"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
Balletikooli vilistlasest sai MUBA kooliõde: "Ma arvasin, et see on aprillinali!" (0)
23. detsember 2022
MUBA kooliõde Alina Boyko / Erakogu

Kui uhiuus Tallinna Muusika- ja Balletikool sügisel avaaktust pidas, imestas üks pikaaegne õpetaja, miks on kohal Alina Boyko – selle neiu balletiõpingud said juba mitu aastat tagasi läbi. “Siis ma ütlesin, et olen nüüd hoopis õde ja see siin on minu uus töökoht,” jutustab MUBA kooliõde Alina Boyko.

Alina polnud see tütarlaps, kes pisikesest peale tüllseelik seljas peegli ees keerutas ja baleriiniks saamisest unistas. Tõsi, tants talle meeldis ja sellega ta kooli kõrvalt ka tegeles ja kui tüdrukul soovitati minna Tallinna Balletikooli katsetele, oli ta varmasti valmis proovima. Ning saigi sisse.

Paljude jaoks tuleb üllatusena, kui rasket tööd ja vaeva varvaskingades lendlemine tegelikult nõuab. “See pole mingi meelakkumine, ehkki esimestel aastatel polnud veel nii raske. Aga mida klass edasi, seda suuremat professionaalsust oodati. Kui balletikooli õppima minna saab alates 5. klassist, siis 12.klassi õpilased on valmis baleriinid,” räägib Alina. “Me tegime juba kooli ajal “Estonia” etendustes kaasa ja see oli väga tore ning põnev aeg.”

Tantsu asemel tervishoid

Ehkki balletikool annab lisaks gümnaasiumiharidusele ka elukutse ning võimaluse edasiseks karjääriks, ei ole Alina Boyko praegu siiski balletiartist. “Ma vigastasin vahetult enne kooli lõpetamist oma jalga nii, et lõpueksamitel tantsisin lihtsalt kuidagi ära, aga teatrisse tööle mind ei kutsutud. Võib-olla ma polnud ka piisavalt andekas. Aga ma olen väga õnnelik, et sain nii erilises koolis õppida. Kui keegi laseks uuesti valida, läheksin ikkagi balletikooli!” Kuigi teatrilava jäi kättesaamatuks, pole Alina ka praegu balletist loobunud, ta annab tantsutunde Rocca al Mare uisukooli sportlastele. “Mulle meeldib, et mul on kaks töökohta – päeval koolis ja õhtul jäähallis,” kinnitab Alina.

Selles, et potentsiaalsest baleriinist sai lõpuks kooliõde, on oma osa Alina tervishoiutöötajast emal. “Lapsepõlves ma kujutasingi ette, et minust saab arst või õde – see oli enne balletikooli. Aga kui tantsijakarjäär pooleli jäi ja ma hakkasin mõtlema, mis võiks olla see töö, kuhu on alati inimesi vaja, siis jõudsin jälle ringiga tervishoiuni. Otsustasin minna õppima õeks, sest seal on väga palju võimalusi. Õed töötavad haiglates, polikliinikutes, perearstikeskustes, iluteeninduses ja muidugi koolides. Valik on lai,” põhjendab Alina. Juba õppima minnes teadis ta, et tahaks töötada pigem päevasel ajal ja kõige toredam kui laste, sportlaste või tantsijatega. Et temast sai aga just Tallinna Muusika- ja Balletikooli MUBA kooliõde, tundub lausa saatusest määratud. “Ma ise ka alguses ei uskunud, sest ma käisin Tallinna Koolitervishoius töövestlusel 1. aprillil. Kui mulle seal öeldi, et sügisest alustab uus kool MUBA, mis on osalt minu kunagise kooli järeltulija, ja kas ma ei tahaks sinna tööle minna, siis arvasin hetkeks, et tegu on aprillinaljaga,” meenutab Alina lõbusalt naerdes. “Aga niipea, kui sain aru, et tegu on tõsise pakkumisega, ütlesin kohe sealsamas “jaa!””.

Õde, kes tõesti mõistab

Kui MUBA kõik kolm kooli tulid vanadest, osalt lausa amortiseerunud koolihoonetest, siis Pärnu maanteele ehitatud uus maja on igati kaasaegne ja mõeldud selleks, et noortel muusikutel ja tantsijatel oleks võimalikud head tingimused. Vaatas ka Alina imetledes uusi tantsusaale ja tabas end soovilt uuesti õpilane olla. Samas mõistab ta neid lapsi, kes oma vana koolikeskkonda natuke taga igatsevad. “Osad õpilased on mulle rääkinud, et eelmise kooliga on seotud palju ilusaid mälestusi, olgugi, et maja oli väiksem ja viletsam. Ma siis lohutan, et tulevad uued mälestused. Aga väike sisseelamise stress alguses osadel õpilastel oli, juba seetõttu, et õpilaste arv kasvas korraga palju suuremaks ja polnud enam endist pisikest kooliperet.”

Alina Boyko tugev trump ongi see, et ta tõesti saab oma hoolealustest aru. “Nii meie muusikutel kui baleriinidel on väga suur koormus. Ja mitte niivõrd füüsiline, ehkki tantsijad muidugi saavad kõvasti kehalist pingutust, aga just vaimne. Meie kooli õpilased peavad olema väga pühendunud, et oleks tehtud koolitükid ja ka erialaga seotud ained korras,” toob kooliõde välja MUBAs õppimise eripära. Mõnikord tulevad õpilased kooliõe kabinetti lihtsalt selleks, et emotsioonid välja elada. “Ma saan neile siis täie tõsidusega öelda, et tean täpselt, mida nad tunnevad. Kui kooliaasta alguses ikka üks või teine laps selles kahtles, siis nüüd teavad juba kõik, et ma olen ka ise mitte just väga ammu sellises koolis õppinud.”

Sarnased ja erilised tervisemured

Väga tuttav on endisele balletineiule mure kaalu pärast. “Selle elukutse juurde käib kilode ja kalorite lugemine, aga ennast näljutada ei tohi, sest siis pole jaksu harjutada.” Kui tavakoolide tervishoiutöötajad muretsevad üha rohkem laste ülekaalulisuse pärast, siis Alina hooleks on jälgida, et mõni tütarlaps dieediga üle ei pingutaks. “Samas on meie õpilased kokkuvõttes toitumise osas keskmisest tublimad – koolilõunat süüakse üsna hea meelega ja kuna osa lapsi elab siinsamas õpilaskodus, siis pakutakse neile koolis ka õhtusööki. Meil on ka väga hea toitlustaja,” kiidab Alina.

Mõned terviseprobleemid on MUBAs sagedasemad kui mujal koolides. “Balletitantsijatel tuleb ette marrastusi, väljaväänatud jalgu. Muusikute puhul peame jälgima, et pilliharjutamise tagajärjel ei kannataks rüht ega tekiks liigesevaevusi. Vajadusel suuname õpilase füsioterapeudi juurde ja ka õpetajad jälgivad, et instrumendi mängimise asend oleks õige,” selgitab kooliõde Alina.

Vaimse tervise probleemidest pole pääsenud ka MUBA õpilased, seda enam, et töökoormus on suur. “Ma arvan, et ärevust ja teisi vaimse tervise häireid võimendavad omakorda tehnoloogia ja internet. Muidugi leiab netist palju kasulikku, aga kui olla kogu aeg infoväljas, siis aju ei puhka. Vahel ma ikka soovitan õpilastele, et näiteks kui sõidate bussiga, ärge võtke telefoni kätte. Vaadake parem aknast välja.” Balletikooli vilistlasena teab ta väga hästi, kui oluline on osata puhata ja tunda rõõmu väikestest asjadest – kasvõi talvest ja lähenevatest jõuludest. Ja Pjotr Tšaikovski imelisest muusikast. “Jõulud pole jõulud, kui ma “Pähklipurejat” ei näe,” ütleb kooliõde Alina Boyko, kes kunagi ka ise selles balletis tantsinud.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.