"Meie inimestel on vaja taas usku – usku sellesse, et neil läheb hästi. Seda usku on vast kõige rohkem vähemaks jäänud. Usku, et me tahame olla paremad ja tugevamad," lausub Rahvarinde looja ja vabaduse toonud valitsuse peaminister taasiseseisvuspäeva 25 aasta juubeli puhul Pealinnale antud intervjuus.

“Meie inimestel on vaja taas usku – usku sellesse, et neil läheb hästi. Seda usku on vast kõige rohkem vähemaks jäänud. Usku, et me tahame olla paremad ja tugevamad,” lausub Rahvarinde looja ja vabaduse toonud valitsuse peaminister taasiseseisvuspäeva 25 aasta juubeli puhul Pealinnale antud intervjuus 2016. aasta augustis.

Edgar Savisaar on intervjuu ajal mõtlikus meeleolus, kuigi ilmselgelt heas tujus. Ta on just käinud avamas uut jalgpalliväljakut ja valib välja parimaid fotosid sellest, kuidas ta palli väravasse põrutab. Ta räägib, et peab hakkama ka ise jälle rohkem trenni tegema. 

Mis on selle 25 aastaga läinud teisiti, kui lootsid iseseisvuse kättevõitmise aegadel?

Ma eeldasin, et meil on naabritega parem läbisaamine. Ma ei oleks ka kunagi arvanud, et meist saab rinderiik. Ma arvasin, et meil tuleb sõbralik rahuaeg, – mõtle kui toredad naabrid meil on – soomlased, lätlased, venelased.

Täna oleme aga maailmapoliitikas mängukanniks muutunud. Kui me alustasime ehk Rahvarinde ajal kuulati meid nii Moskvas kui Washingtonis ja kuulati mõnikord rohkemgi kui mõnda suurriikki.

Miks see nii on, kas nõrkade liidrite tõttu?

Meil ei olegi liidreid, meil on juhid, kes mõtlevad vaid sellele, kuidas Brüsselis sooja kohta saada. 

IME ehk Isemajandava Eesti programmi ühelt autorilt küsiks, kas Eesti on 25 aastaga muutunud päriselt end ISE majandavaks riigiks.

No sa ju tead juba ette, mida ma vastan. Eesti ei majanda ennast üldse, ma arvan et Eesti on ülalpeetav riik – kui mitte kõrvale jätta seda, et me toidame teisi riike tööjõuga.  Ma tahaks loota, et Eesti kunagi hakkab ka ennast ise majandama.

Tagasi tulles taasiseseisvuse kättevõitlemise aega – milline inimene oli NSV Liidu viimane juht Mihhail Gorbatšov, kellega pidid rinda pistma. Kui käredalt ta Rahvarinde juhtide kui Nõukogude Liidu lammutajatega kohtumistel käitus?

Ta ütles mulle korra jah, et teie ärge rabelege siin jne. Aga käredamaid ütlusi lennutas ta pigem Boriss Jeltsini suunas, kes talle põhilist peavalu valmistas. Mis puutub Rahvarindesse, siis alguses ei võtnud ta meid tõsiselt ja siis kui ta meid juba tõsiselt võtma hakkas, oli tema jaoks juba liiga hilja. 

Ma nägin muide vahetult enne 20. augustit ühte unenägu. Nägin, et olen Siberis, et mind on asumisele saadetud, ma elasin ühes muldonnis. Ja unenäo puänt on see, et kõrval asuvast muldonnist tuli välja Gorbatšov. Eks see oleks võinud nii ka minna – kui me üldse oleksime ellu jäänud.
See, et iseseisvuse väljakuulutamise esimestel päevadel meiega midagi ei juhtunud, oli selge, sest kõigepealt oli vaja võimu muuta  üleval, Moskvas. Pärast seda – eeldades, et Rahvarinne poleks siin vaikselt edasi istunud ja muidugi ei istunudki, siis oleks ka meieni jõutud. Ja küllap oleks olnud ka neid, kes oleks püüdnud seda olukorda oma huvides kasutada. See, et kohe putši algul, juba 19.augustil ei võetud Eestis vastu otsust Eesti iseseisvuse kohta – see näitab, et ka Eestis osa poliitikuid ei julgenud enne tegutseda, kui on teada, kes on Moskvas võitja. 

(Rahvarinne soovis iseseisvusotsuse vastu võtta juba 19. augustil, kuid iseseisvumishääletuse vastu oli osa kristlikke demokraate eesotsas Mart Laari ja Illar Hallastega ning 14 sõltumatut demokraati, kelle seas olid Jaak Allik, Indrek Toome jt – toim.) 

Miks panustasid just Boriss Jeltsinile, see oli suur risk, sest lääs armastas ju uuendusmeelset Gorbatšovi?

Rüütel tegutses Gorbatšovi, mina Jeltsiniga. Kuidagi iseenesest kujunes välja, et Baltikumi juhid n.ö jagasid NSVL juhid 
omavahel ära. Ka Leedu peaminister Kazimira Prunskiene tegeles Gorbatšoviga, aga riigikogu esimees Vytautas Landsbergis Jeltsiniga jne.  Üks põhjus, miks valisin Jeltsini, oli see, et Gorbatšov oli saanud oma positiivsed punktid juba läänelt kätte – siis kui ta Visegradi maad Poola, Ungari jne Varssavi paktist välja lasi ja ka Saksamaa ühendamisega. 

Jeltsinil polnud veel lääne plusse, tal oli võimalik saada lääne heakskiit selle kaudu, et ta vabastab Baltikumi. Teiseks – Jeltsin oli teel tippu ja tugev, aga Gorbatšov oli tavalisest nõrgem. See on natuke sama olukord nagu Jaan Poska ajal – Lenin oli veel nõrk, aga tsaar polnud enam tugev, teda polnudki peaaegu enam. See on ajaloos  väga lühike hetk, kus väike riik saab tänu võimuvaakumile kasutada oma võimalust vabaks saada.

Tänu sinu initsiatiivile päästeti Poska maja lagunemisest, püstitati Poska kuju – Tartu rahu ehk Eesti esimese iseseisvuse looja pärand on au sisse tõstetud. Mis eristab kahte vabaduse kättevõitmise perioodi, mis oli teisiti Poska ja sinu valitsuse ajal?

Igal ajal on omad keerukused, minu ajal oli 300 000 inimest lauluväljakul, Poska ajal oli eestlaste meeleavaldus Peterburis – 30 000 inimest. Kolmandat sellist meeleavaldust,  arvan ma, keegi meist enam ei näe…

Kellega maailma liidritest toona kõige rohkem suhtlesid ja kellest oli reaalselt kõige rohkem tuge?

Vana George Bush, USA president – temaga sain vast kõige rohkem kokku. Aga endale lähedasteks pidasin ikkagi väikeriikide juhte, Islandi välisministrit Jon Baldvin Hannibalssonit ja Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensenit.  Island oli ka esimene riik Venemaa kõrval, kes meie iseseisvust kohe tunnustas. (Island tunnustas Eesti iseseisvust 22. ja Venemaa 24. augustil, USA alles 2. septembril – toim.)

Kellelt tuge sain? Ainult mitte Bushilt, tema põhiline mure – nagu ta oma memuaarides kirjutab – oli see, et ei peaks Landsbergisele relvastatud abi lubama. Jah, Bushil oligi suur vastutus, maailmas oli vaid kaks superriiki, NSVL ja USA, ja et ta ei tormanud kellelegi kohe abi andma, see on omamoodi muidugi mõistetav.

Kas Bushil ja Gorbatšovil  oli siis tõesti salalepe Baltikumi mitte vabaks lasta?

Sellest on jah räägitud.  Aga on selge, et me saime iseseisvaks teha ennast ikka ise. Kellelt tuge sain – lisaks väikeriikidele ma nimetaksin esimeste hulgas ka Venemaad, Jakovlevi, Jeltsinit – mul ei lähe kunagi elus meelest see, kuidas Moskvas oli suur meeleavaldus  Baltikumi toetuseks, kus väljas oli oma pool miljonit inimest. Paljud ei kujutaks seda tänapäeval ettegi.

Kas Rahvarinde valitsusel oli ka plaan B juhuks, kui putšistide riigipööre oleks õnnestunud ja Jeltsin ja Gorbatšov oleks mõlemad võimult kõrvaldatud?

Valitsus oleks püüdnud edasi tegutseda ka siis, kui meid oleks laiali löödud. Mul olid mõned korterid, kust sai edasi minna metsadesse või kuhu iganes. Me olime valmis vastu panema, kuid see poleks olnud mitte lahinguline vastuhakk või metsavendlus,  vaid midagi sellist, mida Mahatma Gandhi tegi Indias. Ma nimetaksin seda mitteallumispoliitikaks. Ma ei kavatsenud sellele võimule alluda, kes meid jälle oleks okupeerinud 

Püstolit polnud aga KGB ja vene tankide ees ilmselt suurt mõtet taskus hoida?

Püstolit oli ikka mõtet taskus hoida, püüti mullegi ju atentaati korraldada, sellest on juba ammu kirjutatud. Aga mul oli toona kaks püstolit, mis olid registreeritud ja on mul praegugi alles. Üks oli Walter ja selle kinkis mulle toonane siseminister Olev Laanjärv, teine oli Glock, mille muretsesin hiljem. Veel 3-4 aastat tagasi käisime Moonikaga (Batrakova – toim) sagedasti lasketiirus ja olime päris täpsed laskurid. Viimasel ajal pole muidugi enam käinud.

Siis oli mul ka kumminui, mille kapo konfiskeeris. Kujutage ette, on üks ühe jalaga invaliid ja tal on kumminui, muidugi peab meie kapo temaga võitlema.

Mis siis oli iseseisvuse saavutamisel määravam – kas peen seaduste sõda, mida rõhutab alati su justiitsminister Jüri Raidla, või rahvaga massiüritused nagu Balti kett? 

Juriidikal oli väga oluline roll, aga juhid võivad olla kui tahes väärtuslikud spetsialistid, aga kui rahvas kaasa ei tule, siis jääb üle vaid intriigidega tegeleda. Nii nagu nad praegu valitsuses tegelevadki.

Öölaulupidu, rahva tulek tänavatele; see, et tuldi kaitsma Toompea lossi vene tankide ja Interrinde eest jne – ma arvan, et see oli siiski kõige määravam.  Moskva nägi, et meie rahvas ei karda, et meil on visa hing.

Kuidas pered vastu pidasid? Mõnigi minister sai telefoni teel tapmisähvardusi, nagu Raivo Vare on meenutanud.

Kõige raskematel aegadel tuli lapsed saata maale, nad olid põhiliselt Viitnas, samuti Saaremaal jne. Ma püüdsin neid alati löögi alt kõrvale juhtida.

Kas ERSP ja Interrinne oleksid võinud omavahel karvupidi kokku põrgates ka iseseisvuse taotlemise untsu keerata?

Eks kriitilisi momente kindlasti oli. Ent Rahvarinnet kardeti palju rohkem, ERSP oli naljaasi Moskvast vaadatuna, Rahvarindega arvestati, ta oli tõsiseltvõetav. Siis kui oli putšijärgne situatsioon, oli ERSP-l 4% ringis toetust, meil 20% ringis.

Millal neil keerulistel aegadel oli sul tõesti pisar silmanurgas, kas iseseisvusotsuse järel või suurtel rahvakogunemistel? 

Kindlasti oli suurim meeleliigutus  see, kuidas inimesed suutsid tulla ja luua Balti keti. See oli paljudele inimestele uskumatult suur sündmus ja elamus. Ma sain helikopteriga lennata üle kogu Balti keti, sealt välja küünitada ja rahvale lehvitada… Üks eestlasest NASA astronaut rääkis, et Balti ketti oli toona näha USA isegi kosmosesatelliidilt kõrvuti Hiina müüriga.

Mis puudutab iseseisvuse väljakuulutamise päeva, siis ma olin pigem rahulikus meeleolus, sedasama on kirjutanud ka Lennart Meri oma mälestustes.

Me olime ju sisuliselt iseseisvuse mitu korda eri moel välja kuulutanud alates 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonist.  Kui seda lõplikult tegime, siis oli pigem küsimus, et mis juhtub järgnevatel päevadel, kohe samal ööl rünnati ju teletorni jne. 

Pigem tundsime, et asi on vaja kiiresti ära teha, otsuse oleks pidanud juba päev-paar  tagasi ära tegema. See ei olnud mingi pidu, iseseisvus oli toona käik, mis oli vaja viimaks ometi ära vormistada. 

Kas tundsite, et iseseisvusotsus on dokument, millele järgneb suur ettemääramatus ja kibe töö?

Pigem see teine. Iga tunni tagant oli uus teave, et tankid tulevad või et Keila-Joalt tulevad laevad, situatsioon oli nii ettemääramatu. Arvata, et me pidasime tol hetkel suurt pidu seal Toompea lossis… kaugel sellest, see oli toona rohkem meeleheite samm kui pidu. Tundsime, et asi on vaja kiiresti ära teha, otsuse oleks pidanud päev varem tegema. Iseseisvus oli vaja viimaks ometi ära vormistada.

Kuidas sa suhtud inimestesse, kes täna taovad vastu rinda, öeldes, et neil on suured teened iseseisvuse sünni juures, aga tegelikult töötasid nad sellele vastu.

Huumoriga, selliseid inimesi on igal ajal olnud. Ma olen ajaloolane ja tean, et võidul on alati palju isasid, kaotusel aga ei ühtegi.

Mis olid peaministrina raskeimad hetked – kas oled inimene, kellele raskused annavad jõudu juurde?

Peaministriaja raskeim töö oligi üldse vastu pidada üle kahe aasta. 1990, kui sain peaministriks, ennustati, et kolme kuu pärast paneme ameti maha. Aga ei pannud. Meie valitsusprogrammis seisis must-valgel kirjas, et Eesti peab saama iseseisvaks, ja oma eesmärgi me täitsime.
Mis puutub raskustesse üldse, siis mul on ka täna palju jõudu, aga ilmselt on ajad teised ja nõuavad poliitikas teistsuguseid inimesi.

Täna on euroliit lagunemas.  Ka sina ei tahtnud omal ajal pea ees euroliitu hüpata – kas seetõttu, et Nõukogude Liidu kogemus oli liiga värskelt meeles? 

Ma polnud euroliidu vastane, aga tahtsin, et inimesed ise otsustaksid neid asju, kas minna euroliitu või mitte – nii nagu mujal riikides on rahvahääletused. Meil oli liiga palju propagandat ja jõuga pealesurumist. Inimesed, kes olid euroliidu suhtes neutraalsed nagu mina, neid häbistati ja karistati nii et küll saab. 

Euroliitu astumine oli üks verstapost, mille abil keelati Eestis oma peaga mõtlemine? 

Jah, kindlasti…

Sind on viimasel ajal huvitanud ka vabadussõjalaste saatus, nad tõrjuti Pätsi poolt võimult kõrvale, kuigi neil oli rahva legitiimne toetus.

Pätsi propaganda töötab ka täna endist viisi vabadussõjalaste suhtes edasi. (Päts tembeldas vabaduse eest võidelnud mehed ju fašistideks ja pani liidrid vangi – toim) Pätsi viga oli see, et alguses hävitas ta vasakpoolsed, hiljem parempoolsed ja 1940.aastaks jõudis ta olukorda, kus tal ei olnud alles jäänud kedagi, kes teda ennast enam keerulise olukorra ajal oleks toetanud.

Kas Eestis on täna sama olukord, kus vabadusaja liidreid tõrjutakse võimult, kas meil on tunda diktatuuri hõngu?

Meie riik on sellises seisus, et need inimesed, kes tahaksid oma seisukohti kaitsta või võidelda, on Eestist ammu ära läinud. Need, kes on jäänud, need lepivad olukorraga. 

Tallinna Sadamas on liikunud suured altkäemaksusummad,  aga samas prokuratuur ei uuri, kas raha on liikunud ka võimuerakondadele. Ka ärimees Leedo räägib avalikult, et talt küsiti nelja miljonit altkäemaksu oravapartei poolt.

Seda ei ole ju valitsusele vaja, et päriselt uuritaks sadama korruptsiooni. Ega seda Leedo nelja sidrunit ehk nelja miljoni küsimist keegi väga eitanud polegi. Õiguskaitseorganid ei hakanud asja uurima ka siis, kui Eesti Raudtee juht, USA ärimees Edward A. Burkhardt väitis Eesti Televisioonis, et Reformierakonna esindaja küsis talt miljon eurot altkäemaksu. Samuti istusid uurimisorganid käed rüpes siis, kui Silver Meikar rääkis kõigile, et Kristen Michali peasekretäriks oleku ajal toodi erakonda kilekottidega musta raha.

Mis saab praegu maailmast? Kas sõda ISIS-ega on võidetav? Kas USA ja euroliit suudavad seda ilma Venemaata?

Venemaata nüüd vaevalt, koostööd juba tehakse.  Ma ei tea aga, kas seda sõda tegelikult tahetakse võita. Võib-olla selline väike sõda sobib paljudele. 

Kas üle Euroopa hõljuv terroriõhustik laseb Euroopa poliitikutel rohkem ka oma rahvast kontrolli all hoida?

Euroopa läheb selgelt sinna poole, et rohkem kruvisid kinni keerata. Hiljuti tehti inimeste seas üks küsitlus, et kui kauaks nende arvates euroliitu jätkub. Enamik arvasid, et ehk maksimaalselt kümme aastat veel. Eks euroliidu jätkumine sõltub ka suurriikide omavahelistest suhetest. Meie jaoks oleks kindlasti turvalisem see, kui USA ja Venemaa muutuksid teineteisele lähedasemaks. See, et Venemaad sunniti olema suur sõber Hiinaga ja ka Iraaniga – ma arvan, et see ei ole maailmale parim lahendus. 

Kuidas lahendaksid Euroopa pagulaskriisi, kui sul oleks võimalus? 

Ma paneksin piirid kinni. Kui palju neid inimesi siis maailmas on, kes naudivad seda, et nad võivad täna aina rännata vabalt ühelt maalt teisele. Aga see turvalisus, mida meile annavad piirid, mida valvatakse või kaitstakse, ma arvan, et see on inimestele täna juba kõige tähtsam.

Kuidas on inimesed muutunud 25 aastaga?

Ükskõikseks, nii poliitika kui üksteise vastu. Muidugi poliitika suhtes on kujunenud arusaam, et minust ei sõltu midagi, aga ka omavahelistes suhetes on inimesed muutunud ükskõikseks. Tähtis on vaid tänane päev.  Inimesed ei mõtle pikas perspektiivis ja üha vähem harjuvad sellega tegelema. 

Ei, ma ei mõtle, et nad naudivad hetke, vaid pigem on tegu hetke üleelamisega – ma ei usu, et väga paljudel on elu nautimiseks väga suuri võimalusi. 

Mis on kõige kurvem asi, mis 25-aastase vabadusperioodiga on Eestis juhtunud?

See, et meil on üle 100 000 inimese Eestist lahkunud ja ega ma enamiku tagasitulekusse eriti ei usu.

Mida teha, et järgmise 25 aastaga ei väheneks Eesti rahvastik taas rohkem kui 100 000 võrra, nagu see on juhtunud vabaduse ajal? Mida teha, et meie rahvaarv vähemalt säiliks?

On vaja töökohti, kus oleks ka hea palk. Ja meie inimestel on vaja usku – usku sellesse, et neil läheb hästi. Seda usku on vast kõige rohkem vähemaks jäänud. Usku, et me tahame olla paremad ja tugevamad.