"Iga piirkiirusele lisatud kilomeeter suurendab tõenäosust sattuda õnnetusse ning raskendab võimalikke vigastusi."

Hannes Kullamäe, Politsei liiklusjärelevalve keskuse juht
KRIISIDESKI VÄGA VAJALIK Uuringu järgi on ühistransport oluline teistega kohtumise paik (0)
21. detsember 2022
Foto Ilja Matusihis

„Kuidas tajutakse teiste pilku? Kas sind jäädakse vaatama või koguni öeldakse midagi? Kas istutatakse sinust eemale või vahetatakse kohta, et kaugeneda?“ tutvustas Tallinna Ülikooli linnauuringute professor Tauri Tuvikene värsket uuringut, mis keskendus sellele, kuidas inimene end ühistranspordis tunneb.

Tuvikese sõnul selgus  välitööde, vaatluste ja intervjuude käigus, et ühissõidukid on tänapäeval peamisteks paikadeks, kus me võõrastega pikemalt kohtume. „Igapäevaste ühistranspordiga sõitjatega suheldes läks tähelepanu üha rohkem sõiduvahendile ja peatustele,“ lausus ta. „Tegemist on ju väga huvitava ruumiga, mis pole nagu päris tavaline tänav, samas ka sõiduvahend mitte. Pigem raskesti määratletav piiriala. Ühelt poolt saaks justkui vabalt minema jalutada, teisalt oodatakse sõiduvahendit. Peatuses ollakse avatud tänavaruumile, ka sealsetele ebameeldivustele, saamata teatavat kontrollitust, mida ühistransport ise siiski pakub.“

Koroona tulek mõjutas suuresti ka uurimust. „Ootamatult sai ühistranspordist pingete allikas,“ rääkis Tuvikene. „Tundmatud inimesed, kes olid varem lihtsalt huvitavad võõrad, võisid nüüd ühtäkki olla hoopis viiruse levitajaks. Tekkisid küsimused uute normide ja viisakusreeglite osas. Kas lapsekäruga inimese aitamine on normaalne või oleks vaja hoida distantsi? Ja kuidas suhtuda neisse, kes ühistranspordis maski ei kandnud?“

Koroona ajal oli isegi mõnusam sõita

Paljudes linnades kirjeldati, kuidas koos koroonaga muutus õhkkond ühistranspordis varasemast pingelisemaks. Nii näiteks möönsid mitmed intervjueeritavad, et enne sõidukisse sisenemist vaatasid nad selle enne eemalt üle. Kui rahvast oli liiga palju, siis oodati järgmist. Üks küsitletutest kirjeldas jällegi sellist tüüpolukorda Tallinna bussis: „Keegi naine bussi tagaosas köhatas natukene. Ei saa öelda, et oleks otse köhinud. Pigem puhastas kurku. Aga maski tal peas ei olnud ja pool bussirahvast vaatas otsekohe tema suunas.“

Mõned inimesed tajusid pandeemiaga kaasnenud ühissõidukite tühjenemist kui mõnusa, turvalise keskkonna tekkimist. Samas leidus aga teisi, kes tundsid covidipärast suurt ärevust.

Intervjueeritavad rõhutasid kõigiti ühistranspordi olulisust. „Tallinna suuruses linnas on inimesel vaja ühistransporti, et jõuda poodi või apteeki,“ rääkis üks uuringus osalenu. „Minu kodu lähedal polegi korralikku poodi! Elu ilma ühistranspordita oleks Tallinnas mõeldamatu.“

Tuvikese hinnangul tähendab see, et ühistransport on vajalik ka kriisides ja selle sulgemine ei tohiks olla viisiks, kuidas raskustele reageerida. Tallinna puhul võis otsusele ühistransporti säilitada aidata kaasa ka selle tasuta pilet, sest seos piletitulu ja ühistranspordi käimas hoidmisega pole nii suur kui ainult piletitulust sõltuvates süsteemides.

Eristuvad inimesed tundsid end ebamugavalt

Linnauurijad tegid bussides, trammides ja teistes ühistranspordivahendites välitöid, et saada teada, kuidas inimesed end sellises ruumis tunnevad. Kaasa arvatud teistest selgelt eristuv grupp. Nii näiteks koguti uurimuse käigus moslemite ja nö moslemiks peetava välimusega inimeste kogemuse kohta Amsterdami, Tallinna, Leipzigi ja Turu ühistranspordivahendites. Uurimust viis läbi Tallinnas viibinud külalisteadlane Reza Shaker ja selle põhjal tehtud artikkel on kättesaadav ka ajakirjas Sociological Forum.

„Kuidas tajutakse teiste pilku? Kas sind jäädakse vaatama või koguni öeldakse midagi? Kas istutakse sinust eemale või vahetatakse kohta, et kaugeneda?“ rääkis Tuvikene. Nii näiteks rääkis üks 30ndates intervjueeritu, kuidas Tallinna bussides sõites tekib ebamugav õhkkond just siis, kui ta lapsed kogemata oma emakeeles räägivad. „Siis hakkavad kõik meid jõllitama,“ ütles intervjueeritu. „Kui lapsed aga uuesti eesti keeles hakkavad rääkima, siis on kõik jälle rahulik.“

Üks varastes kahekümnendates noormees rääkis, et kuigi tal endal midagi väga Tallinna ühissõidukis pole juhtunud, teab ta lugusid teistest. „Mu sõbra naine kannab peasalli. Ükskord hakati [ühistranspordis] tema peale karjuma, taheti teda lüüa ning talt hijab peast ära tõmmata!“ meenutas ta.

Selliseid väljendeid nagu „moslemid on terroristid“, „minge tagasi oma riiki“ jms kuulevad moslemid või siis lihtsalt sellisena välja nägevad inimesed kõigis uuritud linnades, sealhulgas Tallinnas. Peatustes oodates leiavad aga tihtipeale aset ka tõsisemad intsidendid.

Nii näiteks rääkis uurijatele 20ndates eluaastates naine Tallinnast, kuidas üht musta pea- ja näokatet kandvat naist löödi bussi ootamise ajal näkku. Suur osa intervjueeritutest möönis, et tunneb end ühistranspordis „inimeste pilgu all olevana“ ning ebamugavalt. Tuvikene selgitas, et arusaadavalt ei jää niimoodi ühistranspordist muljet kui kõiki sõbralikult kokku toovast ruumis. Sõbralikuks avalikuks ruumiks olemine vajab tööd ja selle saavutamiseks on ühiskondades vaja veel üksjagu teha. Seda sugugi mitte ainult Eestis, vaid ka teistes riikides.

Uuringu autorite sõnul peaks Eestis elama umbes 4000 moslemit, kes on pärit enam kui 53-st erinevast rahvusest. Suurem osa vähemusrühma liikmetest elab just Tallinnas. Kokku viidi uuringu käigus läbi 74 intervjuud, neist 19 Tallinnas.

Inimene esikohale

Tuvikese sõnul on Euroopa liidu linnateadlaste koostöös valminud koondprojekt aidanud ühistranspordi korralduses suunata pilku just inimestele. „Et me ei planeeriks ühist liiklust ainult ülevalt alla, vaid näeks ka tavasõitjast lähtudes,“ märkis Tuvikene. „Loodetavasti aitab uuring muuta ühistransporti meeldivamaks ja turvalisemaks linnas liiklemise paigaks. Oluline on ka see, kuidas ühistransporti tajutakse, kogetakse ja kuidas sellest mõeldakse. Oleme uurinud reisijate kogemust sõiduvahendites eeskätt teaduslikust huvist. Vaadates aga, kui oluline on inimeste jaoks ühistransport ning missugune raha sellesse sektorisse läheb, siis on neil uuringutel kindlasti ka rakenduslik väärtus.“

Tuvikese sõnul on transpordiuuringud seni olnud enamasti väga inseneriteadlikud. Keskendutakse eeskätt liikluse kavandamisele. „Sinna kõrvale läheks vaja ka pehmemaid uurimusi. Näiteks selle kohta, kuidas suhtuvad liiklejad üksteisesse, mis on kogemused ja mõtted seoses ühistranspordi kasutamisega? Just seda oleme koondprojekti PUTSPACE raames 2019. aasta aprillist kuni tänaseni uurinud. Soovisime paigutada ühistransporti ühiskonna konteksti, näha seda kui üht olulist lüli inimeste ühises toimetamise ruumis.“

Linnauuringute professori sõnul on ka avaliku ruumi uuringud üldjuhul ikka arhitektuuri ja hoonestuse kesksed. Tähelepanu suunatakse väljakutele, teedele ja tänavatele. Harvemini mõeldakse aga ühissõidukile, kui avaliku ruumi osadele. „Oma nüüdseks lõpule jõudnud projektiga soovisime laiendada arusaamist avalikust ruumist kui sellisest, märkis Tuvikene. „Soovisime liita avaliku ruumi käsitlusega ka ühistransporti. Me kipume pidama ühistransporti lihtsalt üheks planeeritud ruumiks, taristuks, nägemata selle tähtsust linnade sotsiaalses ja kultuurilises elus.“

Projekti toetas Euroopa humanitaarteaduste võrgustik HERA ning uuringuid viidi läbi nii Tallinnas, Brüsselis, Leipzigis, Turus kui ka teistes Euroopa linnades. Tutvu projekti ja selle alluuringutega lähemalt PUTSPACE´i koduleheküljel siin: https://putspace.eu/

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.