“See pole lahendus, kui sa kedagi solvad ja siis ütled, et ma tegin nalja. Hea nali on see, mille järel sa ei pea seda ütlema. Tegu pole naljaga, kui keegi sellest aru ei saanud,” lausub tuntud näitleja ja koomik Tõnis Niinemets (35). “Naba ja põlvede vahel näiteks mina oma naljadega mitte kunagi ei käi. Ma ei tee nalja ka inimeste välimuse või nendega juhtunud traagilise sündmuse üle. See näitaks juba, et ma ei ole piisavalt intelligentne, et naljatada hoopis mõne muu asja üle.”

Niinemets esines hiljuti Kaja kultuurikeskuse uuel vestlusõhtul, mis aitab inimestel huumori abil argimuresid võita. Pärast seda leidis ta oma tihedast graafikust hoolimata aega, et koos Pealinnaga maha istuda ja humoristi elu üle nalja heita – viks, korrektne ja heasüdamlik, nagu ta on.

Olete nüüd teinud suure elumuutuse – vabakutselisest naljamehest on saanud tõsisem Draamatetri näitleja. Ometi võetakse teid ikka naljamehena. Kas see häirib teid?

Kes on laiale üldsusele rohkem tuntud naljanäona, sel tekib mingil hetkel ikka mingi põrkumine oma naljategemisega. Mõtled, et tahaks näidata, et sinus on rohkem peidus, et ei ole suu kogu aeg irvel. Tahad vahepeal näidata, et oled mitmekülgne.  See eesmärk sai peale teatrikooli endale seatud: olla osav kõikides asjades. Mina võtan selles mõttes elu nagu sporti, ja sport mulle väga meeldib. Kui keegi ütleb mulle, et tee näiteks jääkeeglit, ratsutamist, võistlustantsu, mingit pallimängu või ehk isegi laksesuusatamist, siis ma ei taha öelda, et ma seda ei oska. Minu esimene vastus on, et ok, teeme, ja püüan kohe seda inimest võita, temast parem olla.  Seda õpetatakse ka teatrikoolis, et ära ütle partnerile esimese asjana ei. Kui sa kohe ütled ei, siis paned sellega ka mingi tee kinni. Mine mänguga kaasa. Ja mulle tundub, et elus on samamoodi. Mine mänguga kaasa.

Kui teid kutsutaks rallit sõitma, siis kas olete ka käsi?

Mis siis ikka, ma olen väga suur autohuviline. Kuigi jah, mulle pakub see elektriline Škoda, millega praegu sõidan, samuti väga head emotsiooni. Huvitaval ajal ostsin elektriauto – jätkuvalt on sellega soodne sõita! Aga kui hakati rääkima elektrikatkestustest, siis muutus naine ärevaks. Kogu aeg pean tegelema sellega, et vaadata, kas masin on ikka piisavalt laetud. Ma olen maapoisina huvitatud ka igasugustest teistest masinatest, traktoritest näiteks. Mul oli kunagi tervelt seitse aastat Iž Kombi. Ei ole paremat masinat maailmas!

Mis seisus Eestis naljategemine praegu üldse on?

Väga värvikirevas seisus. Väga palju on neid, kes nalja teevad. Palju täiesti eriilmelisi inimesi.

Kas kõige üle võib nalja teha? Kus on need punased jooned tänapäeval?

Tabud sõltuvad väga palju naljategijast, et kus on punane joon tema jaoks. Praegu on naljategijaid iga maitse jaoks laias valikus. Mõni on lihtsalt tuntum, teine vähem tuntud.

Naba ja põlvede vahel näiteks mina oma naljadega mitte kunagi ei käi. Eestis on inimesi, kes käivad. Ja neil on ka oma publik olemas. Minu jaoks on asju, mida ma laval ei tee. Ei ropenda, ei tee allapoole vööd nalja, ja ei tee nalja inimeste üle, kes ei ole otseselt süüdi selles, et välimus on niisugune nagu on. Ehe näide on Edgar Savisaar. No mis nurga alt ma peaksin tegema nalja selle üle, et inimesel juhtus traagiline sündmus? Ja miks üldse peab selle üle nalja tegema? See näitaks juba, et ma ei ole piisavalt intelligentne, et teha hoopis mõne muu asja üle nalja. See on mingi libe tee.

Vene ajal olid kõik naljad peidetud, öeldi ümber nurga. Kuidas praegu sellega on?

Sõnade taga võib olla peidetud asju küll, ega kõike ei pea otse välja ütlema. Iroonia mulle meeldib – ma olen hommikust õhtuni irooniline. Ma ei suuda ilma irooniata olla. Samas kui minusugune lapse näoga mees hakkab tegema laval nalja, siis mulle on lubatud vähem kui härrale, kes on 75 aastat vana ja eluaegne tegija.

Tal on olemas elukogemus, teatav garantii ja krediit. Tema võib öelda teatud asju, mida mina justkui ei tohi. Oletame, et mõlemad hakkame tegema nalja 50-aastase inimese üle. Siis tema võib, et talle on see lubatud. Aga kui mina hakkan tegema endast vanema inimese üle sama nalja, siis mõeldakse, et mida sa poiss ka tead. Ma ütlen endale tihtipeale stopp. See nali ei ole mulle lubatud.

Kui keegi teeb minu üle nalja – see on hästi tervitatav. Aga see on ka natuke selline asi, et viskasid kinda, kas tahad minuga naljategemises võistelda?

Kas praegu sõja üle võib nalja heita?

Selle üle tuleb nalja teha. No näiteks kui sõjaudus oleks siil ja karu hüüab talle: “Siilike, siilike, kus sa oled?”, siis siil vastab sosinal kajana: “Siilike, siilike, kus sa oled?” Selle nalja tegin hiljuti Kaja kultuurikeskuses. Mängides just nimetusega kaja.

Aga tõsiselt rääkides – ligi kolm viimast aastat on olnud mingi veider aeg. Alguses ei tohtinudki väga kokku saada, see pani põntsu igasugusetele esinemistele. Seda enam tunti, et on vaja teha tuju inimestel paremaks. Tehti igasuguseid veebiüritusi ja siis, kui algas sõda, oli korraks järjekordne vaakum, aga teistmoodi. Siis küsiti, kas on sobilik praegusel ajal nalja teha. Mina lähtun sellest, et ukrainlased ise teevad praegu palju nalja. Jälgides Ukraina sotsiaalmeediat võib selles veenduda.

Nad teevad meemide abil huumorit kogu selle sõja üle. Need on ühelauselised või minimaalse dialoogiga naljad. Kas mingi pildiga või mingis situatsioonis justkui kontekstist välja võetud. Kuna ukrainlased ise teevad seda nalja väga palju, siis see annab tegelikult julguse, et praegusel ajal tulebki nalja teha. Ja tuleb võtta elu kõigest hoolimata ikka värvilisena. Mitte ainult musta masendusena.

Kuidas on meie solvumiskultuuriga? Suur mood on iga asja peale solvuda. Kas see kipub naljal tiibu kärpima?

Ega see pole ka hea lahendus, kui sa kedagi solvad ja siis ütled, et ma tegin nalja. See ei vabanda ka olukorda välja. Kui solvang on mõeldud solvanguna, siis ei tasu seda üldse teha. Hea nali on siis, kui sa ei pea selle järel ütlema, et ma tegin nalja. Kui sa seda juba pead ütlema, siis järelikult polnudki tegu naljaga, kui keegi sellest aru ei saanud.

Hea küll, kui mõni inimene ei mõista sinu huumorit, siis on iseasi. Aga kui ikka juba laiem üldsus ei saa aru, et see on huumor ja sa pead selgitama, et see oli nali, siis tekib alati küsimus: kus see nali seal oli?
Eks see praegune aeg ongi väga tunnetuslik, nagu köiel kõndimine. Kummale poole kukud, on küsimus.

Teie stand-up etendused on originaallooming. Kuidas teie nali sünnib, kas selle taga on kõva loometöö?  

Lõpuks oleneb kõik ikka sellest, millist nalja sa tegema hakkad. Kas sellist, mis on nagu mingi sketšisaade? Või sa teed nii, et üks mees on laval ja eesmärk on poolteist tundi inimesi naerutada.

Mina üksinda kusagil kodus laua taga nalja kirjutada ei oska. Ma kirjutan ikka kellegagi koos. Kui ma üksinda laval olen teinud neid enda stand-up etendusi, siis minu meeskond koosneb ikka viiest inimesest. Nali hakkab sündima nii, et me istume neli tundi koos, arutame, mis teemad peaksid etenduses sees olema ja mis nurga alt neid teemasid lahata, et publikut kõnetada. Tähtis on lavale minnes rääkida ikka sellest, mida ma ise oluliseks pean.

Kui inimesed tulevad komöödiat vaatama, siis nad mõtlevad: täna saab naerda. See on väga suur ootus ka laval olijale. Kui inimene läheb vaatama mõnda Tammsaare näidendit või Tšehhovit, siis ta ei lähe saali mõttega: täna ma tahan nutta. Seepärast peab ka komöödiaga ettevaatlik olema. Kui sa lähed lavale ainult mõttega, et täna on komöödia ja peab nalja saama, siis võib kergesti sellest tulla tragöödia. Sa pead komöödiat mängima minema ikka täie tõsidusega. Ja kui sa seda teed, vaat alles siis hakkab asju juhtuma.

Üksinda laval olles peate taluma poolteist tundi kõrgepinget – kuidas te sellele vastu peate?

Siin on üks saladus. Nimelt toimub energia vahetus lava ja publiku vahel. Ma saan lõpuks isegi rohkem energiat tagasi, kui ma olen ära andnud. Ma ei lähe ikka inimeste ette nii, et lähen ja vaatan, mis jutt siis hakkab tulema. Ikka peab eeltöö olema. 80% on eeltööd, 20% koha peal sündivat asja.

Näitlemine ja nali seisneb suures osas ka reageerimises. Mina võtan alati kaasa kaks lauset, mida on eri lavastajad-õppejõud öelnud: näitlemine on reageerimine. Kui sa suudad reageerida, siis oled kohal. Kui sa oled kohal, siis oled praegu, olemas, terav, kiire jne. Teine lause on, et proovis tuleb raisata energiat. Kui sa ei raiska proovis energiat, siis sa ei tea, milleks sa pärast laval võimeline oled. Sellepärast tulebki panna kogu aeg nii nagu torust tuleb. Ja energia vahetus publikuga annab jõudu juurde.

Aga kõige toredam seal lava peal olles on see, et mina ju tean, kuhu asi läheb, aga teie ei tea. Küsin midagi täiesti süütult, inimesed vastavad, aga ma tean, mida ise juba järgmisena ütlen. Kõik see peab aga jätma mulje, et see on nüüd, siin ja praegu. Seega – näitlemine on reageerimine. Kui keegi saalis midagi teeb, siis reageeri. Viimasel korral helises kellegi taskutelefon kuus korda lauatelefoni helinaga. Ma mõtlesin pingsalt, mis hetkel me sellest räägime. Kui oled laval üksi ja selline asi juhtub, no kas saab olla üldse magusamat asja!

No näiteks: ma jätan kõik muu sinnapaika ja otsime selle inimese üles. Aga see inimene reeglina muutub nähtamatuks. Ta vaatab mujale ja jätab mulje, et see polnud tema telefon. Inimesed teevad niimoodi. Siis me ikka räägime temaga, et mis on tema nimi ja mis tööd ta teeb. Ja kui telefon veel heliseb, siis saame juba selle inimesega sina peale. Ja etenduse lõpus mõtlevad inimesed, et täitsa lõpp, oligi saalis keegi tuttav, kes lasi meelega seda kõige hullemat plärinat keset etendust mitu korda. Mängisid kokku. See on ka kompliment selles mõttes, et olla selle etendusega siin ja praegu kohal.

Mis on hea rollitäitmise tunnusmärk?

Minu jaoks on hea rolli tunnusmärk see,  kui laval olev näitleja teeb mind kadedaks. Või see lavastus üldse tekitab suure soovi ise laval olla.

Kas on vaatamata paljudele esinemistele eri lavadel ikka veel on pabin sees enne lavale minekut või enam ei ole?

Ikka on. Jätkuvalt. Ja väga hea, et on. Kui see pabin ära kaob, siis peaks pigem mures olema. Pabin peabki sisse jääma, see annab kohaloleku tunde ja värskuse. Kui minna lihtsalt oma asja ära tegema, siis see on ka saalis nähtav. Siis peaks juba mõtlema, kas poleks vaja vahetada elukutset. Tuleks ehk hakata tegelema millegi sellisega, mille puhul see närv, see surin, uuesti sisse tuleb.

Ühelt poolt on see naljakas, et enne lavale minekut on ikka natuke kehv olla. Tekib isegi mõte, et uhh, miks ma seda teen. Aga teiselt poolt, teedki seda sellesama tunde või närvi pärast, mis laval muutub heaks tundeks ja muutub ärevusest elevuseks. See ongi just see, mille pärast ma seda tööd teen. Selline veider nähtus siis – alguses on halb, aga siis naudid seda laval olemist.

Kas iga kord sünnib laval teatriime või mitte?

See sünnib rohkem iga teatrivaataja enda peas ja silmis. Tema peab ütlema, kas tema silmis see ime sündis või mitte.
Kas näitleja jaoks laval ime sündis, selle ma ei oska küll vastata. Küsimus on ka selles, mis see ime siis on.  Kas see on ka siis, kui inimene teatrist lahkudes tunneb, et see lugu läks talle korda, et teda puudutas see? Või kuidas seda imet üldse defineerida?

Teatrit tulebki teha selle pärast, et see läheks vaatajale korda. Ja tegijale endale ka läheks korda. Ja kui need mõlemad asjad juhtuvad, ju siis ka see ime sündis. Kui ikka vaataja on läbi rautatud kas naeru või pisaratega, siis ju midagi juhtus, eks ole.

Kas vaatate ka teiste naljategemist? On teil üldse eeskujusid nii välismaiste kui ka kodumaiste näitlejate seas?

Tavaliselt ma  ei vaata teiste tehtud stand-up etendusi. Ainult ühte britti olen jälginud. See on Michael McIntyre, kes on ääretult tore mees. Alati viks, viisakas ülikonnas ja mis põhiline, väga hästi teeb enda üle nalja. See on üks hea nalja põhilisi tunnusmärke – tee iseenda üle nalja. Kuldreegel on: kui lähed lavale, siis alusta iseendast. Ja  kui sellega on publik kätte saadud, võid ükskõik mis teemal uitama minna.

Eesti näitlejatest mainiksin küll Ervin Abelit. Üks asi on need filmid, kus ta kaasa tegi. See kõik oli juba teksti poolest naljakas. Aga tema oli tugev ka sellega,  kuidas ta oskas oma keha kasutada, et tegelane oleks naljakas. Tal oli muidugi selle jaoks ka hea välimus. Ega nalja teha pole lihtne. Ei ole lihtne inimesi naerma ajada. Kui sa seda suudad kogu oma keha ja vahenditega, siis see on igal juhul respekti tekitav.

Ma ei jälgi teadlikult väga palju neid koomikuid, sest muidu tekib automaatne jäljendamise soov. Või võtad juba alateadlikult midagi üle. Aju läheb ise kuhugi rajale jalutama. On hea, kui see koomik ja huumor sünnib sinu enda sees.

Teie poolt mainitud Ervin Abel astus üles ka tõsisemates rollides. Kui läksite Draamateatrisse,  siis ilmselt mõtlesite selle peale, et hea näitleja nagu Abel suudab kõike ja teie peate ka suutma?

Jah, seepärast ma ta teda ju silmas pidasin. Pakkumine minna Draamateatrisse tuli teatrilt ja  ma tõesti väga pikalt ei mõelnud. Puhtalt sellepärast, et sellist pakkumist ei pruugi rohkem tulla. Teiseks, mulle meeldib, et ka Draamateatris tehakse väga häid komöödiaid. Seal on ka tugevad komöödianäitlejad, kes on muidugi väga laia ampluaaga. Aga teiselt poolt – Draamateater ju ei eelda, et sa pead olema laval naljakas. Publik ei lähe sinna kindlasti just komöödiat vaatama. See annab mulle võimaluse olla mitmekülgne. Ja seda võimalust tahan ma täielikult ära kasutada.

Mida tõsine roll üldse tähendab? Kas pead vägisi enda sisemuse lõhki kiskuma ja publiku silmist pisaraid välja meelitama?

Ma ei ole selline näitleja, kes läheb lavale oma rolli metsikult psühholoogiliselt läbi elama. Ma ei kisu oma sisemust lõhki ja ei kuku metsikut eluängi väljendama oma elukogemuse pealt. Ma ei ole selline tüüp, et kisun justkui oma hinge alasti nüüd teie ees. Teatrit saab teha ka väga tehniliselt. Pisarad jooksevad ka siis, kui sa hoiad silmad lahti ja vaatad natuke aega prožektorisse. Selleks pole vaja metsikult mõelda kõige kurvema elusündmuse peale, et nutma hakata.

Tõsist rolli ei pea mängima nii, et sa oled ise pärast katki. Ma ei kujuta ette, et sa mängid õhtust õhtusse nii, et pead iga kord ennast koguma ja jälle endaga mingi rahu saavutama. Mulle meeldib väga halbu tegelasi mängida. Neid osi väga vähe pakutakse, võiks olla rohkem.

Rolli saab teha ka füüsiliselt. Legendaarseks on saanud jutt Lembit Ulfsakist. Filmi tehes oli olukord, et Lembit seisis suures kaadris, kaamera eemaldus temast, näidates, kuidas ta on üksinda seal, vastav traagiline muusika oli pilti saatmas. Aga mis toimus näitleja peas? Ta mõtles endamisi, kas kaamera ikka läks tööle või ei läinud. Kas oli nüüd võte? Kas võin juba liigutada, ei tea, ok, ma seisan igaks juhuks edasi. Vaatan, ei näe ka hästi, kaugel see auto on. Midagi sellist toimus inimese peas. Ja pärast, kui kriitikud seda stseeni vaatasid, siis ütlesid, et oi, milline pilk! Mida ta seal kõik läbi elas! Uskumatu! Pole võimlik, et ta suutis poolteist tundi traagikat tuua sinna ühte pilku.

Kui oled suures plaanis ja tahad jätta sügavmõttelist muljet, siis pole midagi lihtsamat, kui vaadata meeter alla ja meeter paremale. Kõik saavad aru – mõte tuli!

Millised rollid teile meeldivad?

Mulle väga ei meeldi peaosad, meeldivad pigem kõrvalosad. Peaosadega on alati see, et inimestel on mingi ettekujutus, arusaam, kuidas peab seda peaosalist mängima. Võtame näiteks “Tõe ja õiguse” Indreku. Kõik, kes kusagil laval näevad Indrekut,  mõtlevad, et vaat ei olnud päris see, mis Indrek on. Klassikalises näitemängus sa pead ikka täitma mingit ootust. Aga kõrvalosadega – inimesed mõnikord ei teagi, et seal selline tegelane on. Sa võid teda kehastada absoluutselt nii, nagu ise tahad. Kõik on lubatud.

Ometi võtsite näidendis “Amadeus” vastu just Mozarti rolli?

Muidugi võtsin vastu. Õnneks on Mozart antud lavastuses pigem kõrvalosas. Ta on küll nimiosas, aga peaosas on õnneks ikka Mait Malmsten Salierina. Puhtalt juba sellepärast, et tal on palju rohkem lavaaega. Tema veab lugu, seega ma naudin selles lavastuses mängimist väga. Eks pole ka inimestel sellist kulunud arusaama, millised need tegelased on. Ei Salieri ega Mozarti puhul. See annab meile mõlemale võimaluse oma tegelaskuju kehastada nii, nagu me ise seda õigeks peame.

Kas te lugesite rolli jaoks ikka Mozarti eluloo läbi?

Tutvusin jah tema elukäigu ja tema loominguga. Meil oli ka kokkusaamine Mozarti tööde ja elu eksperdiga, kellega me arutasime Mozarti geniaalsuse teemat. Ühtlasi käisin ka Viinis vaatamas Mozarti majamuuseumis tema elupaiku ja linna, kus ta tegutses, et saada aimu, mis keskkonnas Mozart üldse tegutses ja mis muusikat ta seal lõi.

Ma ise kuulan muusikat palju. Tema helilooming klassikalise muusika valdkonnas kuulub kindlasti ka minu lemmikute hulka. Ma arvan, et Mozarti muusika ei jäta kedagi külmaks. On kaks varianti, kas meeldib või ei meeldi. Vahepealset varianti seal ei ole. Mulle meeldib. Kellele ei meeldi, need on võib-olla ise klassikalise muusikaga lähedalt seotud ja neil võib tekkida mingi kadeduse tunne. Kuidas saab mitte meelida muusik, kes on loonud sajandeid tagasi lood, mis siiamaani on populaarsed. Võtame või tema ooperid, need on ühed kõige rohkem mängitavad maailmas. Need ei ole oma ajastusse kinni jäänud. See muusika lummab ka tänapäeva inimesi. See on geniaalsuse tunnus.

Kas Salieri oli Mozarti sõber või hoopis tema peale väga kade?

Selles näitemängus on Salieri justkui Mozarti allakäigu põhjustaja. Temas on tugev konflikt. Ühelt poolt Salieri jumaldas Mozarti muusikat, aga teiselt poolt oli ta heliloojana kade. Ta sai aru, et tema helilooming pole nii geniaalne. Ja see on väga tugev põhjus, mis pani teda tegutsema Mozarti vastu. Kuidas see lugu päris elus oli, seda on raske tagantjärele öelda. Nii suurt konflikti nende vahel ei olnud, aga ühe ajastu muusikutena nad ikkagi rivaalid pidid olema ja päris tühja koha pealt pole see näitemäng välja mõeldud. See on tore fantaasiamäng, mille üle mõtiskleda, kui käia vaatamas mitte ainult näidendit, vaid ka Viinis neid kohti, mis on Mozartiga seotud.

Kuidas Draamateater üldse praegu elab, on ta hea tervise juures?

Mulle tundub, et Draamateater on väga hea tervise juures. Ja mulle meeldib, et see on hea kvaliteediga teater, mida publik oskab hinnata. Selle külastatavus on suur. Ääretult tore on see, et teater julgeb vaieldamatute hittetenduste kõrval ka katsetada uuega.

No näiteks Taavi Teplekov tegi äsja lavastajadebüüdi.  See on tore, et üks teater, mis on tegutsenud kaua ja on väärikas oluline maamärk Eesti teatrikultuuri maastikul, julgeb ka katsetada. Hirmu pärast millegi tegemata jätmine, et ei tohi eksida, ei tohi ebaõnnestuda, pole õige. Näitleja ei saa ju kunagi valmis. Ka teater mitte. Ei ole nii, et tuleb teatrikoolist valmis näitleja, kes enam edasi ei arene. Ikka peab katsetama ja proovima midagi värsket. See on looming ja pidev areng ja õppimine Ja see mulle selle töö juures kõige rohkem meeldib. Tuleb proovida.

Lõpetasite teatrikooli Viljandis. Kas tunnete, et midagi jäi puudu võrreldes nendega, kes Tallinnas lavakunstikoolis õppisid?

Tegelikult niisugust tunnet ei ole. Nende teatrikoolide erinevus on võib-olla mõningate õppainete fookuses. Koolist läbi tulnuna tunnen ise, et lavakunstikateedris pannakse rohkem rõhku kõne ja teksti analüüsile. Kõnetööd on tehtud rohkem kui Viljandis. Aga mina tunnen jällegi heameelt selle üle, et Viljandis pöörati rohkem tähelepanu näitleja füüsilisele poolele. See on väline liikumine, igasugune lavaline võitlus. Ja tänu sellele, et Viljandi koolis õpivad veel ka tantsijad, pole see ainult teatrikool. See annab võimaluse näitlejatel teha väga palju ka tantsutöödes kaasa. Ja muudes kooliga seotud ettevõtmistes, olgu see siis mõne muusiku diplomilavastus näiteks. See tekitas õppuritele laiema ampluaa. Aga võib-olla pärssis eriti spetsiifilist teatriõpet kõnetehnika poole pealt. Aga ma räägin ju sellest ajast, mil mina õppisin, see oli juba üksteist aastat tagasi.

Kas mäletate ka oma esimest teatriskäiku?

Esimeste teatriskäikudega on meeles, et mul olid ilusad kastanpruunid kingad. Mul oli heameel, et need vennale jäid väikseks ja mulle olid siis parajad ja et ma sain nendega teatrisse minna. Enne olid mul ühed kärtslillad kingad ja ma kuidagi tundsin, et nendega on imelik, ehkki muidugi väga punk. Ma meeldisin endale teatris nende pruunide kingadega. Ma vaatan oma poega ja saan täiesti aru, milline laps ma olin. Ta on hästi minu moodi ja ma näen, kui kohutavalt raske võis minu vanematel olla. Mu poeg käiks ka heameelega iga päev lipsu ja triiksärgiga tööl. Kõik peab olema hästi korrektne ja ma näen seda peeglit, mis ma ise olin.

Milline on teie esimene mälestus endast laval?

See teadlik kogemus laval oli näiteringis. Tundus, et kooli näiteringil läheb hästi, seal on toredad inimesed ja me mõtlesime siis, et proovime ka. Mina nädalavahetusi Rakveres ei veetnud, käisin vanavanemate juures Väike-Maarjas. Klassikaaslased helistasid laupäeval, et kus sa oled, me otsustasime, et läheme ringi katsetele. Nad said kõik sisse. Mina liitusin, kui oli kooli juubel ja ringil oli vaja ühte poissi juurde, kes laval ütleks ühe lause, viitaks näpuga ja lahkuks.  Ma ütlesin: “Mulle meeldivad langevarjud, näe, langevari!” Ja siis tuli tants, mis kujutas endast langevarju ja hästi kohutav kogemus kooli juubelil Rakvere teatri suurel laval. Rakvere gümnaasium 90 ja mina, kes ma ütlesin endale: ei, mingit näiteringi sellest ei tule. Lõpuks alles gümnaasiumis minus midagi nagu avanes. Sain aru, kuidas see asi käib ja tekkis julgus olla teiste ees.

Nõukogude ajal elasidki teatri töötajad teatris. Seal peeti vestlusi, joodi, ööbiti, tehti proove ja etendusi, käis seltsielu. Kas nüüd on niisugune elu teatrist lahkunud?  Etendus saab läbi ja grimmiruum keeratakse lukku, kohvik sulgub ammu enne seda kui publik lahkub ning maad võtab vaikus? Kas see pole kuidagi igav elu või mis?

Ma ei ütleks, et see päris niimoodi on. Aga jah, maailm on muutunud. Enam pole sellist ühiskonnakorraldust, mis sunniks istuma teatri all keldris, jooma peale etendust liiter viina, et saavutada mingi tunne mõtlemaks, mida ühiskonnas muuta. Me elame natuke mugaval ajal, mis, peab tunnistama, on kohati teatriinimestele ja üldse kultuuriinimestele hoopis miinus kui pluss.

Võib-olla sel ajal, kui elu niimoodi puhveti ja keldri ja proovisaali ja lava vahet käis, oli see elu palju värvikam. Sellest ajast on lugusid, sellest ajast on niisugust mahla tulnud meie kultuurilukku. Aga samas ma ise ei vaja selleks, et olla lõbus, selleks, et teha tööd, et mul oleks mingi kraad sees. Ma olen ka kuulnud, et oli aeg, mil kõige suurem kompliment kolleegilt kolleegile oli see, kui ta lavalt tulles kuulis: lahe, üldse polnud aru saada, et sa olid purjus. See aeg on möödas. Elu on esiteks kiirem. Teiseks võetakse ka seda tööd natuke rohkem tööna, mitte ainult elustiilina. Samas on see töö ikka jätkuvalt selline, et sa oled päeval proovis ja õhtul etendusel. Sa hakkad tööle siis, kui enamus inimesi lõpetavad oma töö, tulevad lõõgastuma ja vaatavad sind.

Mis on siis teater teie jaoks, kui ta pole enam kogu elu keskpunkt, pole enam isegi elustiil? Kas lihtsalt meelelahutus?

Minu jaoks teater ei ole meelelahutus. Ka teleseriaali tegemine pole minu meelest meelelahutus. Oleneb muidugi žanrist. Kui eesmärk on lihtsalt inimest lõbustada, siis on tegu muidugi meelelahutusega. Minule meeldib selline saade nagu “Armastuse malev”. Vaatan seda telekast igal esmaspäeval, kui olen lapsed magama pannud. Siis kerin saate kordusest välja.

Ma näen seal tavalisi inimesi natukene veidras olukorras ja see on minu jaoks meelelahutus. Aga kui panna nüüd see asi kokku samaga, mis on teater, siis saad aru, et teatrit ei saa sõna meelelahutus alla panna. Need on ikka kaks täiesti eri maailma. Teater on ikkagi see, kus enne etendust on tehtud kuude viisi proove, sellega on tööd tehtud. See on ikkagi kunst. Kas ta siis on lõbus või on ta mingi sõnumiga asi.

Teatris muidugi on omad raskused, tekib näiteks küsimus, kas see sõnum jõuab kohale, kas see kannab ja kõnetab vaatajat. Need asjad teevad teatritöö kuidagi kaalukaks. Aga meelelahutus – sellel ei ole kaalu. Mis iseenesest ei ole halb. Seda tuleb vaadata, kui meel on mõru ja endal on raske näiteks. Üldse selle, kas midagi on meelelahutus, otsustab ikkagi, mis siis õhtu lõpuks kõlama jääb.

Kuidas ikkagi pärast etendust end maha laadida, kui seltsielu suurt pole?

Kui etendus lõpeb, siis mulle meeldib rahulikult vahetada riided. Istuda korraks. Vaatan üle, kas ruumis on kõik korras. Meil ei vedele kusagil seal ülemääraseid asju, kellegi sokke pole põrandal. Lilled on ilusti aknalaua peal . Teised kiirustavad alati kuhugi ära. Olen pärast etendust koridori peal viimane. Panen ukse lukku, siis ma saan kindel olla, et ruum jääb korda pärast mind. Siis ma jalutan koju ja see on niisugune mõnus jalutuskäik, mis kestab 15 minutit.

See on just täpselt selline aeg rahunemiseks. Mitte et mul ülemäära palju oleks vaja rahuneda. Ma võin kohe pärast etendust ka magama heita, see pole mingi probleem. Kasvõi sealsamas garderoobis.
Garderoobi jagan muide teatri direktori enda ja Ain Lutsepaga. Ma olen kõige noorem ja pean teisi kuulama.

Kas näitlemine on töö?

Seda, mida ma teen, on isegi raske tööks nimetada, sest ükski õhtu pole teisega sarnane.
Aga reeglina 23. detsembrist kuni 4. jaanuarini ma sellist “tööd” ometi ei tee. Siis tuleb väike paus sisse. Olen kodus. Kui mängid neli või viis õhtut järjest ühte ja sama asja, siis mingil hetkel mõtled etenduse ajal ikka, et pagan, poes pidin käima täna, ja siis koeraga välja minema. Ja samal ajal suu räägib seda, mis laval käib. Inimesed naeravad ja kõik on tore. Ja siis mõtled, midagi oli veel, mida pidin tegema.

(Naerab.) Kui see juhtub, siis sa saad aru, et nüüd tuleb natuke tagasi võtta. See on ohtlik tee. Vähemalt minu jaoks. Kui ikka hakkad laval koostama poe ostude nimekirja, siis saad aru, et vist on liiga palju kordi selles hetkes oldud.  

Kui kerge või raske on Eestis vabakutselise koomikuna ära elada?

See sõltub sellest, kui palju on sinu järele nõudlust. Ühelt poolt tundub, et praeguses maailmas on koomikud heas mõttes hinnas.

Aga sõltub ikka sellest, mis töid vastu võtta. Kui võtta vastu kõik, mida pakutakse, siis võiks väga kenasti ära elada. Aga kui mõelda, mis on sinu kuvand ja mida sa tahad öelda, aga ega ma ei näe väga suurt probleemi selles, et saaks selle tööga ära elada. Kui teha seda kvaliteetselt ja hästi, siis on ka pakkumisi. Praegu on selline aeg, kus tuntakse, et igal üritusel on vaja ka natukene nalja.

Kui seda on vaja ja üritusi on palju, peab olema ka neid naljategijaid. Praegu tundub isegi, et nõudlust on rohkem kui on pakkumist.

Niinemetsa alkoholitootjate üritustelt juba ei leia

• Niinemets kirjutab sahtlisse poliitilisi ja päevakajalisi jõululuuletusi, seda eriti jõuluhommikul.
• Ta sündis Rakveres, aga sõitis koolis käies nädala lõpul maale Väike-Maarjasse vanaema juurde.
• Teatrikooli tegi ta läbi Viljandis. Seal õpetati selgeks eneseupitamine ja enesemüümine, kui öeldi, et näitlejale ei ole mingi töö garanteeritud.
• Tõnis Niinemetsal on kaks last. 7-aastane poiss ja 8-aastane tüdruk.
• Niinemets ei tee kaasa suvepäevadel ega astu üles alkoholitootjate ning kasiinoettevõtjate üritustel. Ta ei joo alkoholi ega ole nõus kliendiüritustel sotsiaalmeediaklippides üles astuma. Ta ei avalda seltskonnaajakirjandusele oma armastuse saladust.
• Niinemetsal on soov areneda naljamehest laiema ampluaaga näitlejaks.

Kajas kaks vestlusõhtute sarja

• Kultuurikeskus Kaja alustas uut vestlusõhtute sarja “Saab ka nalja”, mida  juhib reporter Jüri Muttika. Esimene vestlusõhtu oli novembri keskel, siis oligi Muttika külaliseks Draamateatri näitleja, hea huumori poolest tuntud Tõnis Niinemets.
• Kajal on ka teine vestlusõhtute sari “Kajal külas”, mis tutvustab tuntud ja põnevaid inimesi.
• Uued vestlusõhtud peaks algama jaanuaris. Kuupäevad pole veel kindlad, kuid nende teada saamiseks tasuks jälgida https://kajakeskus.ee/kalender/