suhteliselt raske. Üks võimalus oleks füüsilise tõkke paigaldus: kas siis ehituslik tõke või kõrghaljastus – ideaalis puud ja põõsad kombineerituna, või kõrge plank, kuid haljastus võtab aega.“

Ka Tallinna keskkonna- ja kommunaalameti keskkonnahoiu ja -korralduse osakonna juhtivspetsialist Kai Künnis-Beres kinnitas samuti, et kõige parem moodus tuulekoridoride vältimiseks on kõrghaljastus. „Samuti suurem liigendatus – pikka sirgesse koridori ehitada midagi ette kui võimalik,“ täpsustas ta. „Kõrghaljastuse rajamist takistavad linnas sageli maa-alused kommunikatsioonid: asfaldi alune on täis igasuguseid torusid, juhtmeid jne ning sinna ei mahu puude juured enam ära. Puud ei kasva sellisel pinnasel, kus pole mulda ega rahu.“

Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja asetäitja Oliver Alver märkis samuti, et tuulekoridorid tekivad klassikaliselt mere äärsetes kohtades ja kõrghoonete vahel. „Lagedatel aladel kuskil nõlva peal või siis kõrghoonete juures,“ lausus ta. „Kohtades, kus tuulel on hea liikuda või kus aetakse tuule liikumissuunad kuidagi sassi.“

Lahendusi on olemas, aga neid pole eriti rakendatud

Alver tõstis esile, et mere ääres peetakse kinnisvaraarenduste juures hästi oluliseks, et kõigil korteritel oleks lummav merevaade. „Samal ajal see planeeringulahendus tekitab tuulekoridore majade vahele,“ nentis ta. „Merelt saab tuul suure hoo sisse ja siis ta saab otse majade vahele tuhiseda. Seepärast tuleks hooneid hoopis teisiti paigutada mere äärde, et sinna tekiksid siis maa pool sellised mõnusalt tuulevaiksed taskud. Mere ääres planeerides ma pigem loobuksin sellest „iga korter merevaatega“ lähenemisest.“

Alver märkis, et ka kõrghoonete puhul on tegelikult olemas lahendusi, mis aitaksid tuulekoridoride teket vähendada, kuid kahetsusväärsel kombel pole nendega Tallinnas eriti arvestatud. „Üks võimalus oleks see, et kõrghoonel peaks olema justkui päästerõngas ümber – umbes 1-3 korruseline, madalam ja laiem osa,“ tõi ta näiteks. „Siis need tuulepöörised ja keerised, mis tekivad selle torni ümber, ei jõua otse maapinnani välja. Kui te vaatate erinevaid kõrghooneid, siis kui hästi kõrge torn tuleb otse maani välja, vot siis see tekitab väga halva olukorra.“

Teine lahendus oleks Alveri sõnul juba eelpool mainitud haljastus ja erinevad ehituslikud tuuletõkked, nagu näiteks varikatused. „Kolmas tarkus oleks tegelikult see, et igasugused teravad nurgad lõhuvad kõige rohkem tuule liikumist ja tekitavad igasuguseid pööriseid,“ lausus ta. „Ümmargune maja tekitab neid pööriseid palju vähem.“

Kõige efektiivsemad on laiaplaanilised terviklahendused

Nurme lisas, et kui tuulekülmast räägitakse üsna palju, siis tuulekoridoridest, mis hoonestatud aladel on tegelikult üsna tavalised, on olnud vähem juttu. „Tuulekoridorideks muutuvad kitsad, valdavate tuulte suunalised, „otstest” avatud alad, nagu näiteks tänavad, majadevahelised avatud alad jne, kus tuule kiirus võib kitsaste õhuvoolude läbipääsude tõttu mitmekordistuda,“ kirjeldas ta. „Hoonete vahele jäävatel aladel „kanaliseeritult” liikudes võib tuule kiirus tuulekoridoris kasvada valdava tuule kiirusega võrreldes kuni 20%. Suurte hoonete vahel, nagu näiteks korrusmajade vahel, tekivad sageli tuulekeerised, mis on tingitud sellest, et kiiresti liikuv õhumass põrkub vertikaalse takistusega. Keerised keerutavad üles tolmu ja lund, kuid halvimal juhul võivad teha palju muudki pahandust.“

Nurme rõhutas, et tuultele avatud aladel tuleks planeerimisel mõelda tuule ümbersuunamise võimalustele mitte ühe krundi siseselt, vaid kogu ala ja isegi naabruskonda arvestades. „Valdavate tuulte suundi teades saab hooned ning teed-tänavad paigutada nii, et tuulekoridoride ja hoonetevahelistel aladel saab vältida ka keeriste teket,“ lausus ta. „Pargialade ja hekkide otstarbeka paigutamisega on võimalik suunata tuuled mööda tervetest elamugruppidest või isegi kogu asumist, samuti annab tõhusa efekti erineva kõrgusega hoonete ehitamine, kus ala piirile paigutatud kõrgem hoonestus pakub tuulevarju madalamatele majadele.“

Tuulekoridoridel on ka üks positiivne pool

Künnis-Beres märkis, et suure liiklusega magistraalidel on tuulekoridoride teke tegelikult positiivne, sest tuul hajutab nii müra kui heitgaase. „Muidugi keerutab tuul õhku ka peentolmu, mis ei ole tervislik, aga seda saab vähendada teede ja tänavate hoolsama puhastamisega, eriti märgpuhastamisega,“ rääkis ta. „Kõige hullem on olukord kui ilm on kuum ja tuul ei liigu, siis on tiheda liiklusega tänav üks kõige ebatervislikum ja saastunum koht linnaruumis. Tuulevaikse ja päikeselise ilmaga tekib heitgaaside ja UV-kiirguse koostoimel sudu, mis on mürgine ja tervisele ohtlik.“

Alver kinnitas, et Linnaplaneerimise ametis tehakse tööd selle nimel, et tuule käitumist paremini ette ennustada, kuid tegu pole sugugi lihtsa tööga. „Me täiesti reaalselt uurime seda ja mida rohkem ma sellega olen tegelenud, seda keerulisemaks läheb,“ konstateeris ta. „Seda, kuidas vedelikud või gaasid liiguvad, ei oska ka kõige vägevamad arvutiprogrammid tegelikult täpselt ette ennustada. On teatud rusikareeglid, aga täpselt vältida tuulte liikumist on väga raske.“

Lisaks sellele on Alveri sõnul probleemiks ka tuule kuri komme puhuda igast suunast. „Jah Eestis traditsiooniliselt võib öelda, et ta puhub rohkem edelast, aga sellega arvestamisel on ka omad konksud,“ ütles ta. „See on ka jälle valikute küsimus, et kui me mõtleme näiteks mere ääres ja talvel, siis edelast tulev tuul ei ole nii külm ja kõle kui teinekord põhjast tulev tuul. Seega mis sest, et põhjast puhub harvem, aga kui ta sealt üle mere juba kord tuleb, siis ta on hirmus külm, kõle ja vastikult lõikav.

Linnaruumis on abi ka väikestest tuulevarjudest

Arhitekt Jelena Kazak on Tartust pärit neiu, kes selle aasta kevadel lõpetas arhitektuuriõpingud Tallinna Tehnikaülikoolis ning oma lõputöös analüüsis ta Ülemiste City linnaku nelja jalakäijate ala tuulemugavuste seisukohalt. Praegu on Ülemiste City valdavalt büroopiirkond, kuid eesmärk on luua ka elamispindu meeldivas ja rohelises linnakeskkonnas. Inimesed tahavad aega veeta õues, seega on Ülemiste City arenduse puhul oluline atraktiivne, turvaline ja meeldiv väliskeskkond.

Kazaki lõputöös testiti viie erineva suuruse ja tegumoega tuulevarju. Uuringust selgus, et abi on ka kõige väiksemast lahendusest, mis sobilik näiteks puhkealadel üksiku pingi tuule eest varjamiseks.

Suurimaks probleemiks on Kazaki silmis praegu see, et Eestis tehakse tuuleanalüüse väga algeliselt – näidatakse projektis tuuleroos ja nenditakse asjaolu, et tuul on lõunast. “Tegelikult on seda võimalik detailsemalt uurida,” rõhutas ta. “Näiteks Ülemiste Citys on kõrghooned, mis mõjutavad tuult väga palju. Mujal Eestis ehk madalama hoonestusega paikades, seda vahet ei tunne. Näiteks Maakri kvartalis on ka väga tuuline. Aga kui tegutseda läbimõeldult, siis saab luua kvaliteetsema ja inimsõbralikuma ruumi.”

Kuigi kui ehitus on juba lõpusirgel või hooned juba aastaid omal kohal, siis on võimalus olukorda parendada, just see oligi Kazaki lõputöö teema. “Minu töö fookuses olid põhimõtteliselt tagajärjed,” märkis ta. “Kui praegu on linnakus Öpiku maja ees hästi tuuline, siis Alma Tominga maja valmimine viib suuremad tuuleiilid just viimase ette. Oma töös projekteerisin ma viit tüüpi tuulevarjusid – alates väiksematest ja interaktiivsematest kuni suuremate maastikuelementideni.”