"Iga piirkiirusele lisatud kilomeeter suurendab tõenäosust sattuda õnnetusse ning raskendab võimalikke vigastusi."

Hannes Kullamäe, Politsei liiklusjärelevalve keskuse juht
SUURKUJUDE LAHKUMINE Armastatud ühiskonnategelasi on sajandi jooksul kogunenud ära saatma suured rahvahulgad (0)
04. jaanuar 2023
Esimesed riiklikud matused nüüdisaja Eestis korraldati 2006. a märtsis president Lennart Merile. Foto Scanpix

Neljapäeval jäetakse hüvasti Edgar Savisaarega. Nii sõja eelses kui järgses Eestis on rahva armastatud riigi- või kultuuritegelaste ära saatmine riiklikel matustel toonud kohale suuri inimhulki. Põlvest põlve edasi antavad mälestused seostuvad peamiselt Jaan Poska, Anton Hansen Tammsaare, Paul Kerese Oskar Lutsu ja Georg Otsa ärasaatmisega.

Ajaloolase Küllo Arjaka abil on siin meenutatud Eesti jaoks olulisemate isikute viimsele teele saatmisi. Esimesed riiklikud matused Eesti Vabariigi ajaloos korraldati teatavasti Jaan Poskale.

Narva maantee mustas inimestest

Teade teeneka ühiskonnategelase, Tartu rahu meisterdaja ja linnapea lahkumisest 1920. a märtsis vaid 54 aasta vanuselt südamerabanduse tagajärjel levis kulutulena.

Jaan Poska matused

Riiklike matuste korraldamise kogemust noorel vabariigil mõistagi polnud. Muuhulgas tekitas vaidlust kirstu taga kõndijate järjekord. Lõpuks lepiti kokku, et kõigepealt sugulased ja perekonna lähimad sõbrad. Seejärel tulid Asutava Kogu vanemate nõukogu, ministrid, diplomaatiline korpus, ja siis Asutava Kogu liikmed.

Toonane Päewaleht kirjutas, et leinarongiga koos liikus kahel pool tänavat tihe rahvavoog.

„Narwa Maantee mustab inimeste peadest,“ kirjutati lehes. “Akendel on küünlad süüdatud. Kaupluste waateaknad, millest leinarong mooda liigub, on must-walgega dekoreeritud. Kesklinnale lähenedes muutub inimeste hulk kahel pool tänavat ikka tihedamaks. Inimesi on kõigil akendel ja rõdudel. Neid on ka puude otsas.“

Riiklike auavaldustega maeti 1920. a Pilistverre ka Päästekomitee ühe liikme Jüri Vilmsi arvatavad säilmed. Diplomaatilisel eesmärgil Soome saabunud Vilmsi olid maha lasknud Soome kodusõjas osalenud Rootsi väeüksuse liikmed – arvates, et ta on punane. See juhtus mais 1918 Helsingis.

Surm ülepinge tõttu

Eestimaa Päästmise Komitee liikmele Konstantin Konikule, kes lahkus teise ilma 1936, korraldas vabariik mõistagi samuti riiklikud matused.

Ajaloolane Küllo Arjakas on kirjutanud, et Konik oli riigimees, kes varises ülepingest kokku oma igapäevatöö ajal, olles majanduskriisist räsitud Eestis 1933. aastal haridus- ja sotsiaalminister.

Ühe kehapoole osaline halvatus hävitas tema tervise jäädavalt. Konik lebas järgnevalt kaua haigevoodis, taastus hiljem aga aeglaselt. Ta suri oma kodus kirjutuslaua taga 3. augustil 1936.

Samamoodi maeti riiklike auavalduste saatel 1924. aastal 1. detsembri riigipöördekatse ajal hukkunud teedeminister Karl Kark, 1930. aasta aprillis aga atentaadi ohvrina haiglas surnud kindral Johan Unt.

Kes Undi tänaval lasuga selga tappis, jäigi välja selgitamata. Ühe versiooni järgi oli selle taga Nõukogude julgeolek OGPU, teise järgi kohalikud kommunistid. Veretöö oli tõenäoliselt kättemaks kindrali aktiivse osavõtu eest 1. detsembri 1924. a riigipöördekatse mahasurumisest.

Kindral oli nii sõdurite kui rahva hulgas väga populaarne. Ilmselt ei oodanud riikliku ärasaatjad kohale sellist rahvahulka. Toonases Päewalehes kirjutati, et ohvitseride keskkogu saali, kus kindraliga sai hüvasti jätta, hakkas rahvast voolama suurel hulgal nagu palverännul. Hommikust kella kaheni päeval või sealt olla läbi käinud üle 5000 inimese.

Algas Poska, lõppes Tammsaare matusega

Kui ennesõjaaegne vabariik algas 1920 Jaan Poska matusega, siis lõppes see 1940 Tammsaare omaga. Huvitav kokkusattumus on ka, et mõlemad suurmehed lahkusid oma kodus südamerabanduse või teisisõnu infarkti tõttu. Kui Poska vaid 54, siis Tammsaare 62 aasta vanusena.

Anton Hansen Tammsaare matused

Postimees kirjutas, et kogu linn oli tol 1940. a päikeselisel märtsipäeval välja tulnud, saatmaks suurt kirjanikku tema viimsel teekonnal. Estonia kontserdisaal ei suutnud mahutada kõiki, kes tahtsid kaasa elada armastatud kirjaniku ärasaatmisele. Siia võiks lisada, et kogunenud oli tõe poolest meeletu rahvamurd, mida saanukski vaid võrrelda Poska matusega. Kaudses mõttes, sest inimesed seda ilmselt täielikult ei tajunud, kujunes Tammsaare ärasaatmine ühtlasi vabariigi peiedeks, sest võimu vahetuseni juunis jäid loetud kuud.

Suurkujude lahkumise kümnend

Sõjajärgses Eestis võis nimetada suurkujude lahkumise kümnendiks 1970ndaid.

Teise ilma lahkusid Friedebert Tuglas, Juhan Smuul, Paul Keres, Georg Ots, Voldemar Panso. Tegemist oli kõikide nende puhul üldrahvalike matustega. Nõnda nagu Tammsaare puhul, mahtus Estoniasse vaid väiksem hulk valitumaid leinajaid. Ja samamoodi oli teatriesine rahvast täis ning ärasaatjad seisid rühmiti tee ääres kuni Metsakalmistuni.

Paul Kerese matused

Neist suurtest ärasaatmistest kogunes kõige rohkem rahvast omakorda Otsa ja Kerese puhul. Olles näinud 1975. a suvel Paul Kerest ära saatma tulnud rahvahulka, küsis rahvusvahelise maleföderatsiooni FIDE president Max Euwe: “Kas kõik eestlased oskavad malet mängida?” Räägitud on 100 000 ärasaatjast, ehkki see võib olla pisut liialdatud.

Friedebert Tuglase matused

Georg Otsa matuse puhul on meenutatud, et kui sarka kontserdisaalist välja kanti, oli ukseesine rahvast umbes. Omaksed ei pääsenud peasissekäigust enam välja ning läks aega, kuni korraldajad tee vabastasid. Tavaliselt veeti suurmeeste sargad neil aegadel Metsakalmistule lahtise Tšaikaga. Kerese ja Otsa matuseid kandis üle ka TV.

Luts ei tahtnud kiriklikku matust

Väljaspoolt Tallinna on ilmselt suurimana ajalukku läinud rahvakirjanik Oskar Lutsu matus 26. märtsil 1953.

Ametlikud nekroloogid olid mittemidagiütlevad ja koosnesid kroonulikest stampidest. Rahvasuus omandas Lutsu matus saanud omaette legendi mõõtmed.

Oskar Lutsu matused

Matuseid korraldanud kriitik ja tõlkija Lembit Remmelgas on kirjeldanud nende päevade tragikoomilisi momente, rahva erakordset meeleolu ja ametivõimude hirmu selle ees, et kirjaniku lesk võiks nõuda kiriklikke matuseid. Kirjaniku enda sooviks oli siiski olnud ilmalik talitus. Kõigele vajutas oma jälje elevus, et ajad on muutunud: mõned nädalad varem oli surnud Stalin.

Lutsu saatsid viimsele teekonnale isegi mitte tuhanded, vaid kümned tuhanded. Kogu leinarongi tee Raekoja platsist kuni Ropka Tamme kalmistuni oli palistatud tihedast rahvamurrust.

Uuesti tekkinud Eesti Vabariigis minetas suurmeeste ärasaatmine tasapisi oma senise üldrahvaliku tähenduse. Nõukogude ajal olid suurmeeste matused olnud teatavad ühehoidmise manifestatsioonid – nagu ka laulupeod.

Uus aeg ja matuste rolli muutumine

Laulutaati, kahekordset Stalini preemia laureaati Gustav Ernesaksa saatsid 1993. a viimsele teele samuti tuhanded. Ja ärasaatmise kõne pidas president Lennart Meri.

Ometi oli juba tunda ühiskonna jaotumist, et mitte öelda lõhenemist vähem ja rohkem edukateks. Muud, üha kuhjuvad  sündmused röövisid tähelepanu. Aasta aastalt kinnitas järjest enam kanda kaasaegne internetiühiskond, kus nii otsesed kokkupuuted inimeste vahel kui suurmeeste rahvast ühendav roll järjest vähenes.

Paradoksaalselt ei soovinud enda isikule, kui ta peaks surema, mingit tähelepanu rahva armastatud telelegend Urmas Ott, kes saadeti 2008. a viimsele teele pereringis.

Esimesed riiklikud matused nüüdisaja Eestis korraldati 2006. a märtsis president Lennart Merile. Välisministeeriumi protokollipealik Toomas Tiivel jalutas ise mitu korda Kadriorust Kaarli kirikuni, et kõik detailid läbi mõelda. Edgar Savisaare ärasaatmine on teine sama olulise tähtsusega riigitegelase ärasaatmine pärastsõja järgse Eesti ajaloos.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.