"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
videolugu Tallinnas on tänavu jäljetult kadunud neli inimest: põhjused algavad suitsiidsetest mõtetest ja terviseprobleemidest kuni kuritegevuseni (0)
29. november 2022

„Saaks niigi palju teada, et kui ta on siitilmast läinud, siis ongi tõesti läinud,“ rääkis lähedast otsiv Raja Suurvärav. „Kui teaks, kuhu surnuaedagi ta on maetud, las ta siis olla. Mul saaks süda rahu. Ja kui ta ikka veel elaks, siis see oleks muidugi veelgi parem uudis! Aga ausalt öeldes pole mul enam usku sellesse, et teda veel elavate kirjast võiks leida.“

Igal aastal kaob Eestis 3000 kuni 4000 inimest. Õnneks leitakse neist umbes 98%-i. Otsimisega tegeleb nii politsei kui ka vabatahtlike ja annetuste toel töötav sihtasutus Kadunud. 2022. aasta jooksul on sihtasutuse vabatahtlikud korraldanud 157 otsingut, millest 45 toimusid Tallinnas. Seega toimub Tallinnas umbes üks kolmandik otsingutest. Pealinnas kadunutest on 36 elusalt üles leitud, viis aga kahjuks hukkunult. Endiselt leidmata on neli inimest.

„Kadunud inimeste puhul oleme olukorras, kus suunduda võidi põhimõtteliselt ükskõik kuhu,“ kirjeldas sihtasutuse Kadunud tegevjuht Aare Rüütel vabatahtlike otsijate tööd. „Seepärast tuleb iga otsingu puhul lähtuda esmalt sellest, kus oli viimane punkt, kust inimene nii-öelda kaduma minna võis. Ja edasi sellest, kuhu ta sealt suunduda saanuks.“

Rüütli sõnul on maal vähem kohti, kuhu liikuda. Teid on vähem, bussipeatuseid samuti. Nagu ka bussiliine ja maju. Tihedamas keskuses on lugu seevastu märksa keerukam.

„Linnas on meeletult palju võimalusi ühest punktist ära liikumiseks,“ tõdes Rüütel. „Info maht, mida peab läbi töötama, on seepärast meeletu. Inimene võib meile teadmata paigas lõppenud teekonda alustada ükskõik mis suunas. Minna bussi, trammi, trolli, rongi või taksoga. Pole välistatud seegi, et ta asub teele jalgsi. Kõik on võimalik.“

Valvekaamerad linnas suureks abiks

Novembris otsiti Tallinnas 18-aastast Simonit, kelle otsingul osalesid suurte jõududega nii politsei kui ka sihtasutuse Kadunud vabatahtlikud. Noormehe leidmiseks kasutati valvekaamerate videoid, mis on linnaotsingutel suureks abiks.

„Informatsiooni kogumine on äärmiselt oluline,“ selgitas Ida-Harju jaoskonna patrulltalituse juht Pirko Pärila. „Tuleb uurida, kus ta viimati viibis, kellega suhtles, mis suunas liikus. Linnakaamerad on meile tänapäeval selles töös suureks abiks. Rääkides näiteks hiljuti toimunud Noblessneri juhtumist, siis tänu valvekaameratele jõudsimegi lõpuks jälile, mis trajektoore pidi otsitav liikus. Õigust öelda jäi telekaameratesse sisse ka see, kuidas kõik lõpuks juhtus. Niimoodi kitsenes meie otsinguala märkimisväärselt.“

Otsimistöö algab hetkel, mil lähedase kadumisest teada antakse. Kõigepealt hakatakse informatsiooni koguma ja suheldakse lähikondsetega, et asukohta lokaliseerida. Rõhutama peab, et hädaabinumbrile helistamiseks ei pea end ootama sundima. Kui lähedane pole koju naasnud ja tekib tunne, et midagi on valesti, siis tuleb helistada kohe. Iga raisatud tund on kadunud inimestele kahjuks. Jutt sellest, et peab ootama 24 või koguni 48 tundi, on müüt.

Kui osa inimesi kaotab lihtsalt orientiiri ja leitakse kiiresti, siis teine grupp jääbki teadmata kadunuks. Juhtumite tagant lahti rulluvad lood on mitmesugused, alates traagilistest enesetapumõtetest ja lõpetades „ära jooksnud“ teismelistega.

„Põhjused on erinevad,“ kinnitas Ida-Harju jaoskonna patrulltalituse juht Pirko Pärila. „Mõned inimesed lahkuvad suitsiidsete mõtete tõttu. Või kaotavad sihi terviseprobleemide pärast. Inimene võib kannatada näiteks dementsuse all ja lihtsalt ära eksida, saamata enam aru, kuhu läheb. Ka joobes inimesed satuvad õnnetusse olukorda just oma seisundi tõttu. Lisaks on meil tänasel päeval hästi suur hulk ka alaealisi ja lapsi, keda me omavahel „jooksikuteks“ nimetame. Just selle pärast, et nad sõna otseses mõttes jooksevadki ära kodust, erikoolist või muust viibimiskohast.“

Pärila toonitas, et kahtlemata leidub ka kuritegelikel põhjustel kaduma läinud inimesi. Või siis ei tahagi silmapiirilt hajunu, et tema asukohta teataks.

„Teatud inimesed lahkuvadki omal soovil,“ rääkis Pirko. „Nad ei taha, et lähedased teaksid, kus ollakse või mida tehakse. Minnakse näiteks välisriiki või muud sellist. Ja loomulikult on ka juhtumeid, kus soovime ka ise teada saada, kuidas kadunuks jäädi ja miks. Kahjuks on väike osa ju neidki, kes on siiani kadunuks jäänudki.“

Iga aasta jääb 10-20 inimest leidmata

Vahel leitakse siiski ka nii öelda külmadele juhtumitele aastaid hiljem ikkagi lahendused.

„Näiteks eelmise aasta sügisel tuli üks juhtum Viljandimaalt,“ rääkis sihtasutuse Kadunud tegevjuht Aare Rüütel. „Jahimehed leidsid metsast kolju, mille andsid õnneks üle ka politseile. Kevadel, maikuus saime vastuse, et leitud on 2005. aastal Viljandimaalt kadunud naine. Tema lapsed said lõpuks teada, kus nende ema oli ja mis temast sai. Viimaks said lähedased naise maha matta ning temaga hüvasti jätta.„

Igal aastal jääb politseile kadunuks 10 kuni 20 inimest. Osad neist leitakse hiljem, aga on ka selliseid lugusid, mis vastust ei leiagi. Nii näiteks jäi Tallinnas 2008. aasta suvel kadunuks 63-aastane mees Roman Küttim. Tema lähedased tulid teda Hiiumaalt otsima, aga paraku tulutult. Mehe viimane teadaolev elukoht asus Nõmmel aadressil Kagu 4. Mehe elukohaks olnud maja on tänaseks lammutatud ning asemele kerkinud uus. Romanist pole siiani keegi kuulnud.

„Saaks niigi palju teada, et kui ta on siitilmast läinud, siis ongi tõesti läinud,“ rääkis lähedast otsiv Raja Suurvärav. „Kui teaks, kuhu surnuaedagi ta on maetud, las ta siis olla. Mul saaks süda rahu. Kui ta ikka veel elaks, siis see oleks muidugi veelgi parem uudis! Aga ausalt öeldes pole mul enam usku sellesse, et teda veel elavate kirjast võiks leida. Aga ma pole tema leidmise lootust veel kõrvale heitnud. Olen sellele elanud, et äkki saan lõpuks ikka vennase saatusest teada.“

„Kui kellelgi on 2008. aastal Nõmmel kaduma läinud Roman Küttimi nimi või tema foto tuttav, siis helistage kindlasti meie otsimisliinile. Kui kadunud Romani leidmine teie kõnest kuidagi hargnema hakkab ja me leiame mingi jälje, mida mööda edasi minna, siis selle teekonna lõpus on vastus Romani õele, kes ootab seal oma vennast mingisugustki teadmist.“

Lisaks tasub meeles pidada asjatundjate soovitusi. Selleks, et ennast mitte ohtu seada, on oluline kontrollida oma käitumist. Sealjuures ka alkoholi tarbimisega piiri pidada. Lapsevanematele pannakse südamele, et nad oma lastega kodus rohkem tegeleksid ja neid kuulaksid. Metsa seenele, marjule või jalutama minnes teatage oma lähedastele, kuhu te lähete. Võtke kaasa vett ja natukene toitu, vile, helkurvest ja fooliumtekk vajadusel sooja hoidmiseks.

Kui kellelgi on informatsiooni Romani või teiste kadunud inimeste kohta, siis teavitage koheselt politseid lühinumbril 112. Kui soovite abi SA Kadunud poolt, siis helistage ööpäevaringsele abitelefonile 66 16 776, et lood hakkaksid hargnema ja lähedased saaksid lõpuks vastused, mida neil nii väga vaja on.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.