“Kui viis ja enam aastat tagasi kirjutasid Eesti väljaanded samadest asjadest ja sama nurga alt, siis praegu on olukord läinud vaheldusrikkamaks. Samas on Eesti meedia olnud alati veidi paremale poole kallutatud,” leiab professor Indrek Ibrus (48). Tema arvates võib tulevikus aga olla tavaline, et ajakirjandustekste kirjutab robot ja inimene vaatab pärast vaid tekstid üle.

Tallinna ülikooli meediainnovatsiooni professor Indrek Ibrus lõi koos kolleegide Mark Metsa ja Andres Karjusega elektroonilise tööriista, mis mõõdab ajakirjanduse tasakaalustatust. See töö sai eriauhinna ka Tallinna ettevõtlusauhindade jagamisel. Rääkisime Indrek Ibrusega pikemalt Eesti ajakirjanduse tulevikust, ideoloogilisusest ja tasakaalust.

Kui vaadata suuremate riikide väljaandeid, siis need positsioneerivad ennast ausalt, et on sotsiaaldemokraatliku või liberaalse maailmavaate esindajad. Ja ka meil kohtab aina rohkem neid ajakirjanikke, kes ütlevad otse välja, et eelistavad seda või toda parteid. Kuivõrd tasakaalus peab tänapäeva meedia üldse olema?

No ikka peab olema. Aga eks see muidugi ole ka iga meediaväljaannete valikute küsimus. Selline kindel positsioneerimine on ikkagi iseloomulik palju suuremate riikide turgudele, kus ühele või teise maailmavaatele jagub piisavalt toetajaid – nii et selle eest seismine meediaväljaandele majanduslikult ära tasub.
Tuntumad näited on siinkohal Inglismaa ja Ameerika Ühendriigid. Klassikaliselt on ka Lõuna-Euroopa riikide ajakirjandus parteiliselt ja ideoloogiliselt määratletud. Aga Kesk-Euroopa ja Põhja-Euroopa väiksemates riikides sellist trendi väga ei ole.

Eks tasakaalustatus tuleneb tegelikult ka valimissüsteemist, mis mõnes riigis või piirkonnas levinud on. Inglismaal või Ameerikas osalevabki valimistel põhimõtteliselt vaid kaks suuremat erakonda. Ja siis suured ajalehed jaotuvad seal ka maailmavaate järgi kaheks. Aga meil on siin Põhjala riikides üldiselt ikkagi teistsugune valimissüsteem, kus parlamenti jõudvaid erakondi on palju. Niisiis kitsas jaotumine poliitiliste vaadete järgi meil lihtsalt ei tööta.

Kuidas on ajakirjanikud meediamajades kaitstud omanike huvide eest? Kas saame väita, et meediamaja omanik kunagi ei paku peatoimetajale mingit teemat? Et sellest äriparnterist, keda vaja mõjutada, ajaleht ka kirjutab…

Ei, me ei saa seda väita. Siiski on vahe, kuidas omanikud seda teevad. Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik on avalik oma huvide osas, esinedes nii massi- kui ka ühismeedias üsna sageli. Vahel Ekspress Meedia väljaanded jagavad neid huve, aga see ei näi olevat süsteemne. Konkureeriva grupi puhul on aga märgata, et turundatakse süsteemselt omaniku teisi ärisid. Samuti tekitab küsimusi, kuidas on Postimehe süsteemne toetus konservatiivsele perepoliitikale jm seotud omaniku toetusega Isamaa erakonnale.

Vahel tundub et Eesti suuremad väljaanded kirjutavad täpselt samadest asjadest ühe ja sama nurga alt. Millest see tuleb?

Enam seda väita ei saa. Ma arvan, et taoline ühtsus oli suhteliselt suur nii viis ja enam aastat tagasi. Aga praegu on meediadiskursus läinud ikkagi pigem laiemaks ja rikkalikumaks, valida on ikkagi kõike. Selles mõttes on trend olnud hea, ideoloogilist rikkalikust on tulnud juurde. 

Aga jah, selle ühekülgsuse põhjus on olnud kindlasti väike turg. Meediaettevõtted on end pigem poliitilise spektrumi keskele paigutanud. Seesama võrdlev meediasüsteemide teooria ütleb, et suurele massile mõeldud leht peab olema  tsentris, aga kergelt parempoolne. Miks? Sest lugejatest enamik on kergelt konservatiivsete väärtushinnangutega.  Nii et umbes viis pluss aastat tagasi olid kõik meie lehed majanduspoliitiliselt pigem natuke parempoolsed.

Miks on meie meediaväljaannete vaadete valik nüüd rikkalikum?

Võib-olla see, et majanduspoliitiline konsensus on Eestis muutunud. Poliitilisel maastikul on see mõne aasta tagune konsensus lagunenud. Eks meie ühiskond ise on arenenud uude ajajärku, kus möödaniku lihtsad lahendused enam tingimata ei toimi. Arenenud ühiskond vajab rohkem alternatiive majanduspoliitilises mõttes.

Laususite, et aastaid oli meedia paremale kaldu, et ta suudaks end ühiskonnale müüa. Kas on aga ühel väljaandel siiski sobiv öelda, keda võiks valida või et see või teine erakond tuleb hävitada?

Tegelikult on see ikkagi väljaande enda valik, eks ole. Äripäev on niisuguseid soovitusi alati teinud. Ka Skandinaavias on suured massilehed kergelt parempoolsed, sest selline on nende maksujõuline klient, kes lehte ostab. Eestis, ma arvan, see parempoolsus oli pigem ühiskondlik arengustaadium. Tulenes sellest, milline oli toimetustesse koondunud ajakirjanike oma arvamus ja nende konsensus.

Aga ma arvan, et enam sellist asja pole. Ja teiseks loomulikult võib teha soovitusi. See on autonoomse toimetuse enda otsus. Aga peale Äripäeva ma ei mäleta, et pikka aega keegi teine oleks neid teinud. Võib-olla on olnud mingeid üksikuid juhtumeid. Postimees pigem on ka praegu selgelt ideoloogiline ja kaldub selliseid soovitusi tegema eri vormides.
Nüüd, kui te viitate sellele juhtumile, kus, kui ma õigesti mäletan, Ekspressi peatoimetaja ütles midagi – vist Jüri Ratase kohta –, et see erakond tuleb hävitada, siis see oli metafoor, mille puhul Keskerakond teadlikult mängis, et ei mõista seda.

Milline siis tervikuna seis meedia tasakaalustatusega Eesti meedias paistab?

Klassikaliselt ei ole Eesti meedias siiski olnud probleemi tasakaalustatusega, sest meil on väike turg. On olemas meediasüsteemide võrdlev teooria, millest tuleneb, et meie suurusega meediaturud ei saa hästi lubada kallutatust. Meediaettevõtted ei saa olla ideoloogiliselt polariseerunud, sest sellega kitsendaks nad oma sihtturgu veelgi ega saaks olla majanduslikult võimekad. Lisaks kuulume ikkagi Ida- ja Põhja-Euroopa vahele jäävasse meediaruumi, kus tasakaalustatus on kultuuri osa, nö rahva nõue.  Nii on see jah, klassikaliselt. Samas viimastel aastatel võib märgata, et üks meie meediagrupp on mõnevõrra ideoloogilisem. Aga on ka näha, et majanduslikult nad praegu ei ole kasumlikud. 

Kui meedia on näiteks paremale kaldu, siis kui palju üldse tegelikult võib meedia inimeste arvamust ja ühiskonna vaateid mõjutada? Tegelikult on meedial päris suur võim.

Jah, see on klassikaline küsimus meediauuringute kontekstis. Ja klassikaline vastus on, et inimestel, kes meediat tarbivad, on üldiselt sõltumatu interpreteerimisvõime. Kõigil on erinev elukogemus, erinevad teadmised ja haridus. Üldiselt inimesed tõlgendavad meediat väga vabalt. Seda, kuidas tõlgendada meediat, on võimatu elanikkonnale ette kirjutada. Samas on meedial nö agenda setting ehk ta seab jututeema, millest rääkida.

Meedial on võime suunata ühiskondlikku arutelu, et mis tuuakse tähelepanu alla või millest ei räägita. Internetimeedia esiletõusu tõttu on aga seegi natukene piiratud, sest kui inimesed tahavad esile tuua mingisuguseid sotsiaalmeedias levivaid teemasid, siis peab see jõudma ka massimeediasse, nii et ka see agenda seadmise võimekus on tänapäeval väiksem, kui oli varem.
Aga toome sellise näite. Tekkinud on majanduskriisi risk, kuid ajakirjandus teeb sellest suure sentsatsiooni, et kohe ongi kriis käes. Kas see just ei võigi põhjustada päriselt kriisi? Inimestel tekib hirm ja kõik tormavad korraga pankadest raha välja võtma.
See oht on tõepoolest olemas. Mingitest riskidest rääkides võib see olla isetäituv ennustus. Seepärast on vaja ka tasakaalustatust nende riskide kajastamisel. On eeldus, et siis toimib ajakirjandus professionaalselt, kui see ilmaasjata ei puhu mingit teemat üles. Eriti veel, kui see võib vallandada ühiskondliku paanika.

Aga kust jookseb näiteks sõnavabaduse ja kellegi ohustamise või siis vihakõne piir?

See on tegelikult ikkagi väga lihtne. Sa ei tohi kedagi oma sõnavõtuga kahjustada. Sõnavabadus on oluline, me võime kõigest rääkida, aga ei tohi kedagi otseselt seada riskiolukorda või tuua kahju.

Tänapäeva meedia teeb ka liiga sageli umbluu teooriate arendajatest staarid, mis tegelikult ohustab nende lugejate tervist. Olgu need siis mingid nõiad või MMS-i müüjad. Miks see inimestele ja meediale peale läheb?

Ma ei ole väga süstemaatiline kollase meedia lugeja. Samas meie peamised meediagrupid on küllaltki vastutustundlikud. Selliseid umbluu teemasid, mis võivad tõesti olla kellelegi kahjulikud, nagu seesama MMS ja muud kemikaalid, käsitletakse nagu probleeme, ja väljendatakse seda piisavalt selgelt.

Samal ajal levib ka selline ebateadus, mis otseselt ei tundu elanikkonnale ohtlik. Näiteks mingid Alkeemia moodi väljaanded esitavad alternatiivseid teooriaid selle kohta, kuidas maailm toimib. Näiliselt ei ole sellest ohtu, kuid kaudselt on see ikkagi problemaatiline, sest ehitab niisugust maailmapilti, mis on ebateaduslik ja millele toetavad juba ohtlikumad või vaenulikumad praktikad. Need on juba suunatud inimeste petmisele või neilt raha kätte saamisele.

Kui sellise “alternatiivse” maailmavaate pooldajad, üliranged veganid, e-sigarettide või alkoholi müüjad levitavad inimeste tervist ohustavat valet, siis kui palju peame neile üldse sõna andma? Nii teeme neile ju reklaami hoopis…

Sellist üldprintsiipi, et ohtliku juttu rääkijale tingimata peab sõna andma,  ei ole. Toimetus on iseotsustav organisatsioon ja autonoomne selles, kellele ta sõna annab.  Taoliste nähtuste olemasolust ühiskonnas tuleb kirjutada, midagi ei saa maha vaikida. Aga seda tuleb pigem käsitleda ajakirjaniku positsioonilt. Tuleb näidata, et sellised asjad on olemas ja inimestel on taolised vaateid, aga neid vaateid tuleb käsitleda inimestele ohutust perspektiivist. Võttes siis kommentaari näiteks tasakaalustatud toitumise spetsialistilt või keemikult, kes räägib, mis on tegelikult MMS.

Kuidas on lood arvamusartiklitega? Millal on inetu jätta ühe vaidleva poole seisukoht avaldamata?

Kui on ära kirjeldatud, kellele üldse sõna antakse, siis nendest printsiipidest lähtuvalt peab osapooltele sõna andma. Näiteks kui on printsiip, et väljaandes avaldatakse poliitikute arvamusartikleid, siis tuleb sõna anda kõigile erakondadele. Samas võib väljaanne teha põhimõtte, et ta ei anna üldse poliitikutele sõna. Nii näiteks sai poliitik Eesti Päevalehes mõned aastad tagasi sõna ainult siis, kui ta oli mingi teema selge ekspert. Ja kui me räägime mingitest nii-öelda ebateaduslikest või äärmuslikest huvigruppidest, siis tingimata ei pea andma neile arvamustena sõna. Ühiskonnaelu rikkalikkus tuleks ära kirjeldada, aga siis saabki teha olemuslugusid ja uudiseid pigem, et näed, on olemas ka selliste arvamustega inimesed, kes käituvad omamoodi. Ja nende kõrval on veel teistsugused ühiskonnagrupid, kes arvavad teisiti. Nii saabki käsitleda ühiskondlike arvamuste paljusust.

Kas näiteks kuritegudest või kahjulikest asjadest kirjutades on ka meedias pahalaste esiletoomine lubatud või pigem taunitav? Meedia tegi omal ajal massimõrvar Anders Breivikust väga tuntud inimese, ja ilmselt seda ta ootaski.  Ukraina sõjast rääkides aga saab Putini seltskond ka tasakaalustatud meedias oma propagandat ja valesid levitada, kui talle sõna anname.

Kuidas öelda… Ajakirjandus peab jälgima ennekõike oma riigi põhielanikkonna huve. Eesti elanikkond laias laastus ei toeta Putini agressiooni. Sestap peamegi lähtuma sellest diskursusest. Vaba ajakirjandus saab ise otsustada ja toimetuslikud otsused on nende tehtud. Kui me räägime sellest, et kas kallutatus on teatud olukordades lubatud, siis kõige olulisem printsiip ongi siin toimetuslik sõltumatus.

Kuhu Eesti meediamaastik tänapäeval liigub? Mis suundumisi näha võib viimastel aastatel?

Põhiline suundumus on,  et reklaamitulu on vähenenud. Vanasti oli nii, et igal meediaväljaandes oli kaks põhilist kliendigruppi: lugejad ja reklaamiandjad. Praegu on lugeja kindlasti olulisem kui reklaamiandja. Väljaannete põhitulu tuleb nüüd online väljaannete lugemistasudest. See tähendab, et väljaanded soovivad luua kvaliteetsemat toodet ja olla usaldusväärsemad. Oma lugejatega soovitakse sisse seada usaldusväärseid suhteid. Nii et klikk ei ole enam kõige põhilisem. Jah, meil on üks meediagrupp, mis on praegu ideoloogilisem ja pole enam rõhutatult tasakaalustatud. Eks näis, kuidas sellega läheb ja kaua seda suunda suudetakse hoida.

Noorem elanik on kolinud Tiktoki, kus on palju lühikest videosisu. Ja ka uudismeedia on sisenenud sinna, pakkudes seal uutes formaatides sisu. Formaatide areng saab olema väga põnev, et kus hakatakse seda uudist pakkuma, et noorem elanik kätte saada. 
Ja kindlasti on küsimus, mis saab laiemas plaanis igasugu platvormi regulatsioonidega. Et kuidas reguleeritakse platvorme, kuna need võtavad reklaamiturult väga suure osa. Millised täiendavad kohustused neile seatakse elanikkonna informeerimisel? Või siis kas sealt saadud maksuraha suunatakse edasi omakeelse, meie kultuuriruumi ja ühiskonda eest vastutava ajakirjanduse toetamiseks.

Te olete  ülikoolis meediainnovatsiooni professor, Millised tehnilised uuendused võivad meediat ja selle tarbimist ees oodata?

Kindlasti on huvitav, kuidas saaks kasutada rohkem tehisintellekti ja masinõppe algoritme ajakirjanduses. Mingit liiki sisu saab toota ju automatiseeritult. Uute tööriistadega saab automaatselt luua illustratsioone ja varsti ka videoid.
Võib-olla natukene kaugem tulevik on 5G interneti kasutusvõimalused. Mobiiltelefonidel tekib koos sellega kolmedimensiooniline ruumi mõistmine. Siis saavad meediamajad hakata pakkuma selle konkreetse paiga või ruumiga seotud teenuseid, kus inimene liigub. Telefonid ja meediaportaalid hakkavad tajuma ruumis toimuvat uutel viisidel. Näiteks kui me kannaksime liitreaalsuse prille, siis näeksime seda paika, kus viibime, teistsugusena. Uudise selles paigas juhtunu kohta saaks meie silme sees läbi mängida nii, nagu me ise viibiks sündmuste keskel. Ka spordivõistluste kajastused muutuksid kolmemõõtmeliseks. Meediafirmad saaks pakkuda konkreetse kohaga seotud informeerivat sisu ja  meelelahutust. Eks need vormid tuleb veel välja töötada, et mis tegelikult toimiks ja mida inimesed tahaksid tarbida. 

Kui kauge tulevik see on?

Oluline küsimus on selles, kui kiiresti areneb Eesti meediaväljaannete andmeanalüüsi võimekus. Kuidas meediamajad suudavad nii oma tarbijate kui ka internetis laokil olevaid andmeid ära kasutada selleks, et mingit uut laadi tooteid pakkuda. Väljaannetel on kogunenud oma sisust tegelikult suured arhiivid. Seal on palju andmeid ühiskondlike protsesside kohta. Ehk saab seda oma sisu analüüsida uutel viisidel, selle pealt teha siis mingeid uusi järeldusi ja pakkuda välja kokkuvõtvaid analüütilisi teenuseid. Praegu nii eriti veel ei tehta, aga samal ajal kõik teadvustavad, et selles suunas peaksime liikuma.

Kas näiteks mõne konverentsi või suurema sündmuse kellaajalise blogi pidamine uudisteportaalis, et mida olulist nüüd juhtus või mida keegi ütles, võiks käia automaatselt?

Ma arvan, et näiteks kõnedest olulisemate kokkuvõtete tegemine on tõesti juba õige pea võimalik. Siiani keskendus robotajakirjandus börsipäeva või spordivõistluste kokkuvõtete tegemisele. Robotid said spordi või börsi andmesüsteemist mingid baasandmed, millest nad siis mingite vormelite alusel kirjutasid esimesed versioonid tekstidest. See, et tuua välja põhiline kõneldud tekstis, on palju raskem väljakutse. Aga ma arvan, et see on üsna pea võimalik tõepoolest.
Kuigi jah, esmased tekstid toodab võib-olla robot, aga ajakirjanik peaks selle ikka üle vaatama. Inimene peab ikka teksti sisu analüüsima ja selle vajadusel konteksti viima.

Mis roll üldse on tänapäevasel traditsioonilisel meedial tänapäeva sotsiaalmeediat täis maailmas, kus igaüks pigem usub seda, mida sõber kuskil kinnises grupis jagab? Kui kerge on nii üldse tasulisel meedial ellu jääda?

Juba kolm-neli aastat tagasi oli väga selgelt näha, et ennekõike noored saavad hästi aru, et kõike sotsiaalmeedias levivat ei tasu tõe pähe võtta. Seal liigub küllaltki ebausaldusväärne kraam. Meedia usaldusväärsuse uuringud näitavad sama trendi. Inimesed saavad ikka päris hästi tegelikult aru, mis on usaldusväärne. Usaldusväärseid uudiseid soovivad nad ikka saada nii-öelda peavoolu või toimetusliku kontrolliga väljaandest. See trend tugevnes, eriti Eestis, pandeemia ajal, kus inimesed hankisid infot just välja kujunenud kaubamärkidega väljaannetest.

Samas võltsuudised on aina keerulisem ära tunda. Ka tunnustatud meediafirmad ja isegi ERR on neid seetõttu levitanud.

Loomulikult. Praegu käivad suured arendustööd infosüsteemide kallal, mis tuvastaksid uudiste allikaid, et kust need pärit on ja kas on usaldusväärsed või mitte. Me oleme ühiskonnana ka selle poole teel, et luua tehnoloogilisi süsteeme ja kontrollimehhanisme, mis teevad uudiste algupära maksimaalselt selgeks. Et lugeja ei libastuks, rääkimata siis veel kogenud ajakirjanikest.
Võltsuudiste levitajad võivad minna aina osavamaks, kuid lõpuks taandub kõik jällegi institutsioonidele. Et kas uudise tootis korralik institutsioon või mõni suvaline allikas. Ja kui on suvaline allikas, siis kontrollitakse selle levitatud teavet mitu korda, et kas tegemist väärtusega informatsiooniga või mitte. 

Kuidas see teie loodud ajakirjanduse tasakaalustatuse rakendus toimib?

Võtsime antud juhul ühe konkreetse teema – immigratsiooni, mis on iseenesest väga lai teema, sest sinna alla käivad nii diginomaadid kui ka mitut sorti pagulased eri kriisidest. Aga sellest hoolimata on see piiritletav teema. Me saime masinõppe algoritmidele selle teema ulatuse ära õpetada. Rakendasime üht versiooni nn sentimendi analüüsist ehk määrasime ära, kas ks või teine väljaanne on antud teema suhtes positiivselt või negatiivselt meelestatud. Ja siis saimegi võrrelda eri ajalehtede korpuseid ja vaadata automatiseeritult, kuidas nad seda teemat käsitlevad.

Ehk siis see on arvutiprogramm, mida saab rakendada ükskõik mis teema puhul, mitte ainult pagulaste teema tasakaalustatuse jälgimiseks?

Seda tuleb natuke mõelda, valida ei saa päris iga teemat. Aga kindlasti saab ette sööta eri teemasid. Tuleb kaaluda, kui laialt saab arvuteid õpetada nii, et nad saaksid meediasisu ideoloogilisusest aru. Aga kõik areneb üha edasi ja seda teed mööda tuleb minna rakendusuuringute mõttes.

Mis tulemused siis selle uue tööriistaga pagulaste teema uurimisel selgusid?

Selgus, et kui Ukraina sõja alguseni oli Ekspress Grupp migratsiooniteema osas vägagi tasakaalustatud, siis pärast sõja algust ja Ukraina pagulaste saabudes muutus suhtumine üksjagu positiivsemaks.

Rootsi riik toetas pikka aega nõrgemaid ajakirjandusväljaandeid rahaliselt. Kas meil peaks meedia mitmekesisuse huvides samuti riik ajakirjandust toetama või tähendab see mõnes mõttes sõltumatuse kaotust?

Sellist toetust ei jaga ainult Rootsi, vaid ka teised Põhjala riigid. Me oleme kolleegidega välja pakkunud, et ka Eesti võiks kaaluda suhteliselt enam pihta saanud kohaliku ajakirjanduse toetamist. Loomulikult eksisteerib sel puhul sõltumatuse kaotuse oht. Kuid selle välistamiseks peaks toetuse jaotamise kriteeriumid olema võimalikult selged ja objektiivsed, võimalusel üsna tehnilised. Ning toetust võiks jagada ühe otsusega mitme aasta peale.

Milline on kohaliku ajakirjanduse olulisus?

Kohalikul ajakirjandusel, hoolimata väikestest mastaapidest, on tegelikult üsna mitmekesised ülesanded. Saab alustada sellest, et kohalik ajakirjandus peab toimima kui kohaliku elu kroonika – kõik sündmused ja arengud peavad saama kirjeldatud. Aga laiemas mõttes peab ka kohalik ajakirjandus toimima kui demokraatia tugisammas – pakkuma kohalikele elanikele põhjalikku ülevaadet valitsuskorraldusest ja majandusvõimu toimetamisest, et nad saaks kodanikena valimistel informeeritud otsuseid teha.

Kolmandaks peab kohalik ajakirjandus toimima võimalikult kaasava foorumine kõigile kohalikele elanikele – et ühiskondlikus dialoogis saaks välja sorditud parimad ideed ja alterntiivid kohalike elu arendamiseks. Et kõigi huvigruppide vaated ja hääled saaks debatti kaasatud, et ainulaadsed ideed saaksid esile tõstetud ja toetust koguda.

Ajakirjanikele on tööülesandeid üha lisandunud, töö nõuab üha enam erinevaid uusi oskusi. Samas palk pole varasemate aegadega võrreldes enam nii suur kui 1990ndatel. Kas palgad peaksid tõusma, et ajakirjanikud teeksid paremat tööd?

Et töökoormus poleks liiga suur, peab olema tagatud siiski töölepingute, tööõiguse ja töötajakaitse kaudu. Võimalikke probleeme peaksid töötajad lahendama siiski oma tööandjatega. Jah, ajakirjanike töö on läinud keerulisemaks, see eeldab mitmekesisemaid oskusi kui ehk kümmekond aastat tagasi. Ajakirjanikud peavad mitte vaid kirjutama, vaid tihti ka filmima, videoid toimetama, ühismeedias oma tööd tutvustama ja jätkuvestlusi pidama. Asjakohase töökoormuse arvestamine on aga siiski tööandja ülesanne. Ajakirjanike töötasud on tõesti suhteliselt madalamad, eriti arvestades tööülesannete keerukust ja kohatist intensiivsust. Pikas perspektiivis aitab nende tõusule kaasa ikkagi väljaannete majandusedu ja valmidus oskuslikke ja ühiskonnas tunnustatud töötajaid vääriliselt tasustada.

Uue elektroonilise tööriista abil lasi ajakirjanduse tasakaalustatust uurida AS Ekspress Grupp.