“Mind paneb väga muretsema see vaimne saast, mille keskel me praegu elame,” leiab helilooja Sven Grünberg. “Elu on kõigil niikuinii piisavalt raske, seega muusika ja kunst laiemalt ei peaks tekitama probleeme juurde. Neil on lausa kohustus välja tuua, et maailmas on ka mõistmist, head ja ilusat.“

Grünberg käis meil enne jõule stuudios külas ja rääkis oma muusikast ja usust. 

Olete helilooja ja elektroonilise muusika teerajaja Eestis. Samas peate väga lugu idamaisest kultuurist ja filosoofiast, olles aastakümneid tundma õppinud budismi. Millised on teie hommikused rituaalid, et päev saaks erksalt alata? Mida tegite näiteks täna hommikul?

Ütlen ausalt, ma ei ole rituaalide suur austaja ja paraku ei ole minu elu ka väga rütmiline. Näiteks filmitöö on minu tahtest sõltumata seotud igasuguste ettevõtmistega, ajagraafik võib alailma muutuda. Seetõttu algavad minu hommikud siis kui tunnen, et on aeg virguda. Aga samas tuleb ette ka olukordi, kus tuleb tõusta näiteks kell 4. On inimesi, kes järgivad hoolega rituaale, teevad kõike, mis justkui ette on nähtud. Samas nad ei mõtle, mida nad teevad.

Mina olen seda meelt, et elu on vaja eelkõige mõtestada. Ja rituaalid on seejuures teisejärgulised. Olen näinud palju filme, kus inimesed viskuvad maha, tossutavad küünlaid ja käivad palverännakuil. Samas see ei ole ju budismi eesmärk. Eesmärk on targaks saada. Buda ise on öelnud nii: teie ärge uskuge minu sõnu – veider, eks ole – vaid püüdke mõista.

Mõistmine on see, mille budism esiplaanile seab. Kui see on olemas siis võib ka mõne rituaali teha. Praegu algavad minu hommikud mõtlusega. Teen silmad lahti ja alustan mõtlusega, mis kestab terve päeva. Ja nii igal hommikul uuesti. 

Elame juba üsna pikka aega äreval ajal ja ärevas maailmas. Kunstnik on aga tundlik inimene, teisiti ei saaks luua. Kas teie loomingus ka sõjateema mingil moel kajastub?

Mind paneb väga muretsema see vaimne saast, mille keskel me elame. Me küll ei näe seda aga me ei näe ka seda kuidas kaks mobiiltelefoni ühenduvad. Ent me teame, et nad ühenduvad. Tahes-tahtmata elame üldisemas teadvuse väljas. Samamoodi on kahjuks kogu see õudus meie ümber hõljumas. Traagiline on mõelda, et sellega peab ju kuidagi hakkama saama ja tõepoolest – tundlikumad inimesed elavad kõike veel eriliselt üle. Kas ma nüüd otseselt seda just oma muusikasse valan… Arvan, et elu on kõigil niikuinii piisavalt raske, seega muusika ja kunst laiemalt ei peaks tekitama probleeme juurde. See peaks hoopis proovima inimesi toetada rasketel aegadel. Muusika jt kunstiliigid peaksid praegu välja tooma selle, et maailmas on ka mõistmist, on ka head ja ilusat. Arvan, et see on lausa kohustus. Sest vastupidist on liiga palju. Meie kultuuriruumis on levinud mõtlemine, et kunst peab kangesti mõjuma. Aga negatiivne mõjub alati tugevamalt kui positiivne. Niisiis tuleb seda positiivset toetada ja näidata, et siin maailmas on peale kannatuste ka midagi muud. 

Olite 22aastane, kui lõite muusika kultusfilmile «Hukkunud Alpinisti» hotell. Paljude inimeste jaoks on see esimene asi, mis Sven Grünbergi nimega seostub. Kuidas te selle filmi juurde jõudsite?

Mind ei kutsutud vaid asjaolud tingisid selle. Kõigepealt pidi filmi heliloojaks saama Arvo Pärt. Aga siis tuli päevakorda tema pere emigreerumine ja ta ei tahtnud oma heale sõbrale, režissöör Grigori Kromonovile, ebameeldivusi. Edasi pidi muusika kirjutama Kuldar Sink. Sellega läks mõnevõrra tragikoomiliselt, siin mängis rolli üks saatuslik pidu. Oli tore loominguliste inimeste seltskond, kus aeg läks lennates ja jooke kulus palju. Selle tulemusel, nuta või naera, ei leitud Kuldarit järgmisel päeval üles. Tol ajal ju satelliite polnud ja koordinaadid ei näidanud, kus ta on. Nii jõudiski järg varumängijani, kelleks olin mina. Asjast teada saades tundsin no kas just lämbumistunnet aga seda kindlasti, et ma ei ole veel valmis. Selle filmi muusika tundus liiga suur tükk minu jaoks. Poolteist tundi muusikat on hoopis midagi muud, kui 10-minutilised animafilmid, millele ma varem muusikat olin kirjutanud. Aga eriliseks teeb asja ka see, et mind ei võetud alguses üldse kui heliloojat vaid kui süntesaatoriga abimeest. Nii nagu kaamera statiivi (naerab).

Kromonov käis ringi, katkus juukseid ja karjus, et tal ei ole heliloojat! Nii et ses mõttes oli mul tõesti üliraske seda filmi teha. Selle asemel, et aidata niigi üle jõu käivat probleemi lahendada, tõmmati mulle kogu aeg hoopis vett peale.Aga kummalisi asjaolusid oli veel. Filmi vastuvõtmine toimus Moskvas nagu nõukaajal ikka. Mind seal kohal ei olnud aga helimees jutustas hiljem, et ülemtsensor oli jäänud muidu rahule kuid Pink Floydi muusika käskinud välja võtta. Seal olid kõik loomulikult murust madalamad aga stuudio direktor julges siiski vaikselt öelda, et meil Eestis üks poiss tegi selle muusika. Seepeale olevat tähtis ametnik rusikaga lauale virutanud ja nähvanud, et ärge arvake, et me siin nii lollid oleme ega tea, kes on Pink Floyd. Noh, kuidagi siis koridoris lõpuks see asi ikka lahendati.Aga Grigori Kromonoviga saime hiljem headeks sõpradeks, mis tõsi küll, sai kesta lühikest aega. Ta suri mõned aastad hiljem. 

Nüüd olete kirjutanud muusikat juba 130 filmile, nende hulgas ka «Leiutajateküla Lotte» kolmele osale, «Naksitrallidele», suurepärasele teleseriaalile «Wikmani poisid» jne. Nüüd ka hiljuti PÖFF-il linastunud Lõuna-Korea rezissöör Kim Ki-dukiga filmile «Kõne taevast». Erakordseks teeb, et režissööri lahkus meie hulgast enne kui te kohtuda jõudsite.

Olen 45 aasta jooksul teinud koostööd Saksa, Poola, Soome, Vene, Läti ja isegi Jaapani kineastidega. On au olnud koostööd teha ka Hollywoodis. Ja nüüd on siis lisandunud ka Lõuna-Korea režissöör. Laiemale publikule võib-olla Kim Ki-duki nimi väga palju ei ütle. Samas oli ta maailma juhtivaid režissööre, mitte lihtsalt üks Lõuna-Korea režissöör oma regioonis. Teda on pärjatud mitmetel tippfestivalidel, tema käekiri on ääretult huvitav. Kuigi olen teinud muusika enam kui 130 filmile, pole selle klassi režissööriga koostööd tõesti varem ette tulnud. Kummaline oli tõesti see, et nimetatud režissöör oli juba lahkunud kui tema filmile helisid looma hakkasin. 

Kuidas te siis üldse kootööd tegema sattusite?

See eellugu on omaette põnev. Nimelt otsisin aastaid tagasi midagi Youtube`is ja avastasin juhuslikult et keegi oli pannud Kim Ki-duki filmile «Kevad, suvi, sügis, talv …ja taas kevad» alla minu Milarepa nimeliselt CD-lt võetud muusika. Kui ma siis kunagi seda filmi ka nägin siis ma mõtlesin, et see olekski olnud täiesti minu film. Mõistsin, et minu muusika sobiks selle režissööri filmidele, tunnetasime sarnaselt maailma. Rääkisin oma mõtetest Kim`i produtsendile ja sõbrale Artur Veberile, kes omakorda Kimile mu Youtube`i leiust rääkis. Meister oli hämmingus ja samas pakkus see talle huvi. Ühtlasi nägi ta Veiko Õunpuu filmi «Viimased», kuhu olin samuti teinud muusika ning see meeldis talle ka. Veber vahendas mulle meistri ettepanekut teha koostööd. Pidime tegema täiesti uue filmi «Pilved, vihm, lumi ja udu». Paraku jäi filmikorüfee saatuslikult koroonasse ja lahkus meie seast. Oli tohutult kahju. Ent siis selgus, et režissöörist jäi maha veel üks film, millele oli tehtud esmane montaaž. See oligi «Kõne taevast», kus oli tunda hiilgava režissööri kätt ja meelt.  

Filmitegelased, sündmustik ja moraal on pärit idamaisest kultuuriruumist, nii oli teie muusikas aasialikke motiive vaheldumisi euroopalikega. Sain õigesti aru, et olite seda kõike kuidagi delikaatselt annustatud?

Arvan, et heliloojale on kõige põnevamad need filmid, kus aeg-ajalt on kandev roll dramaturgial. Filmimuusika teeb kontsertmuusikast erinevaks see, et pead õppima doseerima. Nii on olnud hetki, kus olen mõistnud, et ühte või teise kohta ei saa terviku huvides muusikat panna. Mõnes kohas on ülimalt tähtis osa just tekstil ja siis peab muusikaga tagasi tõmbuma. 

Selline mõtteviis on helilooja kohta vist päris tavatu?

Sõltub heliloojast. Tihti kutsutakse filmi üldtuntud hea helilooja. Aga tihti võib see osutuda filmile kahjulikuks. Sest selline helilooja tahab oma muusikaga võimalikult palju esil olla ega arvesta kuidas see terviku suhtes mõjuda võib. Nagu halb, nii ka hea helilooja on see, kes võib filmi lihtsalt hävitada. 

Oskate mõnd taolist heliloojat näiteks ka tuua?

Kunagi aastaid tagasi käis Eestis PÖFF-il kuulus helilooja Michael Nyman. Tema kontol on ka Oscari võitnud film «The piano». Veetsime Michaeliga mitu päeva koos ja arutasime ka kolleegidena teineteise tegemisi filmirindel. Ütlesin siis Michaelile, et filmi tegemine aitab heliloojal kasvada mitte üksnes helilooja vaid ka inimesena. Seepeale vaatas kolleeg mind suurte silmadega ja küsis, mis mõttes. Vastasin, et tuleb otsustada, kas tähtis on film kui tervik või sinu rahakott.

Mida rohkem on filmis muusikat, seda rohkem teenid. Siin-seal oma loomingut tagasi tõmmata tähendab ka vähem teenida.Nyman vastas, et teda ei huvita muu kui oma loominguga esil olemine. Nii ta on, et motiivid filmiga liituda on inimestel erinevad. Samas aga kurtis maailmakuulus helilooja, kelle kontserdid on olnud ka Royal Albert Hall`is, et Peter Greenaway ei helista enam. Ehk siis maailmakuulus režissöör, kellega Michael on teinud ka maailmakuulsaid filme. Mul jäi üle talle öelda, et nii lihtsalt läheb kui ainult ise tahad silma paista. 

Aga mida teie oma loomingus enim hindate?

Jah, filmid on olulised kuid oma loomingu keskmeks pean siiski seda muusikat, mida saab kuulata albumitelt «Milarepa», «Hingus», «OM», Messi duubelalbumilt „Küsi eneselt“ jt. Varsti peaks ilmuma aga minu siiani olulisim plaat, millel kõlab täiesti uus muusika ja mida esitavad Vox Clamantis, Tallinna Kammerorkester ja paljud solistid. Aga töö sellega veel käib. On mitmeid uusi muusikalisi ettevõtmisi ja vaikselt kirjutan ka raamatut. 

Keerame nüüd ajaratta teie lapsepõlve ja varajasse noorusesse. Alustasite 1970ndate algul klahvpillimängija ja lauljana ansamblites Mikronid ja Ornament, edasi tuli progeroki ansambel Mess, mis oli 1. omataoline N. Liidus. Mis oli muusikas teie jaoks sellist, et te oma elu ilma selleta enam ette ei kujutanud?

Eks siin on ka perekondlik taust. Mu isal oli küll tehniline haridus aga teda tõmbas sedavõrd muusika poole, et põhiosa oma elust mängis ta restoranides klaverit erinevates koosseisudes. Tol ajal toimus ju džässmuusika võidukäik ja meie kodu oli kindlasti üks džässmuusika keskusi. Kes seal kõik käisid, Uno Naissoost alates! Iga päev oli palju inimesi, kuulati plaate. Valter Ojakäär oli üle üheksakümne kui ta helistas mulle, sest teda hakkas korraga painama üks makilülitussüsteem, mille isa oli Podelskile meisterdanud. Maestro tundis huvi kuidas see käis. Pidin talle pettumuse valmistama, sest ise olin liiga väike, et mäletada. 

Aastate pärast kogesite tõelist võidukäiku ansambliga Mess. Kunagised kontserdid sündisid koostöös Kaarel Kurismaa ruumiliste teostega. Kui ootamatu selline lähenemine oli?

Tollal elasime puuris ja võib öelda, et 99% oli selles halba ning 1% head. Polnud suurt võimalust kuskile sõita ja see oli halb. Lävisime üksteisega väga tihedalt ja see oli hea. Ühesõnaga – hoidsime kokku ja kõik tundsid üksteist. Tänapäeval on lugu keerulisem – üks on Ameerikas, teine Itaalias, kolmas varsti Kuu peal. Kõik liiguvad ja saavad uusi muljeid üle maailma. Tollal tuli rohkem endal uudsust välja nuputada ja tõepoolest – Kaarel Kurismaa «objektid», nagu ta neid ise nimetas, kuulusid ilmselgelt võimude ebasoosingusse. See oli keelatud kunst, mida näitustelt ei leidnud. Fenomen oli aga selles, et Messi kontsertidel olid need teosed laval ja seda võis näha kokku kuni tuhat inimest. Tsensuur ei tulnud selle peale, et ka nii võib kunsti eksponeerida. Bändi esinemine ja kunstinäitus üheaegselt – selliseid näiteid väga ei teagi, isegi laiast maailmast mitte. Oli küll bändidele tehtud kujundusi, kuid mitte iseseisvat kunsti laval. 

Messi kullafondi kuulub kantaat «Küsi eneselt» (1976). Milline oli selle vastukaja?

Vastukaja oli hea. See oli põnev aeg ja ka ühe etapi lõpp, sest Mess eksisteeris vaid kaks aastat. Mess oli nõukogude impeeriumis vähemalt teadaolevalt esimene, kes hakkas mängima arendatud muusikat. Varem oli rokkmuusika laulumuusika, nii mõneminutiliste lauludega. Arendatud muusikas on töötlused ja see on tunduvalt mahukam. Kantaat «Küsi eneselt» oli näiteks 18,5 minutit pikk. See pretendeeris võimete kohaselt muusikažanrile, mis eeldab haridust, intellekti, muusikalisi teadmisi ja oskusi. 1977. aastal, kui tegin esimese film ja esimese teatrietenduse, lõppes minu jaoks progeroki periood, mu huvikese liikus sellest žanrist välja ja viis teistele radadele.  

Teie loodud on ka üks õppeaine – muusika ja heli filmidramaturgia kujundajana. Kus te seda õpetate?

Aeg- ajalt õpetan seda kaheksas kõrgkoolis nii Eestis kui Soomes. Kui tuli Eesti kroon, lõppes igasugune filmitegu päevapealt. Ma olin 15 aastat elanud neist lepingutest ja korraga oli sissetulek täielik null. No kuidas sa elad niimoodi? Siis minu Soome sõbrad avastasid, et kuule, sul on nii tugev taust, meil sellist inimest ei ole. Tuli ette võtta tõlketöö. Aru pidada, kuidas oma teadmisi teistele selgeks teha. Mul on muidugi olnud õnn olla filmis ka osatäitja – nii Andrus Vaariku venna kui Aarne Üksküla pojana. Samuti tegutsesin enda välja mõeldud dokfilmis, kus käisime budismi radadel Burjaatias ja Mongoolias. See lisas aine õpetamisele kindlasti lisamõõdet. Huvitav on võrrelda teatri ja kino erinevusi – teatris peab ka 27. reas selge olema mis laval toimub, samas kui kinos võib tõusta sündmuseks see, mis toimub inimese silmapupillis.   

Mis viis teid omal ajal muusikaala juhataja ametisse nii Ugalas, Rakvere teatris kui Vene Draamateatris?

Tol ajal oli vaja kuskil tööl olla. Nõukaajal oli mingi periood, kus sa pidid tööl käima, muidu loeti sind tööpõlguriks ja võidi 15 päeva anda. Tänavatelt püüti neid tööpõlgureid. Siis ma polnud veel Kinoliidu liige ega Heliloojate Liidu liige ja tuli tööle minna. Ugala oli mul elus esimene ametlik töökoht, edasi tuli Rakvere teater, kus tegime Raivo Trassiga koostööd ja seejärel kutsus Grigori Kromonov mind Vene Draamateatrisse. Omaaegsed teravad vastuseisud filmitöö juures olid loomulikult unustatud. Kui Kromonov lahkus teatrist, läksin minagi. Tollal oli mul juba väga palju filme, rekordiks kujunes see, et viis filmi oli korraga töös. Muud ei jõudnudki enam teha. 

Mis oli see impulss, et omal ajal budismi poole pöördusite?

See kujunes kuidagi iseenesest ja väga loomulikult välja. Minu elu kõige tähtsam budismiõpetaja on olnud Linnart Mäll. 1978. aastal toimus Tallinnas varajase ja nüüdismuusika festival, kus olid kohal ka tippmuusikud Tatjana Grindenko, Gidon Kremer, Aleksei Ljubimov jt. Mind tutvustati nendega ja pärast kontserti läksime minu poole koju, kus nad kuulasid Messi salvestusi. Muusika vaimustas neid ja pärast seda olid mulle kõik uksed valla. See oli seltskond, kus Linnart Mäll oli tõeline Guru. Mõni aeg hiljem meid tutvustatigi ja mul on au seda öelda, et õppisin tema juures budismi üle 30 aasta. 

Kui kõrvutate end nö budismi eelse ja budismi järgse ajaga, kas vahe on siis märgatav?

Loomulikult. On tulnud ju teadmised, et budism on vahend, mitte eesmärk. See on eelkõige teadvuse muutmise õpetus, terviklik süsteem, mis käsitleb kõike elus ja ka surmas. Surma võetakse protsessina. On ka selline raamat, mis algab surmaga ja lõpeb sünniga. Miks on euroatlantiline kultuur problemaatiline ja milles seisneb budistliku kultuuri sügavus? Meie tahame asju näha nii nagu meile meeldib ja see on meie kultuuriruumi suur miinus. Budismis aga nähakse asju võimalikult adekvaatselt. Ka sel puhul, kui nähtu üldse ei meeldi. 

2002. aastal lõite Eesti Budismi Instituudi ja paljuski ka tänu orientalistile ja tõlkijale Linnart Mällile. Millega tänasel päeval tegeldakse Budismi instituudis?

Paraku on meie aktiivne õppetöö praegu seiskunud kolmel olulisel põhjusel. Esiteks on see olematu eelarve, teiseks koroona ja kolmandaks: peab olema vähemalt kaks õppegruppi. Kui ühes grupis on inimesed, kes on budismi õppinud kümme aastat siis nendega ei sobi uustulnuk.Budismi Instituudi loomise idee oli minu. Peapõhjus oli see, et Linnart Mäll hakkaks jälle tõlkima. Sinnamaani tegeles ta palju poliitikaga, esindamata rahvaste organisatsiooniga, ega tõlkinud. Seoses Instituudi tööga hakkas ta uuesti tõlkima ja selles mõttes on Budismi Instituut oma ülesande täitnud. „Budismi pühad raamatud“ on kolmes köites meil ilusasti kaante vahel. Ilma Instituudita poleks neid olemas. Järgmine suur ülesanne oli nende inimeste kokkutoomine, kes olid sellest teemast huvitatud. Seegi on teataval määral täidetud. Ja ehkki pole ressurssi seda instituuti praegu aktivas hoida, oleme me vajadusel alati olemas. Näiteks kui Dalai-Laama 2001. aastal Eestis käis, oli kogu instituut rakkes. 

Teie olete Tema Pühaduse XIV Dalai-Laama maaletooja, kui nii võib öelda. Ta käis siin lausa kolm korda ehk aastatel 1991, 2001 ja 2011. Kuidas need külaskäigud võimalikuks said?

Peakäivitaja oli Linnart Mäll, kes juhtis kahte esimest visiiti. Enne kolmandat visiiti olime Indias, kus Dalai-Laama pidas jutlust tohutule rahvahulgale ja suureks üllatuseks võttis ta meie Budismi instituudi laiendatud delegatsiooni (Kadri Liik, Peeter Volkonski, Hendrik Toompere, Mait Malmsten) ka vastu. Lahkudes ütlesin Linnart Mällile, et peaks ehk teda jälle Eestisse kutsuma. Siis ütles Mäll, et nüüd kutsu sina. Eks ma siis läksin ja koostöös riigikogu Tiibeti toetusrühmaga saigi Dalai-Laama kutsutud. 

Olete Dalai-Laama õpetuse suur austaja. Nii mõnigi elutarkus tema mõõtmatust varasalvest kulub meile kõigile ära: austa iseennast, austa teisi, vastuta kõigi oma tegude eest jne. Iga inimene võiks kerge vaevaga selliseid sententse välja mõelda. Mida sest arvata?

Need tõed on suurepärased aga ei kujuta endast budismi arendatud varianti. Süüvides muutub arusaajate seltskond üha väiksemaks ja väiksemaks. Selleks, et budismist aru saada tuleb, nagu juba öeldud, palju õppida ja teha seda iga päev. Aluseks ehk tööriistaks on siin loogiline, analüütiline mõtlemine, mis on vaba standartsetest ja rumalatest mõtteskeemidest.Milline on teie ilus jõulusoov teistele inimestele?Olen märganud, et vananedes on inimesel kaks teed – kas kibestuda või leebuda. Kibestumist on niigi igal pool liiast, nõnda siis kutsungi kõiki leebuma!