"Iga piirkiirusele lisatud kilomeeter suurendab tõenäosust sattuda õnnetusse ning raskendab võimalikke vigastusi."

Hannes Kullamäe, Politsei liiklusjärelevalve keskuse juht
Suhtumine psüühilise erivajadusega inimestesse on paranenud AS Hoolekandeteenused juht Liina Lanno: erivajadustega inimesed elavad tavaliste inimestena meie keskel (1)
08. detsember 2022

„Kui räägime psüühiliste erivajadustega inimestest, siis tavalistele inimestele ei kangastu enam teosed ja filmid psühhoneuroloogiahaiglast, kus tehakse igasuguseid hirmsaid asju, mida autorid on suutnud välja mõelda ning filmimehed on siis veel korra ka vindi üle keeranud. Erivajadustega inimesed ei ole ettearvamatud ja ohtlikud. Nad elavad meie kogukondades tavaliste inimeste keskel ning inimeste teadlikkus ja kokkupuuted nendega on tõusuteel,“ rääkis AS Hoolekandeteenused juht Liina Lanno uuringust, milles vaadeldi elanikkonna suhtumisest psüühilise erivajadusega inimestesse. 

Suhtumine psüühilise erivajadusega inimestesse on viimase pooleteise aastaga tunduvalt paranenud. Enim on suhtumine psüühilise erivajadusega inimese naabruses elamisse paranenud piirkondades, kus on viimasel ajal rajatud kodusid erivajadusega inimestele. See näitab, et vahetu kokkupuude ja sellest tulenev suurem teadlikkus aitavad kaasa psüühikahäirega inimeste kogukonda lõimimisele. 

Vaata galeriid (25)

„Iga inimene, kes siia ilma sünnib on samaväärne,“ rõhutas Lanno. „Nii nagu Kaitseliidu loosung ütleb, et iga okas loeb, niimoodi loeb ühiskonnas iga inimene.“

Privaatsus peres

Selle teadmisega, et psüühiliste erivajadustega inimesed on nagu kõik teised inimesed, on läbi viidud ka hoolekandereformi. Suund on sinnapoole, et inimest ei paigutata enam teistest kaugele eraldi isolatsiooni, kus nende eest tegid otsuseid teised, vaid kõik inimesed tuuakse ühiskonna keskele ja neil on samaväärsed õigused kui kõigil teistel.

Hoolekandeteenused on reorganiseerinud 1600 elukohta. Suured institutsionaalsed hooldekodud on ümber tehtud eraldi majadeks või korteriteks. On rajatud ka külasid.

„Nüüd oleme lähtunud veelgi rohkem sellest, et inimesed oleksid senisest rohkem kogukonna liikmed, mitte ei moodustaks ühte inimeste gruppi. Erivajadustega inimesed elavad nagu tavalised inimesed oma majas ja korteris üle Eesti laiali. Oleme alati silmas pidanud ka seda, et elukorraldus oleks võimalikult peresarnane. Pered koosnevadki tavalisest köögist, elutoast, tualettruumist ja magamistoast. Oleme jõudnud selleni, et igal inimesel on vähemalt oma tuba, kus ta tunneb, et see on tema privaatne ruum, mida ta ei pea jagama ülejäänud kuue inimesega,“ kirjeldas Lanno.

Teadlikkuse kasv

Lisaks sellele, et kolitakse kogukondadesse, tegeletakse aktiivselt ka kogukondades kontaktide loomise ja hoidmisega. Vähenenud on nende inimeste hulk, kes näevad  psüühilise erivajadusega inimesi teistsugusena ning nende hulk, kelle jaoks teeb kokkupuuted psüühilise erivajadusega inimestega ebamugavaks kartus nende ettearvamatu käitumise pärast või hirm nende ohtlikkuse ees. Vähenenud on ka nende vastajate osakaal, kes ei oska eristada, kas inimesel on psüühiline erivajadus või mitte. Need tulemused viitavad mõningasele teadlikkuse kasvule ühiskonnas.

Samas lausa ohtlikke inimesi on tuhandete erivajadustega inimeste hulgas vaid 50 ringis. Nende ärevuse puue on nii kõrgele tõusnud, et nad ei suuda ennast enam kontrollida. Niisuguse püsiva seisukorra tõttu vajavad need inimesed ka püsivat abi. „Selleks on olemas eraldi teenusepakkumise kohad, kus pakutakse pidevat hoolitsust. Nende inimeste tervis on ka tervishoiuasutuste hoole all. Neid ei saa võrrelda ka kogukonna hoole all olevate inimestega,“ märkis Lanno.

Kasulikud kokkupuuted

Milttoni muutuste nõustaja, psühholoogiadoktor Eva-Maria Kangro sõnul peegeldab uuringu läbivalt positiivne trend meie arengut ühiskonnana. “Kogukonnad, kus tunneb end oodatuna ja vajalikuna igaüks, vaatamata erivajadusele, on aluseks turvalisele ühiskonnale,” sõnas Kangro.

2022. aastal ollakse kõige enam valmis elama psüühilise erivajadusega inimeste naabruses Järvamaal (80%), järgnevad Raplamaa (77%) ning Valgamaa (73%). Kõigis nendes maakondades on viimase aasta jooksul rajatud kodusid psüühilise erivajadusega inimestele. See indikeerib, et vahetu kokkupuude ja sellega kaasnev teadlikkuse kasv aitavad otseselt parandada suhtumist erivajadusega inimestesse.

„Suhtumine psüühilise erivajadusega inimestesse on pigem hea. Nii suhtub valdav osa vastanutest psüühilise erivajadusega inimestesse kas positiivselt (29%) või neutraalselt (59%). Sealjuures on mõned neutraalselt suhtujaist nihkunud positiivselt suhtujate poolele. 5% võrra on positiivselt suhtuvate inimeste hulk kasvanud muust rahvusest inimeste seas,“ tõi Kangro esile.

Psüühilise erivajadusega inimesi on Eestis umbes 55 000. Nende hulka kuuluvad nii rasket või kroonilist laadi psüühilise haigusega kui ka intellektipuudega inimesed. Neist umbkaudu 10 000 kasutab igapäevase elu korraldamisel vähem või rohkem riigi abi ehk erihoolekandeteenuseid. Viimastel aastatel on enamik neist inimestest kolinud suurtest eraldatuses asunud erihooldekodudest kogukondadesse väikestesse perekodudesse. 

Toimetulek paranenud

Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo tõi esile, et veel 10 aastat tagasi oli Eestis 16 suurt erihooldekodu, mis on praeguseks täielikult asendumas kodudega kogukonnas. Nii elatakse korterites või väikestes majades, saades igapäevategevustes tuge tegevusjuhendajatelt.

„Psüühilise erivajadustega inimeste kohtlemine kõigiga võrdsel moel on parandanud nii nende toimetulekut ja elukvaliteeti kui suurendanud oskusi iseseisvaks eluks. Kui võrdleme värske uuringu tulemusi pooleteise aasta tagustega, siis näeme selgelt, et maakondades, kuhu on psüühilise erivajadusega inimeste kodud rajatud, on suhtumine endast mõneti erinevatesse inimestesse hüppeliselt paranenud. See näitab, et oleme õigel teel,“ lisas minister.

„Paraku oleme paljudes kogukondades kohanud ka vastuseisu ja „mitte-minu-tagaaeda“ suhtumist, mida peame aga muutma. Meie kõigi õigus, vaatamata meie eripäradele, on end oma kodus teostada ning turvaliselt tunda,“ nentis ta.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Ei ole läinud kõigi eluolu paremaks.
14. dets. 2022 13:38
Sõmera sulgemine oli lõppfaasis õudus kuubis ning mitte sugugi kõik sealsed elanikud ei ole saanud paremaid elutingimusi. Üle kahekümne inimese ühe pika koridori peal ei ole kuidagi perekodu mõõtu. Võibolla Hoolekandeteenuste süsteemis ongi kõik ilusates perekodudes aga kes sealt süsteemist väljaspoole sattusid neil ei sugugi nii lillelisi tingimusi.