„Isa hakkas oma tütart seksuaalselt ära kasutama juba kuue aastaselt, kusjuures ema ei teadnud asjast väidetavalt midagi. Lapski ei julgenud asjast aastaid rääkida, sest kartis karme karistusi. Isa oli selles perekonnas ka äärmiselt autoritaarne,“ rääkis psühholoog Lemme Haldre Riigikogus toimunud intsesti teemalisel konverentsil.

Psühholoogi sõnul tundis laps tõelist segadust ja ei teadnud kas sellised seksuaalsuhted pereliikmete vahel on lubatud või mitte. „Ka isa oskas oma tütrega suurepäraselt manipuleerida, andes talle mõnikord näiteks õdede-vendade ees suuri eeliseid.“

Kui perekonnas toimuv lõpuks välja tuli, siis ei paistnud lapse ema probleemi sügavust üldse tajuvatki. „Ema pealiskaudselt justkui toetas last ja üritas käituda, nagu talt selles olukorras oodati. Aga väljaspool toimus lapse süüdistamine ning ohver ei saanud emalt vajalikku tuge. Rõhutama peab sedagi, et ema oli oma mehest materiaalselt sõltuv ja kannatanud ka füüsilise vägivalla all.“

Intsesti traumaatilise kogemuse üle elanud lapse puhul on tüüpiliseks sügav jõuetustunne, millega kaasneb enese pidamine väärtusetuks ja teistest halvemaks. Lõppkokkuvõttes toimub ka traumatiseeritud seksualiseerumine, mis omakorda uusi probleeme tekitab.

„R-il oli mitmeid tüüpilisi intsesti ohvrite tunnuseid,“ rääkis Haldre. „Näiteks üritas ta koolitundide ajal end pliiatsiga vigastada, kui isa poolsed tegevused meenusid. Tal oli ka väga halb uni, ärkas tihti surmahirmuga. Kaasnesid veel mitmed tervisemured, seletamatud minestused, mäluprobleemid, hüperaktiivsus ja õpiraskused. Õpetajad leidsid aga kõrvaltvaatajatena, et see laps on lihtsalt sõnakuulmatu ja jätab koolitöid tegemata.“

Suurenenud valvelolek kahjustab

Kirjeldatud hädad kaasnevad otseselt suurenenud valveloleku tõttu, mida inimene juba instinktiivselt sellises olukorras tundma hakkab. „Vallandub „võitle või põgene“ refleks igas veidigi ohtlikus olukorras. Emotsioonid kõiguvad ühest äärmusest teise,“ rääkis Haldre.

Psühholoogi sõnul tekib vähemalt üheksakümnel protsendil intsesti ohvritest traumajärgne stressisündroom ehk PTSD, mille käigus kandutakse traumaatilistesse sündmustesse justkui tagasi ning taaskogetakse ja mõnikord koguni nähakse toimunud sündmusi silme ette sööstvate mälupiltide kaudu. See võib omakorda mõjutada reaalsuse tajumist, tekitada mingite kohtade ja inimeste alateadlikku vältimist jms.

„Sellel tüdrukul tekkis ka tohutu meestehirm ja pidev valvelolek,“ rääkis Haldre. Nagu selliste õuduste läbi elamisel enamasti kombeks, nii tundis ka R kodus toimuvast mõeldes hirmu- ja häbitunnet. Selliste hetkede ajal üritas ta end lõikuda ja vigastada, kusjuures aja jooksul need suundumused ainult süvenesid.

„Õpiraskused tulenesid jällegi sellest, et kui inimene elab pikaaegses stressisituatsioonis ning keha peab seetõttu pidevalt kõrgenenud valmisoleku seisundit hoidma, siis hakkavad kahjustuma need aju piirkonnad, mis on seotud õppimise ja mäluga,“ selgitas Haldre. „Laps võib küll tahta õppida, aga õpitu ei taha sellegipoolest mällu talletuda. Nii võib ta ühel päeval matemaatika tüüpülesanded täielikult ära õppida, teine päev ei mäleta sellest aga enam midagi.“

Ei tea, kuidas isasse suhtuda

Psühholoogi sõnul valmistas tema patsiendile palju segadust ka küsimus selle kohta, kuidas oma isasse suhtuda. „Mõnikord püüdis ta toimunut pisendada, isa ei saanud ju nii halb olla, eks ta oli hoopis õnnetu, tal oli tööl raske ja neil kordadel oli ta ka alkoholi võtnud. Süütunde leevendamiseks saatis isale näiteks jõulukaardi trellide taha – see oli siis, kui isa oli juba vanglas. Teinekord ei tahtnud tüdruk temast jälle midagi teada.“

Psühholoogi sõnul võivad sellised lapsed koolis muretutena välja paista – see on aga loomulik, sest kodus toimuva tõttu on omandatud selline käitumisviis, millega oma tundeid varjata.

„R paistis koolis lõbusa ja naljatlevana. Selliseid traumasid üle elanud lastel võib ülepea tekkida kaitsemehhanism, mille abil nad suudavad tundeid oma elust ja olemisest ülepea välja lõigata,“ selgitas ta. Sage on ka võimetus kedagi ülepea usaldada. „Ka R ei usaldanud kedagi. Sellise koduse tragöödiaga kaasneb tihti ka reedetu tunne.“

Mida vanemaks tüdruk sai, seda silmapaistvamaks muutus tema häiritud vaimne seisund ja võimetus teistega normaalselt suhestuda. „Tema suhted olid väga pealiskaudsed. Üha enam kasutas halva enesetundega toime tulemiseks enesevigastamist.“

Ohvrite joonistustelt paistab meeleheide

Trauma tõttu sai loomulikult tugevasti kahjustada ka patsiendi segadus oma seksuaalsusega.

„Näiteks võis ta alustada internetis seksuaalse sisuga vestlusi,“ rääkis Haldre, kelle sõnul kaotavad pikaaegsed intsesti ohvrid sageli oskuse piire tajuda. „Teised suhteloomise vormid jäävad tahaplaanile või on puudulikult välja kujundatud. Kui R-ile näiteks mõni koolivend meeldis, siis üritas ta temaga seksualiseeritud käitumise teel kontakti luua. See võis tähelepanu objektile äärmiselt häiriv olla.“

Lõppkokkuvõttes saab selliste ennenägematute õuduste keskel kasvanud laps tihtipeale vara täiskasvanuks, ehkki see ümbritsevatele välja ei pruugi paista. „Ka R võttis väga suure vastutuse ema ja pere väiksemate laste eest,“ rääkis psühholoog. „Intsesti käes kannatanud laste maailmapilt saab selle käigus ju täielikult rikutud. Nad saavad teada, et sõnad ei tähenda otseselt midagi – nende taga asub midagi muud, ohvrit ennast oma tunnetega aga justkui polekski olemas.“

Ka ränga kogemuse üle elanud last saab siiski ka hiljem teraapia ja muude toetusmeetmetega aidata, et tema vaimne seisund ja ühiskonnas hakkama saamine paraneksid.

„Tuleb hoida säilenõtkust,“ rääkis ta. „Selleks on lapse enda tugevad küljed ja teda toetavad inimesed, kes võimaldavad ka pärast selliseid elukogemusi ikkagi edasi liikuda. Teraapia on ka üks viis traumaga toime tulemiseks, aga sinna juurde käib veel palju muidki praktikaid.“

Haldre näitas ka intsestikogemuse üle elanud laste pilte, mis annavad sellise olukorra hingelisest taagast ehk rohkem aimu kui tuhatkond sõnagi. Nii näiteks kujutas üks laps hallides värvides tunnelit, mille lõpust paistis vaid üksainuke süsimust käigusuu.

„Näeme üsna selgelt, mis meeleolu siin valitseb – täielik lootusetuse ja aheldatuse tunne,“ leidis Haldre. Teiselt pildilt paistis jälle hallisegune sodipodikera, mis kõige rohkem ehk mõne viiruse mikroskoopilist suurendust meenutas.

„Laps joonistas sellise pildi, kui palusime tal kujutada enda tundeid,“ nentis psühholoog. „Taaskord pole rohkem sõnu vajagi lisada – me kõik ju näeme, et sellelt pildilt vaatab vastu meeleheide.“