„Tema kraesse kirjutati paljugi seda, mis oli täielik vale ja väljamõeldis,“ ütles laulva revolutsiooni aegne Edgar Savisaare võitluskaaslane, kunstnik Heinz Valk, kelle sõnul oli selle laine harjal ka Savisaare torkimine ja halvustamine Eesti meedias mõnevõrra nagu argirutiin.

Valk lausus, et paljud Savisaare head algatused nagu tasuta ühistransport või sundüürnikele uute eluasemete rajamine, jäid tunnustuseta lihtsalt ärapanemise ja poliitilise võitluse tõttu.

Kuidas Edgar oleks praegustes kriisides juhina hakkama saanud?

Kuna aeg on hoopis teine kui kunagi 80ndatel või 90ndatel, siis lausa punkt punkti peale võrrelda neid ja praegust ei saa, kontekst on hoopis teine. Kui aga üldistada, siis Savisaar oligi kriiside mees. See tähendab, et võitluslikus seisundis tundis ta end palju paremini kui mugavas ja rahumeelses olesklemises. Kui tal oleks tervis korras olnud – kahjuks vedas see teda rängalt alt – oleks temast olnud kasu ka praeguses olukorras. Sellised olukorrad inspireerisid teda, ta tundis end taolistes oludes nagu kala vees. Nii et kes teab, millist olulist nõu oleks ta tänapäeval suutnud anda või milliseid ettevõtmisi korraldada. See jääb meile teadmatuks.

Mida oleks temalt õppida teistel poliitikutel?

Mis puudutab Savisaare olemust, siis ta oli võitleja tüüp, mitte kompromisside mees. Kompromisse ta vihkas ja sellega ta aegade jooksul peletas enda juurest aegade jooksul ka väga palju häid poliitikuid, kes tema võitlusliku suunaga päri ei olnud. See oli tema jaoks ka mõnevõrra saatuslik, sest tuletagem meelde Savisaare ja tema partei võite Riigikogu valimistel, mis aga päädisid opositsiooni sattumisega.

Sellega, mis võis olla hea 90ndatel, kus tuligi olla tugev ja karm ning oma ideemaailma eest võitleja, tänapäeval kaugele ei sõidaks. Tuleb meelde tuletada tarka ütlust, et poliitika on kompromisside kunst. Praegu ilma kompromissideta midagi ära ei tee.

Kas meedia tegi Edgarile liiga?

Alguses ei teinud. Alguses meedia lausa jumaldas Savisaart – nagu ka suured rahvamassid. Kui Eesti iseseisvus oli saavutatud ja esimene Riigikogu paika pandud, algas võitjate koalitsioonis Savisaare armetu peksmine. Temast tehti Riigikogus lausa poksikott, ja selles lõi kaasa ka meedia. Ühelt poolt saan sellest aru. Savisaar oli seni trooninud vaieldamatu liidrina ja kõige võimsama tegijana Eesti poliitikas, jättes teised kõvasti varju. Kuid uutes oludes ja uute poliitiliste liitude sõlmimisel oli nüüd jäme ots nendel, keda ma nimetan võitjateks, või Hirvepargi-eliidiks – võrreldes Lauluväljaku-eliidiga, kuhu Savisaar kuulus. Ja selles oli väga väiklasliku kättemaksu iha. Seda öeldi avalikult, et Eesti poliitikas tuleb rõhud ümber paigutada ja Savisaart tema teenete eest nuhelda ja mitte tunnustada.

Asi läks isegi nii piinliku olukorrani, et Eesti taasiseseisvumise päeva ei tahetud Riigikogus isegi riiklikuks tähtpäevaks tunnistada, sest sellega oleks langenud kahtlematult aupaistet ka Savisaare peale, kes oli tol ajal ju kogu võitluse hing. Nii et poliitikas on taolised väiklased, kättemaksu ihast ajendatud käigud kahjuks üsna levinud. Neid võib tänapäevalgi näha ja kuulda.

Sealt alates algas Savisaare koordineeritud mõnitamine ja halvustamine. See läks Savisaarele vaieldamatult väga hinge. Ta talus seda, ja mõnikord lõi vastu, kuid see on ikkagi üks Eesti uuema aja poliitika häbiplekke, mida temaga tehti. Tema kraesse kirjutati paljugi seda, mis oli täielik vale ja väljamõeldis. Nii et selle laine harjal oli ka Savisaare torkimine ja halvustamine Eesti meedias mõnevõrra nagu argirutiin. Ei tahetud reaalsusele ja lähiminevikule ausalt silma vaadata, vaid tunti mõnu lihtsalt ühe suurmehe maha tampimisest. Nii et Eesti meedial on siin ka oma ebameeldivused läbi aastakümnete.

Kas tema algatused nagu tasuta ühistransport, sundüürnike murede lahendamine ja palju muud jäi tunnustamata poliitilise võitluse pärast?

Eks see oli teiste poliitikute kättemaks, ja tema algatusi püüti poliitikute eeskujul ka meedias halvustada.

Ei saa eitada ka populistlikke käike, mida Savisaar tegi. Ja nende populistlike tegude eest ta vääris kriitikat, kuid ikkagi tegi ta ka väga palju tarku tegusid. Ja kui ta oleks Riigikogus saavutanud tugevama positsiooni kui seda on opositsioonipoliitikul, oleks nii mõndagi, ma usun, Eesti poliitikas teistmoodi. Kuid see on nüüd kõik minevik ning oletustele ja agadele rajanev mõttekäik. Aga kordan veel, et asja tegid lahti Savisaare vastasmängijatest poliitikud ning ja meedia korjas kõik üles ja keeras veel omalt poolt vindi peale.

Kas tal õnnetus tasakaalustada liiga paremale kaldu poliitikat ja seista sotsiaalse õigluse eest?

See kõik on ääretult kirev ja segane värk, mis neil eelmisetel aastakümnenditel poliitikas toimus. Kuid kindlasti oli selliseid sotsiaalseid nähtusi ja probleeme, mis tänu Savisaarele lahenduse leidsid. Kõigele Savisaare öeldule või tehtule kriipsu peale tõmbamine oleks mõneski olukorras  ka neid kriipsu peale tõmbajaid kahjustanud. Seal taga oli ka pragmaatilisi mõttekäike, et milliseid Savisaare algatusi on võimalik täielikult maha tampida ja millist on võimalik ka mitmesuguste tiibmanöövritega toetada, kuigi need toetajad olid ise olnud äsja hoopis teistsugusel seisukohal. Nii et nagu poliitika on – üks lakkamatu manööverdamine ja õigete käikude otsimine – nii oli see ka Savisaare puhul neil aastakümnetel, kus ta enam võimu tipus ei asunud, aga kahtlemata kasutas oma poliitiku annet nii mõnegi väärt algatuse ellu viimiseks.