"Iga piirkiirusele lisatud kilomeeter suurendab tõenäosust sattuda õnnetusse ning raskendab võimalikke vigastusi."

Hannes Kullamäe, Politsei liiklusjärelevalve keskuse juht
TEADMATA KADUNUD Sajad tallinlased ootavad aastaid oma lähedasi koju (6)
20. detsember 2022
Scanpix

“Vahel on kadumiste taga sassis inimsuhted: tähelepanuvajadus, vaimne ja füüsiline vägivald. Teinekord ei soovigi silmapiirilt kadunu, et tema asukohta teada saadaks,” lausus Ida-Harju politseijaoskonna patrulltalituse juht Pirko Pärila. “Mõned lahkuvad ka enesetapuplaanide tõttu.” Lõppeva aasta jooksul on vabatahtlikud otsinud 45 teadmata kadunud tallinlast.

Lähedasi painab siiani 2000. aasta juunis teadmata kadunuks jäänud toona 43-aastase Avo Linde saatus. “Jaanipäeva ajal Avo veel helistas mulle, kuid seejärel temaga enam ühendust ei saanud, ta jäi kadunuks,” meenutas Avo õde Ada Aim. “Naisest elas Avo lahus, kuid 12-aastase pojaga oli väga lähedane.”
Pärila ütles, et politsei jaoks lõpeb juhtum siis, kui inimene on üles leitud või lõplikult surnuks või kadunuks kuulutatud. Kestku see siis aasta, kaks-kolm või kümme aastat.

Mingeid märke venna plaanitavast äraminekust Ada välja tuua ei oska, nagu ta ei saa ka öelda, et vend olnuks kuidagi depressiivne. “1990ndatel oli kogu Eesti elanikkond depressiivne, need olidki niisugused ajad, mis jätsid jälje kõikidele,” nentis naine. Paraku ei tea ta sedagi, kas ja kui aktiivselt tema venda üldse otsiti. “Kuna Avo ei tulnud suvel ema sünnipäevale, käis ema Viljandi politseikonstaabli jutul, et poeg on kadunud,” jätkas Ada. “Konstaabel lubas algatada teadmata kadunud isiku otsingu. 2001. aasta jaanuari algul käisin ise ühe sugulasega toonase Põhja-Tallinna piirkonna politseijaoskonnas Erika tänaval ning tegin ka seal avalduse. Kui möödunud sügisel läksin uuesti Kolde puiesteele Kesklinna politseijaoskonda, ei leitud andmebaasist Viljandi politsei algatatud toimikut ega minu Erika tänaval tehtud avaldust.” Nii tegi Ada mullu sügisel uue avalduse, koos vennapojaga anti ka DNA-proov, kuid ühtegi vastet tuvastamata isikute andmebaasist ei leitud.

Kadunud Avo

Ada ja tema kaks õde arvasid pikalt, et äkki läks Avo mõnda teise riiki. “Kunagi ilmus ju välja üks Hiiumaa pereisa, kes oli 20 aastat Leedus elanud,” kirjeldas Ada korraks süttinud lootuskiirekest. “Samuti tuli välja üks Pärnu pereisa ja ärimees, kes oli aastaid hoopis Saksamaal vangis olnud. Sedalaadi juhtumeid on palju.”

Lähedased ootavad selgust

Kuna Avo kadumisest möödub peagi juba terve inimpõlv, tegi Ada lõpuks Harju maakohtule avalduse, et vend nüüd teadmata kadunuks ja surnuks tunnistataks. “Ootasime õdedega, mis me ootasime, aga enam tema leidmisse ei usu, kõik lootuskiirekesed on kustunud,” lausus naine.
Avo juhtum pole haruldus. Igal aastal jääb kadunuks 10-20 inimest. Kadunute otsimisega tegeleb meil politsei, aga ka vabatahtlike ja annetuste toel töötav sihtasutus Kadunud. 2022. aasta jooksul on sihtasutuse vabatahtlikud korraldanud 157 otsingut, millest 45 ehk 1/3 toimus Tallinnas. Pealinnas kadunutest on 36 leitud elusalt, viis hukkunult ja neli on leidmata.

Roman Küttim

63-aastane Roman Küttim jäi kadunuks 2008. aasta suvel. Lähedased tulid teda Hiiumaalt otsima, aga paraku tulutult. Mehe viimane teadaolev elukoht asus Nõmmel aadressil Kagu 4. Seal seisnud maja on lammutatud ning asemele kerkinud uus, Romanist pole aga keegi midagi kuulnud. “Saaks niigi palju teada, et kui ta on siitilmast läinud, siis ongi tõesti läinud,” rääkis venda otsiv Raja Suurvärav. “Kui teaks, kuhu surnuaeda ta on maetud, las siis olla. Mul saaks süda rahu. Kui ta ikka veel elab, oleks muidugi veelgi parem uudis. Aga ausalt öeldes pole mul enam usku, et teda veel elavate kirjast võiks leida. Siiski pole ma tema leidmise lootust kõrvale heitnud. Olen selle nimel elanud, et äkki saan lõpuks ikka venna saatusest teada.”

Vahel selgub saatus aastate pärast

Igal aastal antakse Eestis teada 3000-4000 inimese kadumisest. Õnneks leitakse neist üles umbes 98%. Vahel on ka n-ö külmadel juhtumitel aastaid hiljem lahendused. “Näiteks eelmise aasta sügisel leidsid jahimehed Viljandimaal metsast kolju, mille andsid üle politseile. Maikuus saime vastuse, et leitud on 2005. aastal Viljandimaal kadunud naine. Tema kaks tütart said lõpuks teada, kus nende ema oli ja mis temast sai. Viimaks said lähedased naise maha matta ning temaga hüvasti jätta…”
Ida-Harju politseijaoskonna patrulltalituse juhi Pirko Pärila sõnul kaotab osa inimesi lihtsalt orientiiri, ja nemad leitakse kiiresti. Teine osa aga jääbki teadmata kadunuks. Juhtumite tagant lahti rulluvad lood võivad olla mitmesugused.

Pirko Pärila

“Mõned lahkuvad suitsiidsete mõtete tõttu,” lausus Pärila. “Või siis kaotavad sihi terviseprobleemide pärast. Inimene võib kannatada näiteks dementsuse all ja lihtsalt ära eksida, saamata enam aru, kuhu läheb. Ka joobes inimesed satuvad õnnetusse olukorda oma terviseseisundi tõttu. Lisaks leidub suur hulk alaealisi ja lapsi, keda me jooksikuteks nimetame. Nad sõna otseses mõttes jooksevadki ära kodust, erikoolist või mujalt.”
Osa kadumisjuhtumite taga on sassis inimsuhted: tähelepanuvajadus, vaimne ja füüsiline vägivald. Teinekord ei soovigi silmapiirilt hajunu, et tema asukohta teataks. “Teatud inimesed lahkuvadki omal soovil,” rääkis Pärila. “Nad ei taha, et lähedased teaksid, kus nad on või mida teevad. Seetõttu lähevad nad näiteks välisriiki. Ja loomulikult on juhtumeid, mille puhul soovime ka ise teada saada, kuidas kadunuks jäädi ja miks. Kahjuks on väike osa neidki, kes on siiani kadunuks jäänud.”

Oluline on viimane peatuspaik

Pärila sõnul on igal aastal keskmiselt umbes kümme juhtumit, kus politsei on käivitanud mastaapsed otsingud, kuhu kaasatakse suured jõud, tehnika ja vabatahtlikud. Mõistagi on väga raske veel kuskilt niidiotsi leida, kui kõik võimalik on juba tehtud. “Kui tuleb uut informatsiooni peale, kontrollime seda,” kinnitas Pärila. “Mingil hetkel politsei ei otsi enam nii mastaapselt ehk aktiivsed otsingud lõpetatakse, siis peame lihtsalt ootama hetke, mil tuleb uus infolõng, mida saame kontrollida. Või tuleb tabamus muudmoodi, nii et leiame kadunu kas elusalt või surnult.”
Näiteks sel aastal leiti metsast aastapäevad kadunud inimene, kes oli läinud marjule-seenele, kuid kaotanud sihi ja jäänudki sinna. “Alles oli ainult luustik, kuid DNA-ekspertiisiga tuli lõpuks välja, kellega tegemist,” meenutas Pärila.

Kadunud Alex

“Varem oli küll info, et see isik on kadunud, aga minu teada ei olnud teada, kus ta täpselt kaduma läks. Terve Eesti pealt või metsadest otsida on väga raske – inimene võis ju elada ühes kohas, aga välja tulla hoopis teises Eesti otsas metsas, kus ta marjul-seenel käis. Sellepärast ongi hästi oluline info kogumine, kus olid kadunud inimese viimased viibimiskohad.”

Ära häbene politseisse helistada!

SA Kadunud on haihtunud inimesi otsida aidanud 14 aastat. “Meile tulevad appi vabatahtlikud, ning staabis on 60 inimese ringi üle Eesti,” märkis Aare Rüütel. “Suur osa abivägedest asub Tallinnas ja Harjumaal, sest siin on paraku rohkem otsinguid.” Otsimistöö algab hetkest, mil keegi teatab lähedase kadumisest. Kõigepealt hakkavad töötajad informatsiooni koguma ja suhtlevad lähikondsetega.

Kadunud Anti

Rüütel paneb lähedastele südamele, et hädaabinumbrile helistamisega ei pea viivitama. “Kui lähedane pole koju naasnud ja tekib tunne, et midagi on valesti, tuleb kohe helistada häirekeskuse numbril 112,” rõhutas Rüütel. “Arusaam, justkui peaks enne 24, 48 või 72 tundi ootama, on täiesti vale. Kui endal tekib sisetunne, et midagi on valesti, tuleb helistada ja teada anda – see ei ole häbiasi. Selleks ongi meil politsei, kelle kohus on otsida kaduma läinud inimesi. Kui otsitav ilmubki paari tunni pärast välja, on see suur rõõm ja keegi ei pahanda!”

Kadunud Kristiina

Ka Pärila kinnitas, et teavitada tasub varakult. “Mida kiiremini politsei info saab, seda kiiremini saame hakata oma tegevusi planeerima ja teostama, et otsitav võimalikult kiiresti üles leida. Iga kaotatud tund tiksub kadunud inimese kahjuks.”

Appi ka firmade valvekaamerad

Kui SA Kadunud kutsub vabatahtlikke appi, teeb ta neile ka põhjalikuma koolituse. “Viimase tarvis on meil staap, mis on aastate jooksul ära õppinud, kuidas kõike delikaatselt, sõbralikult, usaldusväärselt ja konfidentsiaalselt teha,” rääkis Rüütel. “See on kriisiolukord, uus ja ootamatu sündmus, mille suhtes lähedastel puudub kontroll. Samuti pole neil oskusi, teadmisi ja ressursse.”
Mõnikord otsitakse paralleelselt mitmes suunas, kuni saadakse vastus, et sinna otsitav ei läinud ning selle suuna saab kinni panna. “Midagi kindlat eeldades võime oletada täiesti mööda, kulutades sellega vabatahtlike aega ja ressurssi. Seega tuleb põhjendatult kaaluda, mida teha,” lisas Rüütel.
Alati küsitakse abi elanikelt, aga ka ettevõtetelt, kellel on videovalve seadmed. Samuti tegeleb otsingutega politsei. “Informatsiooni kogumine on äärmiselt oluline,” kinnitas Pärila. “Tuleb uurida, kus inimene viimati viibis, kellega suhtles ja mis suunas liikus.”
Alles novembris otsiti Tallinnas 18-aastast Simonit, suurte jõududega olid haaratud nii politsei kui ka SA Kadunud vabatahtlikud. Noormehe leidmiseks kasutati valvekaamerate videoid, mis on linnaotsingutel suureks abiks. “Tänu valvekaameratele jõudsimegi lõpuks jälile, mis trajektoore pidi otsitav liikus,” selgitas Pärila. “Kaameratesse jäi ka see, kuidas kõik lõpuks juhtus. Niimoodi kitsenes otsinguala märkimisväärselt.”

Linnast keerulisem otsida kui metsast

Pärila tõdes, et linnas on väga raske kadunud inimesi otsida. “On palju neid, kes riietuselt sarnanevad kadunu või eksinuga,” põhjendas ta. “Teatud kaamerapildid ei pruugi olla kuigi selged.” Siiski ei ole otsingud võimatud. “Meil on ju kaamerad linnaliinibussides ning meedia tuleb appi, kui avaldame kadunud inimese pildi ja riietuse. Kogukond aitab kaasa ja annab teada, kus ja millal on inimest nähtud. Tükkhaaval saadud killukeste abil hakkame edasi liikuma.” Ka Aare Rüütel tunnistas, et tihedamas asustuses on inimesi keeruline otsida. “Linnas on meeletult palju võimalusi ühest punktist ära minna bussi, trammi, trolli, rongi või taksoga, või ka jalgsi. Isegi Tallinnas on metsa – näiteks Lilleküla kandis leidub kohti, kust annab otsida. Samuti jagub metsa pealinna ümbruses. Näiteks Paljassaares, kus aasta eest otsisime poolteist kuud Nikolaid, kes lõpuks paraku leiti merest.”
Maal seevastu on teid, bussipeatusi, bussiliine ja maju vähem. “Me teame, kust inimene näiteks metsa läks, ja hakkamegi sealt pihta,” tõi Pärila näite.

Metsast ei tulda pahatihti välja sellepärast, et midagi juhtus. “Vanad inimesed ei saa enam püsti, kui juhtub midagi – näiteks kui rästik hammustab või tekib ootamatu terviserike,” nentis Rüütel. “Kui enam liikumisvõimet ei ole, on lihtne sinna jäädagi.”

Võta abivahendid kaasa

Et ennast mitte ohtu seada, peavad asjatundjad oluliseks, et inimene kontrolliks oma käitumist ja peaks alkoholiga piiri. “Apteegist tasuks osta kaks termotekki, mis on väikestes ja kergetes pakendites,” soovitas Aare Rüütel abivahendeid, mida kaasa võtta metsa seenele-marjule või loodusse jalutama minnes. “Kui tekib olukord, et tuleb ööseks metsa jääda, on vaja üks tekk keerata endale ümber rindkere, mis peab olema soojas. Teise saab peale võtta, et katta käsi-jalgu.”
Kuna hüüdmist ei ole väga kaugele kuulda, on hea kaasa võtta ka vile. “Oleme metsast eakaid leidnud just vilistamise peale,” tõdes Rüütel. Kolmas vajalik asi, mida kaasa võtta, on oranž helkurribadega helkurvest. “Kui enam liikuda ei saa, on vaja see endale peale tõmmata, et oranž värv ja helkurid näha oleksid, kui kopter või droon öösel lendab,” selgitas Rüütel. Kaasa tasub võtta ka natuke söögipoolist ning kes tarvitab ravimeid, siis ka neid.
Mobiiltelefoni seevastu ei saa elupäästevahendiks pidada. “Kui telefonil saab aku tühjaks või kaob levi, pole temaga midagi teha,” põhjendas Rüütel.

Kadunud Vasily

Pärila soovitab inimestel ka lähedastele teada anda, kuhu on plaan minna, kus metsa sisenetakse ja millal on eeldatav tagasituleku aeg. “Metsa minnes tasuks mõelda, et me võime sinna jääda ööseks – selle mõtte järgi tekib parem arusaam, kuidas valmistuda ja mida kaasa võtta,” andis Pärila nõu. “Lihtsad asjad nagu teavitamine ja enda valmispanek tähendab, et jääme suure tõenäosusega ellu või meid leitakse kiiresti üles.”
Pärila paneb kõigile südamele, et oldaks hooliv kaaskondsete suhtes, ja seda mistahes olukorras. “Näiteks kui keegi näeb, et sõber on liiga palju alkoholi tarvitanud, oleme abiks ja saadame ta koju, mitte ei jäta üksinda.”

Mida teha, kui lähedane on kadunud?

• Kui lähedane on kadunud, tasub helistada hädaabinumbril 112.
• Kes soovib abi SA-lt Kadunud, võib helistada ööpäevaringsele abitelefonile 6616 776.
• Kuna üks osa kadumistest on seotud suitsiidimõtetega, tasub teada, et pöörduda saab erakorralisele vastuvõtule: psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas (Paldiski mnt 52), tel 617 2650 (24h).
• Pakilise murega saab helistada ohvriabi telefonile 116006.
• Teadmata kadunud inimeste fotod leiab: www.politsei.ee/et/teadmata-kadunud-inimesed

Kommentaarid (6)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Pilt tuleb kohe panna üleriigilisse ajalehte ja TV näidata
23. dets. 2022 22:39
siis on võimalik leida aga loota,et keegi lappab kuskil netis niisama , kas kadunuid on - ei.
Ene Pihlamägi.
21. dets. 2022 13:54
Mõtetu! Ootan poega 17 a. Politsei valetab ja teda pole kunagi otsitud. Kahju aga tõsi. Tean et mina teda enam ei näe. Tänan!
...
20. dets. 2022 17:30
Kurb aga tõsi - koormavatest lähedastest päästab vaid enesetapp või "kadunuks jäämine"
Sirje
20. dets. 2022 15:42
Meie lähedane kadus 2005 a.oli küll vaimselt tasakaalutu, kuid mõned kuud peale kadumist helistati meie kodu lauatelefonile, mida ta muide hästi mäletas, ja paluti kõnet vastaja arvelt, kuna kodus oli tol ajal vanainimene kes ei saanud aru kuidas toimida telefoniga kui soovitakse kõnet vastaja arvelt, selliselt prooviti helistada mitmeid kordi.. rääkisime seda ka uurijale kes tegeles selle asjaga, ta oleks saanud ju võtta välja millisest automaadist kõned tehti, kuid ta ei teinud seda..ka õe telefonile tehti kõnesid tundmatutelt numbritelt ja ei räägitud.. seega leian et meie muresse ei suhtutud normaalselt, oleks võinud siiski kasutada politseil olevaid võimalusi telefonide osas. Peale selle ei tea me oma lähedasest enam midagi ja seda on väga raske taluda.
Aare Rüütel
20. dets. 2022 11:30
SA Kadunud 24/7 nõustamis- ja kriisisekkumistelefoni number on 6616 776, artiklis on kahetsusväärselt trükitud number vale.
kas mäletate lugu Tallinnas
19. dets. 2022 23:12
vist 1995.a. lasti relvast ühte noort, naisterahvas Lindet, sai surma. siin märgitud Linde jäi kadunuks samal ajal kui kogemata lasknu vabanes.Naine ja mees nad ei olnud aga sugulased võisid olla ja inimesed vahel kaovad ju ka lihtsalt tekkivast meeltesegadustest läbielatust.