"Iga piirkiirusele lisatud kilomeeter suurendab tõenäosust sattuda õnnetusse ning raskendab võimalikke vigastusi."

Hannes Kullamäe, Politsei liiklusjärelevalve keskuse juht
VIDEO JA GALERII Püha Jüri kabel meenutab 100 aasta eest möllanud pandeemia ohvreid (3)
19. detsember 2022
Albert Truuväärt

Linn taastas kabeli, mis meenutab Vabadussõja ajal punaste vastu võidelnud vene Loodearmee sõdureid, keda 100 aasta eest niitis tüüfusepandeemia.

Nõukogude võim pühkis Loodearmee sõdurite mälestuseks rajatud Püha Jüri kabeli maa pealt jäägitult. Arhitektuuribüroo Ansambel arhitekt, kabeli projekteerija Toivo Tammiku sõnul oli sellepärast Loodearmee kalmistul (Pelguranna 2a) kunagi seisnud kabelit ja mälestusala algsel kujul natuke keeruline taastada.
«Kõigepealt tuli kindlaks teha üldse kabeli asukoht. Koha kohta on säilinud kabeli foto, aga plaane säilinud ei ole. Selgus, et kunagine ümbrus selle juures on tänaseks täiesti tundmatuseni muutunud. Kalmistu alale on ehitatud tohutu elektritaristu ja seda ilmselt just kiusuga,» rääkis Tammik. «Praegu ongi see uus kabel eelneva asukohaga võrreldes pisut nihutatud. Kabel on siis paigutatud ühele pargi peateedest muust ümbrusest kõrgemale kohale. Kalmistu keskele see kabel omal ajal siis rajati. Plaani lahendus oli võimalik kindlaks teha fotode ja eeskujude järgi. Näiteks Irboskas on üks 20. aastatel sama arhitekti Vladovski rajatud kabel, mille plaani ma olen ka näinud. Õnneks nii väikese objekti kohta polnudki need originaaljoonised ju sada protsenti vajalikud. Me ei saa rääkida selle hoone puhul originaali põhjal taastamisest, ta on ikka replika. Samas mahus kui originaal, aga varustatud ka tugimüüridega, sest ta paikneb täna nn hruštšovkamajade vastas, alajaama kõrval. Originaal asus looduslikus keskkonnas.»

Vaata galeriid (47)

Üle piiri saabus raske haigus

Vabadussõjast Eesti poolel osa võtnud Loodearmee koosnes Vene tsaariarmee sõjaväelastest ja vabatahtlikest. Kindral Nikolai Judenitši juhitud üksustel oli kahtlemata suur osa meie Vabadussõja võidus.
Enamlased lootsid Eestiga Tartu rahu tehes, et Loodearmee likvideeritakse, seepärast olid nad nõus Tartu rahu sõlmima Eesti jaoks soodsatel tingimustel. 1919. aasta novembris andsid Eesti võimud taganenud Loodearmee üksustele, sõdurite peredele ja põgenikele loa tulla üle Narva jõe Eestisse.

Vabadussõja ajal ja järel aga jõudis Eestisse nii Hispaania gripi kui ka tüüfuse pandeemia. Tuhanded Loodearmee sõjaväelased jäid tüüfusesse ja tõid selle nakkuse Venemaalt kaasa. Surm niitis neid seejärel halastamatult nende ajutistes elamiskohtades. Üks selline haigete majutuspaik asus Koplis, kus veel 1920. aasta märtsi algul suri keskmiselt 50 inimest päevas.

Tüüfusse surnud Loodearmee sõjaväelaste matmiseks eraldas linn maatüki Kopli kalmistu lõunapoolsel küljel, praeguse Kopli kalmistupargi ja Pelguranna tänava vahel. Hinnanguliselt maeti sinna 1919-1920 aastal 700 inimest. Sõdureid tuli viiruse leviku tõttu matta kiiresti ning neil ei olnud korralikku haudagi. «Sõjaväelased maeti tranšeedesse ehk nad pandi lihtsalt kraavi,» meenutas õigusajaloolane Peeter Järvelaid. «Ma olen vaadanud neid matmispabereid. Matmist juhtisid kolm ohvitseri, kes selle aja jooksul vahetusid. Lihtsalt kaks tükki surid ära.»

Järvelaid märkis, et Eestis ongi toonase pandeemia ohvrite matmispaiku kõige enam Tallinnas Koplis ja Narva piirkonnas. «Kui varem on Esimese maailmasõja ohvritena märgitud 17 miljoni sõdurit, siis nüüd räägitakse, et siia tuleks lisada sõja lõpus möllanud pandeemiate ohvrite arv,» märki ta. «Pandeemiad tapsid rohkem inimesi, kui sai surma relvade läbi. Haiguste ohvrite arv võis olla kuni 100 miljonit.»
Eestis hakkas suremus langema alles siis, kui Punase Risti kaasabil õnnestus siin luua korralikud haiglad. 1936. aastal rajati kalmistule haiguse tõttu hukkunud sõjaväelaste mälestuseks arhitekt Aleksandr Vladovski projekti järgi kabel.

Osa kabeli esemeid õnnestus päästa

10 aastat hiljem aga hävitas nõukogude võim Loodearmee kalmistu, tugevalt sai kahjustada ka kabelis olnud Püha Jüri ikoon. Ühel eestlasel õnnestus enne kabeli hävitamist ikoon kiiruga kaasa haarata. Pühapildil oli 52 kuuliauku, pühaku nägu oli hävitatud püssipära löögiga ja ikooni raamil leiti täägi jälgi. Ikoon viidi Toompeale Nevski katedraali varjule, 2013. aastal see restaureeriti ning on praegu Kopli liinide juures Treiali tänaval Püha Nikolause kirikus. Samas asub ka üks kabelist päästetud seinaplaat osa maetute nimedega. «Üht-teist on veelgi sisustusest säilinud,» märkis metropoliit Eugeni. «See on alati nii olnud, et keegi lihtsatest inimestest püüdis midagi säilitada ja pühakojas seda hoitigi. Seepärast osa varadest antakse kabelile tagasi.»

1950. aastatel hävitas nõukogude võim kampaania käigus ka need mälestusmärgid, mis olid pandud kalmistule peale 1920. aastat suuresti vabatahtlike korjanduste kaudu laekunud raha eest.

Järvelaid märkis, et pandeemia ohvrite mälestamine ja Eestis pandeemia ajal surnud inimeste nimede ja matmiskohtade märgistamine on hädavajalik. «See annab sugulastele ka sajand hiljem teada, kus asuvad nende lähedaste matmiskohad,» lausus ta.

Tammiku sõnul on kabel vajalik ehitis, mis aitab meil hinnata meie linna ja kogu Eesti ajalugu. « Tegemist oli katastroofilise epideemiaga, mis meestelt elu võttis,» märkis ta. «Mõned kitsarinnalisemad on ka vahel valesti mõistnud, et miks me peame neid mehi nüüd mälestama, kuid tuletagem meelde, et Loodearmee võitles Vabadussõjas meie sõdurite kõrval. Lisaks need mehed, kes sinna on maetud, ei langenud lahinguväljal, vaid hoopis koleda haiguse ohvritena.»

Üllatav seos Tallinna peaarhitektiga

Tsaari- ja Loodearmees teenisid ka paljud teistest rahvustest inimesed. Osa neist on ka Tammikule tuttavad «Kui ma olin laps, elas meie majas üks saksa päritolu perekond,  Badendick, ja nende vanaisa oli ka olnud Loodearmee ohvitser,» märkis Tammik. «Seda seltskonda, kuhu tema kuulus, represseeriti muidugi kohe pärast Nõukogude olupatsiooni algust.»

Lisaks rääkis Tammik ka Tallinna pikaaegse peaarhitekt Dmitri Brunsi  Hollandi päritolu perest. «Dmitri isa teenis Loodearmee eliitüksuses von Lieveni korpuses. Selle eest represseeriti Brunse kohe Nõukogude võimu tulekul ja minu teada neid ka tapeti. Need isiklikud mälestused ja teadmised aitasid kaasa ka kabeli ellu äratamisel.

Arhitekt oli rahul linna toetava suhtumisega kabeli rajamisel. «Tundsime kogu aeg Põhja- Tallinna vanema ja ka linnavalitsuse mõistvat suhtumist, mis aitas probleemid lahendada,» lausus ta.

Linnapea Mihhail Kõlvarti sõnul on Püha Jüri kabelil Eesti ajaloos oluline koht. «Kabel oli pühendatud Loodearmee sõduritele, kes andsid olulise panuse Vabadussõjas,» ütles ta. «Memoriaali taastamist toetasid jõukohase annetusega paljud inimesed, nii tuntud ühiskonnategelased kui ka tavainimesed.»

Kabel sai nurgakivi tänavu 27. jaanuaril, linn eraldas ehitamiseks 530 000 eurot. Kabelit taastasid Enska ehitus OÜ ja Enska OÜ.

Kommentaarid (3)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Heikki Paltser, KV eruohvitser
21. dets. 2022 08:57
Tegelikult hr Mihhail Kõlvart kahjuks eksib, aga kõik me ei saagi ju olla kursis EV ajalooteadlaste seisukohtadega. Vabadussõja ajalugu näitab, et kui eestlased andsid mõne rindelõigu üle vene valgekaartlastele, , käitusid nood piirkonnas kui marodöörid ja põgenesid Punaarmee rünnakul, nii et eestlaste rahvaväel oli probleeme olukorra stabiliseerimisega ja samal ajal pidid eestlased veel võitlema marodööritsevate vene valgekaartlastega. Pealegi likvideeriti demoraliseeritud Loodearmee juba novembris 1919 ja ei hoidnud mingit rinnet otsustavate lõpplahingute ajal. Niiet jutt vene valgekaartlaste abist, see on hr. Kõlvarti poolt kahjuks ekslik ja asjatundmatu väide. Loodetavasti siiski ekslik, mitte pahatahtlik katse EV ajalooteadlaste poolt tunnustatud ametlikku ajalugu ümber kirjutada, pisendada Vabadussõja osatähtsust ja eestlaste sõjalist vaprust, upitada vene valgekaartlased sinna, kus nad kunagi pole olnud - võitlenud kangelaslikult, relvavendadena Eesti riigi vabaduse eest. Eesti riigi eest võitles vaid käputäis venelasi. Lisaks sellele veel, Judenitš ja tema lähikondlased ei tahtnud tunnustada Eesti iseseisvust. Kui eestlased abi eest Vabadussõjas kellelegi tänu on võlgu, siis on see Briti kroon ja Inglise laevastik.
Heikki Paltser
21. dets. 2022 08:36
Hinnangut andmata, kindral Nikolai Reeki põhjendus, miks peaks tüüfusehaiged vene valgekaartlased Peipsi-äärsetesse vene küladesse paigutatama: "Kui tõbi seal lahti läheks, ei oleks see meil nii valus ja koguni mitte väga kahjulik kui venelaste arv Peipsi rannal natuke väheneks." Pealgi oli Reegi sõnutsi "sovdepia" väga hästi näha, nii et "kompassi ja kaarti tiblale tarvis ei ole, et õkva paradiisi pääseda." (Vabadussõja veteran, Eesti sõjaminister ja Kaitseväe staabi ülem kindral Reek)
Toivo Tammik
18. dets. 2022 18:32
Toimetus on minu poolt mainitud loodearmeelase perekonnanime telefonivestluse põhjal valesti kirjutanud: õige nimekuju oleks Badendick, mõningates allikates ka Badendieck. Karl Badendick tegi Eesti Vabariigi alguspäevadel tõhusat koostööd pea- ja sõjaministri Konstantin Pätsiga, mis on pikem lugu