"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
Peapiiskop rääkis jumalateenistusel pagulusjõuludest (4)
24. detsember 2022
Svetlana Aleksejeva

Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma avaldas Pärnu Eliisabeti kirikus peetud jõuluteenistusel lootust, et seekordsed jõulud jäävad Ukraina sõjapõgenikele viimasteks sunniviisiliselt võõrsil veedetuiks.

“Seekordsed jõulud ei saabu meie maailmajaos paraku rahuga maa peal, sest sõjarahutus Ukrainas tungib sealt, kuhu Kremli agressori pommid kukuvad, veel tuhandete kilomeetrite kaugusele üle Euroopa,” kõneles Viilma. “Nukrusega tuleb tõdeda, et inimkond ei ole aastatuhandete kestel õppinud midagi varasemate põlvkondade sõjakuse ja vägivallaga kaasnenud traagikast. Selle kurva tõdemuse osaks on seegi, et sel aastavahetusel tuleb oma esimesed jõulud võõrsil veeta miljonitel Ukraina sõjapõgenikel, kes kõik on oma kodust ja kodumaalt sunnitult põgenenud. Ehk on pisutki lohutav teadmine, et põgeniku leiba on omal ajal maitsnud ka oma sünnilinnas võimutsenud vägivalla jalust võõrsile pagenud jõululaps Jeesus.”

Viilma meenutas, et ka Jeesus Kristus veetis pärast sündimist oma esimesed eluaastad põgenikuna Egiptuses. Püha Perekond naasis sünnimaale alles pärast türannkuninga Heroodese surma ja tema poja Arhelaose võimule asumist. Piibliteadlased on Viilma sõnul pakkunud, et Püha Perekonna pagulasepõli Egiptuses võis kesta kuni kolm aastat enne kui julgeti naasta koju.

“Seekordsete jõulude ajal on 56 000 Ukraina sõjapõgeniku jaoks just Eestimaa selleks turvaliseks Egiptuseks, kust varju otsida,” märkis Viilma. “Annaks Jumal, et nende kõigi pagulaspõli saab olema lühem kui oli Jeesusel, Maarjal ja Joosepil. Isegi kui need pühad jäävad Ukraina sõjapõgenike jaoks ainsateks jõuludeks võõral maal ja võõra rahva seas, on nende pühad ikkagi sel korral eriliselt nukrad.”

Viilma rääkis, et 1944. aastal Stalini punaterrori eest kodust ja sünnimaalt põgenenud eestlased on meenutanud, et kõige suurem koduigatsus valdas neid just esimeste võõrsil veedetud jõulupühade ajal. Uuel asumaal maapaos olles ei tuntud end nii kodus, et oleks lähedaste ringis kogu hingest jõulurõõmu saanud nautida. Väga harva olid pagulased jõuluõhtul teretulnud ka kohalike pühadelauda. Tegelikult olid nad kõik lootnud jõuda jõuluks koju.

Viilma tsiteeris koos teiste Eesti pagulasnoortega metsatöödele viidud ja hiljem Kanadas põgenikuna elanud Viktor Libe jõulumeenutusi 1944. aasta Rootsist: 

“Me olime oma toidukupongid ära kasutanud ja jõululaupäeva õhtuks ei olnud meil peaaegu midagi süüa. /…/ Kõndisime peatänaval edasi–tagasi ja ajasime kõva häälega eesti keeles juttu. Muidugi arutasime, mis nendes majades jõuluõhtul juhtub ja mida nad söövad. Kõht läks kõndides ikka tühjemaks ja jalad hakkasid väsima. Jõudsime ühe suurema maja ette, mis asus kiriku läheduses. /…/ Meie hulgas oli noormees Harald, Noarootsist pärit, ta oskas rootsi keelt. /…/ Harald läks sisse ja rääkis majaperenaisele meie loo. Hiljem selgus, et see oli kirikuõpetaja kodu ja neil olid jõulukülalised. Meid kutsuti sisse. Istusime pika laua äärde, mis oli kaetud ilusate jõulukaunistustega. Paistis, et õhtusöök oli möödas. /…/ Teenija valas meile kohvi kuldäärtega tassidesse, mis olid nii kerged ja õrnad, et me ei julgenud neid oma metsatööliste sõrmedega puudutada. /…/ Meil kõigil olid kõhud väga tühjad ja koogitaldrik asus meie kõigi käeulatuses. Järgmise viie minuti jooksul sõime kõik need koogid ära, mis olid taldrikul. /…/ Pereproua rääkis teenijaga midagi. Siis kutsuti meid kööki ja pandi köögilauale rikkalikult seda, mis oli üle jäänud õhtusöögist ja veel mitut toitu, mille maitsega me ei olnud veel harjunud. /…/ Ütlesime kordamööda õpetajaprouale: “Tack sa mycket” ja astusime väikest jõululaulu ümisedes metsateed mööda oma baraki poole.”

“Eestimaale varjunud Ukraina sõjapõgenikud ei pääse jõuluks koju – isegi kui arvestada, et suurem osa neist tähistab jõule vana kalendri järgi alles meie kolmekuningapäeva paiku,” rääkis Viilma. “Et jõulud oleks tõelised kristliku armastuse pühad, kutsun kõiki eestimaalasi annetama jõulukingituse jagu rõõmu neile, kes on sunnitud tähistama jõule põgenikena Eestimaal. Paljudele meist on ka jõukohane jõululauda kattes lisada oma pere pidulistele juurde Püha Perekonna liikmete jagu kostilisi, kelle jõululauale saame omalt poolt jõulurõõmu lisada.” 

“Leevendagu meie väike panus pisutki maapaos viibijate koduigatsust ning olgu tunnistuseks maarjamaisest külalislahkusest ja ligimesearmastusest,” kõneles Viilma Pärnu Eliisabveti kirikus peetud jõulujutlusel.

Kommentaarid (4)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Viilma kirjutisest
28. dets. 2022 19:36
www.eesti.ca/elna-ja-viktor-libe-puhitsesid-oma-60-pulma-aastapaeva/article24324 Esiteks tema võrdlus vaid seepärast - et need olid hiljem kirikukooris olnud.... Teiseks, Göteborgi jõuti 1945.a. Kuskohast aga tsitaat pärineb ja millises kohas olid (tsiteerimisel peaks alati täpsem olema)
jul
26. dets. 2022 21:48
Jõulud on pühad päevad, mil üks aastaring on lõppemas ja uus algamas. Maa pööras ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole. Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Koju oodati surnud omaste hingi ning neilgi usuti olevat elavate õnnele suur mõju. Jõulud algavad pööripäevaga ning lõpevad mõni päev pärast uusaastat. Maausuliste väitel on muistne uusaasta 25. detsember (esimene päev, mis on pikem kui eelmine) ja ametlik uusaasta on nihkunud 1. jaanuarile ebaõnnestunud kalendrireformide tagajärjel. https://ru.wikipedia.org/wiki/Йоль
See mees ei saa millestki aru
25. dets. 2022 14:38
mis pagulusjõulud ? Need on sõjapõgenikud! Sõda on! Tema aga vahutab niisama.
kohalik
25. dets. 2022 12:08
Eesti maausulistel algas täna uus aasta 10236. Kristlased on juudi lahkusulised. Aastal 1053 käskis Konstantinoopoli patriarh sulgeda kõik ladina riitusega kirikud Ida-Rooma riigi pealinnas. Rooma paavsti legaatide külaskäik 1054. aastal lõppes sellega, et kaks kirikut panid vastastikku üksteist kirikuvande alla. Leppimine osutus võimatuks, toimus Suur Skisma.