"Iga piirkiirusele lisatud kilomeeter suurendab tõenäosust sattuda õnnetusse ning raskendab võimalikke vigastusi."

Hannes Kullamäe, Politsei liiklusjärelevalve keskuse juht
TEGUSAMA ELU KODUS ELAV ERILINE ULJAM: Ma olen õnnelikult kihlatud – väga ilus tüdruk on! (0)
12. detsember 2022
Albert Truuväärt

“Siin elan nagu kuninga kass,” lausub Uljam, kes on üks pea sajast psüühilise erivajadusega inimesest, kes saab Tallinnas elada hubases psüühiliste erivajadustega inimestele mõeldud kodus. Kopli majas elav Uljam saab muide ka aias kurke ja tomateid kasvatada.

Iga inimene võib elu jooksul psüühiliselt haigeks jääda – autoõnnetuse või trauma, narkomaania või isegi ületöötamise tagajärjel.
Psüühilise erivajadusega inimeste ümber keerleb terve rida müüte alates sellest, justkui oleksid nad ohtlikud ja ettearvamatud. “Sedalaadi müütide tekkel on kolm põhjust,” lausus AS Hoolekandeteenused avalike suhete juht Katrin Pärgmäe. “Esiteks peideti endises Nõukogude Liidus erivajadustega inimesed täiesti ära, suurtesse erihooldekodudesse. Kuna neid aastakümneid ei nähtud, tekkis arvamus, et järelikult pidi isoleerimisel mingi põhjus olema. Tegelikult ei olnud põhjus seotud üldse erivajadustega inimeste, vaid toonase režiimiga.”

Rõõmsameelne mees

Samuti nappis teadmisi, kuidas vaimupuudega inimesi aidata ja toetada. “Mida aga ei tea, seda kardetakse,” nentis Pärgmäe. “Kolmas valearusaamade tekitaja on Hollywoodi filmid, mis sageli portreteerivad neid nn pahalasi nii, et lõpuks ilmneb tal ikka mingi psüühiline erivajadus. Mõeldaksegi Jokkeri peale ja tekib tunne, et kõik psüühilised erivajadused on ühesugused.”
Nüüdseks on suhtumine õnneks muutunud. Sellised inimesi ei peideta enam “raudse eesriide” taha, vaid nad saavad elada kodus või hubastes väikestes erihooldekodudes.
Ühes sellises Koplis asuvas kodus elab ka Uljam (51), kes on rõõmsameelne ja aval. Ta näitab külalistele hea meelega oma tuba, mis hiljuti sai tema enda ja töötajate koostöös värske, sinakasrohelise ning aprikoosikarva tooni seintele. Toas on tal televiisor, sülearvuti ja raadio, voodi ja kapp. “Mulle meeldib siin elada,” on Uljam eluga rahul. “Teen kõik iseseisvalt, käin üksi linnas, igal pool.”

Uljam
Pilt: Albert Truuväärt

Kopli Kodus on mees elanud neli aastat, saabudes siia Uuemõisast Haapsalu külje all. “Teeme siin igasugu toimetusi, aitan töötajaid köögis, koristamisel ja aias,” loetles Uljam. “Aias kasvatame maasikaid, kurke ja tomateid, seal meeldib mulle kõige rohkem kasta.”
Uljam on käinud muusikatundides ja loodab nüüd kuskil ka tantsimas käima hakata. Mehe lemmikkohad on kaubanduskeskused. “Mulle meeldib linnas käia ja šopata – osta ilusad riideid ja muid asju,” rääkis ta, osutades oma toa seinal säravatele jõulutuledele ja väikesele kunstkuusele. “Üksinda toas on hea olla! Uuemõisas olime mitmekesi, nüüd elan nagu kuninga kass!”Veidi hiljem tuleb Uljamile meelde lisada: “Ma olen ka kihlatud! Tema nimi on Käroli, ilus tüdruk on!”
Tegevusjuhendaja Darja Aidinidou kirjeldas Kopli Kodu argipäeva nagu tavalise pere elu-olu. “Teeme koos elanikega süüa, jalutame õues ja rannas, koristame, hoolitseme, et nad võtaksid õigel ajal oma ravimeid, läheme vajadusel arstile,” loetles Aidinidou, kelle sõnul on kahekorruselises aiaga majas kokku 24 asukat. Elanikele on abiks üheksa tegevusjuhendajat, hooldaja jt.

Tegevusjuhendaja Darja Aidinidou
Pilt: Albert Truuväärt

“Meie elanike keskmine vanus jääb 60 eluaasta kanti, kõige noorem on 37-aastane,” mainis tiimijuht Ragne Nool.
Suvel toimetatakse aias peenarde ja kasvuhoone juures. “Paneme taimed kasvama ning pärast saavad elanikud saaki nautida – teevad õhtul endale tomati-kurgisalati või panevad lihtsalt võileiva peale,” märkis ta. Enim rõõmustab aastapäevad tegevusjuhendaja tööd teinud naist, et selle tulemust saab kohe näha. “Kui võtame ette mingi uue tegevuse, osaleb rohkem elanikke,” rääkis Aidinidou. “On neid, kes tavaliselt ainult istuvad toas, aga kui neid õnnestub ühisesse üritusse kaasata, on kõik rõõmsad.”
Tegevusjuhendaja Regina Aksjonova Aksjonova jätkas päevakavast rääkides: “Kuulame muusikat, vaatame filme ja lemmiktegevuseks on bingo mängimine. Õhtul kella üheksa paiku juuakse koos teed ja räägitakse elust. Elanikud meenutavad oma lapsepõlve, kõigil on oma lugu, ja on huvitav kuulda, miks nad on siin.”

Igaühe vajadusi hinnatakse

Psüühilise erivajadusega inimeste osas käibivate müütide osas nimetas Katrin Pärgmäe kõige levinumaks linnalegendi, et kellel on vaimse tervise raskus, see tahabki olla vaikses kõrvalises kohas.
“Tegelikkuses leidub ükskõik milliste inimeste seas neid, kes tahavad elada linnas, ning teisi, kes eelistavad elada maal,” nentis Pärgmäe. “See, et keegi saab diagnoosi – olgu selleks südamehaigus või skisofreenia –, ei muuda inimese olemust, seda, kas ta soovib elada linnas või maal. Kui kellelgi on keeruline, saab teda kõige paremini aidata sel moel, et anda talle need rollid, mis tal varasemas elus olid – olgu ta sõber, kogukonna liige, kolleeg, tantsutrennis käija vms – ning püüda neid rolle hoida ja toetada. Kui me viime erivajadusega inimese sinna nö metsa taha ja tema ainuke roll on olla patsient või hooldatav, võetakse temalt kõik head asjad ära.”
Pärgmäe tõi ühe eduloona välja, kuidas erivajadusega inimene asus elama väiksesse kogukonda, leidis puhastusteenindaja töö, hakkas käima laulukooris ning leidis sealsete tuttavate kaudu endale ka tantsutrenni. “Loomulikult on ka suurema abivajadusega kliente, kes ei saa käia laulukooris ega tantsuringis, aga siis leiame neile tegevusi sealsamas kodus, peamine, et täiskasvanud inimene oleks aktiivne ning saaks midagi teha, mitte lihtsalt ei istuks ega ootaks,” nentis Pärgmäe. “Ka see on edulugu, kui suures erihooldekodus täiesti passiivne olnud inimene võtab uues elamises taldrikuid nõudepesumasinast välja ja koristab, ehk teeb kõike, mida inimesed kodus teevad.”
Vanasti pandi psüühilise erivajadusega inimesed kohe erihooldekodusse ja ei olnud mingit jagamist, kellel on vähem või rohkem abi vaja – kõik läksid n-ö metsa taha.

Elul puudus mõte

“Sellistes suurtes hooldeasutustes oli elanike peamiseks ülesandeks süüa hommikust, oodata lõunasööki, seejärel õhtusööki, võtta rohud ja minna magama,” nentis AS Hoolekandeteenused kommunikatsioonispetsialist Kadri Talva-Ots. “Neil ei olnud privaatsust, halvimal juhul isegi mitte oma riideid.”

Ka tegevusi ei olnud palju. “Näiteks 500 elanikuga Sõmeral olid lisaks abimajandile vaid kangasteljed, millel sai teha kaltsuvaipasid,” nentis Pärgmäe. “Ei olnud võimalust igaühelt küsida, mida tema teha sooviks.” Kui aga riik hakkas 2010. aastast hindama erivajadustega inimeste toimetulekut, selgus, et päris paljud said kohe minna elama tavalisse korterisse, kus erihoolekandetöötaja käib ainult päevasel ajal.
“Mul oli väga armas jutuajamine ühe emaga, kelle tütar sai nüüd 60-aastaseks,” meenutas Pärgmäe. “Tütar elas terve elu, kuni 50. eluaastani nimelt sellises suures erihooldekodus. Siis aga läks korterisse, kus on nüüdseks kümme aastat elanud, ja ema ütles: “Tead, ta on viimase kümne aastaga rohkem arenenud kui terve elu jooksul kokku! Kujutad ette, mis tema elust oleks võinud saada, kui ta oleks juba lapsena saanud abi, mida vajas!”
Psüühilise erivajadusega inimestel peaks olema seega võimalikult palju eri rolle, mille kaudu ta saab elust rõõmu tunda, ükskõik milline on tema abivajadus. “See on see põhjus, miks meie nimetame oma maju tegusama elu kodudeks,” rõhutas Pärgmäe.
“Inimene ei pea tingimata joonistama, võib-olla meeldib talle lilli kasvatada, sporti teha või lugeda,” jätkas Kadri Talva-Ots. “Püüame leida iga elaniku soovid üles, sest tihti nad ei teagi midagi tahta, kui ei ole kunagi proovinud.”
Katrin Pärgmäe sõnul jagunevad psüühilise erivajadusega inimesed diagnoosidelt laias laastus kaheks. “Umbes pooltel erihoolekandeteenustel olijatel on kaasasündinud intellektipuue, näiteks Downi sündroom, mis tähendab, et seda ei saa ravimitega ravida ja intellekt jääb kuni 12-aastase lapse tasemele. Samas on ka neid, kes on väga tublid ja käivad tööl,” selgitas Pärgmäe. “Teisel osal on vaimne haigus, mis võib eluaja jooksul tabada meist igaüht, ja sellisel juhul on see sageli ravimitega kontrollitav. Suurel osal on skisofreenia diagnoos. Aga on ka nn orgaanilised haigused, näiteks on inimene autoõnnetuses füüsiliselt viga saadud. Või on tekkinud ajukahjustus mingisuguse sõltuvusaine tagajärjel.”
Mõtlemapanev tõik on seegi, et psüühiline erivajadus võib tekkida ületöötamise ja läbipõlemise tagajärjel.
Üks Kopli Kodu elanik käib ka tööl. “Sihtasutuses Hea Hoog on AS Hoolekandeteenused tütarettevõte, mis pakub töötamise võimalust, tööharjumust ja -tegevusi,” rääkis Kadri Talva-Ots. “Sedalaadi töökeskusi, kus psüühilise erivajadusega inimesed saavad vastavalt võimetele luua toredaid asju lemmikloomatoodetest punutiste, keraamika ja viltimiseni, on üle Eesti kokku 14.”
Talva-Otsa sõnul on see hea võimalus nendele, kes vajavad töötamist turvalistes ja kaitstud tingimustes ega saa hakkama avatud tööturul. “Edulugu on see, kui nad avatud tööturule jõuavad,” nentis ta. “Me kõik tahame end tunda vajaliku ja kasulikuna, ja üks võimalus ongi minna majast välja, ükskõik mis tööd tegema.”
Sageli tekitab küsimusi, mis vahe on hooldajal ja tegevusjuhendajal. “Meie psüühilise erivajadusega inimeste majades töötavast 800 inimesest on hooldajaid ehk vaid mõni üksik,” lausus Pärgmäe. “Hooldaja teeb hooldustoiminguid, vahetab mähkmeid või söödab, aga Kopli Kodu tüüpi majade tegevusjuhendajad on pigem nagu suurpere vanemad, kes hommikul vaatavad, kas kõigil on hambad pestud ning kes millistesse tegevustesse peab minema. Teisisõnu, ühiselt tehakse kõike, mida tavalises koduski.”
Darja Aidinidou sõnul meeldib tegevusjuhendaja töö talle väga. Enne Kopli Kodu töötas ta kolm aastat haigla neuroloogiaosakonnas, kus olid ka psühhoosidega patsiendid, ning mõtles seejärel tükk aega, kas tahab töötada erivajadustega inimestega. “Aga kui ma siia saabusin, tuli välja, et see on nagu teine kodu. Ei teki tunnet, et tulen tööle – me ju teeme samu asju nagu kodus!” lausus naine. “Mul on oma kodus kahe väikese lapsega palju raskem, siin on nii rahulik, et ma lausa puhkan! Kui töö meeldib, siis ei ole raske. Meil on väga vedanud, et elanikud on toredad. Samas on selge, et see amet sobib vaid väga suure südamega inimestele.”
Tänaseks on AS Hoolekandeteenused abil toodud kogukondadesse elama juba üle 1500 inimese. Pealinnas on erivajadustega inimestele kokku viis kodu, Eesti peale kokku 25. Tallinnas elavad nad veel Õismäe, Lasnamäe ja Mustamäe kortermajade tavalistes korterites ja naabrid ei teagi, et kellelgi on mingi abivajadus – seal käib töötaja päevasel ajal elanikke vaatamas, et jõutaks õigel ajal tööle, rohud saaks võetud, poes käidud jne.

Perekondade taasühendamine

Ragne Noole sõnul püüavad kõik psüühilise erivajadusega inimeste kodud teha koostööd kogukonnaga. “Saame väga kiita Tallinna linna, kus on head võimalused aktiivseks eluks: näiteks on meie elanikud käinud Paljassaare loomade varjupaigas vabatahtlikeks, koostöös raamatukogudega oleme teinud uudiste lugemise ja kunstitunde ning osa elanikke käib koolivõimlates sportimas,” lausus Nool. Isiklike kontaktide kaudu käiakse kohalikes kirikutes ning need, kes on tulnud kuskilt teisest Eesti otsast kodukohta tagasi, saavad lähedastega tihemini kohtuda ja neil külas käia. “Võin kinnitada, et kui inimesed tulevad suuremast hooldekodust väiksemasse, on nad rahulikumad ja positiivsemad,” sõnas Nool. “Mõni, keda ei saanud naeratama või rääkima, teeb mõlemat nüüd vahetpidamata.”

Kopli kodu tiimijuht Ragne Nool
Pilt: Albert Truuväärt

Tegevusjuhendajate sõnul teeb vahel siiski kurvaks, et psüühilise erivajadusega inimesi käivad nende omaksed vähe vaatamas. Nõukaajal soovitati näiteks Downi sündroomiga laps ära anda ja katkestati sidemed, nüüd otsitakse need perekonnad sageli üles. Paraku on sedalaadi taasühendamised mõlemale poolele keerulised ning nõuavad palju aega ja tööd.
“Kodust meie juurde tulijad on aga elanud terve elu kogukonnas, neil on sõbrad ja pere käib neid vaatamas. Seal tekib pigem see probleem, et perekond on harjunud terve elu toetama ja muretsema,” lausus Pärgmäe. “Meil tuleb sel juhul pereliikmeid toetada, et nad oleksid valmis möönma: jah, ta on täiskasvanud inimene, ka tema võib minna nii-öelda iseseisva elu peale. Tegelikult on normaalne, et täiskasvanud inimene – olgu ta erivajadusega või mitte – läheb ühel hetkel kodust ära ja elab oma elu.”
Pärgmäe sõnul pole me kõik võrdsed oma võimalustelt või võimekuselt, küll aga oleme võrdväärsed. “Igal inimesel on koht kogukonnas ja meil kõigil on mingisugune psüühiline vajadus, eripära või haavatavus,” tõdes ta. “Me ei peaks hindama inimest tema haavatavuste järgi, vaid selle järgi, kes ta on. See ongi põhjus, miks me tegeleme psüühilise erivajadusega inimestele tegusa elu pakkumisega: et kõigil oleks võrdsed võimalused.”

Turvalised kodud erilistele inimestele

• Kuidas erihoolekandele saada, loe lähemalt https://www.hoolekandeteenused.ee/teenusele-asumine/
• Psüühilise erivajadusega inimeste käsitööd on müügil e-poes www.heahoog.ee
• Tallinnas on viis psüühilise erivajadusega inimestele rajatud maja. Nende igas korteris elab üks pere, kuhu kuulub kokku kuus inimest. Igal perel on oma köök, elutuba ning abiruumid.
• Eestis on umbes 55 000 inimest ehk vähemalt 4% elanikkonnast, kellel on krooniline psüühiline erivajadus. Enamasti elavad nad oma kodus, saavad hakkama, kuid paljudel on vaja ka abi.
• AS Hoolekandeteenused sulgeb suured psüühiliste erivajadustega inimeste erihooldekodud, et rajada nende asemele inimväärsete elamistingimustega väikesed ning hubased kodud.
• Vaimupuudega inimesi ja nende perekondi toetab ja nõustab Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit, tel. 55545127, e-post: evpit@vaimukad.ee
• Samuti Tallinna puuetega inimeste koda, Endla 59, tel. 65 64 048, e-post: koda@tallinnakoda.ee
• Merimetsas psüühikahäiretega inimeste töökeskus, jutule pääseb Akadeemia tee 78, tel. 656 7530, e-post: info@merimetsa.ee; www.merimetsa.ee

BEŠKINA: Tallinnalgi on olemas vaimse tervise turgutamiseks vajalikud keskused
Järgmise aasta eelarve annab lisaraha puuetega inimeste transpordile ja abistajatele
“Tallinnas tegutseb tööealistele intellektihäirega inimestele mõeldud tugikeskus Juks, samuti Käo tugikeskus, mis pakub turvalises keskkonnas teenuseid raske või sügava intellekti- ning liitpuudega lastele ja täiskasvanutele,” lausus abilinnapea Betina Beškina. “Ka Tallinna linna 2023. aasta eelarve arvestab kõige suurema abivajadusega tallinlastega. Lisaraha saavad näiteks isikliku abistaja teenus ja sotsiaaltransport. Raske ja sügava puudega lastele pakume tugiteenuseid.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.