Veel paar päeva tagasi paistis mu tööruumi aknast viis ehituskraanat. Nüüd võeti üks neist maha – ehitus jäi pooleli. Ootan hirmuga, millal teised kraanad kaovad. Sellega koos kaovad töökohad ja mureneb usk tulevikku. Standardi juht kaebas hiljuti ajakirjanikule, et laseb lahti palju inimesi ning et kui nii edasi läheb, tulebki firmal kõik tuled välja lülitada.

Tööandjatel tuleb tegutseda ebavõrdsetes oludes ühel suurel Euroopa turul, aga siis ei saa teistega enam konkurentsis püsida. Eesti valitsus on jätnud oma ettevõtjad hätta, aga Saksamaa, Soome ja teised Euroopa Liidu riikide valitsused on asunud kriisi ületamiseks oma firmasid aktiivselt aitama. Saksamaa otsustas toetada kõiki oma riigis tegutsevaid ettevõtteid nii elektrihinna kompenseerimisel kui ka gaasiarvetega. Kindlasti võtavad sellest eeskuju teisedki. Euroopa suurima majanduse tugevdamine riigi poolt ei jäta meidki puutumata. Meie konkurentsivõime halveneb ning ettevõtted hakkavad järjest uksi kinni panema.

Isegi Läti ja Leedu on asunud oma ettevõtjaid abistama ja leiavad võimalusi, et nad saaksid halva aja üle elada.
Pole vaja seletada, mida tähendab suurte Eesti tootjate pankrot. Riigil kaob maksutulu, meie inimeste reaalne ostujõud väheneb iga päevaga. Aastaga oleme igaüks kaotanud oma ostujõust ligemale 200 eurot. See on enneolematu kukkumine, mida võib võrrelda ainult nõukogude okupatsiooni lõpuaastate inflatsiooniga.

Millegipärast ei kuule me riigilt peale kokkuhoiu üleskutsete mingitest abinõudest, mis meie majandust võiksid toetada. Selle asemel on käivitatud kärarikas kampaania punapuuslike ja igasuguse nõukaaegse atribuutika vastu. Terve mõistus ütleb, et monumendid, mida nüüd on hakatud kampaania korras maha võtma, oleks tulnud vaikselt eemaldada juba kolmkümmend aastat tagasi. Võib-olla jah, Eesti poole suunatud toruga nõukogude tank pole tõesti sobilik. Aga keda häirivad kasvõi võssa kasvanud tähised kusagil kalmistunurgas või 1950ndate majade kipskaunistused?

Selle aja jooksul pole nad  kedagi eriti seganud. Vägisi tekib kahtlus, et sellega püütakse rahva tähelepanu kõrvale juhtida hoopis teravamalt sotsiaalselt probleemilt ehk sellelt, et me vaesume päev-päevalt üha rohkem. Me oleme selles Euroopa meistrid. Ja see võib käivitada eestlaste uue majandusrände arenenud riikidesse, kes saavad meist paremini hakkama.

Seepärast – enne kui kustutame tuled, oleks aeg asuda tegutsema. Veel annab ehk katastroofi leevendada. Veel pole kõik läbi. Kahjuks ei aita siin ainult Tallinna ja teiste omavalitsuste meetmetest tõsta oma linna või valla süsteemi töötajate palka. Riigil on vaja lõpuks tegutsema hakata!