"Maailma parandamisega on üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin."

Vladislav Koržets, luuletaja ja humorist
Loe, kuidas hindavad mööduvat aastat perearst Piret Rospu, majandusteadlane Heido Vitsur, sotsioloog Juhan Kivirähk ja koolidirektor Mari-Liis Sults (4)
31. detsember 2022
Pealinn

Perearst Piret Rospu iseloomustab lõppevat aastat kui ootamatuste aastat ja sotsioloog Juhan Kivirähk kui suure sõja alguse aastat, koolidirektor Mari-Liis Sultsi aasta möödus Ukraina õpilaste tähe all ning majandusteadlase Heido Vitsuri hinnangul tuleval aastal asi paremaks küll ei lähe.  

Perearst Piret Rospu: See on väga hull, mis toimub ja seda kohtab väga palju!

Lõppevat aastat võib iseloomustada kui ootamatuste aastat. Tervishoius oli ootamatusi mitmeid: Covid ei ole kuhugi kadunud, Ukraina sõjaga saabusid sõjapõgenikud, mis oli meile täiesti uus väljakutse, vahepeal tekkis ahvirõuge hirm… ning nüüd käituvad imelikult kõik muud viirushaigused. Ka on hetkel erinevatel ravimitel tarneaugud. Seega, ootamatusi on meid tabanud korduvalt.

Positiivse poole pealt võiks kõige käepärasemana välja tuua, et riik laiendas gripi vastu vaktsineerimise sihtrühma. Teist aastat järjest rahastab haigekassa kolme vähi sõeluuringut ka ravikindlustamata inimeste puhul. Üks ravimeetod, mida haigekassa tänavu hakkas maksma, on transkraniaalne alalisvoolu stimulatsioon, mis on depressiooni üks ravimoodustest elektriseadmega. Meetod on psühhiaatrilises abis väga teretulnud ja et haigekassa seda tänavu hakkas rahastama, on suureks abiks. Stimulatsiooni seade on olemas nii psühhiaatriakliinikutes kui osades perearstikeskustes, kuigi hetkel mitte väga laialt levinud, ja sellest veel kuigi palju ei teata ka spetsialistide ringis. Aga eks meetodi kasutus järk-järgult laieneb, ja see muutub järjest kättesaadavamaks, mis on oluline vaimse tervise murede leevendamisel

Perearsti vaatest paneb enim südant valutama väärinfo levik, mis ehk ei ole niivõrd lõppeva aasta spetsiifiline, küll aga nägime sel aastal mitmel puhul libaravi pooldajate mõjusid. Pean siin silmas siin nüüdsama toimunut – määruse eelnõud, millega saaks koolilapsi vaktsineerida nende soovil ka kooliõed. Määruse eelnõu ei olnud veel spetsialistidelt tagasisidet saanud, kui seda vaktsineerimisvastaste survestamise tõttu juba muudeti – vaktsiinivastased susserdasid seal midagi ära. Demokraatlikus riigis ei peaks seadusloome käima niimoodi, et kes kõige kõvemini karjub, selle arvamus kehtib. Seega, laiemalt muret valmistavad meditsiinivastased ja oma agendasid edendavad gildkonnad, mis lähevad vaktsineerimisest palju kaugemale. Osades gruppides kohtab koguni soovitusi, kuidas teatavatest taimsetest preparaatidest valmistada imikule piimasegu, mis ei ole üldse sobiv ega lubatud, või kuidas ravimite andmisest keelduda. Lisaks loobuvad osad vähipatsiendid ravist. See on väga hull, mis toimub ja seda kohtab väga palju! Ilmselt perearstid ei teagi, mida paljud patsiendid meiega konsulteerimata teevad.

Siiski on erinevad kriisid meid ka õpetanud ja arenguid toonud. Koroonakriisi algusest tooks välja, et meil perearstide seltsis tekkis uus laiapõhjaline list, kus omavahel kiiresti infot vahetada. Samuti loodi IT-arendused, mille vajalikkusest oli aastaid räägitud. Vaimse tervise maastikul said igasugused telefoni- ja videonõustamised nagu „nipsust“ haigekassa rahastuse. Ka Ukraina sõjaga seoses oleme hakanud mõtlema, mis saab, kui on näiteks väga palju perearstikeskusi rivist väljas, kes keda asendab või kuhu patsiendid pöörduda saavad – struktuuri mõeldakse ja nuputatakse. Kuigi ei saa öelda, et süsteem veel kuidagi valmis oleks, aga vähemalt on teemaga hakatud tegelema. Iga raskus on raske, aga see pakub ka võimalust mõelda oma töölõikude üle, kuidas saaks paremini või teisiti.

Majandusanalüütik Heido Vitsur: tuleval aastal asi paremaks küll ei lähe

Lõppeva aasta majandust, eriti rahanduse poolest, iseloomustasid kaks asja: hinnatõus ja intresside tõus. Hinnatõus oli nii suur viimati  pärast krooni kasutuselevõttu. Hiljem pole midagi niis suurt ette tulnud. Ja teiseks lõppes negatiivsete intresside aeg. Euroopa baasraja intress muutus positiivseks. Sellega muutusid euribor ja kõik laenuintressid samuti palju suuremaks ja laenud läksid  kallimaks. Kõik see on kaasa toonud hinnatõusu. Palgatõus on jäänud hinnatõusust kaks korda väiksemaks. Enamikes hinnasegmentides on toimunud inimeste reaalsissetulekute langus. Paraku on selle all kõige rohkem kannatud vaesemad inimesed. Väiksema sissetulekuga peredel moodustavad toidu- ja eluasemekulud ju suurema osa. Nende jaoks on olnud selline hinnatõus kõige raskem.

Kõrged intressid tekitavad eelarvesse suure augu

Tõenäoliselt on nende kaotus suurem kui aasta keskmine inflatsioon 20 protsenti. Jõukama rahva puhul, kel toidu peale kulub kogu ostukorvist suhteliselt vähem raha, see hinnatõus nii suur ei olnud. Intressitõusud hakkasid kohe mõjutama neid, kellel on kodulaen ja liisingud. Kui nende lepingute sõlmimisel võis pere eelarve olla ülejäägita tasakaalus, siis niisugune hinnatõus nagu praegu, tekitab nende eelarvesse päris suure augu. Paljud ju lootsid, et intressid püsivad nii madalal tasemel veel väga kaua aega. Nii aga ei läinud ja nüüd ongi probleemid tekkinud.

Ettevõtjatel aga jätkusid vanad mured, mis kahjuks aastaga suurenesid. Need on tarneahelad ja sanktsioonidest tulenevad raskused materjalidega. Oli vaja teha tõsiseid muutusi tarnetes, et tootmine võiks jätkuda. Viimaste kvartalite puhul on olnud tegemist ka majanduslangusega. Milliseks kujuneb pilt kogu aasta kokkuvõttes, seda me praegu veel öelda ei oska, aga selge see, et midagi rõõmustavat siin ei saa olla. Ja kahjuks jätkub selline tendents ka uuel aastal.

Poliitika on läinud aasta majandust samuti väga tõsiselt mõjutanud. eelkõige sanktsioonid Venemaale. Osa neist hakkavad kehtima alles 1. jaanuarist, seepärast ei saa veel öelda, milline on kokkuvõttes kõigi nende sanktsioonide mõju meie majandusele. Raske on ka ette näha, mis hakkab toimuma maailma ühe suurema majanduse Hiinaga. Samuti me ei tea, millised saavad olema edaspidi suhted Hiinaga, kas need halvenevad või mitte. Määramatus on väga suur. Aga majanduses oleneb nendest suhetest väga palju. Siin Eestis me muidugi neid globaalseid tendentse eriti mõjutada ei saa, küll aga peame neid hästi tajuma ning vastavalt kohanema. Tuliseks muutuvatest kohtadest tuleb õigel ajal ära kaduda ja seal riske vähendada. Üldisi protsesse meie siin ei mõjuta, see on selge. Esialgu oleme selle kohanemisega võrdlemisi kekspäraselt hakkama saanud. Oleme siiski kõigele vaatamata elus ja meie tööpuudus pole suureks paisunud.

Elu võib minna veel halvemaks

Kui tööpuuduse järgi hinnata, siis on Eesti majandus suhteliselt hästi suutnud muutunud olukorras vastu pidada ja muutusega kohaneda. Aga ilmselt on paljudel ettevõtetel see piir käes, kus hakkavad tekkima suuremad hädad. Tagavarad on ära kulutatud ja eks näeme, mis edasi saab. Kui Hiina lõpetab koroona piirangud ja avaneb maailmale jälle ja uus kaubandussõda Hiinaga lahti ei lähe, siis võib Hiina nõudlus tuleval aastal väga oluliselt kasvada. See aga võib hinnad, ka energiakandjate hinnad , mis vahepeal on taltumas, jälle uuesti kerkima panna. Kütuse hind hakkab sõltuma sellest, kas Hiina majandus läheb nüüd, pärast kolme aastast seisakut suure hooga käima või ei lähe. Aga seda ei oska praegu ka inglid taevas öelda.

Lõpuks lisab määramatust ka ilm. Me ei tea, kui soe või külm tuleb Euroopas järgmise paari kuu talveilm. Sellegi on majandusele väga suur mõju.

Aga tavalistele inimestele peaks südamele panema, et nad peaksid käituma ratsionaalselt. Aeg on lõpetada mittevajalike kulutuste tegemine. Tulev aasta saab olema kindlasti veel keerulisem kui lõppev aasta. Peab harjuma mõttega, et elu järgmisel aastal meil paremaks ei lähe, küll aga võib veel halvemaks minna. Selleks peab küll valmis olema.

Sotsioloog Juhan Kivirähk: Sellist sõda pole meil Euroopas peale Teise maailmasõja lõppu veel olnud

Oli üks keeruline aasta, suure sõja alguse aasta. See jättis jälje kogu ühiskonnale. Ma usun, et kõik üritavad sellest aastast midagi õppida ja tasapisi leitakse ka lahendusi, mis meid kriisidest välja viivad. Aga seda saab teha kogu ühiskonna osavõtul, mitte ainult üksikute valitsusliikmete tarkusest lähtudes. Mul on kahju, et valitsus kuulab üha vähem rahvast.

Enam on kannatada saanud need, kes on tähelepanu alt välja jäänud ja vaikselt kannatanud. Nii üksikinimesed kui ka meie ettevõtted. Suurettevõtjad näiteks kurdavad, et teistes Euroopa riikides aidatakse oma ettevõtteid, Eestis aga mitte. Ühisel turul tekivad niimoodi kohe probleemid konkurentsivõimega. Mis puutub üksikinimesi, siis eks tasapisi on neid otsuseid tehtud, et aidata raksustest üle saada, oleme aidanud ka pagulasi. Eesti on olnud muidugi väga eesrindlik Ukraina aitaja. Nii riigi kui vabakonna poolt. Kodanikuühendused, kes Ukrainat aiatavad, on olnud erakordselt tublid ja tavalised inimesed, kes  on teinud palju vabatahtlikke annetusi niisamuti. Sellise kriisi ajal hakkab ühiskonna kihistumine jälle suurenema. Solidaarsus hakkab kaduma, kui vaadata riigiasutuste  või haigekassa suuri preemiaid. Inimesed taluvad suurt ebaõiglust. Pensionid sellises tempos ei kasva.

Ebavõrdsus kasvab

Energeetikasektoril, eriti taastuvenergia tootjatel läheb küll hästi nii suurte hindade puhul. Taastuvenergiale makstakse veel toetusigi peale. Me näeme, kuidas ebavõrdsus kasvab.  

See näitab ka, et riigijuhtimise kvaliteet jätab soovida. Ega see niisugusel kriisiajal paugupealt ei parane ega muutu selliseks, nagu me ootaksime. Riigijuhtimine on meil käinud ikka rohkem reaktiivselt, mitte proaktiivselt. Reageeritakse probleemidele ja üritatakse siis midagi lappida, aga sellist kaugeleulatuvat vaadet ju enamasti ei ole. Valitsuse koduleheküljel on neid arengu- strateegiaid ja kontseptsioone küll lademetes, aga ei ole märata, et nendest ka juhindutakse. Neid ellu ei viida. Kõige kõrgem dokument on meie riigis ikka koalitsioonileping, mida üritatakse nui neljaks ellu viia. Aga ei mõelda selle peale, mida ühes valdkonnas tehtavad muudatused toovad igal pool mujal endaga kaasa. Unustatakse see, et ühiskond on väga keeruline süsteem. Tihtilugu ei osatagi ette näha, mis need muudatused endaga üldiselt kaasa võivad tuua. Võtame kas või peretoetused. Üks asi on see, et need on niivõrd ebavõrdsed kahe ja kolme lapse puhul. Aga kuidas neid lapsi siis üldse jagada? Meil on tohutult palju kärgperesid ja mitteametlikke peresid. Mismoodi seda peretoetuste asja korraldama kavatsetakse hakata, see on veel paras mõistatus. See on ka presidendile andnud juurdlemiseks ainet.

Eks niisugused asjad toovad ka ühiskonda lisapingeid. Toimetulekust tekkivaid pingeid on raskel ajal alati. Nüüd lisanduvad neile ka Ukraina sõja tõttu tekkivad pinged. On asutud haridussüsteemi eestikeelseks muutma. Siinkohal peab ütlema, et ega keel iseenesest ei ole ju kuritegelik, kuritegelik on režiim, mis sõda alustas. Paljud Ukraina põgenikud räägivad ju ka vene keelt.  Mulle jäi küll haridusminister Lukase sõnavõtust mulje, et venekeelsed inimesed peavad meie haridussüsteemis ka vabal hetkel omavahel ainult eesti keeles suhtlema hakkama. See on minu hinnangul küll natukene üle võlli. Peab ikka arvestama, et juba Eestis sündinudki vene keelt rääkivad inimesed on paljud Eesti kodanikud, mitte aga Venemaa kodanikud, kes peaksid Putini tegude eest vastutama.

Potjomkini küla ei ole mõtet ehitada

Aga ma arvan, et see veel eriti meie eri emakeelega inimeste vahel pingeid ei too. Eks venekeelsed inimesed saavad ju probleemist aru ja neid pole ju siin kolmekümne aasta jooksul just lausa siidkinnastes koheldud. Aga peab vaatama, et kiirelt forsseeritud eesti keelele üleminek ei looks inimeste vahel lisapingeid. Tuleb ikka aru anda, et kooli eesmärk on anda inimestele teadmisi, mitte ainult keelt õpetada.

Ilmselt on meil vaja hakata tegelema ka regionaalpoliitikaga. Nii majanduslikud kui kultuurilised probleemid on ka väikeses Eestis üsna erinevad. Ja igal pool peaksid olema oma lahendused. See, mis sobib Tartus, Võrus või Pärnus, ei sobi Tallinnas ning see, mis sobib Tallinnas, ei pruugi olla tulemuslik Ida- Virumaal.  Ma ei taha öelda, et pole üldse vaja radikaalsemaid otsuseid ja isegi teatavat sundi, aga alati peab silmas pidama, mis töötab, mis mitte. Potjomkini küla ei ole mõtet ehitada. Vaja on lahendada tegelikke probleeme. Tuleb arvestada kohalikke olusid , mitte kõiki piirkondi ühe lauaga lüüa. See regionnide eripäraga arvestamine olekski meie puhul kaugele vaatav ja ühiskonna vajadusi arvestav perspektiiv. Aga paistab, et valitsuse tegutsemisloogika on selline, et võtame vastu mingi otsuse, anname raha ja küll siis asjad juhtuvad. Aga tegelikult ei juhtu. Selleks, et soovitud tulemus saada, peab ikka midagi tegema ka selle rahaga.

Riik koosneb ikka riigiaparaadist ja kohalikest omavalitsusest. Aga nendevaheline koostöö on praegu silmnähtavalt puudulik.

Kokkuvõttes võib möödunud aasta kohta siiski öelda, et Eesti jaoks pole ta olnud taasiseseisvumise aja kõige hullem, aga rahvusvahelises plaanis on olukord teine, sest sellist sõda pole meil Euroopas peale Teise maailmasõja lõppu veel olnud.  

Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults: Lõppenud aasta on möödunud Ukraina õpilaste tähe all

Lõppenud aasta on möödunud Ukraina õpilaste tähe all – sealt ka rõõmud ja mured. Meie kooli on õppima tulnud umbes 90 last. Õpetajate leidmine ja õppe korraldamine on võtnud oma aja. Positiivse poolena saab välja tuua, et lapsed esinevad aktustel, laulavad ja tervitavad eesti keeles, ehk eesti keele oskus on neil selle lühikese ajaga juba tekkimas. Murekohaks on asjaolu, et ukraina lapsed ei saa teistes ainetes korralikult õpet. Meil on ka teisi uusi migrante, aga kui neid on vähem, saab neid rohkem toetada. Kui uusi tulijaid on korraga palju, on keerulisem.

Erinevad kriisid on õpetanud, et kolleegid mõtlevad nüüd vahest rohkem iseenda peale ja oma vaimsele tervisele, mida enne võib-olla ei tehtud. Seni on ikka tuldud haigena välja ja tehtud tööd, ning võetud ülesandeid juurde kui tegelikult ollakse väsinud. Nüüd mõtlevadki inimesed ehk rohkem iseenda peale, mida nad suudavad ja mida mitte, ja selles mõttes on vaimne tervis, koostööoskus ja avatus parem kui varasematel aastatel, hoolimata sellest, et on praegu palju rohkem raskusi ja keerulisem aeg.

Kuigi riik eraldab koolidele haridustoetust, koolijuhte riik ju otseselt ei toeta. Jah, meile antakse lisaraha Ukraina õpilaste tarvis ning koroonapandeemia haripunktis jagati kiirteste ehk riik eraldab toetusi ja raha, aga alati pole raha see, mida meil vaja oleks. Koolidel ja haridusel üldse on vaja ka natuke teistsugust toetust – pean silmas väärtustamist. Ainuke väärtustamine ei saa olla õpetajate, juhtide ja teiste haridustöötajate palganumber.

Kommentaarid (4)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

ei keegi
31. dets. 2022 15:01
aga väärinfot nende Covid-vaktsiinide 95% tõhususest võis küll suure kisaga levitada?; lugupeetud perearst arvab millegipärast on sõna on vaba ainult teatud kildkonnale, saamata aru, et ravimifirmade propaga kaasaminek (95% tõhusust, eks ole) vähendab usaldust nendegi vastu
eskulaap
31. dets. 2022 14:48
https://forte.delfi.ee/artikkel/120116970/kui-arst-ravib-inimesi-siis-loomaarst-loomi-ja-seelabi-kogu-maailma
elukestev õpe
31. dets. 2022 14:34
Ülal kajastatud probleemidest vaid koolide õppe keele küsimus on kohapeal lahendatav. Seda asja on nüüd juba 30 aastat otsustatud, uuesti otsustatud ja otsusi polegi täidetud. Aga nüüd on vist koht, kus hakkab nalja saama. Lukase lori on naeruväärne. Septembris lähevad õpilased Eestis jälle kooli. Paljud senisest erinevasse kooli. Mõned lausa esimesse klassi või ka eelkooli. Ja kuhu kooli nad siis lähevad. Munitsipaalkooli või riigi kooli enamasti. Elukoha järgsesse kooli. Kas kõigile jätkub seal koolikohti? Kui ei, siis kuidas toimub õpilaste valik? Et sina oled vene perekonnast ja pead minema kuhugi eesti keelsesse vene kooli. Nalja saab. Mitmete diskrimineerimise vastu võitlevate institutsioonide vaatlejad tulevad Eestisse seda nalja markeerima.
versus
31. dets. 2022 14:26
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120114206/vastukaja-mis-mottes-on-tervete-inimeste-kontrollimine-kasutu-dr-merilind-ei-noustu-dr-rospu-arvamusega