„Mõnikord algab päev hoopis huviringi või treeninguga, alles seejärel hakkavad tavapärased ainetunnid. Lapsed saavad majas olla kella viieni. Kui nad koju lähevad, siis on neil kõik kodutööd tehtud, lisaks ka huviringides käidud ja õues rohkelt aega veedetud. Jälgime, et nad viibiksid ões vähemalt 2,5 tundi iga päev. Ka saavad nad kogupäevakooli jooksul mitu korda süüa,“ kirjeldas Tallinna Südalinna kooli õppealajuhataja Mölder-Jevdokimov õpilaste argipäeva kogupäevakoolis.

Viimase viie aastaga on päeva lõpuni tegevust pakkuvad kogupäevakoolid Tallinnas üha tugevamalt kanda kinnitanud. Kui 2017. aastal hakati seitsmes-kaheksas õppeasutuses uuendusliku haridusmudeliga tasapisi katsetama, siis tänaseks päevaks toimetavad enam kui 1500 õpilast kümnes kogupäevakoolis üle Tallinna. Lapsevanemad on aga äärmiselt rahul ja sooviksid käepärast võimalust veelgi ulatuslikumalt kasutada.

„Kui mingi murekoht ongi, siis see, et kõigile vanematele, kes last kogupäevakooli tahaksid panna, seda võimalust veel pakkuda ei saa,“ tõdes Tallinna Laagna gümnaasiumi direktor Urmas Sadam. Põhjuseks on ühelt poolt rahalised piirid, teisalt aga valdkonnaspetsialistide üldine põud, mis kõikjal haridusvaldkonnas üha teravamalt tunda annab. Laagna gümnaasium on muu hulgas üks neist haridusasutustest, kes käesoleval õppeaastal värskelt kogupäevakooliga tegevust alustas. Senine kogemus on koolidirektori sõnul julgustav.

„Lapsed alustavad oma päevi rõõmsalt,“ leidis Sadam. „Kindlasti aitab kogupäevakool kaasa ka lapse muudele huvitegevustele ja üldisele arengule.“

Kui Tallinnas viis aastat tagasi kogupäevakoolide tegevusega pigem katsetamisi pihta hakati, siis jõuti eestvedajate ringis peagi järeldusele, et soomlaste ja teiste Euroopa riikide eeskujul sisse toodud haridusmudel vastab väga hästi ka meie laste ning nende vanemate vajadustele.

„Kogupäevakoolis jälgitakse, et oleks nii õues kui toas õppimist. Lisaks tavapärasele vaimsele pingutusele ka muid tegevusi, erinevaid ringe ja hobisid, mis kõik võiksid saada omavahel lõimitud,“ rääkis Tallinna haridusameti juhtivspetsialisti Viivi Lokk. „Kindlasti täidab see ka teatud sotsiaalset funktsiooni, kergendades ka lapsevanema muret. Laps on hoitud ja hooldatud, saab nii õppida kui mängida, õues käia ja arendavalt aega veeta. Mitmekesise huvitegevuse katsetamine aitab lapsel aga tema sisemisi andeid ja motivatsioone avastada. See aitab õpilast juba edasi näiteks spordikeskustesse või muule huvialale suunata.“

Tasuta ja käepärane huviharidus

Tallinnas tegutsevad täielikult või osaliselt kogupäevakoolidena näiteks Tallinna Tondi koo, Tallinn Südalinna kool, Rahumäe põhikool, Kuristiku gümnaasium, Kadrioru Saksa gümnaasium ja teised. Lokk rõhutas, et igal neist on oma fookus, millist mudelit kogupäevakooli läbi viies kasutatakse. Osaliselt projektirahadest, osaliselt linna eelarvest tegutsevate kogupäevakoolide võimalust pakutakse peamiselt esimeses, teises ja kolmandas klassis. On aga selliseidki koole, kelle kogu tegevus innovatiivse mudeli järgi korraldatud. Kogupäevakoolist osa võtmine on lastevanematele aga täiesti tasuta.

„Meil on igapäevaselt üle saja lapse õhtupoolsel ajal erinevate tegevustega hõivatud,“ rääkis Südalinna kooli õppealajuhataja Kerttu Mölder-Jevdokimov. Tema sõnul soovivad lapsed ja nende vanemad üha vanemast kooliastmest õhtuni kestvat kogupäevakooli võimalust kasutada, kusjuures Südalinna koolis pakutakse terveks päevaks jäämise võimalust kuni üheksanda klassi lõpuni.

„Kui alguses olid kogupäevakooli sihtrühmaks eeskätt esimese ja teise klassi õpilased, siis nüüd tuntakse üha rohkem huvi ka neljandas, viiendas ja kuuendaski klassis,“ rääkis Mölder-Jevdokimov, kelle sõnul on vanuserühm kasvanud. Südalinna kooli õppealajuhataja rõõmuks on seni kõik soovi avaldanud lapsed kogupäevakooli ka ära mahtunud.

„Meie kogupäevakoolis hõlmab õpe ka hommikust aega. See tähendab, et mõnikord algab päev hoopis huviringi või treeninguga, alles seejärel hakkavad tavapärased ainetunnid,“ kirjeldas Mölder-Jevdokimov õpilaste argipäeva. Lapsed saavad majas olla kella viieni. „Kui nad koju lähevad, siis on neil kõik kodutööd tehtud, lisaks ka huviringis käidud ja õues rohkelt aega veedetud. Jälgime, et nad viibiksid ões vähemalt 2,5 tundi iga päev. Ka saavad nad kogupäevakooli jooksul mitu korda süüa.“

Ruumi ja spetsialistide puudus seab piirid ette

Kui Südalinna kool on suutnud seni kõik soovijad kuni üheksanda klassini ära mahutada, siis kõik pealinna koolid sellega toime ei tule. Nagu Laagna gümnaasiumi puhul, nii leiti ka Kuristiku gümnaasiumist, et spetsialistide puudus ja rahalised võimalused seavad õpilaste vastuvõtmisele piirid.

„Tahtjaid on ikka palju rohkem, kui meie suutlikkus seda võimalust pakkuda,“ nentis Kuristiku gümnaasiumi direktor Oliver Jakobson. Tema sõnul on kerge mõista, miks uudne kogupäevakool on lapsevanemate seas niivõrd populaarne. „Kui õpilane läheb lasteaiast algklassidesse, siis on tal tunde veel vähe. Seevastu pole enam samasugust vanema tööpäeva lõpuni kestvat hoidmist, millega varasemalt harjunud ollakse,“ rääkis Jakobson. „Meie koolis on aga esimese kooliastme lapsed tööpäeva lõpuni hoitud. Lisaks on nad saanud mitmesuguseid erinevaid tegevusi harrastada, palju väljas käia, liikuda ja mängida, nii et tegemist on arendava ja edukalt veedetud ajaga.“

Kogupäevakooli arendamisel tuleb rahaliste võimaluste kõrval ehk kõige rohkem puudu hoopis spetsialistidest ja mõnikord ka ruumidest. „Inimeste leidmine on põhiküsimus,“ kinnitas Jakobson. „Me ei otsi ju inimest, kes lastel lihtsalt silma peal hoiab. Kogu tegevus on ikkagi pikitud õppe- ja muu arendava tegevusega. Iga lapsevanem tahab ju, et tema lapsega tegeleks professionaal, kes oma tööd armastab ja oskab.“

Tallinna haridusameti juhtivspetsialist Viivi Lokk möönis, et kogupäevakoolide loomisel ja juhtimisel tasuks proovida ka uusi mudeleid, mis aitaksid ehk lahendada nii spetsialistide kui ruumipuuduse murekohti. „Eestis pole vabatahtlike kaasamine haridussüsteemi ja ühiskonnaellu veel väga levinud, aga usun, et saame selles osas riigi ja rahvana üha küpsemaks. Asjaga võiks ikka rohkem kaasa tulla ka näiteks emasid, isasid, vanaemasid või teisi pereliikmeid ja kodakondseid, kes aitaksid kogupäevakooli tegevusi läbi viia. Õpilaste haridusest on üha rohkem huvitatud ka idu-ettevõtted, kes sama õpilast ehk tulevikus enda juures tööl tahaks näha,“ rääkis Lokk võimalustest, kuidas spetsialistide põuast vaevatud haridusmaastikule nii öelda värsket verd juurde tuua.

Maailm muutub ja koolid niisamuti

Koolide ruumipuuduse lahendamiseks võib eeskuju võtta aga näiteks Inglismaalt või Hollandist, kuhu kogupäevakoolide tegevuste korraldamiseks on kaasatud näiteks kirikukogukonnad või muud sotsiaalkeskused, kelle ruume saab kasutada. „Klassikalises vaates on koolid seni ütelnud, et nad pole sotsiaalasutused. Aga maailm muutub ja meil maksab ajaga kaasas käia,“ rääkis Lokk. „Just kogupäevakoolid ongi teeviidad sinna, kuhu Euroopa üldisel haridusmaastikul liigub. Tallinn on selles osas lausa omalaadne suunanäitaja, sealhulgas riigile.“

Ka Tallinna Südalinna kooli õppealajuhataja Kerttu Mölder-Jevdokimov leidis, et hariduse tulevikunäitajateks ongi just kogupäevakooli keskused, kuhu lisaks huvitegevustele koondatakse ka erinevad tugi- ja muud lapsele vajalikud teenused.

„Lisaks ainetundidele ja hobidele võiks lapse lähedale tuua ka teised talle vajalikud tugiteenused, rehabilitatsiooni ja muu sellise. Oleks ju loomulik, et lapse igapäevaselt vajalik arendustegevus on ühte kohta koondatud,“ rääkis Mölder-Jevdokimov. „Lisaks on koolil sellisel juhul parem ülevaade sellest, mis lapsega toimub. Kui näiteks mõni ei oskagi matemaatikat hästi, siis tuleb jälle välja, et ta on mõnes huviringis väga andekas. See annab jälle võimaluse sedakaudu õpilast paremini suunata.“

Samas möönis õppealajuhataja sedagi, et rasked ajad annavad end kogupäevakooliski tunda. Sel aastal saadi seepärast ka uudse õppemudeli läbi viimiseks vähem raha kui varasemalt.

„Seetõttu pidime kaks ringi tasuliseks tegema. Kohe oli ka näha, et nende täituvus märgatavalt vähenes,“ nentis Mölder-Jevdokimov. See omakorda näitab õppealajuhataja sõnul, kui oluline on kogupäevakoolide teenus, kusjuures seda eriti majanduslikult rasketel aegadel.

„Kui lapsevanem peab valima huviringi ja kommunaalarve tasumise vahel, siis on prioriteet loomulikult viimasel,“ rääkis Mölder-Jevdokimov. „See kõik muudab tasuta huvitegevuste pakkumise võimaluse aga veelgi olulisemaks.“

Samas avaldas Südalinna kooli õppealajuhataja lootust, et kogupäevakoolid kui tuleviku suunanäitajad saavad ühest hetkest alates normaalsuseks, millel on ka pidev rahaline toetus.