„Kui varem võisid vanemad kokku leppida näiteks selles, et 2,5 aastane laps käib korraga kahes lasteaias, nii Võrus kui ka Tallinnas, siis enam selliseid asju sündida ei saa. Me ei lähtu ainult kokkuleppe saavutamise eesmärgist, vaid eeskätt ikkagi laste heaolust,“ rääkis perelepitustiimi juht Ann Lind-Liiberg.
Septembri alguses tegevust alustanud tasuta perelepitusteenusel on praeguseks hetkeks läbi viidud enam kui kaheksasada telefonitsi või kirja teel toimunud nõustamist. Perelepitaja kabinetti on jõudnud 460 lapsevanemat, neist 24% suunati sinna kohtumäärusega.
„See on ainult jäämäe tipp,“ ütles sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna perelepitustiimi juht Ann Lind-Liiberg. Spetsialisti sõnul on Eestis minimaalselt 4000 perekonda, kes on hädas sellega, et vanemad ei jõua pärast lahkuminekut edasise elukorralduse osas kokkuleppele. „Kui need neli tuhat on kohtusse jõudnud, siis enamik sellistest tülidest jääb lastekaitsetasemele või peetakse lihtsalt pere ringis,“ rääkis Lind-Liiberg. „Kindel on igatahes see, et suurem hulk inimesi ei jõua lapse elukorralduslike küsimuste osas kokkuleppele.“
Lepitus ja teraapia on erinevad asjad
Perelepitaja Velli Ehasalu sõnul selgitatakse paaridele esmalt, mis perelepitusteenus ikkagi on ja mida selle käigus saavutada tahetakse. „Sageli aetakse lepitusteenus teraapiaga segamini,“ rääkis Ehasalu, kes töötab lepitaja ameti kõrvalt ka terapeudina. Tema sõnul tuleb need kaks rolli kindlalt teineteisest lahus hoida.
„Perelepitus ja teraapia on väga erinevad asjad,“ selgitas spetsialist. „Kui teraapias tegeletakse lahkuminekuga just suhete ja emotsioonide tasandil, siis lepituses keskendume asja praktilisele poolele ja sellele, kuidas lapse elukorraldus paika saada. Minu peamiseks eesmärgiks on, et lapsel oleks hea. Seega on olulisemateks küsimusteks, millega siin tegeleme, just suhtluskord ja elatis. Need on samad küsimused, mille paneks antud olukorras paika ka kohus.“
Ehasalu sõnul on oma tehnikad selleks, kuidas konflikti hallata ja perelepitaja rolli jääda. „Kui puhkeb tüli ja sõnelus, siis lasen mõlemal poolel esmalt natukene ventileerida. Seejärel hakkan ühe või teise võttega konflikti maha tõmbama. Kinnitan, et saan nende negatiivsetest tunnetest aru. Samas meenutan ka, et selles protsessis on fookuses lapsed. Kui tüli uuesti lõkkele puhkeb ega taha vaibuda, siis tuletan meelde, et tegeleme siin ikkagi lepituse, mitte teraapiaga.“
Tulemuseni jõudmine sõltub terapeudi sõnul suuresti ka partnerite vahelise konflikti taustast. „Mina töötan palju just vägivallajuhtumitega,“ rääkis Ehasalu. „Seal on ehk rohkem teatavat jäikust ja suurem tahe kohtusse pöörduda. Ebaõigluse tunne ja pettumus kerib sees ikka edasi. Ilma teraapiata pole inimesed sellisel juhul sageli võimelised emotsionaalselt keerukat olukorda ära lahendama. Pettumus ja viha on selleks liiga suured.“
Lepitust maksab kohtule eelistada
Sellistel puhkudel üritab Ehasalu alati meenutada, et kohus ei lahenda suhteprobleeme ega too ka hingerahu. „Perelepitust tasub igatahes kohtusse minekule eelistada,“ kinnitas terapeut. „Kindlasti on parem, kui vanemad saavad ilma kohtukuludeta omavahel kokkuleppele. Kohtus on ju nii, et kõik tahavad võita. Samal ajal ei pruugi kohtu otsused tegelikult kumbagi vanemat rahuldada. Perelepituses proovitakse leida ikkagi mõlemale osapoolele sobivad kompromissid. Nii on ka suurem motivatsioon ühist kokkulepet täita, lisaks hoitakse niimoodi kokku kohtu aega ja ressursse.“
Keeruliste konfliktide korral soovitab lepitaja alati ka teraapiasse pöörduda. Kuna sellist võimalust hetkel veel riikliku tasuta teenusena ei pakuta, siis on perelepitajal ja -terapeudil Velli Ehasalul plaanis vabatahtliku algatuse korras järgmisest sügisest ka väikene teraapiaring avada. Sealt leiaksid lepituses käivad inimesed kõrvale ka emotsionaalset tuge. „Tegelikult võiksid perelepitus ja -teraapia käiagi käsikäes,“ leidis Ehasalu. „Inimesed võivad jõuda kokkuleppele küll praktilistes küsimustes, aga see ei pruugi lahendada konfliktseid tundeid, mis tüli tekitavad.“
Samas meenuvad perelepitajale mitmed edukad juhtumid, kus vanemad on kokkuleppe saavutanud ja jätnud tänu sellele ka kohtusse pöördumata. „Meenub üks lugu, kus laste elukorralduslikes küsimustes ei jõutud kokkuleppele, sest üks osapool lihtsalt ei leppinud lahutuse mõttega. Seepärast ei läinud ta ka partneri plaanidega kaasa. Kui saadi aga omavahel läbi räägitud, kuidas lapse elu pärast lahkuminekut edasi läheb ja lahendatakse elamise ning elatise maksmisega seotud küsimused, siis hakkas ka teine pool järjest enam lahutuse mõttega leppima. Kuni lõpuks jõutigi kokkuleppele ja loobuti kohtusse minemise plaanidest.“
Kui tekib vajadus perelepitaja järele, siis tuleb esmalt pöörduda sotsiaalkindlustusameti poole. Sealt leitakse juba sobilik perelepitaja, kes seejärel perekonnaga kokku viiakse. Teenus on mõeldud neile, kes parajasti lahutavad või siis soovivad lahku minna. Samuti neile, kes on juba varasemalt lahku läinud. „Paljud meieni jõudvad perekonnad on juba aasta või kaks tagasi lahku läinud, aga probleemid vanemlikus vastutusalas tõusevad ikka veel üles,“ rääkis perelepitaja Velli Ehasalu.
Laste õigused seatakse esikohale
Perelepitustiimi juhi Lind-Liibergi sõnul on pereprobleemid paljuski seotud ka eestlaste väheste teadmistega suhetekultuurist. „Inimesed on väga hädas, aga ei jõua vajalike teenusteni, kuna lahkuminek on meie ühiskonnas nii tavaline asi,“ nentis ta.
Lastevanemate vahel sõlmitud kokkuleppeid hinnatakse spetsialisti sõnul laste õiguste baasilt. „See tähendab, et need ei saa laste õigustega vastuollu minna,“ selgitas ta. „Kui varem võisid vanemad kokku leppida näiteks selles, et 2,5 aastane laps käib korraga kahes lasteaias, nii Võrus kui Tallinnas, siis enam selliseid asju sündida ei saa. Me ei lähtu ainult kokkuleppe saavutamise eesmärgist, vaid eeskätt ikkagi laste heaolust.“
Lind-Liibergi sõnul tegelevadki perelepitajad eeskätt sellega, et vanemlik suhe saaks jätkuda. Perelepitusteenuse tulemuseks loetakse lapsevanemate vahel sõlmitud vanemluskokkulepet. Seda saavad sõlmida vanemad omavahel või lasta see kinnitada ka sotsiaalkindlustusametil. Juhul, kui amet kokkuleppe kinnitab, siis saab sellest täitedokument. See omakorda tähendab, et kui üks pool lepet rikub, siis on teisel poolel õigus kohtutäituri poole pöörduda.
Ka juhul, kui lapsevanemad kirjalikku kokkulepet sõlmida ei soovi, siis tasub spetsialistide sõnul ikkagi perelepitusse pöörduda. Neutraalse vahendaja abiga on kergem lapse elukorralduse üle arutelu pidada ja suulisi kokkuleppeid sõlmida.
Riikliku perelepitaja vastuvõtt toimub Tallinnas, Haapsalus, Kärdlas, Kuressaares, Raplas, Jõgeval, Paides, Pärnus, Tartus, Valgas, Viljandis, Võrus, Põlvas, Narvas, Jõhvis ja Rakveres. Kokkuleppel perelepitajaga võib teenust saada ka teistes linnades.
