"Iga piirkiirusele lisatud kilomeeter suurendab tõenäosust sattuda õnnetusse ning raskendab võimalikke vigastusi."

Hannes Kullamäe, Politsei liiklusjärelevalve keskuse juht
92-aastane Irene Rebane Kõige halvem on, kui vana inimene läheb tigedaks. Mina vaatan Margus Saare orkestrisaadet ja Walt Disney filme! (0)
19. detsember 2022
Pealinn

„Üks mees, kes uurijana töötas, oli Kiievist,“ rääkis 92-aastane Irene Rebane oma värvikatest mälestustes. „Too mees õppis minu käest kolme kuuga eesti keele ära. Kohe teisel päeval, kui oli sisse kolinud, tuli ta meid külastama. Ja imestas selle üle, mis isa rääkis. Nimelt õppis isa nahatöölise ametit Leningradis, praegu on see siis Sankt-Peterburg. Aga ta lõpetas õpingud Pariisis koos Eduard Taskaga!“

Proua Irene Rebane ütleb enda kohta, et ta on „lobiseja mutt“. Suhtleja. Oma 92. eluaasta kohta on eakal säilinud silmapaistvalt hea mälu ning mõtteselgus. Tallinnas on vanaproua elanud 1937. aastast saadik.

„Sündisin hoopis Helsingis. Olin seitsme aastane, kui tagasi Eestisse tulin,“ meenutas Irene. Oma lapsepõlvest mäletab naine hästi, kui teistmoodi oli kõik toona.

„Kui algkooli tulin, siis ei osanud ma üldse eesti keelt. Seal hakkasingi seda õppima. Kuni kuuenda klassini, sest siis hakkas sõda pihta. Või õigemini – tulid sõjaväebaasid. Meilt võeti siis koolimaja ära ja tehti sellest sõjaväehaigla. Oli kümnes algkool üleval Lasnamäel.“

Et kunstiinstituuti ei lastud, siis läks hoopis EPA-sse

Kuna naine oli sündinud Soomes, siis ei saanud ta peale kooli lõpetamist kunstiandele ja -huvile vaatamata armastatud erialal edasi õppida.

„Kunstiinstituuti ma sisse ei saanud, kuigi käisin koguni kahel korral katsetel. Seda seepärast, et olin ju natsist,“ meenutas vanaproua. Raske oli naisel perekondliku ajaloo pärast ka mujale õppima saada. „Tartu ülikooli proovisin. Seal pakuti välja, et mine vene filoloogiks.“

Seda naine siiski ei teinud, kuigi ütleb, et keeltega tal probleeme pole. Keelevaist olevat vanaproual tugev ja seda toetavat ka absoluutne kuulmine. Aga õppima läks naine väheste valikute sunnil lõpuks hoopis EPA-sse. „Lõpetasin vannutatud maamõõtjana nagu tol ajal öeldi. Selles ametis töötasin koguni 35 aastat.“

Eestisse kolimisest saadik on Irene Rebane ka Tallinna elanik olnud. Elu on selle ajaga palju muutunud. „Esiteks ehitused,“ osutas vanaproua muutustele. „Linn on laienenud. Juurde on tulnud ka teenuseid.“

Poliitika kohta leiab eakas proua aga, et parteid vaidlevad omavahel nagu lapsed liivakastis.

„See on väga inetu ja midagi pole teha ka,“ nentis naine. Samas tunnistas ta, et pidi ka ise 35 aastat kommunistlikus parteis istuma. „EPA lõpetasin 1957. aastal. Moskva andis tol ajal aga käsu, et nüüd võib ka kõrgharidusega inimesi parteisse võtta. Enne lubati ainult töölisklassi. No aga siis hakati mulle kõvasti peale käima. Isa muudkui rääkis, et ta on ju tsaari armees ohvitser olnud. Ohvitser oli ta ka Kuperjanovi polgus. Ja tuletas meelde, et olen ju isegi Soomes sündinud. Nii et astu parteisse, ütles ta. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui nõustuda. Isa ütles, et pääseme niimoodi Siberisse minekust.“

Ega tegemist polnud ka mingi tühja hirmuga. Kodumajast Kullassepa tänaval, kus alates 1938. aastast elati, viidigi peremees just nimelt külmale maale. Kortermaja alumisele korrusele pandi aga kolm KGB meest sisse.

„Üks mees, kes uurijana töötas, oli Kiievist,“ meenutas vanaproua värvikaid mälestusi. „Too mees õppis kolme kuuga minu käest eesti keele ära. Kohe teisel päeval, kui oli sisse kolinud, tuli ta meid külastama ja imestas selle üle, mis isa rääkis. Nimelt õppis isa nahatöölise ametit Leningradis, praegu on see siis Sankt-Peterburg. Aga lõpetas Pariisis! Koos Eduard Taskaga, muide. Nad olid ühest külast pärit ja mõlemad õppisid nahatööd.“

Taska oli nahakunstnik ja moodsa eesti nahkehistöö rajaja, kes arreteeriti 1941. aastal. Teda süüdistati Saksa saatkonna külastamises. Kunstnik saadeti Unžlagi vangilaagrisse Venemaal, kus ta 7. märtsil 1942 paraku ka hukati.

„Oligi siis nii, et see asi tuli jutuna üles,“ rääkis Irene. „Kui me Eestisse tulime, siis oli papal Harju tänaval veel töökoda, mis valmistas nahakaupasid. Muu hulgas disainis isa Eesti ohvitseridele nahkrihmad. Lisaks tegi ohvitseridest topograafidele kaarte mahutava mapi. Ka see oli tema disainitud.“

Naise sõnul oli isal kolm töölist Sitsist. Venelannat. „Nood hakkasid minuga nalja pärast vene keelt rääkima,“ meenutas vanaproua. „Ütlesin siis neile, et ma ei valda keeli. Valdan ainult suhtluskeelt. Inglise, soome ja saksa keelt. No vene keelt ka, tegelikult.“

Lapsemeelne kunstiarmastaja, kes üksindust ei tea

Proua Rebane on juba kolmkümmend aastat üksinda elanud, aga suhtleb sellele vaatamata palju ja tunneb elust rõõmu.

„Abikaasat pole mul enam ammu. Tütar läks juba nõukogude ajal Saksamaale, kus on elanud viimased kolmkümmend aastat. Töötab seal medõena. Igal aastal käib mul augustis külas. Ainult 2020. aastal ei saanud sünnipäevale tulla, siis algas ju koroona.“

Sama aasta veebruaris pandi naisele ka südamestimulaator. „Kirurg veel ütles, et panen sulle nüüd vabariigi aastapäeva puhul ühe ilusa lillekese rinda,“ naeris vanaproua.

Saksamaale läinud tütrel pole kavatsustki Eestisse tagasi tulla. Välismaal sai sünnitatud ka kaks poega, kellest üks on nüüdseks 35 ja teine 36. Esimene töötab elektroonika-, teine majandusinsenerina. „Nemad juba Eestisse ei tule. Vanem poiss küll proovis, aga leidis, et meie noored olevat veel vanades taakades kinni ega lähe uuendustega kaasa. Tema vaatas asja just elektroonikainseneri pilguga. Oli neli aastat siin, aga siis läks tagasi.“

Üksindust Irene aga sellele vaatamata tundma ei pea. Kui vanaproual tekib soov suhelda, siis haarab ta kõhklemata telefoni järele. Olgu see telefoniarve siis pealegi, nagu ta on. Sest muidu minevat inimene tigedaks, seda peab vanaproua aga väga halvaks. Eriti veel vana inimese puhul. Helistades eelistab vanaproua lauatelefoni, kuna mobiiliga on keerukam rääkida.

„Helistan näiteks sõbrannadele. Kuna olen vaeglugeja, siis pean numbrid suurelt üles kirjutama,“ muigas eakas proua ja näitas A4-sid, mille ühele lehele vaid kaks nime ja numbrit ära mahtusid. Paraku kõigi sõbrannadega enam ühendust võtta ei saa, sest nii mõnigi on juba nii-öelda minema sättinud. Seda öeldes osutab vanaproua käega üles.

„Ütlesid veel, et saame linnuteel kokku. Mina vastu, et jah. Muidugi saame,“ pajatas naine. Ka pühade ajal tulevad talle külla lahkunud sõbrannade tütred, keda vanaproua lastelasteks kutsub.

„Jõulude ajal käivad nad alati,“ rääkis Irene. „Üks oli veel kümme aastat Ameerikas. Aga kui tagasi tuli, siis võttis kohe ühendust. Nüüd käib ikka abistamas mind. Viimati aitas just pangast raha välja võtta.“

Kui telepilti enam ei näe, siis kuulata ikka saab

Ka pärast reumatoidatriidi diagnoosi panemist ja puude määramist pidas naine põlvehädadele vaatamata oma ametit vapralt edasi. „Töötasin veel kaks aastat Niguliste kirikus. Olin giidiks, aga pidasin ka valvuriametit. Lõpuks võttis ruumides valitsenud niiskus mul ikkagi jalad alt,“ nentis Irene.

Meelelaadilt peab eakas proua end kunstiinimeseks. „Minu põhilised huvid ongi kunst, kirjandus ja muusika. Poliitikast hoidun kaugele – see on must mäng!“

Kõrge eaga kaasnenud nägemisraskused on paraku paljud kunagistest lemmikharrastustest võimatuks muutnud. „Raamatut enam lugeda ei saa. Aastaid sai tehtud käsitööd, aga nüüd on sellegagi kõik,“ tõdes naine. „Seevastu saan televiisorit kuulata ja ehk näen isegi natukene pilti.“

Kuna proua silm subtiitreid hästi ei seleta, siis võtnud ta ükskord nende vaatamiseks nalja pärast kätte teatribinokli. „Siis oli jälle nii, et subtiitreid nägin küll, aga filmi mitte,“ naeris Irene. Muusikat saab proua aga kõigele vaatamata rõõmsalt edasi kuulata.

„Mulle meeldib väga see reedene orkestrisaade, mida Margus Saar juhib,“ rääkis ta. „See, kus tuleb vanu heliloojaid ära arvata ja muud säärast. Tõeliselt lõbus saade!“

Üksinda olles vanaproua muu hulgas laulab ja vilistab. „Naeran ikka, et olen selline kiiksuga vanainimene,“ pilas Irene Rebane. „Kui veel Soome kanalitelt filme vaatasin, siis seal tutvustati alati, et see ja see film on lapseohtu vanainimestele ning lastele. Siis ma ütlesin alati, et ahhaa! Sellisel juhul ma vaatan. Enamasti olid need Walt Disney perefilmid. Nagu Lassie. Või siis sakslastelt see koer, komissar Rex.“

Vanaproua sõnul armastab ta ülepea väga kriminulle. „Derrickut vaatasin, Midsomeri mõrvasid ja kõiki põhilisi. Poirot´d ka muidugi. Aga neid asju ma nüüd enam silmade pärast ei näe.“

Gurmaan küll, aga laenu ei võta

Kesklinna sotsiaaltööga on proua aga väga rahul. „Toredad, vastutulelikud inimesed on seal,“ kiitis Irene. „Alati, kui mingeid teenuseid on vaja, siis ma sealt ka abi leian. Näiteks ei saa ma tasakaaluhäirete pärast enam prügi välja viia. Esmaspäeviti, kui sotsiaaltöötaja käib, siis teeb ta sedagi. Toite valmistan siiski ise, nii palju, kui see veel vähegi võimalik on. Olen lihtsalt selline gurmaan, pole midagi teha.“

Kui sotsiaaltöötajad eaka proua juures käivad, siis vesteldakse ka niisama elamisest-olemisest. „Kesklinna sotsiaaltöötajad on kõik väga toredad inimesed,“ ei olnud Irene tunnustuse jagamisega kitsi. „Selles suhtes on kõik väga eeskujulik. Abi saab alati! Helista ja küsi ainult.“

Üksinda elamise kohta leidis naine, et vanasti olid pered tihtipeale lihtsalt sunnitud koos elama. „Nõukogude ajal põhjustasid seda elamistingimused,“ leidis naine. „Said oma 18 ja poole ruutmeetri peale sisse kirjutada kõik, kes olid pereliikmed. Kas või kümme inimest elas ühes korteris. Tänapäeval sellist asja enam ei ole, ka noored tahavad üksinda elada. Mina saan sellest täitsa aru. Aga vanurit ei tohiks ka päriselt unustada. Võiks vähemalt külas käia vahel!“

Irene meenutas noortele ka tõsiasja, et nemadki ju vananevad – aga mis on neid ees ootamas? „Mõelge ka sellele ja katsuge ikka vanainimesega veidi suhelda,“ andis naine nõu.

Samas möönis eakas proua, et kõigiga polevat see paraku võimalik.

„No pole midagi teha, kui ikka minnakse tigedaks ja hakatakse muudkui käiama oma vanu asju,“ rääkis Irene. „Nagu minulgi üks kunagine kursusekaaslane hakkas helistama. Muudkui läks aga tigedaks, rääkis kõigist halvasti, sõimas valitsust ja lõpuks veel hädaldas, et pensionid olevat väikesed. Ma küsisin, et palju sa pensioni saad. Tema vastu, et 700 eurot. No ma siis teatasin, et kurat võtku! Mina saan 568 ja ei nurise kah! Põlvede eest saan veel 26 eurot ja 80 senti lisaks. Nii et ära ela üle oma jõu! Juba Freud ütles, et ei tasu olla üle oma jõu vooruslik.

Nii siis ütlesingi, et no mida sa virised! Su tütar on praegu ülikoolis õppejõud ja paneb raha pensionisammastesse. Aga kui palju tema hakkab pensioni saama, kui ta töökarjäär kord lõppeb? Palju temale siis raha antakse? No siis jäi teisel pool toru vaikseks. Kaks päeva ei helistanud ta mulle. Aga kolmandal päeval ikkagi tõmbas traati.“

Naine lisas samas, et tema pole oma elus laenu võtnud. „Kui ei saanud kohe mingit asja osta, siis tuli lihtsalt raha koguda,“ rääkis Irene. Kui lõpuks poodi minnes soovitud asja enam eest ei leitudki, siis polnud ka sellest midagi hullu.

„Rikas pole ma ka kunagi olnud, aga laenu pole sellegipoolest võtnud,“ kinnitas naine.

Saabuvatesse jõuludesse vaatab proua aga rõõmsa pilguga.

„Praegu küll öeldakse, et varuge vett ja kaupasid. Hirmutatakse sõjaga. No ma ostsin ka kuus pudelit Borjomi, aga see on nüüdseks otsas,“ naeris Irene Rebane. „Minul on seevastu kõik väga hästi. Jõulud võivad tulla!

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.