„Inimesed peavad silmad lahti tegema,“ ütles aastaid lähisuhtevägivalla all kannatavate naiste nõustamisega tegelenud Pille Kaljurand. „Vägivalla juhud leiavad Eestis aset iga päev. Ja kui me räägime vägivallast, siis ei mõelda siinkohal hääle tõstmist. Me räägime luude murdmistest, lämmatamisest, põletamisest, vägistamisest ja kõikvõimalikust piinamisest, mida nii-öelda tavalised inimesed ettegi ei oska kujutada. Ometi toimuvad sellised lood meie keskel igapäevaselt.“

Naistevastase vägivalla tõkestamise päeva puhul kokku tulnud spetsialistid tahavad rääkida. Nad ütlevad lausa, et rääkima peab. Ja ilma koledaid üksikasju maha salgamata.

„Sageli kasutatakse vägivalda oma kaaslase, enamasti just naiste vastu isiklike emotsioonide maandamiseks, mida muud moodi juhtida ega tasalülitada ei osata,“ rääkis Kaljurand. Vägivaldsete meeste näol on tema sõnul tihtipeale tegemist ühiskonna lugupeetud liikmetega: ettevõtjate, kogukondlike heategijate või poliitikutega. Varjavat käitumismustrit esineb spetsialisti sõnul isegi rohkem, kui joomatuuride käigus lahvatanud raevukat peksmist, mida tavapäraselt naiste vastase vägivallaga seostatakse.

Iga kümnes kuritegu

„Me ei oska tihtipeale kahtlustadagi, et meiega samas perekonnas, lugupeetud ja tuntud inimeste koduseinte vahel toimuvad sellised ennenägematud vägivallakuriteod,“ nentis naistevastase lähisuhtevägivallaga igapäevaselt tegelev Kaljurand.

Statistikale otsa vaadates näib, et just pere ja kodu ongi meie naistele kõige ohtlikumaks kohaks. Möödunud aastal registreeritud vägivallajuhtudest olid 52% just perekonnas aset leidnud. Kokku registreeriti selliseid juhtumeid 3760. Kannatajatest ligi kaheksakümmend protsenti ehk neli viiendikku olid naised. Toimepanijatest aga 84% ehk üle nelja viiendiku mehed. Ligemale 30% olid teol lapsohvrid või lapsest pealtnägijaga.

Naistevastase vägivalla tugispetsialistide sõnul on mitmeid märke sellest, kuidas vägivalla ohvreid ära tunda.

„Esmane märk on muidugi sinikad,“ rääkis Kaljurand. „Tavaliselt öeldakse selle peale, et kukuti või komistati või muud sellist. Ei maksa uskuda. Pidevad salapärasel viisil saadud sinikad on igatahes kahtlustäratav märk.“

Tähelepanelikuks peaks muutuma ka sellisel juhul, kui keegi on pidevalt väga pelglik ja ärev. Vägivallast rääkides leiab vabanduse ja lahkub, otseste küsimuste korral lööb pilgu maha ning eitab.

„Oluline on aru saada, et ohvril on oma probleemist raske rääkida ning temaga peab olema delikaatne,“ selgitas Kaljurand. „Mõnikord ei saagi muud teha, kui lihtsalt öelda naisele, et on olemas tugikeskused ja ta leiab neist abi, kui sinna poole pöördub.“

„Iga kümnes kuritegu on perevägivalla kuritegu,“ võttis olukorra kokku Eesti Pereteraapia Ühingu juhataja, kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Jelena Põldsam. „Kaks kolmandikku perevägivalla kuritegudest on seotud praeguse või endise paarisuhtega. Üks kolmandik perevägivallakuritegudest aga lapsohvriga või siis lapsest pealtnägija, kes selle tõttu samuti kannatab.“

Perevägivald mõjutab lapsi

Põldsami sõnul on ka retsidiivsuse määr kõige kõrgem just alaealisena vangistatud isikute seast. „Uuringu järgi pani kahe aasta jooksul pärast vanglast vabanemist uue kuriteo toime lausa kaks kolmandikku alaealistest,“ osutas psühhoterapeut murettekitavatele andmetele.

Ka siis, kui me räägime koolivägivallast ja alaealiste kuritegudest, peab koolipsühholoogi ja perekonnaõpetuse õpetaja Karmen Maikalu sõnul esmalt endale otsa vaadata.

„Nii näiteks saadeti minu juurde üks hüperaktiivne ja vägivaldne poiss,“ rääkis Maikalu. „Ta põhjustas probleeme ja temaga poldud rahul. Kui me hakkasime aga uurima, siis selgus, et tema ema ja isa tülitsesid ning kaklesid kodus igapäevaselt. Karjuti, mõnikord läks asi koguni vägivaldseks. Ja tuli välja, et iga kord, kui see juhtus, läks see poiss oma noorema õe tuppa, pani talle kõrvaklapid pähe ja näitas talle telefoni, et väike tüdruk ei peaks kogema kõike seda, mis poisile endale nii väga haiget tegi. Kui asi läks väga hulluks, pani ta õe riidesse ja läks temaga õue.“

Spetsialisti sõnul on paraku loomulik, et lõpuks kooli jõudes ei suuda laps enam seda pinget taluda ning peab selle lõpuks kusagil välja elama. Näiteks vägivaldse või agressiivse käitumisena oma kaaslase suunal.

„Kui me sellisele poisile näpuga näitame ja ütleme, et sa pead olema sõbralik ja viisakas, siis sellest pole suuremat abi, kui me põhjuse endaga, antud juhul tema vanemate ja perekondliku olukorraga ei tegele,“ ütles Maikalu. Tema sõnul pole konkreetne näide ainukene, vaid pigem üks paljudest, kus koolipsühholoogidena nähakse, et lapse raskused tulenevad nende kodusest olukorrast.

„Seepärast tuleb noortele juba koolis rohkem õpetada, kuidas valida partnereid, tulla toime kriisidega pereelus, hoida ja toetada iseennast ning oma pereliikmeid kõige selle keskel ja nõnda edasi,“ leidis Maikalu.

Fookus perevägivalla ennetamisel

Kõige selle tõttu on riik pere- ja lähisuhtevastase vägivalla vastases võitluses ning eeskätt ennetuses suunanud oma tähelepanu just lastele ja vanemate kasvatuslike oskuste parandamisele.

“Iga aasta kogevad tuhanded lapsed peres vägivalda,” rääkis perede heaolu ja turvaliste suhete nõunik Gerli Lehe. Spetsialisti sõnul mõjutavad lapse heaolu ja arengut mõjutavad otseselt peresuhete kvaliteet ja vanemate kompetents.

“Uuringute järgi tahavad lapsevanemad kasvatamisel rohkem abi ja nõu saada, ei julge sel teemal aga alati abi otsida. Tuntakse valehäbi, nagu poleks nad selliste probleemide korral olnud piisavalt head lapsevanemad,” rääkis Lehe. Tema sõnul aga abi just tulebki sellistel puhkudel otsida ja keskenduda ka vanemluses elukestvale õppele, mille kaudu pidevalt paremaks saada.

“Kui peresuhted on korras, siis on ka lastel selles keskkonnas hea kasvada ja suudetakse oma arengupotentsiaali täita,” kinnitas spetsialist.

Järgnevatel aastatel suunavad Euroopa Liidu struktuurfondid just perevägivalla ennetamise eesmärkide saavutamiseks sellesse tegevusse Eestis ka kümneid miljoneid eurosid.

“Olulisel kohal on suure abivajadusega laste toetamine, samuti lastega perede toetamine üldisemalt,” rääkis lehe. “Esmakordselt hakkame koolitama inimesi juba enne lapse sündi, et peres tuleksid harmoonilised suhted. Selle hulka kuulub isade varane kaasamine lapse sündimise- ja beebieas, mis aitab harmoonilisi peresuhteid luua.

Raha saavad ka kohalikud omavalitsused, eesmärgiga luua lähisuhtevägivalla ennetus- ja peretöökeskusi. Samuti selleks, et suurendada kohalikus omavalitsuses perede paremaks toimetulekuks pakutavate teenuste arvu ja kättesaadavust.

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõuniku Anna-Liisa Uiski sõnul jätkatakse ja arendatakse tegevusi, mida juba perevägivalla ennetamiseks ja sellega paremini. “Just sel eesmärgil oleme täpsustanud seadusega, kes tohib ja kes ei tohi lastega töötada. Jõustus ka seadus, mis tõstab seksuaalse õiguse eapiiri 16 eluaastani ja ei lase alaealistel enam abielluda. Jätkame ka KIVA ehk kiusamisvaba kooli programmidega. Tulevikus hakatakse senisest enam tegelema vägivallaprobleemidega noortega ja ka vägivallatseja kui sellisega peresuhetes.

“Vägivallatseja vajab ka teraapiat ja tööd, et pere- ja lähisuhtevägivald lõppeks,” rääkis Uisk. “Lisaks hakatakse varsti jõustuva uue seadusega senisest enam tähelepanu pöörama ka ülejäänud ohvritele peale naise. Näiteks lastele, kes on sündmust pealt näinud.”

Naistevastase vägivalla tõkestajana tunnustati psühhoterapeut Mirjam Püvi, kes on aastate jooksul osutanud abi naistele ja lastele üle Eesti.

Erakondade erinevad arvamused

Riigikogu fraktsioonid on üsna ühel arvamusel selles osas, et naistevastase ja perevägivallaga peab tegelema. Iseasi on see, kuidas seda täpselt teha.

“Naistevastase vägivalla probleem peegeldab meie ühiskondlikke väärtussuhteid,” leidis Vilja Toomast Reformierakonna fraktsioonist. “Meil käib võimuvõitlus meeste ja naiste vahel. On harjutud, et mees on perekonnas domineerivam pool ja otsustab, mida võib teha tema partner, lapsed jne. Seega peame sisuliselt tegelema sellega, et mehed ja naised oleksid võrdsed.”

Seepärast on Toomasti sõnul oluline, et ka sõnaline vägivald avalikus ruumis poleks sallitav ning keelatud oleks ka vihakõne, mis suunab kõiki ühiskonna liikmeid vägivaldse käitumise poole.

Keskerakonna fraktsiooni esindaja Siret Kotka sõnul on väga oluline, et ohvrid hakkaksid teadvustama, kui nad kannatavad vägivalla all. “Olen ka ise olnud situatsioonis, kus ma poleks aru saanud, et minuga on juba kuid lubamatult käitutud, kui politseivõimu esindajad poleks mu tähelepanu sellele juhtinud,” rääkis Kotka. Tema sõnul on Keskerakonnas ka arutletud sel teemal, et kui peres on vägivald, siis peavad turvakodusse põgenema just naised ja lapsed.

“Aga äkki peaks see süsteem hoopis teistpidi olema,” heitis Kotka küsimuse õhku. “Äkki peaks hoopis vägivaldse mehe ära viima?”

Poliitiku sõnul on see mõttekoht, millele oodatakse ka probleemiga pidevalt kokku puutuvate spetsialistide sisendit. Lisaks tuleks seadustada vaimse ja majandusliku vägivalla küsimus, et kaitsta halba olukorda jäänud poolt ka nende osas.

Sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esindaja Natalie Mets selgitas, et nende fraktsioonil on teemaga tegelemine jagatud nelja peamisesse tegevussuunda: teavituskampaaniad, koolitused, seksuaalharidus ja vägistamise defineerimine. “Alles viimased viis-kuus aastat räägitakse naistevastasest vägivallast maailmas rohkem,” leidis Mets. “Meil on vaja sellest aga veelgi rohkem rääkida. Koolitada spetsialiste paremini välja. Koolitada noori adekvaatselt seksuaalsuse osas ning minna Istanbuli konventsioonist tulenevalt üle nõusolekupõhisele vägistamiskontseptsioonile.”

“Kui tahame tegeleda laiemalt vägivallaprobleemiga, perekonnas ja ühiskonnas, siis peame minema juurpõhjuste juurde,” ütles Helle-Moonika Helme EKRE fraktsioonist. “Kõik saab alguse perekonnast ja samuti ka sellest, milline on meie majanduslik toimetulek. Vägivald tuleb tihti abitusest. Me peaksime väärtustama perekonda ja kõike seal toimuvat konservatiivses mõttes.”

Helmega oli nõus ka Helen Hääl Isamaa fraktsioonist, kes tegeleb muu hulgas juriidilisel tasandil perede lepitamisega. “Peame ühiskonnana aru saama, et pereprobleem ja peretüli ei ole mingi siseasi – see on ühiskonna probleem ja sellest peab avalikult rääkima,” ütles Hääl. Tema sõnul on reaalsetest juhtumitest, millega ta igapäevaselt kokku puutub, ka näha, et inimesed ei oska peret luua ega sellega suhestuda. “Tegemist on põlvkondade ülese probleemiga,” leidis Hääl. “Nähes lahku läinud perekondasid, näen, et ei osata suhet luua, hoida ega väärtustada.”