„See propaganda toimub ju Venemaal juba 15-17 aastat ja minu arvates oleks see sundteadmine Lääne poliitikutele,“ rõhutas Eesti ja üldajaloo professor Karsten Brüggemann. „Vaadake seda, mis igal õhtul Venemaa televisioonis toimub – ainult siis võib-olla hakkate aru saama. Ma ütlen seda ka alati oma Saksa tuttavatele, et kujutage ette, kui Saksa televisioonis igal õhtul hävitataks Berliin või London tuumarakettidega. See on ju see tase, kuidas Venemaal igal õhtul „meelelahutus“ käib.“

Eesti ja üldajaloo professor Karsten Brüggemann rõhutas, et paralleelid teise maailmasõja algusaegade ja tänase päeva vahel on ilmsed ka lääneriikide reageeringut vaadates. „Kui me vaatame ka seda, kuidas näiteks Prantsusmaa ja Inglismaa 1930. aastate lõpus reageerisid sellele, et Hitler püüdis laiendada oma territooriumi,“ tõi ta näiteks. „Müncheni konverentsil võeti ette mõned diplomaatilised sammud, aga see Hitlerit üldse ei häirinud.“

Brüggemanni sõnul ei ole siin küsimus ka ainult diplomaatias, vaid ka Venemaa ideoloogias. „Kogu see „Russki Mir“  ideoloogia on sarnane nö Suur-Saksamaa ideega,“ märkis ta. „See, et kõik sakslased, kes elasid sel ajal Ida-Euroopas või teistes maades, peaks elama ühes riigis ja on Saksamaa kohustus seda võimaldada.“

Brüggemann märkis samas, et iseasi on palju meil selle mõistmisest kasu on. „Putinil on ka omaenda ideed ja tõlgendus 20. sajandi ajaloole,“ rääkis ta. „Natuke stalinismi on ka kindlasti seal. Ma ei tea, kas sellest on mingi kasu protsent kirja panna, et kui palju tuleb nüüd Hitlerist, kui palju tuleb Stalinist. See on selline idiosünkraatiline segu, millega tuleb lihtsalt toime tulla.“

Kõik diktaatorid elavad omalaadses psühholoogilises mullis

Paralleele on võimalik aga Brüggemanni hinnangul tõmmata kõikide diktaatorite vahel ja seda eriti seoses sõjapidamise seisukohast. „Need, kes ei tule otseselt armeest, neil ei ole üldse mingit kogemust võitlemises või strateegilises mõtlemises,“ lausus ta. „Putini kohta räägitakse ka, et ega talle enam eriti palju rindel toimuvast ei räägitagi. Samamoodi oli ka Hitleriga. Teine variant on see, et need diktaatorid ei taha üldse ise uskuda seda infot, mis nendeni jõuab. See on juba mingi psühholoogiline seis, mille osas me võime vaid spekuleerida.“

Lääne poliitikutele, kelle jaoks Venemaa agressioon tuli üllatusena, peaks Brüggemanni sõnul olema kohustuslik vaatamine Venemaa meediakanalites olev propaganda. „See toimub ju Venemaal juba 15-17 aastat ja minu arvates oleks see sundteadmine Lääne poliitikutele,“ rõhutas ta. „Vaadake seda, mis igal õhtul Venemaa televisioonis toimub – ainult siis võib-olla hakkate aru saama. Ma ütlen seda ka alati oma Saksa tuttavatele, et kujutage ette kui Saksa televisioonis igal õhtul hävitataks Berliini või London tuumarakettidega. See on ju see tase kuidas Venemaal igal õhtul „meelelahutus“ käib.“

Brüggemann rõhutas, et Venemaal on tänane olukord selline, kuna erinevalt teistest riikidest ei toimunud seal teise maailmasõja järgselt mitte mingisugust ausat diskussiooni. „Isegi vist Itaalias oli rohkem juttu fašismist kui Venemaal,“ märkis ta. „Praegu need inimesed ja organisatsioonid, kes proovisid kogu aeg sellest vähemalt natukene rääkida, on kinni pandud. Mingit võimalust sellest rääkida ja sellest õppida ei ole antud. Kindlasti see on ka üks põhjus, miks väga paljude venelaste jaoks on sõda mingi legitiimne vahend poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.“

Ainus lahendus on juhtkonnavahetus Moskvas

Selleks, et Venemaal midagi muutuks oleks vaja Brüggemanni sõnul kardinaalseid samme, kuid nende astumine on vähetõenäoline. „Aga kes seda teeb?“ küsis ta. „Seda ei juhtu kunagi, et maailma väed okupeerivad Moskva, aga see on ainus radikaalne viis midagi kohe muuta.“

Samuti ei soovinud Brüggemann spekuleerida sõja lõppemise üle. „Ma kardan, et me peame selle sõjaga elama veel aasta, mis oleks küll väga kurb,“ konstateeris ta. „Ainuke võimalus on kindlasti see, et Moskvas midagi toimub juhtkonnaga.“

Brüggemann nentis, et Saksamaal räägitakse praegu palju sellest, et Putini sõda Ukrainas on kättemaks Nõukogude Liidu lagunemise eest. „Nõukogude Liidu lagunemine oli suhteliselt rahulik ja sellest ei tulnud kodusõda,“ ütles ta. „Praegu inimesed räägivad sellest, et see, mis ei juhtunud 1990. aastate alguses, toimub praegu. See oli Putini meelest suur geopoliitiline katastroof ja nüüd tuleb see kättemaksuhetk selle eest, et liiduvabariigid hüvasti ütlesid.“