"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
SUUR INTERVJUU NEEME JÄRVI: Kui me Eesti kultuuri ei hoia, oleme varsti suures hädas – kohe tuleb Tallinna ehitada uus kontserdimaja, mitte Tartusse kultuurikeskus (1)
12. detsember 2022
Stanislav Moškov

“Diktaatorlik võimu kasutamine, mis praegu sõjas toimub, on ülimalt ebainimlik. Nii läheb, kui võimul olev inimene sunnib teisi vägisi ja ei oska oma inimesi ja kollektiivi juhtida. Venemaa kultuur on sõja tõttu maailma kultuurist välja lülitatud,” lausub maestro Neeme Järvi (85). “Seepärast – kui meie siin Eestis ei pööra oma kultuurile rohkem tähelepanu, oleme ka varsti omadega läbi.”

Kohtume maailmakuulsa Eesti dirigendiga kohvikus temale olulise maja, Estonia kontserdisaali juures.  Ta on just äsja juhatanud Viimsi Artiumis Tallinna muusika- ja balletikooli õpilaste kontserti. Dirigent on väga õnnelik – noored mängisid hästi ja ta nautis oma tööd. Uurisime temalt, milline võiks olla hea dirigent, miks on hea noori juhatada ja kus võiks asuda linna uus esinduslik kontserdisaal.

Milline on hea dirigent? Kas ta peab olema veidi nagu diktaator?

Ei, mis diktaator! See on küll muusiku jaoks väga vale võrdlus. Jah, maailmas on diktaatoreid palju. Siin kerkib küsimus, et kas ja kuidas kasutada oma võimu. Kui dirigent üldse hakkab näitama oma võimu, siis peab ta olema asjadest väga üle. Ja ta peab olema kohe väga hea, kui teda eriti austatakse. Aga paraku näitavad võimu just need, kes ei oska oma tööd teha. Ja siis läheb kõik valesti, sest tulemus on vilets.

Teiste peal näitavad võimu need, kes oma tööd ei oska.

Millele ma juhin dirigeerides tähelepanu?  See on väga lihtne – ma ütlen, et kuulake, kui ilus meloodia siin on. Pöörake nüüd tähelepanu näiteks sellele või teisele liinile. Kuulake siit veel kord. Mul tuleb rõhutada, mis on iga koha juures tähtis, mis vähem tähtis ja mis ei ole üldse tähtis. Tooge nüüd see tähtsam teema välja ja katsuge pillile hääl sisse saada.  Või kui see hääl ei sobi, siis ütlengi, et see ei ole ilus, mängige nii, et see kõlaks.

Ja kui välja tuleb, siis peab kiitma. Inimesi peab kiitma, ei tohi kogu aeg sõimata. Aga eks see ole tüüpiline probleem ka muude asjade juhtimises. Võimu kasutamine üksi, ilma professionaalsete teadmisteta – sellega ei jõua kuhugi.

Jah, me kõik näeme paraku, mis maailmas toimub ja kuidas kasutatakse diktaatorlikku võimu. See on viinud sõjani.

Eks ole! Selline võimu kasutamine, mis praegu sõjas toimub, on ülimalt ebainimlik. Nii läheb, kui võimul olev inimene juhib oma riiki vägisi ja ei oska oma inimesi ja kollektiivi juhtida nii, nagu peaks. Seda ebainimlikkust on maailmas kahjuks alati olnud. Aga inimestele meeldimine, see on omaette probleem. Kuidas käituda, kui mina lähen orkestri ette ja tahan fraseerida muusikat vaat niimoodi, aga tšellomängija arvab, et see peab olema hoopis naamoodi.

Kui sada inimest on su ees, siis neil kõigil võib olla erinev arvamine. Sa pead siis oskama siduda need inimesed ühtseks, et nad hakkasid muusikas väljendama seda ilu ja kõike toredat, mis seal on varjul. Ja pead neile sisendama: saage nüüd ometi aru, me peame ühiselt seda tegema ja tegutsema kõik koos selle ilu nimel. Et sünniks ime. See pole enam töö, see on nauding.

Aga pillimänguoskus ja teiste mängijate kuulamise oskus tuleb ometi ju ränga tööga.  Töö on ka partiide õppimine.

Muidugi see harjutamine ja rutiin, mis orkestriga iga päev toimub hommikust õhtuni, muutub küll tööks. Ja siin aitab ainult niisugune dirigent, kes loob atmosfääri. Ka orkester peab musitseerides tundma, et see pole enam töö, vaid see on nauding. Vaat siis me hakkame üksteist armastama. Siis ongi ime. See ime ei sünni kogu aeg, aga see sünnib.

Tähtis on ka repertuaar. Mida teha, kui mängijad mõne teose puhul nina kirtsutavad?

Jah, dirigent peab leidma ka lugusid. Ja kummutama eelarvamused, sest mõne arust võib ju uus muusika olla rämps. Aga kui see ei ole rämps, siis peab dirigent ütlema veenvalt, et see on väärt asi ning üks uus nähtus muusika ja heliloomingu maailmas. Me teeme nüüd selle ära, nii et sünnib ime. Nii hakkas töö kord ammu ka Arvo Pärdi muusikaga. Ja Jaan Räätsa teostega ning mõne teisegagi. Kõik need heliloojad olid alustades noored, umbes kahekümne viie aastased. Ja kes nad nüüd on!

Teie ju tegitegi otsa lahti, et Arvo Pärt võiks saada maailmakuulsaks.

Eks me hakkasime koos sellega pihta. Ta töötas raadios ja tõstis mikrofone. Samal ajal õppis heliloomingut, aga keegi ei teadnud teda. Käis Heino Elleri juures tunnis ja tal olid samasugused rõõmud ja mured nagu kõigil õpilastel. Aga me tegime muusikat, mängisime vist kõik Pärdi teosed ära, nii palju kui ta oli jõudnud tolleks ajaks teha. Oli keeldude ajastu ja sellest tuli ka pahandusi. Ühe pahanduse tekitas Pärdi teos Credo.

Seal olid segakooril usuteemalised sõnad. Ja kui me selle ette kandsime, siis küsiti, misjaoks te selle kavasse võtsite. Muidu ju nõukogude ajal toetati Eesti oma heliloojate loomingu esitamist. Ma ütlesin ka alati, et tuleb mängida meie heliloojate teoseid. Aga pahandus hakkas sellest, kuidas saab nõukogude helilooja kirjutada religioosse teose. Me saime selle Credo mängimise eest kõvasti vastu pead.

See vist oli viimane tilk karikas, miks otsustasite kodumaalt lahkuda?

Nojah, kui ikka liiga palju keelatakse ja näpuga näidatakse kogu aeg, siis mis imet niisugustes oludes sünnib?
Ja vaadake, kuhu on see riik, mis kogu aeg näpuga näitas, omadega nüüd jõudnud – sõjani.  Mida Venemaa teeb selle sõjaga oma kultuurile? Venemaa kultuur on maailma kultuurist välja lülitatud. Terve Venemaa on üldse maailmast välja lülitatud. Ja mitte üheks aastaks. Kümme aastat läheb, enne kui see asi hakkab viimaks laabuma.

See on võimatu olukord, et inimesed ei saa reisida.  Vene artistid praegu ju ei reisi. Keegi neist pole kusagil teretulnud. Kujutage ette, Tšaikovskit ei mängita enam mitte kusagil peale Venemaa. Rahmaninovi ei saa kuskil mängida, Šostakovitšit ei saa kusagil mängida, sest nad on Venemaa heliloojad. Terve maailm võitleb sellise boikotiga Venemaa algatatud sõja vastu – ja kannatab kultuur. Ning kui kultuur hakkab juba kannatama, siis on häda lahti. Seepärast – kui meie siin Eestis ei pööra oma kultuurile rohket tähelapanu, siis oleme ka varsti omadega läbi.

Mis oli välismaale elama asudes kõige raskem? Üks asi on anda koos nõukogude eliitorkestritega mõned kontserdid, teine asi iga päev läänemaailmas elada.

Minul ei olnud üldse mingeid raskusi ega sisseelamise muret. Kui sa oled tuntud muusik, juba kahekümne kuue aastaselt juhatanud suuri orkestreid, siis sind teatakse.  Mind tunti sellest peale, kui käisin teise dirigendina Moskva ja Leningradi suurte orkestritega välismaal.  Ehkki mu nime ikka kirjutati valesti. (Naerab.)

Kui ma emigreerusin, siis see enne tehtu kõik käis minuga kaasas. 1979. aastal (aasta enne emigreerumist – toim) juhatasin esimese eestlasena etendust Metropolitani ooperis. Muide, sinnamaani polnud seal juhatanud ka ükski nõukogude dirigent. See oli Tšaikovski ooper “Jevgeni Onegin”. Ega ma enne väga palju Vene muusikaga polnud tegelenud. Ma otsisin ikka huvitavat repertuaari lääne heliloojate loomingust. Ja läänes loeb väga palju see, kui hea mänedžment sul on.

See kõik oli Eesti kultuuri kõrgsaavutus. Uskumatu asi! Eestlane juhatab Bostoni orkestrit ja kavas on eesti helilooja teos.

Mind teadis Columbia Arts Managment. Kui sul on niisugune agent, siis võid kohe tööle hakata. Mul olid juba planeeritud esinemised Bostoni ja Philadelphia sümfooniaorkestritega ja New Yorgi filharmoonikutega. Juhatasin igal nädalal maailma parimaid orkestreid. Panin kohe Tubina 10. sümfoonia Bostonis kavasse ja Tubin tuli ka ise Rootsist kohale. See kõik oli Eesti kultuuri kõrgsaavutus. Uskumatu asi! Eestlane juhatab Bostoni orkestrit ja kavas on eesti helilooja teos.

Siis olid kohal ka igasuguste väliseestlaste ühingute tegelased, vanad head Eesti patrioodid, kel olid veel eestiaegsed riidedki. Kahjuks ei ole neid enam meie seas. Igas Ameerika linnas , kus ma käisin, oli väike Eesti mul ümberringi. Mul polnudki niisugust tunnet, nagu ma oleksin kuskil välismaal. Eesti kultuuri levitamise kaudu me tegime kõik selleks, et Eesti saaks jälle vabaks.

Käisime ka Valges majas ikestatud rahvaste esindajate vastuvõtul. Neid ikestatud rahvaid oli Ameerikas palju, mitte ainult eestlased. Arutasime, mis me saame teha, et vabaks saada. Meie, muusikud, tegime seda muusika abil. Aga Eestit on vaja propageerida ka praegu. Seda teeb Paavo [Järvi] nüüd. Ta annab intervjuusid ja neis jookseb ikka läbi, et ta on üks Eesti dirigent. Tema käes on nüüd kord teha Eestile nime.

Muusika on olnud teie kirg.  Kirg ei  tähenda aga kogu aeg võimsat forte fortissimot. Viimasel esinemisel muusikakooli orkestri ees oli saalis tunda lausa füüsiliselt teie kirge, kui panite nad hiirvaikselt mängima.

Just täpselt, kirge saab väljendada ka piano pianissimoga.  Ja seda oli vaja näidata. Kas isegi suured dirigendid ikka jõuavadki väga hea ja kogenud orkestriga niisugusele tasemele, et mängitakse nii tasa, et seda peaaegu ei ole kuulda?  Ei ole niisugust asja, et mängitakse natukene vaiksemalt või natukene kõvemini. Välja tuuakse ikkagi maksimaalsed kontrastid. Elus on kontrastid ja muusikas on täpselt samasugused. Kui muusikas on veel suuremad kontrastid kui elus, siis see on mõjuv. Ja seda kirge saab niimoodi ka väljendada.

Mismoodi siis dirigent orkestriga suhtleb? Te vahel ei liigutagi end, aga orkester saab aru, mida te tahate.

Sümfooniaorkestris on igasuguseid pille. On viiulid, neist veidi suuremad aldid ehk vioolad, siis veel suurem variant – tšellod – ja siis kõige suurem – kontrabass. Kujutage ette, kuidas siis  need 18 esimest viiulit, 15 teist viiulit, kümme alti ja kaheksa tšellot ning üheksa kontrabassi kõik panna koos mängima? Ei kujuta?  Ja need on ainult keelpillid. Orkestris on veel ju puhkpillid, igaühel erinevad tämbrid, löökpillid…

Dirigent peab oma žestidega, vahel lihtsalt pilguga, selgitama orkestrile, mida ta soovib. Selgitama, mida selle muusika tegemisega peale hakata. Näiteks eellöök – orkester ei pruugi alati kohe aru saada, mis see on. Dirigent on üks joonistaja, üks kujundaja, kes kujundab õhus kogu aeg neid liine, meloodiat. Kõik algab enne esimest takti, eellöögist. Eellöök, see on hingamine. Me kõik hingame iga päev. Kui orkester saab sellest aru ja alustab korraga, siis on hea dirigent. Pea kõik kuulajad  saavad ka aru, kui laval sünnib midagi, ja ka sellest, kui ei sünni midagi.

Dirigent on üks joonistaja, üks kujundaja, kes kujundab õhus kogu aeg neid liine, meloodiat.

Ja kui sa töötad orkestriga, siis sa pead ikka silmas pidama, kuidas jõuda selleni, et sünniks ime. Kui proovis läheb midagi valesti, pole hullu, harjutame selgeks. See on õpitav, aga sa pead saavutama muusikas midagi hoopis enamat kui ainult puhtalt, nootidega eksimatu ära mängimise. Kui soov teha muusikat on kirglik, siis tekibki midagi erakordset. See on see erakordne tunne, mis kandub edasi ka publikusse.

Dirigent ei pea nõudma orkestrantidelt vastikut tooni, vaid kokkumängimist. Samas igal asjal peab olema oma piir, mida ületada ei tohi. Ekspressiivsus ja meloodia edasi viimine, ilu ja igasugused huvitavad käigud partituuris – need tuleb kõik välja tuua. Ja kui need kõik hakkavad kuulda olema publikule, siis sa mängid nagu liivakastis oma mänguasjadega. Nagu väike laps – mängid ja naudid seda. Mängijad ka naudivad, ja selleks nad peavad siis tegema, mida dirigent soovib. Dirigendil peavad olema ideed, mida ta peab oskama edasi anda oma kätega. Siis hakkab asi kõlama.

Kas iga orkestri saab särama lüüa?

Saab, saab! Pole halbu ega häid orkestreid. Kõik oleneb sellest, kes seda orkestrit juhatab.
Seda me muide oleme näidanud ka oma sellesügiseste lavasessioonidega koos Kristjan Järviga. Meil oli laval Tallinna muusikakooli või nüüd juba Muba (muusika- ja balletikooli – toim) õpilaste orkester. Kõige väiksemad mängisid rasket Wagneri teost, selja taga oli meil nendega vaid kaks väikest proovi. Ja see tuli välja!

Kui sa teed tööd ja tead, kuidas töötada, siis saavad ka õpilased sellise heliteosega hakkama. Ja see töö mulle meeldis. Ei ole nii, et oh, mis ma nüüd, nad ei oska ju veel mängida. Asi ei ole üldse niimoodi. Noortele on kogu aeg vaja näidata, kuidas peab mängima, ja nad võtavad innukalt õppust. Nad saavad hakkama ja nende orkester hakkab kõlama.

Oli jah, näha suisa teie rõõmu, kui te juhatasite noori. Aga õpilaste orkestri ees seista – see pole teie puhul päris tavaline.

Nojah, mõni võib nüüd toriseda, et ise suur dirigent ja mis ta tuleb nüüd siia lapsi torkima. Aga ei, mul on suur rõõm töötada noortega, kes õpivad Tallinna muusika- ja balletikoolis. Me tegime õpilaste orkestriga kaks väikest proovikest Richard Wagneri ühe looga, mille ta kirjutas Šveitsis Luzernis maapaos olles oma pisipoja Siegfriedi auks. Helilooja tahtis sellega tervitada oma abikaasat. See imeilus pala on ju sisuliselt hällilaul. Mängisime mitu korda, algul natuke kõvemini, siis vaiksemalt ja veel vaiksemalt.

Publikule hakkas meloodia juba kõrvu jääma ja küllap nad said aru, et ka väga vaikselt mängides on ju pinge ja laetus ja kõla olemas. Näiteks metsasarvemängijad on selle loo puhul suure pinge all. Seda on väga keeruline mängida. On naljajutud, et kui sa kõik metsasarve krussis torud sirgeks puhud, siis on see pill 16 meetrit pikk. Ja mõtle, kui sa pead sealt õhu läbi puhuma ja õigel ajal sattuma heliga kohale ka. Ja õige noodiga veel pealegi! Kui sa oled muusikakooli õpilane, siis see noodi saavutamine on ju väga raske.

Kui raske või kerge oli siis noortega harjutada nii, et lood ka kõlaks?

Helilooja vaatab, et tema heliloomingus on harmooniat vaja. Kus ma selle alumise do noodi panen? See peab olema nagu pedaal, et kõlaks nagu orel kogu aeg. Ja see kestab 15 takti niimoodi. Ja sa ei tohi hingata vahepeal. Aga kuidas sa ei hinga, kui sa mängid puhkpilli? Sa pead hingama. Ja see väike metsasarvetüdruk vaesekene, küll katsus ja püüdis, aga ei saanud kuidagi seda madalat nooti võtta. Ikka tuli niisuguse porinaga koos see heli. Ja me harjutasime seda proovis tükk aega. Ütlesin, et mängi nüüd nii, et keegi ei saaks aru, et see pikk noot vahepeal katkeb. See peab olema kogu aeg põhi. Katsusime kahe metsasarve vahel selle noodi ära jaotada. Niimoodi, et keegi ei kuuleks, et nüüd on vahetus. Aga ikka tuli mingi piuks sisse, kui ta uuesti alustas.

Helilooja peab näitama noortele muusikutele, kui tähtis on harmoonia ja orkestratsioon ja helilooja kontseptsioon. Helilooja tahab, et harmoonia kõlaks ja instrumendi tämber oleks õige. Ja vaat niisugused asjad on vaja kõik lahendada. Ja noored muusikakooli õpilased saavad selle juures nii palju teada. Kui huvitav on tegelikult nende elu! Ja saab olema veel huvitavam edaspidi, kui seada endale sihid, mille kõigega peab veel hakkama saama.
Väga tähtis on siin tähelepanu juhtida asjade peale, mida tavaliselt ei märgatagi. Ühes professionaalses orkestris mängib metsasarvemängija selle nii ära, et keegi märkagi.  Aga noorel inimesel on alles vaja aru saada, et see on tähtis. See ei ole mitte niisama tühi pikk noot ja ükskõik kuidas ma seda mängin, eks ole. See vastutustunne muusika tegemise juures on igaühel ikka väga suur.

Mainisite Muba. Kui oluline eeldus heade orkestrite jaoks on korralik muusikaharidus?

See uus maja on fantastiline ehitus. Mis sest, et pealtnäha musta värvi. Seal on head tingimused muusika õppimiseks ja ka suured balletisaalid. Seal  saavad noored harjutada nii kuis on vaja. Mitte nagu praegu Estonia teatris, kus on nii väike lava, et ma ei tea, kuidas seal üldse balletti tantsida saab. Sellepärast on see üks haruldane kool.

Muba ehitamiseks tehti õige otsus ja kool saadi valmis ka. Milles on meie kultuuri tulevik üldse? See on ju haridus! Meil on Eestis olnud alati see probleem, et muusikaõppeasutustel pole olnud korralikke ruume ja muusikutel kohta, kus harjutada ja õppida. Kaua aega ei olnud konservatooriumi, ei olnud korralikku muusikakooli. Konservatooriumit peeti kortermajades. Ja Müürivahe tänaval oli muusikakool kunagi, seal, kus on praegu teatri- ja muusikamuuseum. Seal oli siis muusikakool, kus ma ise olen ka käinud. Need olid kesklinnas ja see oli hea, aga ruumid muidugi ei vastanud vajadustele.

On hea, kui noored saavad käia välismaal õppimas. See annab nende arengule suure hoo. Peaasi, et nad ikka tagasi Eestisse tuleksid ja meie kultuuri jaoks kaduma ei läheks.

Kesklinnas peavad aga sellised õppeasutused olema, sest muusikat õpetavad professionaalid, kes käivad ka mujal tööl. Nad tegutsevad kõik kesklinnas, neil on raske sõita kusagile äärelinna. Aga aastaid asusid muusikakool ja konservatoorium Kivimäel. Seal oli lihtsalt vaba maja. Väga tore, aga kas keegi küsis, kui hästi see sobis muusika õpetamiseks. Kujutage ette, et õpilased käisid oma kontrabasside ja tuubadega Kivimäe vahet!

Nüüd on muusikaakadeemia ja Muba lõpuks kesklinnas ja see on tõesti väga hea.Aga meil ei ole veel vajalikul hulgal tipptasemel õpetajaid. Seepärast on hea, kui noored saavad käia välismaal õppimas. See annab nende arengule suure hoo. Peaasi, et nad ikka tagasi Eestisse tuleksid ja meie kultuuri jaoks kaduma ei läheks. Me peame ühsikonnana selle peale mõtlema. Kultuur on meie rahva eksistentsi jaoks kõige olulisem asi.

Olete olnud pea sama kaua kui ERSO eesotsas ka Rootsi parima orkestri – Göteborgi sümfooniaorkestri – juht. Kui uskuda omaaegseid arvustusi, siis algas teie vastastikune armastus selle orkestriga esimestest taktilöökidest. Pole liialdus väita, et te viisite selle orkestri tippu.

Göteborgi orkestri juht olen ma olnud 25 aastat. Aastakese vähem kui ERSO eesotsas. Muide, minu üks eelkäija seal, suurepärane Rootsi helilooja Wilhelm Stenhammar oli ka selle Göteborgi orkestri looja ja pikaajaline peadirigent vist 23 aastat. Kokku kahe mehe peale oleme pea pool sajandit selle suurepärase kollektiivi eesotsas olnud. Juba Stenhamamri sõber Sibelius pidas seda orkestrit kõige paremaks üldse Põhjamaades. Ma ei läinud sinna niisama juhiks, teadsin, et tegemist on ühe hea orkestriga.

Aga kui sa oled juba peadirigent, siis on sinu ülesanne kujundada sellest ka maailmatasemel orkester. See peaks olema iga peadirigendi siht. Ja Göteborgi orkestrist sai Rootsi rahvusorkester. Ainuke Rootsi rahvusorkester ei asu mitte pealinnas, vaid Göteborgis.

Kui sa töötad kauem ühe orkestriga, siis sa suudad ellu viia oma tahtmised. Ja tõsta orkestri nii kõrgele, kui muusikamaailmas üldse on võimalik. Võrdluseks – Detroidis ma olin orkestri juht 15 aastat. Ka pikka aega. Tavaliselt ollakse orkestri juht neli kuni kaheksa aastat ja siis tuleb jälle teine dirigent. Ilmselt nad ikka hindasid mind natuke, sest nagu Tallinnas, nii sõidab ka Göteborgis nüüd ringi minu nimega tramm.

Hästi mängimiseks peab palju harjutama ja ka paljust loobuma. Kas tänapäeva lapsed on selleks valmis?

Pillimängijad hakkavad juba nelja-aastaselt heliredeleid harjutama. Võtame või viiuli õppimise, kas see on siis üks meeldiv tegevus väikese lapse jaoks? Ei ole! Aga huvitav, et leidub siiski vanemaid, kes suudavad oma lastele selgeks teha: õpi, harjuta ja mängi, sinust saab meister.

Aga samas küsib laps, et miks peaks minust saama viiulimängija. Ja tõesti,  tänapäeval, kus sõna on vaba ja üldse kõik on vaba, küsivad lapsed, miks mul on seda pagana harjutamist nii palju vaja. Elus saab ju palju lihtsamini läbi. See on tegelikult suur küsimus, et kas me suudame üldse korvata selle vaeva, mida muusikud maast madalast peavad nägema? Ma imestan, et leidub veel neid lapsi, kes lähevad muusikakooli ja mängivad nii, nagu me Artiumis mängisime.

Olete kokku lugenud oma salvestused ja selgus, et neid on ligi 500 heliplaadi jagu. See on nii heal tasemel muusika kohta üsna hoomamatu number. Mida te soovitate Youtube`ist välja otsida ja kuulata? 

Ma ei teeks üldse nende seast mingit valikut. Ma võtan need vanad salvestused aeg-ajalt välja, kuulan neid ega usu oma kõrvu, et olen niisuguse asjaga hakkama saanud. Kõik Prokofjevi sümfooniad… Šostakovitši sümfooniad, Brahmsi sümfooniad… Kõik Glazunovi sümfooniad. Ja muidugi kõik Tubina sümfooniad… Kui hakkan selle üle mõtlema, pean ikka tõdema, et inimesel peab ikka üks mingisugune kihk olema. Siis küsin endalt,  et miks ma olen seda teinud. Aga seepärast, et ma armastan muusikat ja armastan maailmale näidata seda ilu, mida need heliloojad on kõik loonud. Mitte keegi teine ei saa seda rohkem ju teha kui dirigent, kes võtab nende plaadistamise ette. Aga dirigent saab seda teha, kui tal on selle helilooja vastu huvi.

Te ütlesite ennist, et  huvi pani teid heliloojate loomingut tundma õppima ja salvestama. Et peab olema huvi, siis jõuab palju ära teha.  Kas siis kõigil neil, kes pole nii palju lindistanud, pole olnud piisavalt huvi?

Jah, ma imestan väga dirigentide ja muusikute üle, kellel ei ole huvi. Aga nad on dirigendid ja ka muusikud! See on ka teiste elualadega nii. Meie hulgas käib ringi palju inimesi, kes midagi teevad, aga neil puudub selle vastu huvi. Aga mis ma siin ikka seletan, see on ju väga inimlik nähtus. Ometi tahan rohkem näha, et inimesel oleks oma huvi ja oma soov midagi teha, soov oma plaan läbi viia, mitte kogu aeg sõltuda teistest. Vaat see on joon, mida tahaksin  inimeste puhul rohkem näha. Ja siin on ka veel tingimus, et ei piisa mitte ainult huvist ning soovist midagi teha.  

Lisaks peab olema ka teadmine, et see tegevus toob kasu meie inimestele ja rahvale. Et ei tohi teha midagi ainult enda pärast. Ei ole nii, et see kõik on minu muusika, et minu Mahler või minu Beethoven. Ei, see kõik peab olem meie. Ma tahan seda ilu tutvustada meie inimestele, ja see ongi, mis mind liikuma on pannud. Ja hea on mõelda, et maailm kuulab neid salvestusi praegu. Ma olen õnneseen, sest nüüd on see tõesti lihtne – võta Youtube lahti ja need lood on kõik seal olemas!

Aga teiselt poolt on muusika ka suur äri. Kuidas see keeruline süsteem küll õlitatult toimib?

Jaa, muusika on üks kõige suurem äri. Ameerikas näiteks teenitakse muusika pealt suuri summasid. Aga seda äri ei aja muusikud ise. Maailma muusikabisnis keerleb mänedžeride ümber, see ei käi mitte dirigentide ja solistide isiklike kontaktide kaudu. Mulle helistab minu mänedžer ja küsib, kas ma olen nõus selle või tolle pakkumise vastu võtma. Süsteem on nii õlitatud, et kõik kollektiivid juba usaldavad kogenud mänedžere, kelle kaudu siis dirigendid orkestrite ees üles astuvad.

Ma mäletan hästi, milliseid summasid näiteks teenis Nõukogude riik oma muusikute pealt. Toona müüdi David Oistrahhi ja Columbia Artist vahendas teda. Temale maksti ühe kontserdi eest 6000 dollarit. Tol ajal oli see ikka suur raha. Võrdluseks: Herbert von Karajan sai dirigendina õhtu eest 10 000. Riigile pidi Oistrahh andma sellest 5800. Iga kontserdi pealt 200 dollarit. See oli nõukogude süsteem. Kümne kontserdiga teenis Oistrah siis üle 100 000 dollari. Ja 90 000 viis Goskonterdile. Kui ta poleks viinud, oleks ta vangi pandud.

Aga ega mulle ei makstud alguses sellist raha nagu Karajanile. Sain ehk 3000 dollarit kontserdi eest.  Aga välismaale elama minnes ei pidanud ma enam midagi Goskontserdile andma. Muidugi läks teatud protsent agendile. Kuid mina ja mu pere said hakata kohe elama. See aitab palju, kui sa juba oled keegi ja sind teatakse ja tuntakse. Paljud tahaksid saada head agenti, aga ei saa, sest nad pole tuntud. Neid ei teata. Aga tuntuks saad, kui teed juba noorest peale endale nime seal, kus sa elad. Seda, kes on hea, pannakse igal juhul tähele.

Samas Eesti muusikud, kes siin töötavad, ei saa just kuigi suurte sissetulekutega kiidelda.

Jaa, see asi on minul olnud kogu aeg hinge peal. Alguses püüdsid ju kõik vabanenud kodumaalt mujale tööle minna, sest siin ei elanud pillimehed lihtsalt ära. Alles viimasel ajal on see asi paremaks läinud ja paljud ongi õnneks tagasi tulnud. Nüüd saab ERSO ka juba korralikke pillimängijaid, kuigi ega see praegune tasu pole ju võrreldav Euroopa teiste esindusorkestrite palkadega.

Minu vennapojad Teet Järvi ja Andrus Järvi töötavad Soomes, sest siin ei saanud nende pered omal ajal ära elada. Nüüd on nende lapsed õnneks tagasi tulnud. Aga Soomes saab ikka palju kõrgemat palka, ja see on väga ebaõiglane. See pole ainult minu, vaid kõikide muusikute arvamus. Öeldakse, et see Järvi räägib jälle oma rumalat juttu muusikute viletsast palgast – kõigil on raske. Aga mõelge selle peale, kui palju vaeva nõuab ühelt pillimängijalt see, et saada oma ala väljapaistvaks tegijaks, niisuguseks, kes saaks mängida meie esindusorkestris ERSO-s.

Orkestrite paremusjärjestust ei ole olemas, aga mingi arusaam on, mis klassi orkestriga on meil tegemist. Missugusesse klassi näiteks ERSO kuulub?

Saksamaa vaates oleks ERSO oma palgatasemelt üks pisikese küla kultuurimaja orkester. Seal saavad sellise tasemega orkestrid kõik viis korda rohkem palka. Mõned eestlased, kes mängivad Saksamaal, saavad esindusorkestris viis korda rohkem palka, kui samal kohal siin. Kuidas siin selle peale vaadatakse? Öeldakse, et me oleme väike Eesti. Me teeme sama hästi muusikat kui tehakse Saksamaal. Aga see asi on absoluutselt vale, me ei taha seda üldse näha. Meil saavad kõik tšellomängijad, ka kõige paremad, võrdselt väikest palka.

Meie ERSO-laste palk on nii väike, nagu Saksamaa suvalise kultuurimaja muusikutel.

Olukord on peaaegu nagu nõukogude ajal, kui kõik orkestrandid said 100 rubla palka. Pole siis ime, et põhitöö kõrvalt tehti haltuurat. ERSO on nimetatud sihtasutuseks ja seal on palk väga kindlalt paika pandud. Kui ERSO töötaks Saksamaal, siis ta võiks olla selline orkester nagu Berliini filharmoonikud oma tasemelt. Ja Estonia oleks Austrias nagu Viini riigiooper. Aga anname siis nendele kollektiividel ka võimaluse tunda end nagu Euroopa tipptaseme muusikud. Seda nad ju tegelikult on. Anname siis neile vastavad töötingimused ja palga!

Miks ma võrdlen ERSOt Berliini filharmoonikutega? Ega meie esindusorkester ju alguses ju ei olnud niisugune nagu praegu. Teda tuli kasvatada, et sellele tasemele viia.

Siin tuleb igasugused kadeduse jutud, mis kohe algavad, kõrvale jätta. Ma olen kuulnud, et riigikogus on vaja palku tõsta, et paremaid inimesi sinna saada. Aga muusikas on täpselt sama asi. Me ei pea muusikas rahulduma keskpärasusega. Meil peab olema kõrgtase, kui tahame üldse maailma kultuuris kaasa rääkida.

Milline peaks olema ideaalis ERSO repertuaarivalik?

Me peame propageerima oma heliloojate loomingut, meil on haruldased heliloojad. Meil on muidugi ka palju moderniste tänapäeval, sest aeg on modernne. Neid heliloojaid tuleb ka mängida. Nagu vanasti mängisime Pärti, Räätsa, Koha, Tambergi, Jürisalu jt, keda me algusest peale oleme propageerinud. Ega kohe ei saadud ka nende loomingust aru. See võtabki aega.

Meie sümfooniaorkester on kogu aeg kaasaegseid eesti heliloojaid mänginud ja teeb seda siiani.
Aga muidugi need moodsad lood… (Mõtleb hoolega, kuidas jätkata.) Minu meelest isegi liiga palju on neid, kus on kisa ja kära, pole ei otsa ega äärt. Löökpille on palju ja neid mängitakse nüüd poognaga. Nad tõmbavad nüüd suuri taldrikuid poognaga! Kuidas need mängijad küll oskavad seda teha?! Ja kuidas need heliloojad suudavad seda kirjutada. Ja Olari Elts lööb takti ja läheb kokku kah! Ma vahel lausa imestan kohe selle üle. Mõnikord oled kontserdisaalis ja korraga ei tea, kuhu kaduda. (Naerab.)

Aga Mozarti puhul on vaja mängida korralikke noote. Kas sellega ka veel saadakse hakkama? Et saadaks, peab olema ka repertuaaris tasakaal, mingi balanss. Ükski asi ei tohi väga võimust võtma. Meil on ainult üks Berliini filharmoonikute tasemel orkester. Meie oma ERSO, kes peab kõigega hakkama saama.

On hea, et meil on ka Klassikaraadio, kes lindistab kõike, mis ERSO teeb. Meie koostöö on fantastiline. Nii nagu see orkester kunagi sada aastat tagasi koos ringhäälinguga loodi, nii nad ka praegu jälle käsikäes tegutsevad. See on väga hea.

Sel suvel Pärnus alustasite oma tööd Tallinna kammerorkestriga. Mis on väiksema koosseisu puhul teisiti?

Kammerorkestril on teatav oma kõla. Ja tal on ka oma repertuaar. On teatavad teosed, mis kõlavad kammerorkestriga, ja siis on teosed, mida enam kammerorkestriga mängida ei saa. Siin on oma piir küll. Mõned teosed nõuavad ikka suuremat orkestri koosseisu. Kammerorkestris on mõni puhkpill, ja keelpillid. Nende repertuaar pärineb vanemast muusikast nagu Mozart, Haydn, ja enne-Haydni aegsed heliloojad alates Bachist ja Händelist.

Räägitakse ka barokkmuusikast, mida teevad väiksemad orkestrid. Ja kammermuusika on kontrast tänapäeva mürale, mida nüüd heliloojad püüavad teha. Ikka tahetakse hästi palju löökpille kasutada ja on palju igasuguseid sünkoope, mida peab kindlasti hästi valjult mängima. Mozartil on ka efektid, aga väiksemates dimensioonides. Minu meelest on see palju ilusam ja mina naudin seda palju rohkem. Muusikud naudivad seda ka, aga see muusika on palju raskem. Kõik on kõigile kuulda, kuidas keegi mängib.

Võtame näiteks Dvoraki keelpilliserenaadi, mis on kirjutatud keelpilliorkestrile. Seda võib mängida suurem orkester aga ka täitsa pisike kvartett – see kõlab ikka ilusti, sest on ilus muusika. Aga kui pille tuleb juurde, siis toon ja kõik muutub veel ilusamaks.

Kuidas hindate meie Tallinna kammerorkestrit?

Pärnu festivali avakontserdil mängis orkester Mozarti ja siis ka Dvoraki. Suurt vahet ei ole. Kammerorkester saab mõlemaga suurepäraselt hakkama. See oleneb ka interpretatsioonist. Ma ütlen, et Tallinna kammerorkester on kõrge tasemega orkester. Väga hea orkester, mis võib kõiki lugusid mängida. Neil ei ole mingeid erilisi tehnilisi probleeme.

Kas siis leidub ka orkestreid, kellega neid rohkelt ette tuleb?

Probleemid on alati ja igal pool. Berliini filharmoonikutega ma ükskord mängisin teost, mida nad oleksid pidanud teadma maast madalast peale. See oli Karl Maria von Weberi kuulus avamäng. Ma panin kolm Weberi avamängu kavasse. Mängisime need läbi. Tase oli nii ja naa. Ma siis küsisin, kas me teeme veel proovi või lähme edasi. Orkestri mängijad ise on huvitatud, et nende orkester mängiks hästi. Ei ole nii, et kui dirigent on nõus, siis paneme pillid kokku ja läheme koju.

Mehed tõusid püsti ja küsisid, maestro, kas me võiksime aeglaselt läbi mängida kogu selle avamängu. Ja siis harjutada raskeid kohti. Me tegime seda, ja kuidas õhtul kõlas see kõik! Kui sa võtad kõik aeglaselt läbi, siis see mõjub. Weberi kõige tähtsamat teost kogu orkestrite literatuuris peaks iga orkester oskama. Aga see orkester polnud seda teost enne üldse mänginud. Järelikult, kui on vaja tööd teha, ei pea pärast häbenema, et need on ju Berliini filharmoonikud, äkki nad pahandavad mu peale, kui ma hakkan nii põhjalikuks. Ei, seal ei ole vahet. Kas on tegu ühe kammerorkestriga, laste orkestriga või Berliini filharmoonikutega. Sa pead nendega tööd tegema ja saavutama hea tulemuse.

Mis lugu te pea iga kord esitate?

See on Sibeliuse Andante Festivo. Seda ma tean peast. See on minu kõige suurem lemmikteos kõikidest, mis on üldse kirjutatud. Ja Sibelius! Ma olen seda lugu nii palju juhatanud, aga paljud soomlased ei teadnud seda veel hiljaaegu. See on olnud mul pea iga kord iga kontserdi lisapalaks. See kõlas ka Pärnu kontserdil suvel, kui Paavo  dirigeerimise mulle üle andis.

Oma lisapaladega olete Ameerikas kuuldavasti toonud palju uut publikut sümfooniakontserdile, võitnud muusikale uusi sõpru juurde.

Teate, selle muusika viimine publikuni on üks peen asi. Kui sa teed akadeemilisi kontserte, siis paljud ei saa sellest muusikast aru. Minu meelest oleks selgitused publikule vajalikud. Kusjuures see, mida kuulatakse ja selgitatakse, peab olema väga hea muusika. See peab minema teie südamesse nii, et laulate isegi sellele kaasa. Ja siis hakkab see meeldima. Minul on mõte, teha populaarsete teoste kontserte, mis võiks inimesi huvitada, neid tuleb siis palju kuulama. Ma olin kunagi Detroidi orkestri peadirigent 15 aastat. Meil oli kaks kontserti nädalas, aga saalid olid tühjad.

Mida teha? Miks on saal tühi? Mängiti Bruckneri (Austria 19. sajandi helilooja Anton Bruckner – toim.) Sümfooniat, mis kestab tund aega. Mõned kuulasid muusikat, teised magasid. Need inimesed oli vaja üles äratada. Hakkasin tegema siis kontserdi lõpus kergemaid lisapalu. Niisugused vahvamaid lugusid, mis kõlasid uhkesti. Rahvas hakkas suu lahti kuulama – oi, kui hea muusika! Ja oo imet. Mul paluti hakata tegema nädalas juba kolm kontserti. Saalid olid täis. Ja lõpuks öeldi – teeme neli kontserti nädalas! Tegime ja saal oli puupüsti täis. Lisapalade pärast tuldi kontserdile.

Olen suutnud ka tukkujaid saalis üles äratada.

Aga kellele me siis lõppude lõpuks mängime? Rahvale, publikule! Ei mängi ju endale. Ei saa olla nii, et dirigent juhatab silmad kinni ega taha üldse teada, mis ümberringi toimub. See ei ole õige mõttelaad. Jah, see on kunst, aga kunst kuulub ju rahvale. See pole ju vale mõte. Seepärast peaksid meie muusikud ja kontserdikorraldajad tegema kõik selleks, et rahvas käiks kontserdil, täidaks saalid. Muidugi on alati tähtis, kuidas sa kannad mingit teost ette. Ja peaaegu iga inimene saalis saab sellest aru, kui laval toimub midagi erilist.

Muidugi on tähtis ka koht, kus sümfoonilist muusikat ette kanda. On räägitud Estoniale mingi juurdeehituse rajamisest, aga kas see oleks teie arvates ruumikitsikusele lahendus?

Ärme narri oma väärikat kunstitemplit ära mingi äbariku juurdeehitusega! Me peame rajama keskinna sobivasse kohta, näiteks mere äärde, korraliku uue kontserdisaali ja ooperiteatri. See võiks olla ka üks ehitus, mis koosneks siis kahest saalist nagu Estonia praegu. 

Ma olen sellest kogu oma elu rääkinud, et Tallinnas peaks olema korralikud saalid, kus muusikat teha. Meil on tore Estonia teater, mille kontserdisaal kuulub ka teatrile. ERSO ja kõik kes seal tegutsevad, maksavad teatrile nüüd üüri ja me oleme teatri üürnikud. Meil ei ole üldse oma töötamise kohta, rääkimata korralikust suurest esinemissaalist. Nii koheldakse orkestrit, mis on olnud meie sümfoonilise muusika arendaja olnud sada aastat ehk algusest peale. Koos Eesti raadioga hakati kunagi kolmest inimesest peale ja jõuti välja sinnani, mis on praegu.

Ka Juhan Liiv andis kunagi Estonia jaoks oma pintsaku, sest raha tal ei olnud. Nüüd hakkame siis seda Estonia teatrit lõhkuma ja tahame seda teha Eesti rahva rahaga. Estonia teatri juurdeehitus praeguse teatri juurde ei lahendaks mingil moel kontserdisaali puudumist. See tähendaks hoopis seda, et Eestisse ei ehitata kunagi korralikku kontserdisaali. Nii uus teater kui kontserdisaal peavad olema kesklinnas, et kõik saaksid sinna tulla.

Miks oleks just uus maja vaja ehitada?

Me oleme väike riik, aga me ei tohiks mõelda väikselt. Et kuna me olem väike, siis kõik peab olema pisike. Nüüd me oleme isegi võrdväärsed Euroopa Liidu liikmed. Me peame Tallinna ehitama nii korraliku ooperiteatri kui ka korraliku kontserdisaali. Võib ju olla nii, et suur ooperiteater ja kontserdisaal on kõrvuti, võivad olla ühes majas. Juba ammu oleks tulnud see kontseptsioon läbi mõelda. Olümpia ajal ehitati Tallinna suur linnahall, milles on 5000 kohta. See on hea koha peal aga hävib praegu. Aga seal võiks olla uus teater või kontserdisaal. Keegi peaks ometi midagi otsustama.

Olümpia ajal ehitati Tallinna suur linnahall, milles on 5000 kohta. See on hea koha peal aga hävib praegu. Aga seal võiks olla uus teater või kontserdisaal.

Kõik head kohad, kus võiks olla teater ja kontserdisaal, mis viiksid meie kultuuri edasi, on varsti hõivatud, kadunud igasuguste muude ehituste alla. Paavo Järvi mängib praegu Hamburgis oma Zürichi orkestriga. Sealne saal ehitati ühe vana maja peale kõrgele üles, see on terve saali jagu juurdeehitust. Fantastiline kõrge ehitusšedööver, kuhu jõudmiseks inimesed peavad liftiga üles sõitma. Miks? Sest kesklinnas pole enam kusagil ruumi, olukord on nagu Jaapanis. Sealsetes linnades on nii vähe vaba ruumi, aga igal pool on suur kontserdisaal.

Kontserdisaal ei ole mitte ainult üks suur ruum. See on akustiline šedööver, kus meil on akustikat vaja. Meil peab olema koht, kuhu tuua ka maailmakuulsaid orkestreid. Või mis UNESCO muusikalinn see siis on? Tallinnas pole kohta, kuhu sellist orkestrit tuua. Viimsis on nüüd Artiumi saal 400 või 500 kohaga. Mubas on väike kontserdisaal, saja kohaga, EMTA-l on 400 kohaga saal. Need ei lahenda asja.

Kuhu siis kontserdisaali raha on seni läinud, et seda kerkinud pole?

Ma olen märganud, et meie otsustajate mõtted suunduvad miskipärast kultuuri küsimustes rohkem Tartu poole. Olen imestanud, miks see küll nii on, kui pealinnas pole saadud asju korda. Tartusse on tehtud rahvusmuuseum ja nüüd tahetakse teha uut suurt südalinna kultuurikeskust. Aga kus siis Tallinna kontserdisaal on? See peaks olema esimese koha peal, aga jäetakse alati kõige lõppu. Juba homme peaks hakkama Tallinna korralikku kontserdisaali ehitama ja siis tulgu kõik muu.

Eriti nüüd, mil Tallinn on kuulutatud UNESCO muusikalinnaks.

Jah, no näete. Meil on UNESCO muusikalinn, aga korralikku kontserdisaali pole. Mis siis, et Tartu saab Euroopa kultuuripealinn olema, aga Tallinn on ikkagi Eesti pealinn. Siia tulevad inimesed tervest maailmast vaatama, mis see muusikalinn endast kujutab. Ja mida nad näevad? Pole isegi kohta, kus kontserte korraldada.

Me viime need inimesed Kultuurikatlasse. Kas see peab siis olema koht, kus me end terve Euroopa Liidu ja maailma ees esitleme? Kas see on ilus? Kas see on soliidne? Kas me oleme riik, või oleme mingi küla? See on üks valus küsimus, aga keegi seda ei lahenda.

Poliitikud arvavad, et muusika ei too neile hääli. See on liiga väike ring, kes muusikast hoolib.

See ongi see meie probleem. Igaüks on enda huvide eest väljas. Igaüks räägib: mina, mina. Aga me ei mõtle ega räägi, et meie. Mis on siis meie huvi ja väärtused? Kui muusika on meile oluline ja oleme ka muusikalinn, siis peaksime rääkima mitte ainult linna, vaid ka riigi huvidest lähtuvalt. Selle hulka muusika kui meie kultuuri üks tähtsamaid talasid ilma igasuguse kahtluseta ka kuulub. Ja muusika see on ikka kõigepealt klassikaline muusika! See on just see, mille kaudu meie kultuur saab ka end maailmale tutvustada. Meil on heliloojad, keda tunneb terve maailm.

Olete rõhutanud, et teil on alati kiire tempo nii elus kui ka muusikas. Mis plaanid teil tulevikuks on?

Need kiired tempod jah… Tempo peab olema elus ka, muidu ei jõua kõigega valmis saada. Sest on nii palju huvitavat muusikat. Nii palju oleks vaja veel ära teha, aga kusagil on see piir, kus juba hakkab aitama. Mul on kogus nii palju plaate. Vaatan neid ja mõtlen, kui palju ilusat muusikat on maailmas! Miks ma pole seda kõike juhatanud? Aga kõike ei jõua elu seeski, kui väga ka ei tahaks.

Uuel aastal tuleb kolmas Järvide sessioon koos Kristjaniga. Aga kõik muu on lõppenud õigel ajal ära. Ka kõik orkestrite peadirigendi kohustused. Viimane orkester välismaal oli mul üks Genfi orkester, maailmakuulus Suisse Romande. Ma olin kolm aastat seal peadirigent, tegin ilusat prantsuse muusikat ja plaadistasime seda. Minu leping lõppes peale kolme aastat, sest siis ma juba sain aru, et ei taha enam ühtegi päeva midagi teha. Siiski võtsin veel käsile ERSO ja kui see töö lõppes, siis ma lõpetasin oma professionaalse tegevuse üldse. Nüüd ma olen niisugune vaenekene, et istun siin, annan intervjuud ja mul polegi töökohta (Naerab.)

Tegin hiljuti muusikakooli lastega kontserdi ja nautisin seda. See on see, mille pärast ma tahaksin veel elada – anda noortele maksimaalselt oma teadmisi. Ma mõtlen, et dirigeerimise õppetunnid oleksid vajalikud igale muusikule.
Aga nüüd ma lähen siit Estonia teatrimaja kõrvalt trammi peale, mulle hirmsasti meeldib vahel ka trammiga sõita. Igal juhul on põnev, ei tea, kas juhtub tulema minu tramm?

Võit Roomas avas tee maailma tunnustatud orkestriteni

• Neeme Järvi õppis aastatel 1955-1960 Leningradi konservatooriumis Nikolai Rabinovitši ja Jevgeni Mravinski juhendamisel orkestri dirigeerimist.
• Esimest korda esines ta dirigendina 18-aastaselt Eestis. Ooperit, milleks oli Bizet’ “Carmen”, juhatas ta esimest korda Leningradi Kirovi-nimelises teatris.
• 1963 asus Järvi tööle Eesti Raadio sümfooniaorkestri peadirigendina. Samal ajal nimetati ta ka Estonia teatri peadirigendiks. Seda tööd tegi ta 1976. aastani.
• 1976-1980 oli ta Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) kunstiline juht.
• 1971. a, pärast võitu Accademia Nazionale di Santa Cecilia konkursil Roomas, kutsuti teda paljusid eliitorkestreid dirigeerima ning ka tuntud ooperimajadesse.
• 1980. a lahkus Neeme Järvi koos perega Eestist Iisraeli viisaga ja asus elama Ameerika Ühendriikidesse, kuna Nõukogude Liidu süsteem piiras tema loomingulist vabadust.
• 1982-2004 oli ta Göteborgi sümfooniaorkestri, 1990-2005 Detroidi sümfooniaorkestri peadirigent.
• 2010. a septembris tuli Järvi taas
ERSO peadirigendiks.
• Samal ajal juhatas ta lisaks ERSO-le mitmeid maailmakuulsaid orkestreid kokku rohkem kui 50 kontserdil.
• Järvi on pälvinid lugematul hulgal preemiaid ja aunimetusi.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

ei kuula siin keegi
15. dets. 2022 02:01
hr.Järvi on seda mitmeid kordi öelnud ja paljud teised ka. Koht on olemas , sobiks vägagi mereäärsele , Linnahalli kõrvale või asemele. Kesklinn ja südalinn ei võta seda üleasustust ei ÜT ega s/a enam vastu. See pressing tuleks lõpetada. Aga mis teha kui reform ja isamaa ajavad Tartu pressingut ja seal on see jama- vanad tartlasedki ütlevad nii. Tartlased on haige vaimuga - isegi suurele muuseumile-arhiivile Raadil, lasid korterelamud selga planeerida. Nad on seal Tartus hullud. Tahtsid trammi Tartus ja ise võtsid rööpad üles mingi kergtee jaoks - see võinukski olla nagu paljudes kohtades- rongtramm ja sõita kasvõi Põltsamaani. Tallinnas olid ammu hullud, enne võeti rööpad üles Mustjõe-Pelgulinna vahel ja tehti kergtee, nüüd Strateegiakeskus mõtles teha rööbastrammi Kristiinesse (hullud) . Rööbastramm pidanuks hoopis Pelguranna poolt Mustjõel ühendama Veskimetsa(loomaaed) ja kuni Hiiule, rongile. Haapsalu kuurortlinna raudtee lammutati... Nii on ka selle Linnahalliga ja sinna käidud mõttest - teha korralik ooper ja jääteater , vabaõhu lava . Selle asemel hakkasid tegelema jälle totrusega mingid tüübid - Estoniale kleepima mingeid kaste nagu see Viru hotelli vaade rikuti ära , jõletiskastidega Ei aita siin hr.Järvi hüüd, ....

Seotud artiklid