„Uuringud on korduvalt näidanud, et koduvägivalla kogemused suurendavad teiste kiusamise riski koolis. Toimunud vägivald ei pruugi isegi lapse enda vastu suunatud olla, sest juba vanemate vahelise vägivalla pealt nägemisest piisab ebaterve mõju tekkimiseks,“ rääkis koolikiusamisega võitleva sihtasutuse Kiusamisvaba Kool sisujuht Kristiina Treial.

Vägivald kõige nõrgemate vastu pole Eestis pelgalt üksikute perekondade mustaks plekiks, vaid laiemaks ühiskondlikuks nähtuseks. Nii peab koguni 42% Eesti lapsevanematest laste kehalist karistamist teatud olukordades vajalikuks ja mõistetavaks kasvatusvahendiks. Iseasi, kas selline ehmatav statistika meie peredes kasutatavate kasvatusmeetodite kohta ka tegelikult midagi ütleb.

„Laste kehalist karistamist aktsepteerivate inimeste hulk võiks olla väiksem,“ nentis ka sotsiaalministeeriumi perede heaolu ja turvaliste suhete osakonna nõunik Maarja Kärson. „Samas tuleb arvestada, et tegemist on siiski hoiakuga. Seega ei tähenda see number, et kehaline karistamine oleks nii suure hulga eestlaste tegelik vanemlik praktika.“

Üle kolmekümne aasta lastekaitsesüsteemis töötanud politseikapten Kristel-Liis Kaunismaa sõnul on perevägivald Eestis murettekitavalt levinud nähtuseks, võrsudes suurel määral juba olemasolevatest vägivallamustritest, alkoholisõltuvusest ja vigastest lähisuhetest.

„Lähisuhtevägivald on Eestis suur probleem,“ kinnitas politseikapten Kaunismaa. Nii registreeriti möödunud aastal politseis 11 500 lähisuhtevägivalla juhtumit, millest enam kui nelja tuhandel korral väärkoheldi ka last või siis nägi laps vägivalda pealt. Aastal enne seda sai jällegi kirja 12 800 sellist juhtumit, kus sündmused samuti enam kui nelja tuhandel puhul alaealiste osalusel toimusid. „Mõistagi teevad need numbrid politseile muret,“ nentis politseikapten. „Vägivallale ei ole mingisugust õigustust ning lapsed on alati kannatajad. Sellest sõltumata, kas neid on füüsiliselt väärkoheldud või on nad pidanud vägivalda pealt nägema.“

Üle kümne tuhande lapse hetkel lastekaitses arvel

Möödunud aastal alustati Eestis laste osas ka nelja tuhandet lastekaitse juhtumimenetlust. Juba varem alustatutega teeb see kokku 12 000 menetlust, mis on praegu pooleli. See omakorda tähendab, et mingit laadi juhtumimenetlus on hetkel pooleli 4,6% hulgas meie lastest. Kõigi nende tuhandete kannatanud lasteni jõuab lastekaitse ühel või teisel viisil ja mitmesugustel põhjustel.

„Näiteid laste osalusel toimunud vägivallajuhtumitest on erinevaid,“ rääkis politseikapten Kaunismaa oma pikaaegse lastekaitsetöö kogemusest. „Palju on sellised juhtumeid, kus laps näeb või kuuleb pealt vanemate kaklust. Samuti neid, kus last lüüakse või sakutatakse.“

Mõnikord on laps politseikapteni sõnul püüdnud ka vanematevahelist konflikti lahendada, ent saanud selle vaprustüki tagajärjel ise viga. Nii näiteks tuli möödunud aastal politseinikele kortermaja trepikojas vastu verise näoga teismeline tütarlaps. Vestlusest temaga selgus, et tüdruku kodus oli toimunud jooming, mille käigus vanemad tülli pöörasid. Nende kaklusele vahele minnes sai laps aga ise viga.

„Meil on kurbi näiteid ka varasemate aastate jõuluperioodist,“ nentis Kaunismaa. „Näiteks helistas häirekeskusesse 14-aastane poiss, kellel tekkis konflikt isaga. Tüli käigus läks isa pojale kallale ning väänas ta vastu maad.“

Ülemöödunud aasta jõulude aegu helistas häirekeskusesse aga naaber, kes kuulis kõrvalkorterist läbilõikavat karjumist. Hiljem selgus, et elukaaslased olid kangemate jookide pruukimise käigus üksteisega tülli pööranud. Sündmuse käigus mees lõi naist. Paraku viibis selle tunnistajana eluruumides kohal ka kolme aastane laps, kes neis sündmustes niimoodi paratamatult osaliseks sai.

Vägivald sünnitab vägivalda

Politseikapteni sõnul tuleb lastele lähisuhtevägivalla küsimustes veel erilist tähelepanu pöörata, sest vägivald jätab neile jälje, millest võib omakorda võrsuda põlvkondi läbiv ja tervet ühiskonda puudutav vägivallamuster.

„Sageli on selliste kogemustega lastel kalduvus ka enda probleeme tulevikus vägivallaga lahendada,“ rääkis Kaunismaa. „Tihtipeale tekivad neil probleemid koolis ja konfliktid vanematega. Seepärast ongi oluline sekkuda nii vara kui võimalik, et teha kodu lapse jaoks taas turvaliseks kohaks.“

Politseikapteni sõnul on meist igaühe kohus märgata ohtu sattunud lapsi juba varakult, et nad saaksid vajalikku tuge nii oma perelt, koolist kui ka lasteabi professionaalidelt.

Sihtasutuse Kiusamisvaba Kool sisujuht Kristiina Treial möönis samuti, et väljend „vägivald sünnitab vägivalda“ peab lapse kehalise karistamise ja väärkohtlemise puhul kahjuks kõige otsesemas mõttes paika.

„Uuringud on korduvalt näidanud, et koduvägivalla kogemused suurendavad teiste kiusamise riski koolis. Toimunud vägivald ei pruugi isegi lapse enda vastu suunatud olla, aga juba vanemate vahelise vägivalla pealtnägemisest piisab ebaterve mõju tekkimiseks,“ kinnitas koolikiusamisega võitleva sihtasutuse spetsialist Kristiina Treial. Uuringutest tehtavad järeldused on Treiali sõnul kõnekad, osutades üheselt sellele, et kodused vägivallakogemused suurendavad ilmsesti otsese ja füüsilise kiusamiskäitumise riski.

„Mitmed uuringud, sealhulgas Kiusamisvaba Kooli iga-aastased õpilasküsitlused näitavad sedagi, et teisi kiusanud lastest pea pooled on samal ajal ka ise kaaslaste poolse kiusamise ohvriteks. Kiusajate hulgas on seega omajagu neid lapsi, kes vajavad tegelikult hoopis ise väga abi,“ nentis Treial.

Puudus vanemlikest oskustest ja teadmistest

Ka mittetulundusühingu Lastekaitse Liit projektijuhi Annika Silde sõnul on selge, et kui laps harjub pealt nägema, kuidas isegi täiskasvanud kasutavad lahkarvamuste lahendamisel ja enda kehtestamisel vägivaldseid võtteid, siis õpitakse loomulikult ka enda suhetes samu mustreid kasutama.

„Kehalist karistamist sallivate lapsevanemate protsent on tõepoolest väga suur,“ möönis lastekaitsespetsialist. „See number võib näidata ka seda, et lapsevanematel on puudu teadmistest ja oskustest. Ei teata kuidas toimida keerulisemates olukordades ja lahendada lapsega konfliktsituatsioone kasutades positiivseid kasvatusvõtteid.“

Silde sõnul peaks lapse füüsilisele karistamisele kehtima nulltolerants ükskõik mis puhul. „Oleme seisukohal, et laste kehalise karistamise number muutub vaid siis, kui ühiskonnas paranevad üldised hoiakud. Laste füüsiline karistamine ei ole mitte üheski olukorras mõeldavaks valikuvõimaluseks. Kehalise karistamise suurt sallivusprotsenti näitavas uuringus on välja toodud seegi, et sääraste hoiakutega lapsevanemad on ise samuti kogenud füüsilist karistamist. Seega – mida rohkem on lapsi, kes kasvavad turvalises vägivallavabas keskkonnas, seda rohkem on tulevikus ka lapsevanemaid, kes oma lastega positiivseid kasvatusvõtteid harrastavad.“

Sotsiaalministeeriumi perede heaolu ja turvaliste suhete osakonna nõunik Maarja Kärson juhtis tähelepanu ka sellele, et füüsilise karistamise osas on hoiak Eesti lapsevanemate seas tegelikult kõikuv.

„Kuigi 42% aktsepteerivad kehalist karistamist, siis samas uuringus oli 64% täiskasvanutest pigem või täiesti nõus väitega, et laste füüsiline karistamine on vägivald, mitte kasvatusmeetod,“ selgitas nõunik.

Sarnane olukord teiste Euroopa riikidega

Samast uuringust selgus, et küsitlusele eelnenud aasta jooksul oli 18% lapsevanematest oma last tutistanud ning 14% andnud neile vitsa, rihma või laksu. Kolmandik ehk 33% lapsevanematest oli lapse korrale kutsumiseks ähvardanud või hirmutanud last vitsa, rihma või laksu andmisega. Sarnane pilt tuli välja ka laste kogemustest – uuringus küsitletud lastest (4.-11. klass) oli viimase aasta jooksul vähemalt korra saanud vitsa, rihma või laksu kümnendik ning tutistamist oli kogenud 14%.

Täpseid võrdlusandmeid laste vastase vägivalla kohalt teiste Euroopa riikidega ei ole, sest andmeid kogutakse riigiti erinevalt. Euroopa Nõukogu hinnangul on laste kehaline karistamine aga kõige levinum lastevastase vägivalla vorm.

„Rahvusvahelises koostöös jagatud info põhjal võib arvata, et Eesti näitajad ei erine oluliselt Euroopa keskmisest,“ rääkis Kärson, kelle sõnul võib ühe näitena välja tuua põhjanaabri Soome. Meie ülemerenaabri lastevastase vägivalla ennetamise tegevuskava 2018. aastal läbi viidud küsitluses vastasid 4-aastaste laste vanematest 14%, et üks või mõlemad vanemad olid viimase aasta jooksul lapse suhtes füüsilist vägivalda kasutanud, sh löömine, laksu andmine, tutistamine.

„Lapse käitumis- ja emotsionaalsed probleemid on enamasti seotud lapsevanematega, kes vajavad rohkem teadmisi ja tuge lapsevanemaks olemisel ning perena toimimisel,“ leidis sotsiaalministeeriumi nõunik Maarja Kärson.

Viimased andmed pärinevad 2018. aastal läbi viidud „Lapse õiguste ja vanemluse uuringust“, kusjuures käesoleval aastal plaanib sotsiaalministeerium alustada järgmise „Lapse õiguste ja vanemluse uuringu“ ettevalmistamisega. Selle tulemused peaksid ilmuma juba 2024. aastal.

Lastega vägivallajuhtumid seatakse esikohale

Politsei sõnul reageeritakse alati kõigile lähisuhtevägivalla juhtumitele ning kui nendega on seotud ka lapsed, siis seatakse nende heaolu alati esikohale. „Kõikidest lähisuhtevägivallaga seotud lastest teavitame alati kohalikku omavalitsust, kes omakorda kaasab sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja lasteabi,“ rääkis politseikapten Kaunismaa. Tema sõnul on lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamise kõrval politsei prioriteediks ka ennetustöö. Kaugeleulatuvaks eesmärgiks see, et vägivald tuleks päevavalgele juba enne, kui ohvri elu ja tervis ohtu satuvad.

„Ennetamisel on kriitiliselt tähtis roll vägivallast teavitamisel, et juhtumid ei jääks koduseinte vahele varjatuks,“ rääkis politseikapten, tuletades kõigile meelde, et kui kuuled, näed, tead või kahtlustad mõnes kodus või mujal vägivalda, siis teata alati 112. Kui kahtled, siis helista ikka, ja seda eriti veel juhul, kui kodus on ka lapsi.

„Kogu Eesti ühiskond peab jõudma sinna, et igasugusele vägivallale oleks nulltolerants,“ tõdes politseikapten, kelle sõnul on vägivaldsete kodude üks peamine ühisnimetaja ka sõltuvus – eelkõige just alkoholisõltuvus. „Seetõttu vajab Eesti mõjusamat alkoholi- ja narkopoliitikat, et ühiskonnas sõltuvusest tingitud kahjusid vähendada,“ kinnitas Kaunismaa.

Politseikapteni sõnul tasub ka seda meeles pidada, et vägivallatseja karistamine ei too alati kaasa vägivaldse käitumise lõppemist. Oluline on mõista, et sageli vajab vägivallatseja ise professionaalset abi, suutmaks oma eluga edasi minna kätte õpetatud vägivallamustreid jätkamata.

Kuhu abi saamiseks pöörduda?

1. Kui kellegi elu või tervis on ohus, helista viivitamatult 112 
2. Abivajavatest lastest teata ööpäevaringselt lasteabi telefonil 116 111
3. Esmast kriisinõustamist pakub ööpäevaringselt tasuta ohvriabi kriisitelefon 116 006