“Oma noorpõlvest ei mäleta ma küll paljude klassikaaslaste ja õpetajate nimesid, küll aga mäletan Nõmme miilitsa lastetoa inspektori nime,” meenutab luuletaja ja humorist Vladislav Koržets. “Mingi kriminaal ma kindlasti ei olnud, kuid lävisin pundiga, kes röövis kioske ja poode ning ründas tänaval inimesi. Mõned neist sattusid ka aastateks vangimajja ja üks kamba liikmetest mõisteti lausa surma.”

Koržetsist oleks hea õnne korral võinud saada näitleja. Või sõjaväest pääsemiseks matemaatikaõpetaja. Ometi läks teisiti ja temast sai palju-palju kõike muud. Praegu tunneme teda kui humoristi, kirjanikku, hobikalastajat ja -kokka, saatejuhti ning keskkonnasõpra. Ehk seepärast on Koržetsil ka intervjuu jaoks aja leidmine keeruline. Ometi andis ta parima, et oma tihedale graafikule vaatamata Pealinnale külla tulla.

Mille üle praegusel raskel ajal südant valutate? Kas meie ühiskonnas on liiga palju konkureerimist, tundetust ja kalkust?

Öelda, et ma sellepärast südant valutan, on vast ikka liialdus. See lihtsalt on reaalsus, selline see inimeseloom kord on. Kristluses on selline mõiste nagu püha ükskõiksus, milleni jõuavad pühad mehed ja puha. Ma siis ka püüan endas seda püha ükskõiksust kultiveerida või arendada, eks ole elatud ju pikk elu.

Maailma parandamisega on üldse üks segane lugu. Suurimad maailmaparandajad on enese meelest olnud Hitler ja Stalin. Justkui kõige paremat soovides ja “kõige õigemalt” mõeldes minnakse selle maailma kallale. See maailm on üks selline asi, et mina selle parandamisega toime ei tule. Üldse peab olema hästi ettevaatlik, et minnes suure hurraaga asju paremaks muutma sa neid hoopis ära ei riku.

Ometi kuulub maailmaparandamise hulka ka see, et seisate keskkonna eest. Milles väljendub teie loodushoid praegu?

Ise ma end mingiks eriliseks looduskaitsjaks ei pea. Jah, mind autasustati ühel aastal looduskaitsja hõbemärgiga, aga mulle tundus, et see anti küll teenimatult. On ju inimesi, kes kogu oma elu on pühendanud loodushoiule, mina olen lisaks prügi sorteerimisele üksnes sõnu teinud. Nojah, olen muidugi püüdnud sõnastada loodushoiu mõtet, aga teha seda mõistlikul viisil ja määral. Sest kui väga intensiivselt hakata peale käima, võib see kasu asemel kahju tuua – protesti ja ignoreerimist tekitada.

Siin jõuame jälle küsimuseni, et kui palju me oleme nõus järeleandmisi tegema. Kui inimsugu pole nõus näiteks oma arvukust piirama, seisame väga tõsise probleemi ees. Inimsugu peab oma arvukust piirama, et järeltulevaid põlvi ei ootaks ees kõrbenud maa! Samas pole ühest selget lahendust olemas, vähemalt minu jaoks mitte.

Aga mis põhiline – hoolitsedes looduse eest, hoolitseme iseenese eest. Kuivõrd üldse suudame kaitsta ja hoolitseda – siinkohal võiks olla asjakohane üks iidne palve, mille üle tasuks mõtiskleda:
Armas jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei suuda muuta, anna mulle julgust muuta asju, mida ma suudan, ja anna mulle tarkust teha nende vahel vahet.

Rääkides loodushoiust, siis teie kalasõprus on kõigile teada. Kui puhas on Läänemere kala? Kas ise julgete seda süüa?

Sellega on nii ja naa. Palju oleneb siinkohal, kus kala elab, mida ta sööb jne. On ju teada, et Läänemere kalagi on kohati saastunud. 2000ndate alguses keelasid näiteks lätlased Läänemerest püütud lõhe turustamise raskemetalli sisalduse tõttu. Kuid me saame seda nii ehk naa ju kõikjalt.

Räägime küll mahepõllundusest, aga vihm, mis sajab põldudele, sh mahepõldudele, ei pruugi olla enam puhas. Elame lihtsalt muutunud maailmas ja sööme toitu, mis suuremal või vähemal määral ongi saastunud. Kas me suudame olukorda parandada? Inertsist kulgemine ja mugav elu on meile väga armsaks saanud, nii et väga kahtlane. Ilmselt peame leppima olemasolevaga.

Seitse aastat tagasi avasite oma lastega koos kalarestorani Kalambuur, mis oli kohe kliente puupüsti täis. Kuidas on restoran keerulised olud üle elanud?

Mingil moel. Mulle on alati meeldinud oma kätega asju teha ning loominguga on võimalik tegelda väga erinevatel tasanditel. Ei pea selleks olema kirjanik, ei pea selleks olema helilooja, et loomingu lainel olla, see on olemas meie igapäevases elus igal pool, kui oskame vaid näha. Ka minu pere jaoks on restoran looming, mis hoiab vaimu erksa ja paneb silma särama. Mandala õpetuses on kirjas, et jumala juurde võib jõuda mitut pidi, raskete vaimsete õpetuste või kogemuste kaudu, aga on olemas ka üks kiirtee – looming.

Praegu Kalambuur iga päev lahti ei ole. Meile sobib praegu kõige paremini nii, et täidame tellimusi. Alati leidub seltskondi, kes soovivad meie juures oma õhtut veeta. Kui kaua see just nii jätkub ja kas edaspidi midagi muutub – aeg näitab.

Olete koostamas vees elutsevate müütiliste olevuste kogumikku. Miks on nii, et ükskõik, mis teemaga te vahepeal ka ei tegeleks, ühel hetkel olete ikka vee ja vee-elukate juures tagasi?

See on salapärane! Siinsamas, meie käeulatuses olev salapärane maailm.  Vett on peetud ja peetakse praegugi maailmas pühaks. Siit ka minu huvi kalade ja teiste olevuste vastu. See on mütoloogia, mille kaudu uurin tegelikult inimest ennast. Kuidas on mõeldud, mida tuntud kaugetest aegadest alates. Nõnda tunnen ka ennast osakesena sellest tervikust. Pealegi olen ühtpidi loom, kes peab kogu aeg saaki tabama.

Ja nüüd jahin samuti saaki kõnealust kogumikku koostades. Materjali on tohutult ja töö on ääretult põnev. Praeguseks olen eri olendeid kokku saanud ligi tuhat. Raamatukogudes ja arhiivides olen püsikülaline.
Minu lemmikuks on näiteks iiri mütoloogiast pärit “it”, mis eesti keeles tähendab “see”. Muud nime tal ei olegi. Tema kohta öeldakse nii: see on jalgadeta, kuid jookseb kiiremini kui ükski koer, see on tiibadeta, kuid lendab kiiremini kui ükski kotkas, see vaikib, kuid inimesed saavad sõnagi kuulmata aru, mida ta ütleb.

Millisena näete kogumikku valmiskujul?

Kopsakana, suuremahulisena, põnevana. See on meie kultuur, meie salamälu. Olen kogu aeg uurinud eri kalaliike maailmas. Kui panin kokku Eesti kalaluule antoloogiat, siis sinna enam hästi ei mahtunud näkiluuletused, lood vee-emadest jt taolised. Nii et sedagi pean silmas pidama. Asjaga tegelemine sellise spetsiifilise vaatenurga kaudu annab hoopis teistsuguse arusaama maailmast. Nojah, kui raamat kord valmis saab ja kauplusesse jõuab, siis on muidugi omaette küsimus, kui paljudele etnograafia, mütoloogia ja muu selline üldse huvi pakub. Ehkki – lootust on.

Küsisin hiljuti Eesti kalaluule antoloogiat Apollos näha ja kui müüja ilmse pingutusega raamatu ulatas, oli õnn, et ma seda maha ei pillanud. See oli hiiglaslik, raske nagu telliskivi ja viimane eksemplar. Rahvas ostab küll!

Jah, mu luulesaak oli tõhus ja raamat sai tõesti raske. Ilmselt see luulepärand nii spetsiifilise nurga alt pakub ka piisavalt huvi. Aga kogumiku jaoks olen pidanud läbi lugema kogu eesti luule. Ja huvitav on see, et kui ma loen neid tekste, mis on kirjutatud eelmise sajandi alguses või ka üle-eelmisel sajandil, siis üritan kogeda seda ajastuvaimu, seda õhkkonda – see on ju meeletult erinev tänasest päevast. Nii et kaugete aegade kalaluulet lugedes on ääretult põnev elada neisse aegadesse, neisse kommetesse, sellesse mõttemaailma sisse.

Mida te mahuka mütoloogiakogumiku  kõrvalt veel jaksate teha?

Eks enamus mu elu kirjutuslaua taga möödub. Tarvis on töid lõpetada, mitmeid otsi kokku tõmmata. Minu proosakogumik ootab, millal temani jõuan. Aeg-ajalt kutsutakse siia-sinna süüa tegema ja inimestega kohtuma. Kohtumistel räägin kuulajatele sellest, kuidas mina maailma asjadest aru saan. Mitte kuidas on õige, vaid kuidas just mina aru saan. Siis on tore kogeda, kuidas paljud on tegelikult minuga ühel lainel ja meie mõttemaailmad kattuvad. Jagada teistega oma vaimseid välju, emotsioone – see on väga oluline minu jaoks.

Omal ajal tegime koos mu hea sõbra Riho Sibulaga ühiskontserte – Riho musitseeris ja mina lugesin luulet. Riho on teinud minu tekstile laule. Nende kontsertidega polnud nii, et mina vaid andsin ja teised said. Ei, mina sain ka! Sain saalist midagi väga tähtsat. Nüüd pole taolisi asju enam ette tulnud, aga ma pole selle pärast väga õnnetu. Mul on minu mütoloogia ehk uus mull, mille sees olla. Ja vahel ma ei saa teisiti, kui pean kirjutama ühe luuletuse. Kui see sünnib, on mul väga rõõmus päev – midagi on siis juhtunud, mida ma pole osanud ette näha. Ja kui mina olen rõõmus, siis loodetavasti ka teised.

Mis värssidele inspiratsiooni annab? Kas kurvastus?

On üldlevinud seisukoht, et värsside loomiseks peab olema õnnetu. Mida on õnnelikul luuletada?! Olen selle kohta ka ühe luuletuse kirjutanud:

Mõnda moest
Kui läks moodi ilmavalu,
spliin, hondra ehk eesti norg,
siis sai kenast taevatalust
hoopistükis hädaorg.
Ainult matsil rõõmunägu,
mis on ammuilma moest –
peened angstid immitsegu
välja igast sinu koest.
Kohe sugugi ei passi,
kui sa pole üldse sassis –
see on ehtne elegants.
Olgu laadal, olgu lossis,
kõik on õnnetud ja mossis,
aga ikka kestab tants.

Jaanuar, 2023
 
Inimeseks olemine nii minu kui ka inimkonna tasandil annab ikka ja alati mõtteainet.

Kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna 2016 pälvis teie luuleraamat “Laulud või nii”. Kas tundsite seda kogu koostades, et siit sünnib midagi eriti head, või oli tegu suure üllatusega?

Seda, et midagi head sünnib, ma uskusin küll. Aga seda, et ta nii loetuks saab ja nii hästi kaubaks läheb, tõtt öelda ei uskunud. Teades, kuidas tänapäeval luulekogusid müüakse – reeglina on see arv alla viiesaja. Minu oma müüdi viis tuhat eksemplari! Ma ei tea, kuivõrd mu luuletused inimestele meeldivad, aga vähemasti nad ostavad ja ka loevad neid. Pärast seda ma julgesin end luuletajaks nimetada. Enne pani see kooslus mind õlgu kehitama. Kui sain selle preemia, siis hea sõber Toomas Kall ütles, et vaata, Vladislav, küll on hea, et sa 18-aastaselt oma luulekogu ei avaldanud. Praegu oleks kole häbi. Ja tal oli jumalast õigus!

Kogumikud “Laulud või nii” ja “Uued laulud või nii” näitavad, kui tore on luua igasuguseid võimalikke ja võimatuid seoseid, mängida sõnamänge, leida elu avastades lahendusi sealt, kust ei osanud oodatagi jne. Kui kaua mäletate end sellise ajugümnastikaga tegelevat?

Eks ma olen terve elu sellega tegelenud. Ümber sõna on mõte käinud kogu aeg. Sõnas on väge. Aga mõistagi pole mu ambitsioon vaid sõnamänge pakkuda, see pole eesmärk omaette. Tore muidugi, kui luuletusega väljendatud sõnumisse mõni vallatu riim või kalambuur lisaväärtusena sisse lipsab.

Olete meenutanud enda kui nõukaaegse mehe värvikaid üksikasju hakkamasaamisest igapäevaelus ja koduses majapidamises. Kas selles kõiges oli ka midagi õpetlikku tänapäevaks?

Need mälestused panevad muhelema küll. Nõukaaegne mees pidi tõepoolest kõigega hakkama saama. Tuli osata torusid parandada, puskarit ajada, püssi lasta, voolumõõtjat tagurpidi käima panna jne. Seistes silmitsi mingite raskustega, pidi julgust olema, ja seda oli. Mis õpetas, et hakka tegema, küll välja tuleb.
Mäletan, kuidas ühel hetkel vaatasin, et pükse pole jalga panna. Noh, egas neid ju poes samuti polnud. Mis seal ikka, harutasin vanad püksid lahti, võtsin lõike ja hommikuks olid mul omaõmmeldud püksid jalas!

Muidugi, alati pole hakkamasaamine inimese võimuses, aga siis tuleb osata vahet teha, millega saad ja millega mitte.

Nagu juba eespoolgi öeldud oli. Siinkohal meenub seik, kus läksime sõbraga merele ja ilm oli väga ilus. Paadi päramootor oli 5 hj ja … tõusis tuul. Olukord oli üsna meeleheitlik, ma polnud kindel, kas jaksan hoida paadi nina vastu lainet, kas jõuame sadamasse.

Elus on olukordi, kus palud jumalalt abi. Aitas. Aga ise pidin ka tubli olema. See tunne, et teen mis suudan, aga läheb kuidas läheb, on minu sisse jäänud. Nüüdki elus tuleb ette, et teen mis suudan, aga läheb kuidas läheb.

Eesti kodakondsuse saite alles 2007. aastal. Kuidas ja miks see nii juhtus?

Sündisin Siberis eesti külas. Ka minu vanemad olid sündinud Siberis, mitte Eestis, seetõttu ei tulnud kodakondsus mulle automaatselt. Aga siis, kui sai seda taotlema hakata, läksin ma trotsi täis – olin usinasti kaasa löönud iseseisvuse taastamise aktsioonides ja nüüd pean hakkama pabereid ajama! Mul on raske tegelda asjadega, mille suhtes on tõrge, aga lõpuks see tehtud sai. 

Teie kasvamise lugu võiks vist iseloomustada väljendiga “üle kivide ja kändude”. Milline siis oli see rahutu noorus?

Rahutu noorusega on nii jah, et ei mäleta küll paljude klassikaaslaste ja õpetajate nimesid, aga mäletan Nõmme miilitsa lastetoa inspektori nime. Parajaid jamasid tuli ikka ette. Enese meelest olin küll hea poiss, aga vahel kukkus mõndagi sandisti välja. Mingi kriminaal ma kindlasti ei olnud, ehkki vahepeal lävisin pundiga, kus oli ka selgelt kuritegelikke liikmeid. Selliseid, kes röövisid kioske ja poode, ründasid tänaval inimesi. Mõned neist sattusid ka aastateks vangimajja ja üks kamba liikmetest mõisteti lausa surma.

Jumal hoidis mul silma peal ja mind sellistesse aktsioonidesse ei kaasatud, õnneks oli mul nendega teatav distants. Aga noorukiaega jääb ka tohutu lugemus, tihti võis koolitunni asemel leida mind raamatukogust. Seal siis valetasin, et tunnid jäid ära, ja veetsin pikki tunde raamatute seltsis. Niisiis, raamatute neelamine ei tarvitse alati hea olla. Lugedes elad sisse teise reaalsusesse ja pärast on raske sealt vangistusest pääseda. Igapäevaelu pole enam pooltki nii ahvatlev.

Noorukina lugesite ka teatrikorüfee Konstantin Stanislavski raamatuid.

Jah, ma tahtsin ju näitlejaks saada! Avastasin korraga, et mulle meeldib laval ja tähelepanu keskpunktis olla. Kui tavaliselt kardetakse ja häbenetakse teiste tähelepanu, siis mina janunesin selle järele. Näitlejaks ju selle pealt paljuski saadaksegi. Niisiis olin kindlalt otsustanud ja võtsin ette Stanislavski kaks paksu raamatut: “Minu elu kunstis” ja “Näitleja töö endaga”. Uurisin kõiki neid meetodeid, kuidas tuleb end tühjaks lasta ja siis jälle täitma hakata, mis on pealisülesanne, pealis-pealisülesanne jne.

Kui sattusin “Viini postmargi” filmi, olid need raamatud mul kõik juba loetud. Siis režissöör Veljo Käsper ütles hästi selgelt, et ära hakka siin mingit Stanislavskit etendama – tee lihtsalt vaat selline nägu ette ja kõik! Tõmbas prauhti maha minu põhjaliku iseseisva eeltöö sisse- ja läbielamiskunsti teemal. Ma ei solvunud, selleks oli kogu filmitegemise protsess lihtsalt liiga põnev.

Aga oma esinemisvajadust saite mujal ka realiseerida, Nõmme pioneeride majas näiteks?

Jah, ikka. Sealt saingi vist selle tuule tiibadesse. Edasi tuli Nõmme kultuurimaja, hiljem rahvateater Noorus. Samas läks nii, et lavakasse ei võetud. Ilmselt oli põhjusi teisigi, aga eelkõige tõmbas asjale kriipsu peale see, et läksin katsetele pohmelliga. Nii et sellega läks nii.

Teie elukutseotsingud haridusmaastikul lõppesid matemaatikaõpetaja diplomiga, mille saite nn pedast 1974. aastal. Samal aastal ilmus teie esimene humoresk Noorte Hääles – vastab tõele?

Nii oli. Pärast kaugõppekeskkooli lõpetamist olin filharmoonias lavatööline. Sõjaväkke ei tahtnud minna ja helistasin Pedagoogilisse Instituuti küsimusega, mis erialal on kõige väiksem konkurss. Öeldi, et matemaatika-füüsika. Noh, olin alati saanud väga hõlpsalt matemaatikaga hakkama ja mulle isegi meeldis ülesandeid lahendada. Nii ma siis pedasse astusingi ja seal hakkas matemaatika mulle ka teistmoodi avanema. Ega ma õpetajana ei jõudnudki töötada, jäin instituuti kateedri juurde tööle, pidin hakkama valmistuma õppejõu ametiks. Samal ajal proovisin kätt ka kirjanduses.

Mis asjaoludel üldse kirjutama hakkasite?

See ulatub ikkagi noorusaastatesse. Lisaks pahelisele seltskonnale puutusin kokku ka noorte boheemlastega: kunstnike, poeetide, heliloojatega. Kuna kõik midagi tegid – kirjutasid, maalisid, komponeerisid –, ei soovinud ka mina kõrvaltvaatajaks jääda. Tahtsin ju samuti keegi olla!

Ja ühel hetkel hakkaski kirjandus rohkem tõmbama kui matemaatika?

Jah. Kalju Kass, kes töötas tollal Pikris, rääkis mulle augu pähe, et tuleksin sinna tööle. Sel perioodil – paar aastat pärast peda lõpetamist – ilmus ka pidevalt minu humoreske, kusjuures honorar oli väga korralik. Kuna olin tolleks ajaks ka juba abielus ja lapse isa, siis tundus, et nõnda saan oma pere eest paremini hoolitseda. Ja palk oli ka suurem kui nooremõpetajal. Samas ikkagi aastaid kriipis veel sees, et ma matemaatika ja matemaatilise pedagoogika sinnapaika jätsin. Oli mul ju tekkinud väga põnevaid plaane, kuidas matemaatikat õpetada, kuidas avastada inimeses matemaatilisi võimeid ja muud sellesarnast.

Kui uskuda Vikipeediat, siis raamatute, näidendite ja stsenaariumite juurde jõudsite 80ndate alguses, ja see oli väga viljakas periood. Mis teie enda jaoks märgilisteks teosteks said ja miks?

Enam-vähem nii jah, olin sel ajal tõesti viljakas. Olin 27-aastane, kui ajakirjas Looming ilmus minu esimene novell. Lugusid ilmus kõikvõimalikes ajakirjades, nii palju kui neid tollal Eestis oli. Nii avaldasid mind Noorus, Sirp, Täheke, kodune Pikker ja mitmed veel. See oli turg, kuhu sai end pakkuda. Lisaks kirjutasin stsenaariume filharmoonia estraadietendustele ja multifilmidele, kuuldemänge. “Taevase muna” kuuldemängu eest sain preemia, mille andis välja tollal tegutsenud rahvusvaheline raadio- ja televisiooniorganisatsioon OIRT. Nii et olin justkui laineharjal, jah.

Väga oluliseks kujunes minu loomingulises biograafias kaasstsenaristi töö mängufilmis “Karoliine hõbelõng”. Märgilised olid näitemäng “Koll Kalli” Nukuteatris ja “Tühivaim” Noorsooteatris. Viimast mängiti üle saja korra. Nii et häbeneda pole tollast perioodi küll põhjust, ehkki loomulikult oli seal nii nõrgemaid kui tugevamaid töid.

Olete kord öelnud, et milleks muuks ma siin ilmas elan kui mitte teistele inimestele rõõmuks. Olete jätkuvalt seda meelt?

Ikka. On läinud üksjagu aega, et selle tõdemuseni jõuda. Kui me pole lukus, vaid hoopis maailmale ja teistele inimestele avatud, siis saame hakkama.