„Mäletan, et kartsin nii väga ja mul oli kohutavalt häbi. Kuidagi sain sealt lõpuks ikkagi minema. Aga vastik on meenutada, et kõige rohkem kartsin teistele vahele jäämist ja tundsin juhtunu pärast häbi, kuigi mina polnud tegelikult midagi valesti teinud,“ rääkis üks intsesti ohvritest vanema meessugulase seksuaalsetest lähenemiskatsetest lapsepõlves.

Riigikogus kergitati kattevarju süngelt saladuselt, millest enamasti pigem mööda vaadatakse – nimelt intsestist ehk perekonnasisesest seksuaalsest pilastamisest ja selle mõjust sündmuste ohvritele.

„Olin siis nelja aastane,“ rääkis üks ohvritest oma kogemusest. „Üks sugulane käis meil tihti külas, aga mäletan vaid kahte intsidenti. Need ei taha seevastu mälust kuidagi kaduda.“

Nii meenub naisele, kuidas ühel korral oldi tolle sugulasega tagaaias kahekesi, teiste pilgu alt ära. „Ta pani oma käe mulle püksi ja sisestas sõrmed sinna, kuhu ei peaks sellises eas tüdrukule suruma midagi peale meditsiinilise töövahendi. Seda ei suuda ma enam isegi meenutada, millal ja kuidas ta oma tegevuse täpselt lõpetas.“

Teisel korral tahtnud sugulane, et laps paneks oma sõrme talle pärakusse. „Keeldusin kategooriliselt,“ rääkis naine iiveldamaajavatest minevikusündmustest. „Mäletan, et kartsin nii väga ja mul oli kohutavalt häbi. Kuidagi sain sealt lõpuks ikkagi minema. Aga vastik on meenutada, et kõige rohkem kartsin teistele vahele jäämist ja tundsin juhtunu pärast häbi, kuigi mina polnud tegelikult midagi valesti teinud.“

Pilastajast sugulase nime hoiab naine aga siiani ainuüksi enda teada. „Tal on meie perekonnas hea nimi ja ma ei taha ka oma lähedaste õlgadele seda rõhuvat koormat panna,“ rääkis ta. „Sellegipoolest on õudne mõelda, et teised lapsed peavad samasuguseid asju läbi elama ja tunnevad selle pärast samuti piinlikkust. See ei tohiks niimoodi olla, mitte mingil juhul mitte.“

Lapsi süüdistatakse valetamises ja võrgutamises

Naise sõnul tahaks ta mõelda, et kogetu pole teda kuidagi mõjutanud. Sellegipoolest tunnistas ta, et seksuaalsuse teema on teda alati hirmutanud ning siiani meenuvad mõnikord sündmused, mis enesetunde täielikult rikuvad.

„Peale nende sündmuste meenumist ei suuda ma enam naudingut tunda ja ei tea ise ka täpselt, miks,“ tõdes ta.

Ka psühhoterapeut Kait Sinisalu kinnitas, et intsestikogemusega kaasnevad sügavad emotsionaalsed ja ka muud probleemid, mis jälitavad enamasti läbi kogu inimese elu. Veel hirmsam on aga see, kui laps üritab abi otsida, aga täiskasvanud pööravad temast ära.

„Korduvalt on juhtunud, et laps räägib kellelegi, mis temaga kodus toimub, aga asja avalikuks tulles teatab asjaosaline, et laps mõtles selle kõik lihtsalt välja ja sõna otseses mõttes valetab,“ nentis Sinisalu, kelle sõnul teeb see olukorra veelgi traagilisemaks. „Just seepärast tulebki meil vaikuse müürid intsesti ümbert maha tõmmata,“ tähendas ta. „Psühholoogina tean, et normaalne psühholoogiline areng ei anna nelja aastastele alust sellistele seksuaalfantaasiatele, mille valetamises ja kokku luuletamises neid süüdistatakse. Nii et isegi siis, kui tegemist on vale ja fantaasiaga, tasub sellesse tõsiselt suhtuda. Midagi on sellisel juhul igatahes mäda.“

Maha surutud tunded peab pinnale päästma

Paraku on Sinisalu sõnul liiga palju juhtunud, et ka asjast kuulda saav kogukond võtab omaks arusaama, justkui laps valetaks. „Olen koguni kuulnud, kuidas laste kohta öeldakse, et nad ise olevat võrgutavalt käitunud ja hoopis teise osapoole väljapääsmatusse olukorda pannud. Aga kuidas saab näiteks nelja aastane tüdruk oma isaga võrgutavalt käituda? Täiesti absurdne ju,“ pahandas Sinisalu. Ometi on süüdistused võrgutamise ja valetamise kohta pilastamisest rääkivate laste puhul meiegi ühiskonnas seni tüüpilised olnud.

„On ka peresid, kus vanem laps on isa öiste külakäikudega nõus, lootes, et ehk siis jäävad nooremad pereliikmed puutumata. Ühel sellisel juhul rääkis mu klient aastaid hiljem, juba täiskasvanueas oma noorema venna ja õega toimunud sündmustest. Selgus aga kurb tõsiasi, et ennastohverdavale käitumisele vaatamata ei õnnestunud kedagi päästa. Kõik kolm last olid isa poolset seksuaalset ahistamist kogenud ja selle vaid enda teada hoidnud.

„Selliste traumade ohvritel tasuks esimese asjana ehk meenutada, et üles kerkivaid tundeid ei pea maha suruma, vaid hoopis vastupidi – kõige keha ja hingega läbi elamine. On loomulik, et trauma tekkimise ajal üritas laps end toimuvast lahutada, mille tõttu tekib hiljem probleeme oma tunnete tajumise ja ka emotsioonide juhtimisega.

„Valusaid tundeid lausa peab läbi elama, sest ainult niimoodi saavad intsesti ohvrid oma eludega edasi minna,“ rääkis psühholoog, julgustades kõiki traumade ohvreid kaua alla surutud tundeid valla päästma – kõik ikka selleks, et kohutavale kogemusele vaatamata ühel päeval ikkagi tervenemise teed alustada ja õnneliku eluni jõuda.