"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
OHVRIABI Juba neli aastat pole riik kõigi naiste varjupaikade ülalpidamiseks kuluvat miljoni eurost toetust suurendanud, kuid praeguse inflatsiooni tingimustes ei tulda enam sama summaga mitte kuidagi välja (0)
29. november 2022
Eha Reitelmann Foto Scanpix

„Kindlasti on vaja lisaraha, et naistevastase vägivalla ohvrid endisega võrdväärset teenust edasi saaksid,“ leidis Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juht Eha Reitelmann. „Kui peame ka uuel aastal senise summaga hakkama saama, siis kannatab selle tõttu kindlasti ka naiste tugikeskustes pakutavate teenuste kvaliteet.“

Eha Reitelmanni sõnul rahastab riik koduse vägivalla ohvriks sattunud naistele suunatud tugikeskusi juba neli aastat täpselt samas summas. Kõigile Eesti naistele mõeldud varjupaikade ja seal töötavate tugispetsialistide ülal pidamiseks jõuab tugiteenuste pakkujateni igal aastal täpselt üks miljonit eurot. Kui 2019. aastal piisas sellest Reitelmanni sõnul kõigi varjupaikade ja nende kaudu abistatavate naiste vajaduste rahuldamiseks hästi, siis praeguse inflatsiooni ja kriisi tingimustes ei tule sama summaga mitte kuidagi välja.

„Oleks suureks abiks, kui järgmise aasta riigieelarves naistevastase ja perevägivalla ohvrite toetamiseks ette nähtud 1,6 miljonist jõuaks tugikeskusteni vähemalt 1,3 miljonit, et naistevastase vägivalla ohvrid endisega võrdväärset teenust edasi saaksid,“ rääkis Reitelmann. Hetkel loodavad naiste kaitsjad, et äkki riik ikkagi suurendab neile antavat rahasummat. Praegu ei ole lisasumma võimalik suurus aga selge.

Segadus riigi rahakotis

Kui 2019. aastal anti naiste tugikeskuse teenuseks seninägematult suure toetusena üks miljon eurot, siis kattis see Reitelmanni sõnul alguses suurepäraselt kõik vajadused ära.

„Esimene aasta oli lausa ideaalne, olime nii õnnelikud,“ ütles Reitelmann. Praegusel hetkel, eriti aga viimaste aastate energiakriisi ja inflatsiooni tingimustes on aastaid muutumatuna püsinud toetussumma aga häbitult kokku kuivanud.

„Tõstatasime probleemi ka riigikogu sotsiaalkomisjonis, aga vastus jäi üsna ebaselgeks,“ ütles Eha Reitelmann. Hetkel pole uut lepingut riigi poolt veel tulnudki, ehkki praegune lõppeb juba 30. novembril.

„Kui peame ka uuel aastal senise summaga hakkama saama, siis kannatab selle tõttu kindlasti ka naiste tugikeskustes pakutavate teenuste kvaliteet,“ nentis Reitelmann. Ta avaldas ka lootust, et riik võtab end ikkagi kokku ja summat suurendatakse, et jätkata vägivallaohvritest naiste ja laste abistamist endisega võrreldaval viisil.

Riigikogulasedki marus

Ka konverentsist osa võtnud poliitikute sõnul oli tegemist häbiväärselt vähenenud rahasummaga, mida kindlasti suurendama peaks.

„Kui oleme hakanud juba aastaid tagasi jagama rahasummat, mida toona piisavalt suureks peeti, siis peaks ju riik aru saama, et praeguse hetkega pole toetusenam algsega võrreldavas suurusjärgus. Peame sellest riigina aru saama,“ kinnitas Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esindaja Natalie Mets. Ta lisas, et mõtteviis tuleks suunata mitte ainult saavutatud taseme säilitamisele, vaid veelgi paremaks saamisele. Sotsiaaldemokraadid on praegu Toompeal valitsusliidu liikmed.

„Meil on kindlasti vaja tugikeskustesse tööle näiteks uusi psühholooge ja spetsialiste. Arenguruumi on alati,“ rääkis Mets. „Kindlasti peaks riigi rahastus olema aastate tagusest summast suurem:“

Helle-Moonika Helme sõnul EKRE fraktsioonist peaksid varjupaigad saama sel aastal ligemale 1,6 miljonit eurot. „Üle kolmandiku sellest läheb aga lihtsalt bürokraatilise masinavärgi toitmiseks,“ ütles Helme. „Varjupaikade otsesteks vajadusteks jääbki lõpuks järele umbes miljon.“

Helme leidis, et see summa peaks olema vähemalt poole suurem.„Näha on, et prioriteedid on mujal,“ leidis ta. „Ka siis, kui riiklike kärpeid tehakse, võetakse ikka kõige nõrgematelt. Nagu vägivalla ohvritest naised ja lapsed. Mitte aga sealt, kust reaalselt võtta võiks, näiteks ülemäära suureks paisutatud bürokraatiaaparaadist.“

Võitlus ohvriabi eest

Esimene Eesti naiste varjupaik avati 20 aastat tagasi 2002. aastal. Selleks oli Tartu Naiste Varjupaik. „Tükk aega jäigi see ainsaks omasuguseks,“ rääkis Eha Reitelmann.. Kuni 2005ndal aastal sai lõpuks avatud ka Tallinna Naiste Kriisikodu. Mõlemad asutused töötavad tänaseni.“

2014. aastal tegutsesid sellised asutused juba üle Eesti ning esimest korda määrati nende ülalpidamiseks riiklik rahaeraldis. Seni oli tegutsetud hasartmängumaksult saadavate toetuste baasilt. 2016. aastaks oli innukate aktivistide töö tulemusel saavutatud olukord, kus naiste tugikeskus oli olemas igas maakonnas.

Eesti naistevastase vägivalla eestvõitleja Eha Reitelmann on teinud aktiivset tööd ka uue ohvriabi seaduse loomisprotsessi juures. Aktivist on poliitikuid põhjalikult survestanud tegema ohvrite ja nende vajadustega paremini arvestavat seadust.

„Kui seadust esmakordselt kooskõlastama hakati, siis esitasime kohe oma ettepanekud. Kahjuks nendega ei arvestatud,“ nentis Reitelmann. „Siis läks asi uuele ringile ja esitasime ettepanekud uuesti. Ikka ei midagi. Lõpuks hakkasime Riigikogu fraktsioonidega tihedalt suhtlema, et teha poliitikutele selgeks, kui olulised on meie muudatusettepanekud vägivallaohvritele.“

Uuest seadusest sooviti nimelt välja jätta nõuet, et vägivallaohvritest naistele ja lastele mõeldud tugikeskus peab tegutsema igas Eesti maakonnas.

„Spetsialistid teavad hästi, et kui koondada kõik teenused peamistesse keskustesse, siis hakkavad ka ohvrid abita jääma,“ rääkis Reitelmann.

Tänu Keskerakonna ja EKRE fraktsioonidele suudeti spetsialistide soovitused siiski seaduseelnõusse suruda. Kooskõlastamisele peaks ohvriabi seadus jõudma käesoleva aasta lõpuks.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.