Kalamajalisi ühendavas Facebooki grupis tekivad tulised vaidlused asumi liikluskorraldusest. Sinna kui parkimistasuta piirkonda jätavad niigi kitsaste tänavate äärde autosid „parkimisturistid“, kes Kalamajas ei ela. Kuigi parkimise muutmine tasuliseks on siiani kalamajalaste seas pigem ebapopulaarne, valjenevad üha aktivistide hääled, kelle arvates muud väljapääsu enam ei ole.

Kalamaja elanikkond on juba viimased 15 aastat jagunenud kaheks parteiks: tasuta parkimise pooldajaks piirkonnas, ja vastasteks. Kusjuures esimesed on olnud pidevalt ülekaalus, ehkki samas ka häälekamad, algatades ühismeedias regulaarselt arutelusid.

Kalamajas rahvast üha rohkem

Nii kirjutas hiljuti asumi autostumise pärast südant valutav Kaupo Jehe: „Teeme Lauri Kreutzwaldiga ettepaneku Kalamajja autode keeld luua ning olemasolevate teede asemele rattateed teha ja kõnniteid laiendada nii, et pääseks 2 kolmikute käru ilusti liikuma. Kui teha petitsioon, siis palju ühinejaid oleks?“

Mõistagi kutsus taoline äärmuslik üleskutse esile sadu kommentaare. Valdavalt pahaseid stiilis, et kuidas siis vanurid koju saavad – kuni irooniliste märkusteni, et ehk tuleks üldse hobuliikluse juurde naasta.

Asumi aktivist Lauri Kreutzwald möönis nüüd, mõned päevad hiljem, et FBs esitatu näol oli tegemist provokatiivse naljaga, sest loomulikult ei saa selles linnaosas autoliiklust keelata. Teisalt ütles ta, et autode hulk tänavate servades on ületanud juba ammu taluvuse piiri ja kuidagi tuleks olukorda hakata ohjama. Sõna „Kalamaja“ tekitab teatavasti igas arendajas erutusvärina.

„Elanike arv üha kasvab ja iga uus arendus toob autosid juurde. Lisaks täiesti uutele majadele, millele on imekombel kusagil maaribasid või -tükke leitud, ehitatakse korteriteks ümber keldreid, laoruume ja pööninguid ning jagatakse suuremaid kortereid mitmeks väiksemaks. Rajatakse majadele juurdeehitusi 30-40% mahu ulatuses näiteks hoovi poole.“

Elanikke muudkui lisandub, kuid tänavaruumi mitte. Lauri Kreutzwaldi sõnul on Kalamajaga piirnevatel tänavatel, kus parkimine tasuline, kord majas. Tavaliselt ei seisa seal ka ühtegi romu. Kohe üle tasulise ala piiri aga muutub pilt halvemaks ja kohtab lumekoristustki segavaid, pikalt seisvaid sõidukeid.

Kreutzwaldi sõnul valitseb sama jama nagu Kalamajas mõistagi kõigis tasulist parkimisala ümbritsevates asumites, kuhu auto tavaliselt tööpäevaks jäetakse. Võetakse pagasiruumist tõukeratas ja sõidetakse edasi.

Tasuta parkimisala tõttu ei investeerita parkimismajadesse?  

„Mis takistab investeerimist näiteks parkimismajadesse või -kohtadesse ongi just see, et tänavatel on parkimine tasuta,“ ütles ta, et autouputust võiks püüda suunata ka piirkonna tühjadele platsidele. Kreutzwald möönis, et tasuliseks muutmine on kohaliku rahva seas üsna ebapopulaarne mõte. Kuid arvas, et võiks arutleda erinevate variantide üle – alates kohalikele tehtavast soodustusest ehk vaid sümboolsest parkimistasust kuni täieliku tasuta parkimiseni.

Kreutzwaldi ja tema sõprade arendatav mõttevahetus asumis parkivate autode vähendamise küsimuses pole mõistagi uus.

Linn uuris Kalamaja piirkonna tasuliseks parkimisalaks muutmist näiteks 2010. aastal. Ajendiks sa tööstuse ja Niine tänava elanike pöördumine, kes kaebasid, et inimesed, kel asja kuhugi Vanalinna piirkonda, ummistavad oma parkivate sõidukitega nende tänavaääred.

Tookord jäid siiski peale tasulise ala vastaste hääled. Peamine argument kõlas, et enamik parkijaid on siiski kohalikud, ja tasuliseks tegemisest ei teki kohe kuidagi parkimisruumi juurde.

2019. a suvel korraldas linnaosavalitsus koguni küsitluse tasulise parkimisala laiendamise osas Kalamajja. Seegi kord pärines algatus rohujuuretasandilt ehk siis osa elanike rahulolematusest „parkimisturistide“ pärast. Ent ka siis jäid peale tasuta parkimise jätkumise soovijad.

Kui lugeda Facebookis kalamajlaste grupis avalduvaid seisukohti, võib üldiselt näha, et ega mingit läbi murdvat nihet „tasulise parkimise partei“ kasuks pole toimunud. Kalamajalased on üldiselt harjunud oma autosid majade juurde parkima. Paljudel nagu väikelastega peredel või vanainimeste hooldajatel-sõidutajatel on see muidugi ka hädavajalik. Tasulisest parkimisest kardetakse selle privileegi kui mitte kaotamist, siis vähenemist.

Väike linnaosa paisub liiga suureks

„Mina ei ole tasulise parkimise poolt, olen selle poolt, et Kalamajja vähem ehitataks,“ ütles Telliskivi seltsi juhatusse kuuluv Krista Kulderknup sirgelt ja selgelt.

Tema sõnul peitub autouputuse taga liiga suur hulk asumisse juurde kolinud inimesi, sest liiga kergelt on antud võimalus rajada uusarendusi, mida on seal ilmselgelt juba liiga palju. See tapvat tema sõnul ajaloolise puitasumi hõngu.

„Ei taheta arvestada piirkonna reaalseid võimalusi,“ ütles ta, mööndes, et olukord on tõesti hull. Mõnikord pargitakse nii täis, et pääseautod ei mahu kummalgi pool tänavat seisva autode rivi vahelt läbi.

Mida siis teha? Mõnigi aktivist ütleb, et küsitlused tasulise parkimisala asjus tuleb muuta regulaarseteks, saamaks teada, millal kohalikel n-ö piir vastu tuleb, sest nende endi autod ei mahu parkimiskülaliste pärast enam ära.

Kesklinnas elamine on kõikjal luksus, ütlevad omakorda tasulise ala pooldajad. Ja Kalamaja pole mingi erand.