Uus film paneb vaatajaid koos tuntud tegelastega oma Mustamäe mälestusi ja elusündmusi meenutama. Kultussarjast «ENSV» tuntuks saanud legendaarsed baarimehed Ats ja Illar astuvad nüüd üles oma meenutustega uues telefilmis «Mustamäe tango».
Üks neist üleni hall ja teine kepiga lonkamas, on nad ikka sama rõõmsad nagu vanasti. Juubeliaastale pühendatud telekomöödia peategelastega koos on igaühel võimalus meenutada oma mälestusi Mustamäest. Filmis saab palju nalja ja kindlasti on paljudel suur äratundmisrõõm. Sest kõik, mis juhus nendega, oleme isegi oma elus tundnud ja läbi
elanud. Tõsielulistest juhtumistest inspireeritud originaalstsenaariumi kirjutas Gert Kiiler, režissööritoolil istus Ain Mäeots.
Näitleja Raivo E. Tamm, teleseriaali ENSV Kukekese baari baarman Illar:
Ma olen läbi ja lõhki Mustamäe poiss. Sündisin küll toonases Tallinna Keskhaiglas, aga kodu oli Mustamäel Akadeemia teel, «tipi» ühikate vastas, üle tee. Mu isa oli tookord Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI, tänase Tallinna Tehnikaülikooli) ehitusjaoskonnas puusepp-tisler ja sai sinna ühetoalise korteri. Seega tean väga hästi neid korteriprobleeme, mida uues Mustamäe filmis esitletakse. Me elasime ühetoalises üldkasutatava köögiga korteris, mis oli n-ö hotellitüüpi elamu. Korteris ei olnudki midagi muud kui WC ja tuba. Mina seda aega ei mäleta, sest elasime seal kuni minu 3. eluaastani. Aga vanemad on rääkinud, et isa puusepana tegi WC-poti kohale spetsiaalse kasti, mille peal elektripliidiga süüa teha, et ema ei peaks lapse juurest ära minema. Enne teed kapi peal süüa ning siis tõstad kapi eest ära, kui on vaja WC-potti selle päris eesmärkidel kasutada!
Maalt toodi ka vanaema sinna mind hoidma. Ühes toaservas oli ema-isa voodi ning keskel laud, mille peal oli baikatekk, kus mina magasin. Teisel pool tuba, seina ääres magas vanaema. Toa suurus võis olla üheksa ruutmeetrit. Nii möödusid minu esimesed kolm eluaastat.
Lehmad sõid Sõpruse puiesteel rohtu
Seejärel sai isa töö kaudu kahetoalise korteri Sõpruse puiestee 206, Tammsaare ristmikul viiekordses majas. Ema rääkis, et siis ma olin kogu aeg nutnud, sest kahetoaline oli nii suur korter, et kogu aeg oli mul kõik kadunud – ma ei leidnud kedagi üles!
Mäletan, kuidas Vene sõdurid seal kõrval neid üheksakordseid maju ehitasid, käisime vanaemaga vaatamas. Veel mäletan trollibussiga sõites – siis oli Sõpruse puiestee juba neljarealine –, et kahe sõidusuuna vahelisel mururibal sõid musta-valgekirjud lehmad rohtu. Sealsamas kõrval, kus ma hiljem 32. Keskkoolis hakkasin käima, olid 1960ndate lõpul veel talud – Sipelga tänaval peeti lehmi ja koduloomi. Samal ajal hakkasid Tallinnas esimesed trollid liikuma, ja see kõik on minu lapsepõlvega väga tihedalt seotud.
Kui kuulsin, et Mustamäest tehakse sellist filmi, olin loomulikult pikemalt mõtlemata kohe nõus, kuna olen ise kõige selle keskel üles kasvanud.
Mustamäelane olin kuni 28. eluaastani, siis liikusin edasi mujale. Nüüd olen jõudnud Nõmmele, sest Mustamäe poisina oli Nõmme mul ju kogu aeg jala küljes kinni: sai käidud poistega Glehni pargis jalgratastega sõitmas ning Mustamäe ja Rahumäe mägedes suusatamas.
Kui mu ema-isa said vanaks – ema oli astmahaige ja isa jäi lõpus dementseks –, elasid nad lõpuks Akadeemia teel sotsiaalmajas. Vanemate viimased eluaastad möödusid seega vastasmajas, kus ma kunagi sündisin: meie elasime algul Akadeemia tee 34, nemad aga elasid pärast Akadeemia tee 32 hoone vastasmajas. Naljakas, kuidas elu võib minna – lõpuks ringiga samasse kohta tagasi…
Mustamäest vändatud filmis käib korteritega hangeldamine
Mäletan, et mul olid vanatädid, kes elasid Nõmmel ja käisin neil kogu aeg külas. Nad ei tahtnud enam ahjuküttega elamist ning vahetasid oma kodu Mustamäe kahetoalise korteri vastu, kaks trollipeatust meist edasi. Käisime vanaemaga kogu aeg seal külas ja aitasime neid. Kui vanatädid surid, koristasime korteri ära, keerasime ukse lukku ja viisime võtme majavalitsusse. Ei tea, kes selle korteri endale sai.
Samal ajal lagunes mu esimene kooselu sellepärast, et meil ei olnud kuskil elada! Oleks meie perekond siis niimoodi mahhineerinud nagu seriaalis kortereid vahetatakse ja mahhineeritakse, oleks mu esimene kooselu võib-olla siiamaani säilinud. Aga kuna meil ei olnud tookordse elukaaslasega kuskil mujal elada kui n-ö ema kapi taga, teises toas, siis lõpuks ikkagi tüdinesime abikaasaga sellest ära, ja sinna see elu lagunes.
Kes teab, mis variante oleks saanud rakendada, aga mina ei oska niimoodi mahhineerida. Võib-olla kui mu isa oleks näiteks kirjutanud end kuidagi vanatädide korterisse sisse, äkki oleks olnud võimalik nihverdada nii, et see korter oleks meie kätte jäänud? Tean igasuguseid lugusid, kuidas toona võltsiti passist allkirju ja nimesid, et saada kortereid ja asju. Aga meie seaduskuulekate inimestena keerasime ukse lukku, viisime võtme ära ja ei tea, kes selle korteri omale sai. Nii et korteritega mahhineerimise asi on mulle tuttav, aga teisest otsast – meie olime ülikuulekad ja andsime vabatahtlikult ühe korteri käest ära.
Näitleja Mait Malmsten, teleseriaali ENSV Kukekese baari baarman Ats:
Olen ise Viljandist pärit ja 13aastaselt Tallinnasse kolides olin kuni lavakani lasnamäelane. Seejärel kolisin Kalamajja. Mustamäel on mul elanud sõpru ja neil külas olen käinud küll, samal ajal kui ise Lasnamäel elasin. Hilisemaid tutvusi pole mul Mustamäele väga sattunud, enamus on kõik Kalamajast.
Ega Mustamäe Lasnamäest ehk väga palju ei erine, kuigi Lasnamäel päris selliseid maju ei olnud nagu Mustamäel, mis on vanem linnaosa. Mustamäelt on meelde jäänud hästi väikesed köögid ja toakesed.
Kukekese baari eeskuju Kännu Kukk ei ole, võib-olla on autorid sealt vaid mingi nimeassotsiatsiooni võtnud. Kui Kännu Kukk oli ikkagi suur ja võimas restoran, on meie Kukeke pigem keldriurgas või -baarike.
Baarmenid Ats ja Hillar hakkavad uue filmi stsenaariumis Mustamäel korteritega hangeldama. Tegevus käib selle ümber, kuidas saada korteriostulubasid ja kuidas kortereid kokku-lahku vahetada. Mõlemad satuvad olukorda, milles on vaja rakendada tutvusi ja nahaalsust.
lugeja
29. nov. 2022 11:42