“Meie kohustus on olla inimestele lähedal ja raskel ajal abiks,” lausub linnapea Mihhail Kõlvart aastalõpuintervjuus Pealinnale. “Abivajajate arv kasvab, inimesed pöörduvad rohkem linna poole sotsiaalabi saamiseks. Kuna lapsed ja pensionärid on riskirühm, pakume neile näiteks pensionilisa, koolitoidu toetust ja õpilaste kooliaasta alguse toetust.”

Linnapea Mihhail Kõlvartil on aasta olnud väga töörohke. Kevadel, kui ühiskonnas veel möllas Covidi viirus, tõi Venemaa sõda Ukraina vastu pealinna suure põgenikuvoolu. Lisaks sunnib süvenev majanduskriis Tallinna leiutama üha uusi lahendusi, kuidas linn hästi toimimas hoida ja samas inimesi toetada.

Mis oli teie jaoks ülevaim hetk sellel muidu nii raskel aastal?

Päris võimas emotsioon oli siis, kui meil oli linnateatri sarikapidu. See on tõepoolest ajalugu! Nii palju aastaid on sellest räägitud. Ma mäletan, kuidas eelmisel aastal Covidi kriisi ajal tekkis meil jälle küsimus, et kas investeerime või külmutame projekti. Et võib-olla ei ole kõige õigem aeg teatri ehitamiseks? Aga otsustasime, et ikkagi eraldame täiendavaid vahendeid, sest projekt kallines. Tegelikult ongi kriisi ajal õige teatreid ehitada, sest siis on kõige tähtsam lootus ja tulevikuperspektiiv – ja teatri ehitamises peitub just see sõnum.

Sümboolne on Iru hooldekodu uue korpuse avamine, millest on samamoodi palju aastaid räägitud. Ka see projekt kallines ja pidime otsustama, mida teeme. Otsustasime, et nüüd viime selle lõpuni – ja see oli õige otsus!
Tallinna muusikakooli renoveeritud hoone taasavamine tegi rõõmu, spordihalli renoveerimine on samuti oluline.
Kõik mainitud projektid on mulle ka isiklikult väga südamelähedased, sest olen olnud seotud nendega alates ajast, kui asusin tööle abilinnapeana.

Mis on olnud lõppeva aasta kõige raskemad probleemid, millega on tulnud rinda pista?

Ma arvan, et kõige teravam probleem, millel on ka pikaajaline mõju, on sõjapõgenike vastuvõtmine. Linn suutis kiiresti reageerida ja avada juba 2. märtsil põgenike vastuvõtukeskuse. Keegi ei suutnud seda teha nii kiiresti, ei riik ega teised omavalitsused. Keskuses olid ametis linnasüsteemi inimesed, kes päeval tegid oma igapäevast tööd ja õhtuks või ööks tulid appi vastuvõtukeskusesse ja hommikul läksid jälle pühitööle.

Nad tõid abivajajatele riideid, toitu ja kõike muud vajalikku, et aidata lahendada esmavajadusi siis, kui me ei olnud veel suutelised lahendama probleeme süsteemselt. See tegevus räägib iseenda eest, ja palju paremini kui mis tahes sõnad.

Ei ole midagi teha, aga meie sotsiaalhoolekande süsteem ja haridussüsteem on tänaseks üle koormatud. Meil on puudu spetsialiste, meil on vaja täiendavat ressurssi – ka siin peame olema valmis selleks, et olukord ei lähe kergemaks. Hariduse vallas peame mõtlema, kuidas ikkagi seda täiendavat ressurssi luua olukorras, kus õpetajaid ei ole kusagilt võtta.

Kuidas on riik ja linn valmis uueks põgenikelaineks, arvestades tõsiasja, et paljud Ukraina linnad on muudetud raketirünnakutega elamiskõlbmatuks ja nende energiasüsteem aasta lõpuks ilmselt hävinenud…

Ütlen ausalt, me ei ole selleks valmis. Meie ressurss on juba peaaegu sajaprotsendiliselt rakendatud. Peame tunnistama, et meie pakutava abi ja teenuste kvaliteet hakkab drastiliselt langema. See on aus vastus ja selleks peab olema valmis. Muidugi püüame jätkuvalt aidata.

Eesti linnade ja valdade liidu juhatuse esimehena olen algatanud korje selleks, et osta generaatoreid ja annetada need Ukrainale. Loodan, et veel käesoleval aastal jõuame saata sinna kakskümmend bussi koos varuosadega. Kiirabiautod ootavad ka saatmist, rääkimata sellest, mida oleme aasta jooksul teinud ja saatnud humanitaarabina Ukrainasse. Teisisõnu, vaatamata sellele, et ka meil on olukord raske, oleme jätkuvalt valmis aitama ja toetama.

Inflatsioon Eestis on euroala suurim ja inimesed vaesuvad massiliselt. Kelle toimetuleku pärast muretsete kõige rohkem?

Näeme, et abivajajate arv kasvab, inimesed pöörduvad rohkem linnaosavalitsuste poole sotsiaalabi saamiseks. Näeme, kuidas on kasvanud huvi ja vajadus ka toiduabi järele. Sel aastal oleme jaganud üksinda elavatele pensionäridele abipakke ja võrreldes eelmise aastaga on huvi nende vastu hüppeliselt kasvanud. Järgmiseks aastaks oleme suurendanud eelarvet, et jätkuvalt seda abi pakkuda. Võib juhtuda, et vajadus kasvab veel rohkem, kui oleme arvestanud.

Kahjuks on nii, et teatud rühmades on vaesusrisk alati suurem: üksinda elavad pensionärid ja üksikvanemad, paljulapselised pered. Tallinna universaaltoetuste süsteem on suunatud just lastele ja pensionäridele, sest nemad on riskirühm.

Kuidas leida rahanappuse tingimustes võimalusi inimeste toetamiseks?

Linna kohustus on olla inimeste jaoks lähedal ja alati raskel ajal abiks. Mulle tundub, et Tallinn on sellega hästi hakkama saanud nii Covidi kriisi ajal kui ka praeguses majanduskriisis, mil inimeste toimetulek üha halveneb. Just sellepärast suuname väga palju vahendeid sinna, kus inimesed meilt toetust ootavad. Oleme valmis mingiks perioodiks loobuma investeeringutest või siis vähendama nende mahtu. Raskel ajal peavad inimesed tundma, et toetus on olemas.

Mõnes valdkonnas tundub linna toetus olevat iseenesest mõistetav, aga tegelikult see nii ei ole. Näiteks tasuta linnatransport – lisaks sellele, et see pakub liikumisvõimalust, on kriisi ajal tegu universaalse sotsiaaltoetusega. Me näeme, kuidas inimesed loobuvad autodest, sest isiklik auto on muutunud väga kalliks, et mitte öelda luksuslikuks transpordivahendiks. Vaatamata sellele, et meid regulaarselt kritiseeritakse tasuta ühistranspordi eest ja öeldakse, et praegu ei ole selleks õige aeg, siis just vastupidi – praegu ongi õige aeg selleks, et ühistransport oleks linnaelanikele jätkuvalt tasuta.

Järgmisel aastal suuname täiendavaid vahendeid ka universaaltoetuste tõstmiseks: Tallinna pensionilisa, koolitoidu täiendav toetus ja õpilaste kooliaasta alguse toetus, mida maksame alates sellest aastast. Suurem osa omavalitsustest peab küsima koolitoidu raha vanemate käest. Meie seda teha ei kavatse, eraldame täiendavaid vahendeid linna eelarvest. Samamoodi lasteaia toitlustamine.

Aga ka lasteaiatöötajate ja bussijuhtide palgatõus, tegelikult palgatõus terves linnasüsteemis – sedagi on vaja teha, sest muidu jooksevad meie spetsialistid laiali. Ja kahjuks ostetakse meie inimesi juba praegu üle. Aga linnasüsteemi tuleb hoida töös ja seda teevad eelkõige inimesed, meie töötajad. Linnasüsteemi töötajad ei ole ainult ametnikud, meil töötab kokku 20 000 inimest, nende hulgas õpetajad, sotsiaaltöötajad, bussijuhid… kõik need, kes teevad igapäevaselt tööd selle nimel, et toimiks kõik see, mis tundub meile iseenesest mõistetav.

Veel üks väga oluline aspekt on see, et kõik meie plaanid ja väljakutsed tunduvad Ukrainas toimuvaga võrreldes olevat nagu rutiin. On imeline, kuidas meie inimesed, sealhulgas linnasüsteemi töötajad, veebruaris reageerisid ja olid valmis vabatahtlikena panustama ning abivajajaid toetama, sealhulgas materiaalselt. See näitab minu arvates väga hästi, millised on meie inimeste meeleolud, emotsioonid ja valmisolek.

Meie inimesed peavad igapäevaselt toime tulema eri probleemidega, aga nad leiavad emotsionaalset, füüsilist ja materiaalset ressurssi, et toetada neid, kes abi vajavad. Meie inimesed teevad seda südamega, on teinud terve aasta jooksul. Olen kindel, et nad on valmis sellist tegevust jätkama, sest võib juhtuda, et meil on veel pikk tee minna.

See pikk vastus kirjeldab, missugune on praegu meie elu. Meid saadavad mitmed kriisid järjest, ja kõik korraga. Me peame operatiivselt reageerima, aga samas mõtlema ka tuleviku peale. Oleme valmis ja aitame inimesi, kelle olukord on praegu palju raskem kui meie oma.

Kuidas linn tuleb praegu toime energiahindade tõusuga? On hoiatatud elektrikatkestuste eest eri põhjustel, viimati seoses energiadefitsiidiga meie regioonis – kui hästi on Tallinn selleks valmis?

Linnakodanikud ilmselt ei mõtle sellele, et omavalitsused on samas olukorras nagu nemad. Meie energiakulud on laes ja peame järgmiseks aastaks selle tarvis planeerima peaaegu kaks ja pool korda suurema eelarve. Loomulikult nõuab see täiendavat ressurssi. Käivitasime programmi elektri- ja küttekulude kokkuhoiuks linnaruumis. Aga me püüame seda teha nii, et see ei häiriks linnaelanike elu. Usun, et enamus ei ole isegi märgatud, et hoiame kokku tänavavalgustuselt.

Näiteks lülitame parkide valgustuse öösel natuke varem välja ja natuke hiljem sisse. Juba selliste meetmetega on võimalik kokku hoida. Oleme tegelikult vähendanud ka jõulukaunistuste mahtu, aga usun, et ka seda ei ole inimesed väga tähele pannud, sest linn on ilus nagu alati jõuluajal. Me püüame kokku hoida nii, et mitte segada ega riivata inimeste elu ja rikkuda jõulumeeleolu.

Kui järgmisel aastal kriis veelgi süveneb, siis ei ole välistatud, et tuleb teha valusamaid valikuid. Seega jah, nii linnaasutustes kui ka linnaruumis on nüüd kokkuhoiumeetmeid rakendatud. Aga kindlasti ei saa me lubada, et lapsed koolides ja lasteaedades hakkaksid siseruumides kasukates käima.

Me ei tea, kas oleme võimalike elektrikatkestuste korral kaitstud. Elektrit saame väljastpoolt Tallinna ja väljastpoolt Eestit ning me ei tea, mis võib juhtuda. Oleme läbi töötanud eri kriisiplaanid, aga loomulikult oleks sellised katkestused väga suur probleem.

Millised on linna plaanid elanikkonna kaitse tõhustamiseks, kuidas edeneb näiteks varjendite rajamine?

Järgmiseks aastaks oleme eelarves ette näinud täiendava reservi üks miljon eurot, aga see on eelkõige mõeldud selleks, et luua toiduvaru, soetada generaatoreid, välivoodeid, sooje tekke – et olla valmis massiliseks evakuatsiooniks. See ei tähenda ainult sõjategevust, vaid eri katastroofe jms, sealhulgas probleeme, mis võivad olla seotud energiakriisiga.

Varjendid on populaarne teema, aga kui räägime lahendustest, tuleb tunnistada, et seda tööd oleks pidanud tegema eelnevate aastate jooksul, nagu seda tehti Soomes. Seal loodi riigiprogramm, kus süsteemse lähenemisega oli võimalik luua varjendite võrgustik. Projektipõhiselt, nagu meile tihti meeldib probleeme lahendada, ei ole seda võimalik teha, ja kindlasti mitte aasta või paari jooksul. Peame tunnistama, et varjendite süsteemi ei ole, aga me peame inimesi teavitama, mis on alternatiivid – sellega me püüame tegeleda.

Minu arvates oli meil väga hea ettepanek, et uue Tallinna Haigla hoone puhul peab olema ehitatud kaks korrust maa alla. See otsus ei leidnud toetust, aga me hakkaksime seda ikkagi realiseerima ja projekteerima. Hiljem tuli välja, et riik ei toeta Tallinna Haigla ehitust. See on muidugi väga kurb näide, et meil puudub tähtsates valdkondades süsteemne lähenemine. Antud juhul räägime tervishoiust, aga see on ka elanikkonna kaitse küsimus. Siiski läheme Tallinna Haiglaga edasi, ei loobu sellest projektist.

Tallinnal on plaan jagada linnaruumi ümber autojuhtide/jalakäijate ja ratturite vahel – kas autojuhid on teie meelest valmis selleks, et nad peavad hakkama rohkem arvestama ka teiste liiklejatega?

Keegi ei taha oma ruumi ära anda, see on ju arusaadav. Linnaruumi on niikuinii vähe, seda juurde ei tule, ning seetõttu tuleb ruumi ümber jagada niikuinii. See on möödapääsmatu suund, sest linnaruumis ei ole võimalik rahuldada iga-aastast autode arvu kasvu. Teid võib ehitada vaid nii palju, kui on ruumi.

See võib meile meeldida või mitte, aga ainult alternatiivsete võimaluste loomisega saame tulevikuperspektiivis neid probleeme lahendada. Selleks, et inimesed oleksid motiveeritud alternatiivseid transpordivahendeid kasutama, peab see olema neile mugav ja ka turvaline. Me ei saa lähtuda sellest, et linn on ainult autodele. Me soovime, et inimestel oleks siin hea olla, kui nad autost välja tulevad. Ka see on linnaruumi küsimus.

Ma ei ole nõus ka sellega, et lahendame neid probleeme ideoloogiliselt: need, kes sõidavad autodega, on halvad, ei ole progressiivsed ning tuleb teha kõik selleks, et muuta nende elu keerulisemaks. See lähenemine ei ole mõistlik. On inimesi, kellel on vaja lapsi sõidutada ja kes ei saa oma elu teistmoodi korraldada, kui peavad autodega sõitma. Meil on eakad inimesed, kes samamoodi peavad autodega sõitma. Selline on elu, ja ka neile tuleb võimalused tagada.

Teile kingiti äsja sünnipäevaks ka elektriline tõukeratas, millal saab teid rattaga sõitmas näha?

Talvel ma ei kavatse tõukerattaga sõita. Tegelikult on mul olemas ka tavaline jalgratas ja sellega olen sõitnud, ka punastel rattateedel.

Tallinn võitis äsja spordipealinna tiitli. Mida see elanike jaoks kaasa toob, kas kerkib ka mõni uus spordipaik?

Ma arvan, et tallinlased spordivad rohkem kui muu Eesti rahvas just sellepärast, et see on olnud üks meie prioriteete ja oleme sellesse väga palju panustanud. Spordipealinna tiitel on meile uus väljakutse, aga ka auhind tehtud töö eest.
Järgmine aasta on Eesti Olümpiakomitee juubeliaasta ja meil on väike kingitus nii tallinlastele kui ka olümpiakomiteele – avame pärast renoveerimist Tallinna kergejõustikuhalli, mis 1996. aastal avatuna oli esimene täismõõtmetes kergejõustiku sisehall Eestis.

See on ainult üks väike näide. Meil on terve rida spordiobjekte, mis on aastate jooksul ehitatud, ja ükski neist ei ole saanud riigi toetust. Teistes omavalitsustes küll, Tallinnas mitte. Samas on kõik meie suuremad spordiobjektid üleriigilise tähendusega, kõik suuremad üritused toimuvad tavaliselt Tallinnas.

Meil on süsteemne ja  mitmekülgne lähenemine spordi arendamisele: laste- ja noortesport, saavutussport ja tippsport. Me toetame spordiklubisid: 23 000 last tegutsevad Tallinna spordiklubides ja need klubid saavad linna toetust pearahasüsteemi alusel. Meil on olemas spordikool, mis toetab noori, kes on valinud saavutusspordi ja tegelevad juba tõsiselt spordiga. Toetame sportlasi, kes käivad rahvusvahelistel võistlustel, kohalikke ja rahvusvaheliselt tippvõistlusi Tallinnas, lisaks ka rahvaspordiüritusi. Kõik, mis on seotud spordiga, on Tallinnas toetust leidnud.

Oleme käivitanud ka projekti “Sport kooli”, mille sõnum on, et lapsed peaksid iga päev vähemalt tund aega aktiivselt liikuma – see on rahvusvahelise tervishoiuorganisatsiooni väga selge signaal.

Muide, projekt “Sport kooli” sai alguse siis, kui olin spordi eest vastutav abilinnapea. Hiljem arendas seda projekti edasi Eesti Olümpiakomitee, ja ka meie spordikoolisüsteemi arendati edasi EOK Team Estonia projektis.
Arvan, et oleme selles valdkonnas teerajaja rollis. Meil on aastaks 2025 ambitsioonikas plaan – iga päev on spordiüritus!

Järgmine aasta asub Tallinn täitma ka Euroopa rohelise pealinna rolli. Kuidas täpsemalt pealinn veel rohelisemaks muutub?

Rohelise pealinna aastal on meil kavas mitmed olulised projektid, muu hulgas rohealade arendamine, Putukaväila ja klindipargi rajamine.  Eesmärk on ka soetada ühistranspordi jaoks rohkem elektribusse, suurim projekt ühistranspordi valdkonnas on uus trammiliin, mille ehitusega saame alustada juba järgmisel aastal.

Järgmisel aastal korraldame ka mitmeid suuri rahvusvahelisi üritusi. Üks väga rakenduslik projekt on Test it in Tallinn, mille kaudu kutsume rahvusvahelisi firmasid testima oma uusi tehnoloogiaid just Tallinnas. Nii saame valida endale tehnoloogiaid, saame tuntust ja investeeringuid. Kõik, mida teeme, sealhulgas rohelised sekkumised ja linnatranspordi arendamine, on väga rakenduslik.

Rohelise pealinna tiitel ei tähenda meie jaoks üheaastast projekti, see on üks täiendav võimalus liikuda suunas, mille oleme valinud. Tiitel toob meile rahvusvahelist tähelepanu ja laiendab kontaktide võrgustikku. Me loodame, et suudame koos partneritega leida ka uusi tehnoloogiaid, mida saame edaspidi rakendada. Motiveerime iseennast kiiremini muutusi ellu viima selleks, et vastata saadud tiitlile. Teisisõnu – see ei ole lihtsalt kommunikatsiooniprojekt, vaid võimalus nii süsteemi parandada kui ka struktuuri luua selleks, et kasutada meile antud tiitlit vaheetapina.

Rohelise pealinna tiitel ja sellega seotud muutused ei ole ideoloogilised, kuigi tihti räägitakse rohepöördest nagu mingist ideoloogiast. Meie jaoks on esmatähtis inimeste heaolu. Selle tagamine on võimalik uute tehnoloogiate rakendamise ja uue linnaruumi loomise abil. Mingil hetkel peab tekkima ka üldine arusaam, et keskkonnaküsimused ei ole üldfilosoofilised, vaid need mõjutavad otse tänaste inimeste ja nende laste tervist, heaolu ja tulevikku. Kõik meie tehtud valikud mõjutavad seda, mida sisse hingame, sööme ja joome. Niimoodi on see maailm üles ehitatud, see arusaam võiks aidata meil neid valikuid teha.

Me oleme pidanud inimeste ja ühiskonnana mitu aastat järjest taluma eri kriise – kuidas minna sellises olukorras edasi?

Vaatamata sellele, et on kriise ja probleeme, ei tohi me fookust kaotada, peame vaatama tulevikku ja jätkuvalt töötama seatud eesmärkide nimel. Meie ülesanne on paralleelselt kriiside lahendamisega jätkata igapäevast tegevust. Isegi kriisi ajal ei saa me elada ainult päev korraga. Tallinna linnal on strateegiline dokument “Tallinn 2035 arengustrateegia” ja minu arvates see päriselt töötab ja ongi meie jaoks tegevusplaan.

Sellest suuremast visioonist lähtudes püüame teha kõiki otsuseid. See puudutab linnaruumi, ühistransporti ja tegelikult ka selliseid projekte, mis võib-olla tunduvad olevat maineprojektid, aga on tegelikult täiendavad võimalused suuremate plaanide realiseerimiseks. Näiteks Euroopa rohelise pealinna tiitel, UNESCO muusikalinna tiitel ja ka spordipealinna tiitel. Oleme nende tiitlite nimel pingutanud ja tänu nendele on meil lisaks üks instrument, mis on meile nii motivatsiooniks kui ka võimaluseks süsteemselt edasi liikuda.

Kui me räägime, et meie suurem eesmärk on linna avamine merele, siis samamoodi liigume selles suunas ja planeerime linnaruumi just nimelt lähtuvalt sellest visioonist. Loomulikult on peamine piirkond, millega peame lähiaastatel tegelema, linnahalli ümbrus. Praegu töötamegi välja selle piirkonna visiooni ja tegevusplaani, vaatamata sellele, et paralleelselt on vaja lahendada kriise.

Sama puudutab linnatransporti. Meil on selgelt energiakriis, kütusehinnad on laes. Aga me ei saa mõelda ainult sellele, kuidas vanade diiselbussidega sõita, et kulusid kokku hoida. Me peame mõtlema jätkuvalt selle peale, kuidas veeremid välja vahetada, et meie ühistransport oleks ökoloogilisem. Me peame mõtlema, kuidas muuta linna  ühistranspordi võrgustikku nii, et see vastaks uuele linnaruumile ja linnakodanike uutele vajadustele. Selleks on loodud ja sel aastal väga aktiivselt ka kasutusele võetud transpordimudel.

Oleme kahe aasta jooksul suutnud täiendavalt soetada 350 uut gaasibussi. Jah, gaasi hind on praegu laes, aga me töötame selle nimel, et leiaksime partnerid, kes suudaksid rahuldada meie vajaduse biometaani osas ehk oleks kohalik ja roheline gaas.

Jätkuvalt on meie jaoks prioriteediks uued trammiliinid. Vanasadama trammiliin on juba projekteeritud, järgmisel aastal hakkame seda ehitama.

Arvestades praegust keerulist aega – mida soovite meie inimestele uueks aastaks?

Ajaloost teame väga palju näiteid sellest, kuidas raskel ajal saavad kõige paremini hakkama just need, kellel on usk sellesse, et suudame keerulised ajad üle elada. Aga peab olema ka arusaam, et see võtab aega, mis tähendab igapäevast rutiini ja seda, et saab olema raske, tuleb vastu pidada ja panustada.

Oluline on ka see, et raskel ajal peame suutma teisi aidata. See on selline hingeseisund või energeetika, mis annab nii jõudu kui ka lootust.