„Mindki tabab sellest asjast kõneldes ebakindlus. Aga see teema ongi kõigile eneseületuseks ja kogu aeg tekib küsimus, et ega ma midagi valesti ei teinud – sest ka mina olen ju täielikus teadmatuses. Ma ei ole spetsialist, aga olen täis head tahet, et saaksime vajalikud tööriistad ühiskonnana kätte,“ rääkis president Kersti Kaljulaid täna Riigikogus toimunud konverentsil „Intsest ja selle tagajärjed“.

Riigikogus arutati pereliikmete seksuaalse pilastamise ehk intsesti küsimust, kuna varasemalt on meie ühiskond sellest süngest mädapaisest üsna mööda vaadanud.

„Peame mõistma, et intsesti ohvrid on päriselt käinud neis pimedates paikades, millest meie mõelda ega rääkidagi ei taha,“ tõdes president Kersti Kaljulaid. „Nemad pidid seal aga päriselt ära käima ja nüüd tuleb meilgi pilk nendesse pilkastesse sügavikesse pöörata. See on äärmiselt tähtis intsesti-iseloomuga kuritegude teadvustamisel ja elu lõpuni traumeeritud ohvrite abistamises.“

Kaljulaid rõhutas, et intsestist ei tule mitte keegi tervena välja. Asjad on hoopis vastupidi: kõik ohvrid lähevad neist kogemustest täiesti kindlasti katki.

„Võib võtta kaua, kuni inimene suudab oma traumaatilise mineviku pimedusse vaadata. Oleme jätnud selle probleemi seni peaaegu täiesti tähelepanuta,“ nentis ta. Teisalt toonitas president sedagi, et samamoodi läks alguses kogu koduvägivalla teemaga: olukorra tõsidust üritati maha vaikida ja pisendada. Neile tagurlikele katsetustele vaatamata ollakse tänases ühiskonnas probleemist teravalt teadlikud, nagu ka vajadusest perevägivallasse sekkuda ja ehk veelgi enamat – seda kogunisti ennetada. Kaljulaid avaldas seepärast ka lootust, et nüüd saame hakata rääkima juba koduvägivalla pimedamast poolest nagu intsest.

Intsestist ongi raske rääkida

„Nüüdki on kindlasti neid, kes ütlevad, et tegemist on marginaalse probleemiga. Loodetavasti ei lase ühiskond sellisel hoiakul intsesti tagasi pimedasse kappi lükata,“ rääkis president. „Selge on, et tegemist on inimlikult väga keerulise teemaga. Sellest on raske rääkida ja peabki olema raske, aga sellele vaatamata peame seda ikkagi tegema hakkama. Et suudaksime ühiskonnana selliste kuritegude ohvreid kaitsta ning pikemas perspektiivis neid hirmsaid lugusid ära hoida.“

Kaljulaid osutas ka sellele, et kui peresisese pilastamise teemaga oleks välja tuldud kakskümmend aastat tagasi, siis olnuks negatiivne vastukaja ilmselt liiga suur, positiivne jällegi liiga väike, et küsimust päriselt ühiskonnas tõstatada. „Ehk oleme nüüd ühiskonnana juba nii palju arenenud, et saame teema tõstatamisega vääriliselt hakkama. Loodan ka, et meie neljas võim ajakirjandus aitab ühiskonnas sellele arutelule piediteeditundeliselt kaasa.“

Presidendi sõnul on lihtne öelda, et miks sa midagi ei teinud, kui nägid seksuaalse alatooniga liigutust lapse suunas või muud sellist. „Aga kuidas sa said midagi teha, kui probleemi isegi kahtlustada ei osanud? Ühelt poolt on teema avalikkuseni toomine oluline seepärast, et ohvrid teaksid – nad pole ainulaadsed. Samas saame niimoodi tõsta teadlike inimeste osakaalu, kes oskavad probleemi näha ja sellele adekvaatselt reageerida. Sellepärast ongi vaikimise müüri lõhkumine nii oluline. Paljud inimesed otsiksid väljapääsu, kui nad ainult teaksid, et see on ülepea olemas. Kui seda ei paista aga olevat, siis ka ei pöörduta kellegi poole. Täpselt samamoodi, nagu ülejäänud koduvägivalla küsimustes.“

Lapsi tuleb ette valmistada juba lasteaias

Samas möönab Kaljulaid, et intsestist pole lihtne rääkida. „Ka mind tabab sellest kõneledes ebakindlus. See teema ongi meile kõigile eneseületus ja pidevalt tekib küsimus, ega ma midagi valesti ei teinud, sest ka mina olen täielikus teadmatuses. Ma ei ole spetsialist, aga olen täis head tahet, et saaksime ühiskonnana vajalikud tööriistad kätte – teist teed meil pole, kui minna mööda sebra musta triipu kuni jõutakse lõpuks valge vöödini.

„Me peame mõtlema sellele, et hakkame väikestele lastele lasteaias arusaadaval moel ära seletama, mida tähendab nende õigus keha puutumatusele. Me ei tohiks sellise mõtte üle naerda, vaid peame selle teemaga tõsiselt edasi minema. Küllap on sel suunal tulemas ka mõnitamist, aga ehk saame koos teadlikumaks muutunud ühiskonnaga sellele piisaval määral vastu. Me kõik teame, et Riigikogu maja pole koduvägivalla küsimustes sugugi süütu. Loodan, et lasteaedade kasvatajad on paremas koostöövalmiduses kui siinsed saadikud.“

President rõhutas, et teist võimalust kui intsesti küsimuse tõstatamine meil selle probleemi lahendamiseks polegi. Riigikogus toimunud konverentsi toetasid tema sõnul aga ühiselt kõik põhjamaad.

„Kui me tahame põhjanaabritega samale arengutasemele jõuda, siis peame asjasse tõsiselt suhtuma ja vaatama sellesse pimedasse kappi, kust paistab tõepoolest koll. Aga meie peame selle koletise sealt välja tooma ja talle näo ning nime külge panna, et lapsed teaksid eemale hoida ja ühiskond saaks tervikuna paraneda.“