"Hea nali on siis, kui sa ei pea selle järel ütlema, et ma tegin nalja. Kui sa seda juba pead ütlema, siis järelikult polnudki tegu naljaga."

Tõnis Niinemets, näitleja ja koomik
Sajandat juubelit tähistanud Heino Niidas Mäletan aegu, kus koos Georg Otsaga põleval laeval sõjaõudusi kogeti (2)
02. detsember 2022

„Olen siit-sealt ajakirjandusest lugenud, et Ots olevat uppuvalt laevalt kaldale ujunud. See kõik on tühi jutt,“ tähendas Heino. „Selle lainega ei saanud mitte keegi ujuda. Pealegi oli vesi täiesti võimatult külm. Mina näiteks ulpisin Soome lahes lauatüki peal ligemale poolteist tundi.

Oma kesklinna kodukorteris sajandat juubelit tähistanud Heino Niidas teeb nii mõnelegi nooremale silmad ette. Kõndimiseks pole talle tuge vaja, mõtegi jookseb sujuvalt. Ainult rääkimistempot peab paluma nooremal põlvkonnal aeglasemaks võtta.

„Räägivad justkui kuulipildujast,“ vangutas Heino pead. „Ma ütlen ikka, et laske sõnu parem nagu vintpüssist.“

Viimased sada aastat pole silmapaistvalt hästi vananenud mehele mitte ajalugu, vaid isiklik kogemus. Heino ei tee sellest saladust, kuidas nii pikalt ja samal ajal tervist säilitades vastu on peetud.

„Sport on muidugi üks asi,“ rääkis Heino. „Võrkpalli mängimise lõpetasin alles 76 aastaselt. Ühe teatava episoodi tõttu. Pall tuli, mõttega juba haarasin sellest, aga jõud ei tulnud kätesse. Mõned nooremad preilid olid ka seal, hüüdsid, et papi, võta pall. Aga mida sa teed, kui võtad küll, ent käsi ei tule järele?“

Võrkpallimängust loobumine ei tähendanud siiski, et mees oleks end seepeale käest lasknud. Viimased kaheksa aastat teeb ta igal hommikul kindla võimlemisrutiini läbi, töötades oma keha jalataldadest sõrmeotsteni läbi. Kokku võtavad harjutused aega ligemale poolteist tundi.

„Tahaksid küll hommikul teki all edasi olla, aga pole miskit teha. Peab tõusma ja võimlema hakkama,“ jutustas Heino. Muidu poleks viga midagi, aga tunneb, kuidas jõud hakkab tasapisi ära kaduma.

„Peab ikka arste ka tänama,“ tõdes mees. „Eks nende rohtude najal, mis nad kirjutavad, elangi edasi.“

Oluliseks pidas Heino ka positiivset mõtlemist.

„Täitsa tõsi, mis nüüd kirjutama on hakatud. Positiivne mõtlemine on kõige alus. Kui ma ise hakkangi negatiivselt mõtlema, siis proovin need mõtted kuidagi ikka positiivseks pöörata.“

Mõtetega on mehe meelest ülepea naljakad lood. Mõnikord öösel tulevad äkki kallale, poevad pea sisse, teevad seal pesa. Aga kus siis läheb lahti, ei jõua Heino ära imestada. Vanad asjad hakkavad ketrama, uued ennast lahti kerima.

„Lõpuks hakkad veel leiutama masinat, mida varem pole olemas olnudki,“ naeris mees.

Sõjaheitlused uppuval laeval

Viimased sada aastat on eestlaste ajaloos märgitud sõdade, okupatsioonide ja üldise segadusega. Nooremale põlvkonnale eeskätt ajalooõpikuist tuttavad pöörded on Heino Niidase jaoks aga tõeliste mälestustena kangastuvad sündmused. Meest kuulates hakkad koguni kahtlema, kas raamatutest loetud ajalugu ikka räägib kõigest täpselt. Või on seal ehk detaile, mis ümberjutustuste käigus kaduma läinud.

Nii jutustas Heino märulifilmina näivaid mälestusi 1941. aasta augustisündmustest Tallinnas. Ta oli üks neist noortest meestest, kes saksa armee lähenedes kiirustades punaväkke värvati. Kui Tallinna sadamast asusid Kroonlinna ja Leningradi suunas teele haavatud sõdurite laatsarettideks muudetud reisi- ja kaubalaevad, siis pandi ka tema ühele neist. Nii elas ta läbi Soome lahel aset leidnud ajaloolise lahingu, kui pommitati tema aluseks olnud laeva. See kandis nime Sibir ja ühes temaga viibis seal ka legendaarne laulja Georg Ots.

Ma ei jõudnud enam veest pääsemiseks kätega köiest haarata, haarasin siis hammastega.

„Olen siit-sealt ajakirjandusest lugenud, et Ots olevat uppuvalt laevalt kaldale ujunud. See kõik on tühi jutt,“ tähendas Heino. „Selle lainega ei saanud mitte keegi ujuda. Pealegi oli vesi täiesti võimatult külm. Mina näiteks ulpisin Soome lahes lauatüki peal ligemale poolteist tundi. Lõpuks tuli kaater ja tõmbas mu välja. Jõud oli nii läbi, et ei suutnud kätega visatud köiest kinni hoida. Seepärast haarasin hoopis hammastega sellest ja nii nad mu välja sikutasidki.“

Niidas meenutas, et Ots polevat üldse vette sattunudki. Olevat jäänud lõhutud laeva pardale, selle tagumisele otsale. Istunud seal kolmekümne mehega.

„Põleva laeva kustutamiseks ei saanud vett kätte muidu, kui saapasäärikuga aluse ümbert ammutades,“ mäletas Niidas.

Aastaid hiljem sattus mees saatuse tahtel uuesti Georg Otsaga kokku. Sedakorda haiglas, kus neid mõlemaid raviti.

„Seal rääkisime ka kõik need minevikujutud omavahel maha,“ tähendas Niidas.

Sõbrameestest vaenusõdurid

Sõjaaegadest meenutas Heino veel, et tema ei saanudki püssist pauku teha. Oli hoopis miinipildujas.

„Andsin korralduse sisse ja miin lendaski välja,“ rääkis ta. „Vaenlasi ma ei näinudki. Ega meil ülepea polnudki mingit suurt vaenu seal. Keegi ei tahtnud ju sõtta minna. Ei vene, saksa ega Eesti leegioni poolele.“

Heino meenutas neljakümnendaid aastaid, mil eesti, saksa ja vene poisid läbisegi üle Eesti saalisid. Ühes teistega ka tema, noore punaväkke värvatud noormehena.

„Olime sõdimas Uuralitel,“ rääkis ta „Eestimaale tagasi jõudes ei toimunud siin küll mingeid lahinguid. Mu meelest oli kõige hullem ikkagi kõndimine. Esimesel päeval pidime maha käima 40-50 kilomeetrit. Hiljem poistega seda meenutades ütlesime ikka, et kõik väed tulid kõrvuti. Üht teed läksid sakslased, teist teed meie vastas eestlased. Kolmandana tulimegi meie, punaväelased. Mingeid lahinguid küll polnud. Mäletan, kuidas astusime, muudkui astusime. Alles hommikul sai veidi süüa ja puhata.“

Heino mäletas ka korda, kus grupp sakslasi vangi võeti ja nende kätte anti.

„Öeldi, et las kõnnivad meiega koos,“ rääkis Heino. „Meie siis küsime, et miks meie peame miinipildujaid tassima? Kandku nemad! No nad siis hea meelega võtsidki need selga ja tassisid.“

Heino sõnul sõlmiti kahe erineva rinde sõdurite vahel kaval kokkuleppe.

„Tegime nii, et kui saksa lennuk tuli, siis jooksime meie põõsasse. Seega nähti sealt vaid sakslasi kuulipildujatega. Tuli aga vene lennuk, siis jooksid põõsasse hoopis nemad ja meie käisime tee peal.“

Keerulised olud

Heino Niidas sündis Tartus ja kasvas üles maal. Peale sõjaväest tagasi tulemist ta sinna enam ei läinud, sest kolhooside ajastu juba algas ja ühes sellega ka mitmesugused ebameeldivused. Niidasel oli sõjaväe järel kogutud kuus klassi haridust. Mees tahtis aga edasi õppida.

„Soovisin minna Tallinna mäetehnikumi,“ rääkis mees. „Seal nõuti küll seitset klassi haridust, aga lubati ikkagi vastu võtta. Alles siis, kui küsiti, et a pluss b võrdub c – mis see on? Siis polnud mul küll enam midagi teha. Eesti ajal ju algebrat koolis polnud.“

Seepärast läks Niidas töö kõrvalt veel seitsmendat klassi ära lõpetama. Sealt siirdus aga mäetehnikumi ja edasi Tallinna polütehnikumi.

„See oli küll üks raskemaid aegu mu elus,“ meenutas Niidas. „Ei ostnud endale isegi televiisorit. Polnud ei aega ega raha.“

1946. aastast elas Niidas Tallinnas. Alguses pisikeses kööktoas. Hiljem sai töö kaudu 3-toalise korteri, millest kaks tuba omale sai. Seejärel mees juba abiellus, tulid lapsed. Heino läks tööle tehnilise järelevalve institutsioonidesse ja oli seal ametis üle kahekümne aasta. Pensionile läks mees juba Tehnilise järelevalveameti asetäitja kohalt. Naine lahkus Heino kõrvalt aga 18 aastat tagasi ja peale seda on mees täiesti üksinda oma eluga hakkama saanud.

Tänapäeva noortele soovitas Heino end rohkem liigutada. „Ärge kössitage muudkui arvuti taga,“ ütles ta. Möönis aga samas, et ega kõigile polegi seda spordiisu antud nagu temale. Lisaks on ta kogenud sedagi, kuidas moodne arvuti inimese oma võrku tõmbab.

„Ka minul on arvuti,“ rääkis Heino. „Ega ma tast suuremat aru ei saa, aga kergemaid ülesandeid oskan ikka lahendada. Malet enam pea kinni ei võta. Aga mõned põnevad mängud seal on.“

Heino sõnul kipub sellepärast mõnikord liiga kauaks üles jääma.

„Ei taha enne magama minna, kui oled võidu saanud,“ naeris Heino.

Lisaks Heino Niidasele elab kesklinnas praegustel aegadel veel üheksa saja aastast. Sotsiaaltöötajate sõnul on nad kõik vitaalsed ja elujõulised, elavad valdavalt üksi ja tulevad endaga hästi toime. Tegemist on imeliste eeskujudega meile kõigile nii heade eluviiside kui põneva elukogemuse tõttu, millest meil nii mõndagi on õppida.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Vello Raamat
6. dets. 2022 19:59
Palju õnne, Heino ja tugevat tervist!
RAHASTAMINE CHARLY KERKIR
28. nov. 2022 12:21
RAHASTAMINE CHARLY KERKIR Tere kõigile Suur tänu Jumalale CHARLY KERKIR minu teele tagasi toomise eest. Kõigi oma rahaliste vajaduste jaoks või kui teil on rahalisi raskusi, võtke lihtsalt ühendust selle imelise CHARLY KERKIR ga ja olete täiesti rahul. See suurepärane mees on mind just aidanud väikese summaga 55 000 € ja see on minu jaoks enam kui piisav. Ta on südamega mees, tänu sellele imelisele mehele sain ma oma elatustaset ja võlga tõsta. Kui vajate väikelaenu, võtke nendega ühendust ja te ei pea pettuma. E-post: charlykerkir@gmail.com Aitäh Märkus Kui te pole EESTIST, siis hoidke eemale