Anton Uuesson hoolitses selle eest, et Tornide väljaku pargi ja Toompargi juurde ei tekiks sobimatuid rajatisi ning vanalinna ümbritsevasse rohelisse vööndisse ei ehitataks maju. Tema eestvõttel hakati kavandama linna puhkemetsi ning Pelguranna ja Pirita rannaala.

Hiljuti lahkus meie hulgast üks kauaaegsemaid Tallinna linnapäid Edgar Savisaar, kes oli aastatel 2001-2004 ja 2007-2017 ametis kokku 13 aastat. Seetõttu tasuks meenutada ka sõjaeelset kõige kauem ametis olnud linnapead Anton Uuessoni, kes asus tööle veel Vabadussõja ajal 1919. aasta suvel ning jätkas oma tööd suure majanduskriisini 1934. aastal. Savisaart on järelhüüetes nimetatud erakordse töövõimega inimeseks. Milline oli Uuesson?

Eellugu Euroopa rohelisele pealinnale

“Uessoni ajajärk Tallinna linna elus on suurem loomise ja ülesehitamise aeg olnud,” kirjutas 1929. aasta 18. juuli Päevaleht, et märkida ära linnapea kümmet ametis olnud aastat. Leht jätkas: “Sõjast ja revolutsioonist kurnatud, paljudel aladel ripakile jäänud linna majapidamist tuli jälle normaalseisu viia, selle kõrval aga üle võtta linna kätte asutisi ja ettevõtteid, mis tegutsesid ennemalt kas riigi  või eraasutuste hoolel. Nii olgu mainitud näiteks keskkoolid, keskhaigemaja, tramm ja muud.”  
Tänapäeval pole just tavaline, et päevalehed mõnd linnapead kiidaksid. Aga ju siis oli Anton Uessoni puhul selleks põhjust. Omariiklus ja selle seadusandlus tõid linnale kaela terve hulga ülesandeid, mida enne polnud. Ja ennäe imet – Uessoni juhitud linn sai kõige sellega eeskujulikult hakkama. Päevaleht kiitis: “Kui loetleda asutisi ja ettevõtteid, mida on laiendatud, edasi arendatud või ellu kutsutud Uessoni ajal, siis saame nimekirja, millele vast võrdset ei leia eelmiste aegade tervest sajandist. Muidugi ei teinud linnapea kõike ise, kes jõuakski, aga igal pool on olnud tema korraldav käsi organiseerimas ja juhtnööre andmas.” 
Uesson oli inimene, kes kunagi ei suutnud jääda linna asjus kõrvaltvaatajaks või pealiskaudseks. “Tema ise süveneb igasse asjasse ja teeb selle juures sagedasti töid, mida õieti peaks tegema üks või teine linnanõunik,” jätkas leht kiitmist.
Tänavu on Tallinn Euroopa roheline pealinn, ja seda kindlasti ka oma paljude parkide tõttu. Nii sobib meenutada, et Uesson on ajalukku läinud ka Tallinna haljasvöö ja roheliste ilualade loomise ja hoidmisega. Tema idee oli ümbritseda linnasüda kaunite haljasaladega ja anda nii linnale hapnikku tekitavad kopsud. Seda ideed teostati küll sammhaaval, aga väga järjekindlalt. Nõndaviisi tekkis meile Tornide väljaku park, nõnda sai Snelli tiigi Balti jaama poolne kallas ilusa pargiliku ilme ja Toompea jalami alla tehti spordiväljak.

Vastasedki kiitsid

Tallinna haljastus oli teema, mis Uessoni niisiis eriti huvitas. Ta tundis alati huvi, kuidas läheb  puiesteede ja parkide rajamine uutes planeeritavates linnaosades ja mida tehakse, et ajakohastada ka kesklinna varasemat haljastust. Uesson toetas ideed kolida näituste väljak kesklinnast kaugemale. Samuti seisis ta hea selle eest, et  Tornide väljaku esindusliku pargi ja Toompargi juurde ei tekiks sobimatuid rajatisi, et üleüldse ei ehitataks maju vanalinna ümber olevasse rohelisse vööndisse. Kolmekümnendatel aastatel hakati samuti planeerima linna puhkemetsi ja Pelguranna ning Pirita rannaala. Nende kujundamiseks korraldati ka konkurss ja Uesson oli žüriis. Linnapea eestvedamisel hakati maa alla torusse sulgema reostunud ja haisvat Härjapea jõge. See oli üks suuremaid kommunaalprojekte tol ajal. Üldse jõuti nn esimesel Eesti ajal Tallinnas teha uskumatult palju. Ja Uessonil oli kandev roll, et hallist, räpasest ja haisvast provintsilinnast sai moodne ja roheline pealinn.  

Seepärast tunnustasid linnapead ka tema poliitilised vastased. Nii nentis Päevaleht, et “tunnustust ei keela temale ka need, kes muidu tema vaateid, püüdeid ja samme igakord ei saa omaks võtta. Aga tõsised töömehed suudavad kõrgemale tõusta kitsastest parteihuvidest ja sellisena on linnapea  Uesson pälvinud linnaelanikkude laiade hulkade austuse ja lugupidamise.” Ajaloolane Küllo Arjakas on Uessoni iseloomustades öelnud, et ta oli küll Tööerakonna liige, kuid ei lasknud linnapeana kunagi erakonna sihtidel linna valitsemises esile tulla. Rõhutatud on ka tema oskust töötada igasuguste inimestega ja leida nendega kompromisse. Energiline, töökas, laia haarde ja laia pilguga. Suure algatusvõimega. Need olid omadused, mis hoidsid teda nii pikalt väga hinnatud linnajuhina.

Uesson oli aga tagasihoidlik ega hoolinud suurt enda isiku esile tõstmisest. Kujuka näite tema tagasihoidlikust iseloomust annab see, et ta oma 50 aasta juubeli ajaks hoopis maale puhkusele sõitis ja kellelegi täpset aadressi ei andnud. Linnavalitsuse liikmed saatsid talle siis Narva-Jõesuusse nõudmiseni tervitustelegrammi. Kui linnapea Uesson vaikselt Narva jõe kaldal Tõrvalas puhkas, pidid linnakodanikud talle vaid mõttes õnne soovima.
Uesson oli kas linnapea või abilinnapea nõukogude okupatsioonini. Võib liialdamata öelda, et tema ajal muutus endine hale ja hall Vene kubermangulinn euroopalikuks ja eestipäraseks pealinnaks. Tal ei olnud lihtne püsida linna eesotsas, sest poliitiline võitlus oli äge. Aga Uesson kui tegudeinimene ja erakordselt hea suhtleja püsis just nende omaduste tõttu kindlalt linna juhtkangide juures.

Projekteeris esimesed tüüpkortermajad

Pärast Konstantin Pätsi riigipööret ei eemaldatud Uessoni ainsa linnavalitsuse liikmena linna juhtimise juurest. Ta degradeeriti küll linnapeast abilinnapeaks, kuid tema ülesanded jäid enamasti samaks. Hiljem loodud ülemlinnapea koht võimaldas Uessonil jälle saada linnapea tiitel. Ülemlinnapea osutus ainult poliitiliseks fassaadiks. Uesson jäi endiselt linnade liidu esimeheks, kellena oli tegutsenud 1920. aastast saadik, ja temast sai Pätsi võimuerakonna Isamaaliidu Tallinna osakonna esimees.
Kas Tööerakonna liige Uesson vahetas erakonna tegevuse lõppemisel vaikiva ajastu tõttu ka maailmavaadet? Ajaloolane Olev Liivik kinnitab, et tööerakondlane Uesson ei jaganud siiski Pätsi vaateid ja oli lihtsalt oma ameti tõttu sunnitud autokraatliku võimuga kaasa mängima.
Uesson polnud ideoloog ega kõnedepidaja, vaid tegudeinimene. See seletab ka, miks ta oli linnapea ligi 15 aastat, olles sellega Tallinna ajaloo kõige kauem ametis püsinud linnapea.
“Tegelikult võiks Uessonile lisada linnapeana veel kuus aastat, sest 1934-1940, kui Tallinna juhtideks olid kindralid Jaan Soots ja Aleksander Tõnisson, jätsid nad linna sisulise juhtimise ikka Uessoni hoolde,” lisas Liivik.  
Tallinna linnapeaks valiti Anton Uesson esimest korda 1919. aasta juulis, pärast esimesi iseseisvas Eestis toimunud volikogu valimisi. Sama hästi oleks Uessonist võinud saada linna ehitusjuht-peaarhitekt või isegi Tehnikaülikooli rektor, sest ta seisis alguses Tallinna tehnikumi ja hiljem tehnikaülikooli loomise eest.
Märjamaa kandis Haimre valla taluperes üles kasvanud Anton siirdus vanemate heakskiidul pärast Velise õigeusu kihelkonnakooli lõpetamist Riiga vaimulikku seminari. Samas koolis õppisid ju ka Konstantin Päts ja Jaan Poska ning paljud teisedki tuntud Eesti ühiskonnategelased. Õigeusklikke eestlasi oli eelmise sajandi alguses Eesti poliitikas ja majanduselus üsna palju.
Anton lõpetas 1910. aastal Riia polütehnilise instituudi ehitusinsenerina. Kindlasti sai ta sealt tõuke luua ka Tallinna tehnilist kõrgharidust andev kool. Tol ajal asus Riias Baltikumi ainuke tehnikakõrgkool, mis oli asutatud 1862. aastal polütehnikumina. Arvatakse, et poole sajandi jooksul oli selles koolis tudeerinud umbes veerandsada eestlast ja paljudest  neist said hiljem Eesti Vabariigis tunnustatud teadlased, insenerid ja arhitektid. Juba aastakene enne Riia kooli lõpetamist asus Uesson  insenerina tööle esimese Tallinna eestlasest linnapea Voldemar Lenderi ehitus- ja tehnikakontoris.  Oli ehitusbuumi aeg ja tellimusi sadas uksest ja aknast. Kõige rohkem nõuti  kahekorruselisi nn Lenderi tüüpi puidust tööliselamuid, mida projekteeris sel ajal põhiliselt Anton Uesson.  Arvatakse, et tema projektide järgi on Tallinnas ehitatud ühtekokku üle 300 maja.

Vastutas valgustuse ja veevarustuse eest

1912. aastal hakkas Uesson projekteerimise ja ehitusjärelevalvega tegelevaks omaette ettevõtjaks.  Selle kõrval jätkas ta kaasalöömist Tallinna ühiskondlikus elus. Uesson tegutses Estonia Seltsi ja Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi juhatuses ning siirdus ka poliitikasse.

1913. aasta kevadel valiti ta Tallinna volikokku ning volikogu omakorda valis ta sama aasta sügisel linnanõunikuks. See nõunik kuulus linnavalitsuse koosseisu ning tänapäevases mõistes võiks seda võrrelda abilinnapea kohaga. Uesson vastutas Jaan Poska juhitud linnavalitsuses ehitusosakonna ning valgustus- ja veevarustuskomisjoni töö eest, hiljem lisandus veel ka ettevõtlus. Linnanõunikuna tegutses Uesson 1917. aasta sügiseni, mil hakkas tööle ehitusosakonna juhatajana.
Saksa okupatsiooni ajal 1918. aasta kevadel astus ta koos enamiku eestlastest linnaametnikega ametist tagasi. Tegudeinimene Uesson ei saanud aga olla niisama, midagi tegemata. Ta ei hakanud passiivselt paremaid aegu ootama, vaid asus koos mitme tehnikateadlasega ellu viima oma peas keerelnud unistust – luua Tallinnas korralik tehnilist haridust andev kool. See tegevus viiski juba õige pea Tallinna tehnikumi loomiseni.
Saksa okupatsiooni lõppedes läks  Anton Uesson õpetajaameti asemel taas linnateenistusse, asudes tööle Tallinna linnainsenerina. Peale selle valiti ta aastase vaheaja järel uuesti linnanõunikuks. Kõigele lisaks liitus ta Eesti Tööerakonnaga, mis oli tollal üsna populaarne vasaktsentristlik erakond, mis oma mõõdukusega teiste sotsialistlike parteide seas silma paistis ja sobis  partneriks nii tsentristidele kui ka parempoolsetele, rääkimata  osast  temast vasakule jäävatest erakondadest. Järk-järgult nihkus aga ka Tööerakond ise tsentri poole, lähenedes seega Rahvuslikule Keskerakonnale, kellega löödi kampa  1932. aasta riigikogu valimisteks.

Inseneride ja noorkotkaste juht

Nii oligi Tööerakond Tallinnas omamoodi tasakaalustavaks jõuks. Ehkki enamiku volikogude koosseisudes ei olnud nad suurim erakond, oli saanud kirjutamata reegliks, et nii linnapea kui ka volikogu esimees on tööerakondlased. Anton Uessonist kujunes munitsipaalpoliitik, kellele erakond võis alati Tallinnas loota. Omaette küsimus on, miks Anton Uesson ei proovinud jõudu üleriigilises poliitikas. Võimalik, et tal puudus selleks vajalik ambitsioon. Ta küll valiti riigikogu esimesse koosseisu, kuid linnapea suurele töökoormusele viidates astus ta kahe aasta pärast tagas. Astudes hiljem Pätsi loodud Isamaaliidu ridadesse, oli ta 1937. aastal Rahvuskogu ja 1938-40 Riiginõukogu liige. 1935-40 oli ta Insenerikoja esimees. 1920-40 aga juhtis Eesti Linnade Liitu. Kümne aasta jooksul enne Teist ilmasõda oli ta ka Noorte Kotkaste Tallinna maleva vanem. Kõikidest nendest tegevustest annaks kokku seada päris pikad lood. Paljud Uessoni tegemised ja eluseigad aga vajaksid veel uurimist, arvestades, kuivõrd olulise tegelasega Tallinna ja kogu Eesti jaoks on siiski tegemist.

Kommunistid küüditasid Uessoni Siberisse ja mõistsid ta ühiskondliku aktiivsuse eest kohtuta surma

Eesti Vabariigi okupeerimise järel olid maavanemad ja linnapead ühed esimesed, kes vallandati või sunniti töölt lahkuma. Anton Uesson  lahkus linnapea kohalt 1. augustil 1940.
Okupatsioonivõimud heitsid talle ette kaht surmapattu.  Esiteks kuulumine Tööerakonda, mida käsitleti “kontrrevolutsioonilise” parteina, ning teiseks kuulumist “fašistlikku” Isamaaliitu, kus ta oli olnud juhtivatel kohtadel. Püsivat töökohta Uesson linnavalitsusest lahkumise järel ei leidnud, aga teda hoiti siiski 1941. aasta juuniküüditamiseni vabaduses.

14. juunil 1941 viidi Anton Uesson koos abikaasa Juliega Venemaale. Naine küüditati Kirovi oblastisse, kust ta 1956. aastal vabanes ning sai loa tulla tagasi Eestisse. Anton Uesson seevastu saadeti Sverdlovski oblasti Sosva vangilaagrisse,  kus ta kuulati üle. Sama aasta lõpus koostati Uessoni asjas süüdistuskokkuvõte. 28. veebruaril 1942 mõistis NKVD erinõupidamine ta surma ning otsus viidi täide 13. aprillil 1942. aastal tollases  Sverdlovskis, praeguses Jekaterinburgis.  Samasugune traagiline lõpp tabas paljusid Eesti poliitikuid, omavalitsustegelasi ja sõjaväelasi. Palju oli neidki, kes surid asumisel juba enne hukkamist.
Tänapäeval on Tallinna linn loonud Anton Uessoni nimelise stipendiumi tublide Eesti Kunstiakadeemia üliõpilaste toetamiseks.