Samal ajal kui Tallinnas töötab ka praegusel kriisiajal täies mahus tasuta ühistransport, mis on ühtlasi inimeste sotsiaalse toetamise vahend, ei tulda heade mõtete linnas Tartus vaatamata suvel tõusnud piletihindadele ots-otsaga kokku.
Nii kirjutati Roheportaalis, et 1. juulist tõusid Tartus bussipiletite hinnad mittetartlastele peaaegu 50% ja tartlastele 20%. Näiteks hakkas 30 päeva pilet, mis varem maksis 15,34 eurot, tartlastele maksma 18,50 eurot ja mittetartlastele 27,75 eurot, tunnipileti hind tõusis 83 sendilt vastavalt 1 ja 1,5 euroni.
Hinnatõusu põhjendati siis maagaasi hinna, keskmise töötasu ja tarbijahinnaindeksi tõusuga. Nüüdseks on aga sellestki vähe ja hõrendati mitut varem tiheda liiklusega liini. Nii hinnatõus kui ka busside liinilt mahavõtmine ei meeldi aga tudengitele ja koolilastele. Liikuvuseksperdid ütlevad muidugi selle peale, et mida hõredamalt bussid sõidavad ja mida kallim on pilet, seda enam eelistatakse ühistranspordile oma autot.
Aeg-ajalt tundub, et Tartu ühistranspordipoliitika on selline, nagu ta on, lihtsalt Tallinnale vastandumiseks. Ratsionaalseid argumente, miks peaks inimesi ühistranspordist minema ajama, on raske leida. Tartu ei ole justnagu nii vaene omavalitsus, et ei jaksaks bussiliiklust suuremal määral doteerida.
