"Iga piirkiirusele lisatud kilomeeter suurendab tõenäosust sattuda õnnetusse ning raskendab võimalikke vigastusi."

Hannes Kullamäe, Politsei liiklusjärelevalve keskuse juht
Heeroldi jutud Mõned meist võib-olla isegi imestavad, aga päris vanasti riputati kuuse otsa söödavat kraami – õunu, piparkooke ja komme (0)
14. detsember 2022

Tallinna heerold ja kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa viib meid Eesti Ajaloomuuseumisse, kus avati näitus, mis tutvustab jõuluehete trende Eestis möödunud sajandil. Näha saab nii peale esimest maailmasõda valmistatud klaasmune, õunte ja ploomide jäljendusi kui ka sõjaeelseid jõulukaarte.

„Me oleme tulnud Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi väikesesse saali, kus jõulude eel on välja pandud erinäitus, mille on koostanud Anne Ruussaar, kes on spetsialist klaasialal,“ alustas Kuuskemaa. „Olgu öeldud, et jõuluehted on aegade vältel muutnud oma laadi, valikuid ja tehnoloogiat. Siin me näeme viimase 100 aasta jooksul moes olnud jõuluehteid väga erinevatest materjalidest.“

„Mõned meist võib-olla isegi imestavad, aga päris vanasti riputati kuuse otsa söödavat kraami – õunu, piparkooke ja komme,“ märkis heerold. „Tänapäeval pannakse elektrivanikuid paljude pisikeste tulukestega, mis mõnikord lausa vilguvad nii, et ajavad närvi. Aga siin on väljapanekul üks klassikaline vanaisade vanaemade aegne jõulukuuse kujundus, mille laadsed jõudsid ka 20. sajandisse.“

Idee klaasist jõuluehtemune teha tuli Kuuskemaa sõnul Saksamaalt. „Nõukogude Liidus, kus nii mõndagi saksapärast jäljendati, eriti pärast teist maailmasõda, hakati ka tegema kuuskedele klaasi mune, kuid mitte jõulu- vaid näärikuuse jaoks,“ lausus ta. „Jõule Nõukogude Liidus pidada ei tohtinud, see oli lausa keelatud ning jõuluehtedki ilmusid müügile alles näärideks, kui tavalistel inimestel olid jõulud juba möödas.“

Viisnurk on Eesti etnograafias ka tõrjemärk

Kuuskemaa tunnistas, et oma lapsepõlves ja noorpõlves ei ole ta näinud kuuseehteid, mis oleksid papjeemašeest. „See on materjaliliik, mis leiutati 18. sajandil,“ teadis ta. „Tõsi küll, papjeemašeest esemed ei seisa nii hästi kui klaasist tehtud. Kui nad pannakse tallele kuskile niiskesse kohta, siis nad paisuvad, nende vorm muutub ja nad deformeeruvad. Aga need, mida me siin näeme, on ju kõik täiesti atraktiivsed ja igati esteetilised kaeda.“

„Mitmes vitriinis on klaasehted mitmesuguse kujundusega,“ jätkas heerold. „Näiteks on kaks vitriini, mis on liigendatud flooraks ja faunaks. Kui me seda taimestiku vitriini vaatame, siis mind ausalt öeldes eriti võluvad klaasist porgandid. Aga vaat fauna poolel jällegi. No keda siin kõik ei ole, siin on isegi elevant olemas, kujutage ette. Siin on üks toredam kui teine nendest loomakestest ja päkapikkudest.“

„Lisaks klaasmunadele on kunstnikud tahtnud teha ka midagi unikaalset,“ sõnas Kuuskemaa. „Nad on klaasist klaastorudest ja helmestest kokku jootnud täiesti selliseid esemed, mida võib nimetada lihtsalt eheteks ja mida võib kanda kaelas või rinnal, mitte ainult kuuse otsa riputada. Vitriinis ongi puhas kunst – kaheksaharuline täht, mis rahvakunstis on väga levinud ja viieharuline täht ehk viisnurk. Praegusel ajal on paljudel allergia viisnurkade suhtes, sest neid millegipärast seostatakse ainult Nõukogude sümboolikaga, aga see ei ole teps mitte nii olnud läbi aegade. Viisnurk on Eesti etnograafias ka tõrjemärk.“

Vanasti tehti kuuseehteid ka riidest

„Siin on mõningaid selliseid ehteid, mida mina pole omal ajal näinudki,“ tunnistas heerold. „Näiteks on siin terve hulk jääpurikad, mis on tehtud klaasist ja näevad väga elegantsed ja haprad välja. Lisaks on siin kuuse tipuotsa tornikene. Omal ajal oli selleks muidugi Petlemma täht, mida kuuse tippu paigutati, seda nii koduses miljöös kui ka linnaväljakutel. Aga siin on muide ka kaks viisnurka. Üks neist tõesti on nagu Kremli tornilt maha võetud – punasest klaasist ja metallraamistusega. See on siis ainuke, mille puhul mõni norija ütleb, et see võib kujutada endast julgeolekuohtu Eesti Vabariigile. Teine on riidest ja tuletab tagasihoidlikult meelde, et siis kui veel ei olnud klaas jõuluehete põhimaterjaliks, tehti neid sageli paberist ja riidest. Need olid ka toredad, omamoodi.“

Vitriini, kus on mänguasjad, võiks Kuuskemaa kinnitusel jäädagi uurima. „Nende mänguasjade seas on meil lumememm ja siis on mitmesuguseid karvaseid habemega tegelasi, kes siis jõulu- või näärivana peavad meile meenutama,“ kirjeldas ta. „Üllataval kombel on siis veel üks nõukogude ajal tehtud Kell, mis tavaliselt näitas umbes viis minutit enne südaööd, et kohe saab aeg täis ja algab uus aasta.“ „Ma meenutan teile head inimesed, kes me oleme harjunud saatma sõnumeid telefoniga või siis arvuti vahendusel, et vanasti oli ju väga levinud jõulukaartide saatmine ja Eestis on teada, et see sai massikultuuri osaks juba 19. sajandi lõpul,“ ütles heerold. „Tohututel hulkadele saadeti kõikidele lähedastele ja sõpradele jõulukaarte, sest see on ka üks tore, kuid ununev ja aegadele jalgu jäänud tava.“

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Seotud artiklid