"Iga piirkiirusele lisatud kilomeeter suurendab tõenäosust sattuda õnnetusse ning raskendab võimalikke vigastusi."

Hannes Kullamäe, Politsei liiklusjärelevalve keskuse juht
suur intervjuu/podcast Draamateatri Jõulusahvri eestvedaja Kersti Heinloo: Head nalja on vaja, et jaksaks päevast päeva elada (0)
09. detsember 2022
Kersti Heinloo Foto Scanpix

“Head nalja on väga vaja, et saaks kasvõi korraks pisarateni naerda. Ei pea igast tükist vastu lajatama see igapäevaelu, mis toimub väljaspool teatrit,“ räägib näitleja Kersti Heinloo, kes korraldab täna heategevuslikku Draamateatri jõulusahvrit.

Draamateatri näitleja Kersti Heinlooga on alati tore kokku saada, ent just jõuluajal omandab see kohtumine erilise tähenduse. Sest Kersti teeb imeilusaid kuuse-ehteid, korraldab Draamateatri jõulusahvrit, koob eksootilise mustriga sokke ja mängib samal ajal Tallinna esindusteatri laval. Jõuab kõike ja kõikjale.

Vaata galeriid (28)

Olete aastaid olnud Draamateatris ettevõtmise Jõulusahver eestvedaja. Tänavu toimus see 9. detsembril, kuidas sellisele „sahvri“ mõttele omal ajal üldse tulite?

Sellest on nüüd juba päris mitu aastat möödas, tänavu toimub see vist kümnendat korda. Mõte tekkis minul ja tollasel grimmitoa juhatajal Helga Aliis Saarlenil. Olen märganud, et head mõtted tekivad inimestel korraga. Sõltumatult aga korraga.

Nii me siis rääkisime, et miks mitte korraldada Draamateatris selline publikule suunatud mõnus koosviibimine, mis ühtlasi oleks ka heategevuslik. Teatrirahvas paneks välja omatehtud käsitööd ja küpsetisi, sest osavaid inimesi on meil piisavalt. Nii on see läinud ja aastate jooksul oleme toetanud küll diabeedihaigeid, küll leinalaagri lapsi. Tänavune tulu läheb aga MTÜ Mondo vahendusel Ukraina kodude taastamise programmi.

Kuidas üldse on sõda näitlejaid puudutanud, räägite sellest omavahel või jätate pigem rääkimata?

Kui sõjateema juba väga aktuaalseks muutus, käisid meil Draamateatri maalisaalis „Solisti“ proovid. Tükk on teatavasti suurepärasest Käbi Lareteist, kes 1940. aastal põgenes Rootsi. Seal ei saanud ta pagulasena astuda Kuninglikku Muusikaakadeemiasse. Nii me siis arutasime seda pagulaste teemat igast vaatevinklist ja mäletan, et seisin ühel hetkel akna juures, vaatasin tänavale ja ütlesin „Sõda algas!“ Kõik vakatasid aga mina mõtlesin öelduga hoopis käsil oleva stseeni arengut. Kogu see tükk hakkas seejärel hoopis teisiti kõlama. Sõda algas 24. veebruaril ja esietendus oli 28. veebruaril.

Kui jätkata turvaliste jõulusahvritega, siis ükski neist pole mõeldav ilma teie loominguta. See on teid käsitöömeistrina ka tuntuks teinud, sest mõne aasta eest tellis teilt jõuluehteid Tallinna Lennujaam. Kuidas see täpsemalt juhtus?

Mul on Facebookis oma lehekülg, kus tutvustan oma asju ja panen pilte üles. Eelkõige enda jaoks, arhiivi mõttes. Mul on ka väike jälgijaskond. Siis üks Tallinna Lennujaama töötaja leidiski, et võiksin teha nende logoga ehteid. Keeruliseks tegi asja see, et seal olid konkreetsed tingimused, värvideks võisid olla oranž ja hall – lennujaama värvid loomulikult. Järgmisel aastal telliti samuti ja siis kasutasin tähistaeva motiivi, mis seostub samuti lendamisega. Ma polnud küll harjunud nii suuri koguseid tegema aga sain ikka hakkama. Oli väga põnev kogemus.

Me ei ole veel rääkinud kuidas teil üldse käsitöö vastu nii kirglik huvi tekkis?

Minu ema imestas omal ajal, kuidas see tabas mind nagu välk selgest taevast. Koolpõlves pidime loomulikult kuduma, öösärke õmblema ja muud taolist tegema. Aga see ei olnud liiga vaimustav. Siis hakkas meil kodus käima saksa sisustuskataloog ja mina avastasin korraga mustrite imelise maailma. Küll ma uurisin neid luubiga, tegin skeeme ja graafikuid. Lõpuks tikkisin mustrid ära. Veel võin öelda, et päris suuresti mõjutas mind isapoolne vanaema, kes oli suur käsitöömeister. Tegi muhu tikandeid ja tikkis isegi maale. Mäletan, kuidas armastasin vanaema käsitöökastis sorida, seal oli väga huvitavaid leide. Aga üldiselt olidki meie suguvõsas head käsitöötegijad.

Nukunäitleja Maie Toompere oli kuldsete kätega heegeldaja, kuivõrd on just näitlejate hulgas on neid, kellele käsitöö on armastatud hobiks?

Neid ikka jätkub, kes erineva näputööga tegelevad. Proovides seda väga teha ei saa, tuleb keskenduda iseendale ja partnerile. Samas üht proovi mäletan küll. Priit Pedajas lavastas „Keskmängustrateegiat“ vendadest Kerestest, meil Harriet Toomperega olid seal väikesed rollid, ühesõnaga polnud kandvat sõnalist osa. Nii mõtlesimegi, et koome Priidule esietenduseks midagi maleruudu teemalist. Mina kudusin elus esimest korda käpikud ja Harriet sokid. Laine Mägi heegeldas rätikule must-valgeid pitse. See oli muidugi erand ja olud võimaldasid. Ilmselt neid proovides kudujaid-heegeldajaid on aegade jooksul palju olnud, sest Panso olevat kunagi öelnud, et naised, te koote ennast teatrist välja. Või oli see Ird. Üks suurmeestest igal juhul.

Jõulud on ka üks suur tarbimispidu. Viimasel või eelviimasel hetkel ostetakse ka igasugust jama. Kuidas sellesse oma iseloodu taustal suhtute?

Olen küll seda meelt, et võiks osta inimeste enda tehtud taieseid, et toetada pärandit. Jõulud on ju see põhiaeg, millal seda müüakse. Ise olen näiteks õppimas käinud kuldtikandit, mis on väga ilus ja väga keeruline. Kuskile ehte peale teha kuldtikand on eriti eksklusiivne. See on vanade vappide ja kuninglike keepide kaunistus. Üks tuttav neiu on käinud seda Inglismaal õppimas, seda õpetatakse seal kõrgkoolides. Mis tarbimisse puutub, siis selles olen ma kehv. Lihtsalt ei meeldi poes käia. Kulutaksin hea meelega kogu oma sissetuleku reisimise peale. Samas – säästlikud ja minimaalse tarbimisega jõulud on muidugi mõeldavad, kui kodus ei ole väikeseid lapsi. Minu pojad on juba suured ja suhtuvad asjasse täiskasvanulikult, ent meie suguvõsas on väikeseid lapsi ja nende rõõmu on tore vaadata. Kui ise olen muidu vaoshoitum siis on ikka üks kingitus, mis mind õnnest huilgama paneb ja see on lennupilet!   

 Reisimine on käsitöö kõrval teie kirglikuks huviks samuti. Loomulikult tähendab see uute paikade avastamise rõõmu aga mitte ainult. Te ilmselt olete salvestanud vaateid ja värve ühel päris kindlal eesmärgil veel?

Kahtlemata. Aga kõigepealt meeldis mulle ja mu elukaaslasele Kristjan Suitsule tutvuda lõputult kaunite paikadega laias maailmas. Kristjan on Tallinna Linnateatri peakunstnik ja meil on siin üsna sarnased huvid. Oleme reisidelt kaasa toonud ideid oma lavastuste tarbeks, pildistanud kuldseid sakraalehitisi idamaades, mille motiive on pärast olnud võimalik lavakujunduses kasutada. Linnades me väga käia ei armasta, pigem ikka looduses, et kogeda selle võimsust, näha igapäevast elu nö pilve piirilt, mis muudab maised mured tühisteks. Aga reisid olen väga omapärasel viisil kogunud ka raamatusse Öövöö.

Kuidas siis õieti sündis tähelepanuväärselt kaunis teos Öövöö?

Mõte sai alguse siis kui kõik koroonapandeemia ajal kodus istusime. Kudusin palju värvilisi sokke. Proovisin parajasti ühe Boliivia kampsuni mustrit soki peale panna ja avastasin kui äge see on! Siis lappasin ka oma teisi reisipilte, et neistki motiive leida ja sain kuhjaga inspiratsiooni. Helistasin seepeale Varraku kirjastusse ja pakkusin välja, et teeksin sellise reisidest inspireeritud sokimustrite raamatu.

Helistasin Varraku kirjastusse ja pakkusin välja, et teeksin reisidest inspireeritud sokimustrite raamatu. Kirjastus oli kohe nõus.

Kirjastus oli kohe nõus. Kogu see protsess oli muidugi väga pikk. Kui raamatusse pidi minema 15-20 sokipaari siis pidin ma nad kõik ju ära kuduma ja mustrid tegema, vahel läks sassi ka. Ülesharutamine ja otsast alustamine käis asja juurde. Juurde tuli lisada fotod ja õpetused. Aega võttis see kõik neli kuud. Terve suve kudusin. Muuhulgas ka – tuleme jälle selle juurde – Jaanihansol, kus sain näitemängu „Stseenid ühest abielust“ tillukese kõrvalosatäitjana rahumeeli lava taga kududa. Raamat sai valmis eelmiseks jõuluks ja valiti 25 Eesti kõige kaunima raamatu hulka.

Kui keegi mu raamatut sirvib siis võib näha näiteks sokimustrit, mis on võetud Peruu käsitöövaiba pealt. Üks muster pärineb Vatikani vapi pealt – võtmed, punane vatikani lint jookseb võtmete vahelt läbi, mesilane. Mesilane on neil sümbolväärtusega tegelane. Samas tekkis Brasiilia valgeid düüne vaadates abstraktne vorm kaugenevatest liivaluidetest. Veel leiab raamatust ilutulestikuteemalised sokid. Olin Tšiilis Atacama kõrbes just uusaastaööl. Nii et palju erinevaid hetke, millest kinni haarasin.

Oma käsitööoskusi olete jaganud ka Särevi teatritoas ja Õpetajate Majas. Huvilisi on jätkunud?

Jaa. Need oli jõuluehete käsitöötoad. Sel aastal õpituba pole, sest ei ole leidnud ruumi. Aga inimesed küsivad küll, et kas ja millal uuesti tuleb. Pealegi on mul ju materjali palju kogunenud – kõikvõimalikke pärleid, litreid jm sädelevat, mis kõik jõuluaega sobib. Inimestele meeldis selle hulgast meelepärast valida. See on huvitav kuidas inimese iseloom tuleb käsitööd tehes välja. Kes on tormakam, tahab kiiresti saavutada aga mina olen kvaliteedi suhtes hästi noriv nii enda kui õpilase puhul. Tahan, et töö oleks korralik ja viimistletud. Argimured tuleb selleks ajaks kõrvale jätta, et saaks rahulikult keskenduda.

Mõne aasta eest rääkisite ühes raadiosaates, et olete oma kodus uppunud kõikvõimalikku käsitööga seotud atribuutikasse – kunstlilled, lõngad, paelad, penoplastist jõulumunade toorikud jmt on teie elamise vallutanud. Kas see vahel mõneks teatrirolliks ette valmistamisel segavaks ei saa? Ehk tahaks tühjamat ruumi, kus mõtted ja kujutluspildid vabamalt liikuda saaksid?

Kui rääkisin, oli ilmselt see aeg, mil lapsed olid väikesed ja eluruumid kitsamad. Tõsi ta on, et köögilaud oli siis mattunud igasuguse sädeleva kraami alla. Tänaseks olen selle kõik suutnud organiseerida ühte tuppa, nii et kraam ei valluta enam tervet korterit. Aga tühja ruumi suudan ma luua oma peas kui keskendun teatrirollile. Mulle meeldib osatäitmisi või lavastusi läbi mõelda vannis ja see on ruum, kus kuhu keegi segama ei tule. Kui aga tegemist on mahukama teatriprojektiga siis sel perioodil ma käsitööd väga ei tee. Ehkki hiljuti välja tulnud „Meister Solness“ sattus just aega, kus mu käsitöö hakkas tuure üles võtma. Teinekord aga on käsitöö just vahelduseks, mis on ka omamoodi vajalik. Ju nad vastastikku üksteist aitavad.

Ongi aeg rääkida näitleja Kersti Heinloost. Mis rollid teie hinge kõige on kõige enam raputanud?

 On väiksema ja suurema kaaluga rollid, ent hea lavastaja on rolli pakkujana alati väärtus omaette.  Ühel hooajal oli küll võimas tunne kui mõtlesin, mida ma mängin ja kes on autorid: Strindberg, Tšehhov, Stoppard, Shakespeare ….Aga aastad pole vennad ja näitlejatel käib see niimoodi üles-alla. Kuna olen ka ise lavastama hakanud siis praegu võib rääkida koostöös Mehis Pihlaga sündinud „Meister Solnessist“. Hilda Wangeli roll on väga oluline ja oluline oli ka eelmine töö Mehis Pihlaga – „Nukumaja, osa 2“. Samuti Ibseni töötlus. Eelmisel suvel aga tegime Kivirähu tükki „Talupojad tantsivad, prillid ees“, kus iga stseen oli eri ajastust. Sedasorti groteskset rolli mängisin esimest korda elus. Jälle väga huvitav töö. Väga inspireeriv oli lavastaja Hendrik Toompere, kes oma lustliku olemisega meid nakatas. Metsik laps elab temas edasi. Minus ka.

Arvestades stressirohket elu – kas meil ei peaks olema rohkem komöödiaid, groteski, olgu või rämekoomikat?

Head nalja on väga vaja, et saaks kasvõi korraks pisarateni naerda. Ei pea igast tükist vastu lajatama see igapäevaelu, mis toimub väljaspool teatrit. Head nalja on vaja, et jaksaks päevast päeva elada, aidata ukrainlasi ja teha kõike muud vajalikku. Jah, naljatükke on vaja, iseasi, et need peavad olema kvaliteetsed. Kogu muu meelelahutus samuti. See on raske žanr ja nalja tuleb doseerida väga täpselt, et asi laiali ei valguks. Arvan, et igaühele naljategemine ei sobigi.

Lisaks näitlemisele olete end proovile pannud ka lavastajana. Mis sai selleks impulsiks, et otsustasite lisaks oma rolli loomisele näha ka hoopis avaramat pilti?

Üks saatuslik hetk, kus polnud lavastajat ja Priit Pedajase julgustus. Draamateatris plaaniti repertuaari võtta noortetükk nimega „Lift“. Ent siis selgus, et ükski lavastaja ei soovinud sellega tegeleda, kõigil olid oma meelisteemad – ja näidendid, millega tegeleda taheti. Ja siis ma ütlesin, et mina teen. Pedajasele see julge pealehakkamine meeldis, uuris, mida kavatsen ja lubas mulle ka suure lava. Ning loomulikult palus mul oma kavatsusi tutvustada. Komplekteerisin hea seltskonna noortest näitlejatest, kes tulid mu otsingutega kaasa. Ja eks ma siis magistriõpingute tuules selle lavastuse ka tegin. Alguses soovisin visuaalset lahendust ja mõtlesin ka tantsulise poole peale aga pärast tuli ikka sõnaline osa juurde. Oli tunnine noortekas, hästi palju tulede vilgutamist ja muusikat. Ingo Normet, minu õpetaja, käis seda vaatamas, pärast helistas mulle ja ütles, et nojah, 70ndatel me ka Pärnus vilgutasime tuledega. Naersime siis mõlemad ja ma ütlesin, et ju pean siis minagi selle läbi tegema.

Täiskasvanudki on öelnud, kuidas nad korraga tundsid, et saavad osa lapsepõlve teatriimest.

Mu teine lavastus oli „Lohe needus“, mis tuli välja 2018.aastal ja seda mängitakse siiani. Täiskasvanudki on öelnud, kuidas nad korraga tundsid, et saavad osa lapsepõlve teatriimest. Lohed lendavad ja tuld purskab…

Magistriotsingute raames tõin Kellerteatris lavale sõnatu müsteeriumi „Emilie Sagee“ ja Draamateatris juba alguses nimetatud „Solisti“ Käbi Laretei elu põhjal, mis sai tehtud Kersti Kreismanni 75. sünnipäevaks. Selle tükiga oleme kutsutud New Yorgi eesti päevadel tuleval kevadel. Loodetavasti sõidame.

Noorsooteatris lavastasin aga tüki „Eveliine ja mina“, mille põhjal hiljem tegin raamatu.

Raamat ilmus käesoleval aastal, on mõeldud 8-12 aastastele lastele. Kuidas ja miks kirjutamise otsus sündis?

Suuresti andis selleks tõuke covidi- periood. Kujutasin ette kuidas lapsed on üksi kodudesse vangistatud, ei saa ringides käia ega kellegagi kohtuda. Peategelane jääb üksi ka oma sünnipäeval. Ja siis avastab ta ühel päeval, kuidas tema sees on peidus terve maailm…

Lastes on meeletult fantaasiat, nad aitavad sellega ka meid. Peame ka ise meis peidus olevat last hoidma. Raamat on lavastusest põhjalikum ja kirjutamine oli paras pähkel. Ma ei pea end kirjanikuks, ometi vajas see lugu lahtikirjutamist. Nautisin kogu protsessi juures just ettetulevaid raskusi.

 Kui meie jutuajamise alguses oli juttu kuidas koote reisimälestusi, värve ja meeleolusid oma sokkidesse siis millised võiksid olla need erilised  rollid, mida samuti saaks sokkidesse kududa? Kui mängida sellise mõttega?

Kui võtta endale selline lähteülesanne siis ma kindlasti lahendaksin selle. Kuna aga minu lemmikrollide kangelannad on olnud keerulise ja dramaatilise elusaatusega siis jäägu need sokid kudumata. Ilmselt ei tahaks seda jalga panna. Elusaatused jäägu lavale, kus on nende õige koht ja kus nad loodetavasti puhastavad ja kirgastavad publiku änge.  

Mis teeb teie jaoks tänavused jõulud eriliseks?

Kui tavaliselt läheme perega jõuluõhtuks Pärnusse minu vanemate poole siis sel aastal olen samal ajal lennukis – teel Vietnamist Austraaliasse.

Usun, et osasaamine jõuludest võõral maal on kindlasti väga-väga põnev!

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Seotud artiklid