“Lotte on humoorikas ja turvaline. Alati ei pea ju olema multikas selline, kus sa püüad kedagi või keegi ajab sind taga. Me soovime, et laps ei peaks juuksed püsti peas ja hirmuhigi otsa ees multikat vaatama. Et me ei peaks teda pidevalt rahustama, et küll see paha kätte saadakse,” lausub Eesti kõige tuntuma lasteraamatu ja multifilmi tegelase joonistanud Heiki Ernits.

Oled selline looja, kel on pidevalt mitu asja korraga käsil, praegu tegeled näiteks Lotte muusikali kujunduse ja raamatute “Leiutajateküla pulmad” ja “Rendikass” illustreerimisega. Kas selline olukord süvenemist ei sega – tegeled ühe asjaga ja samas on pidev mure teiste pärast?

Mulle just meeldib, et mul on mitu asja korraga käes. Näiteks hommikupoolikul teen üht asja, pärastlõunal teen midagi muud. Ühesõnaga, see vaheldus on vajalik, ma väsin muidu ühest teemast ära. Mitte et ma joonistamisest kui niisugusest ära väsiksin, lihtsalt vahepeal tahaks teise teemaga tegelda. Ja järgmisel või ülejärgmisel päeval on palju parem edasi minna selle pooliku asjaga. Kuigi mõne pildi teeks valmis võib-olla ühe päevaga, eelistan siiski toimetada nädal aega ja jupikaupa – viimistleda, panna detaile juurde jne. Niimoodi ma harjusin tegutsema juba filmis, kus on tihtipeale vaja mitu asja korraga lahendada.

Mida kujutab endast Lotte muusikal, samuti raamatud “Leiutajateküla pulmad” ja “Rendikass”, mida nende iseloomustamiseks ütled?

Lotte muusikalis on mul väike roll põhimõtteliselt, seal on lihtsal enamjaolt kostüümid juba eelnevatest etendustest olemas. On küll veidi uusi tegelasi ka, nagu Nohu ja Köha näiteks, neile on muidugi vaja kostüüme.  Kavandeid ma küll ei tee, selleks on eraldi kostüümikunstnik, aga ta võtab aluseks minu joonistused ja ideed, kuidas tegelane võiks välja näha. Kuid enamasti on nad kõik juba olemas ja nüüd on mul vaja lihtsalt edastada veel mingeid taustaelemente. Muusikali peakunstnik on Iir Hermeliin ja vastavalt tema suunistele ma siis tegutsen.
Mis “Leiutajateküla pulmade” raamatusse puutub, siis Janno Põldma on kirjutanud praegu valmis esimese peatüki ja sinna on mul pildid ka pea kõik juba tehtud. Nii et kui samas tempos edasi läheb, siis saame ehk isegi suveks valmis.
“Rendikass” on Pille Kannisto raamat, ma teen paar proovipilti ja vaatame, kuidas see stiil sobib talle. Tunne ütleb, et sobib.

Kuidas üldse Lotte sündis ja tekkis koostöö režissöör Janno Põldmaga?

Jannoga oleme enam-vähem samast ajast Tallinnfilmis. Ta soovis saada animaatoriks, aga seda võimalust tal kohe ei tekkinud. Nii sai esimese hooga hoopis operaator. Ta on väga hea sulega, nii valmis tal lastenäidend “Koera pulm”, kuhu kutsus mind kunstnikuks. Seda mängiti Nukuteatris. Kui saabus 90ndate keskpaik, algasid keerulised ajad. Rahastust sama hösti kui polnud. Ettevõtliku inimesena haaras Janno minu pildid, sõitis Soome ja “trügis” YLE produtsendi uksest sisse. Talle anti viis minutit aega, et oma lugu ära rääkida. Viiest minutist kasvas välja enam kui tunnipikkune jutuajamine ja sõlmitigi koostöölepe lühiseriaali “Tom ja Fluffy” tegemiseks. See sai Soomes sooja vastuvõtu osaliseks ja nad tellisid meilt ka kohe järgmise loo.

 Aga kuna see lugu oli lõppenud, Tom ja Fluffy leidsid teineteist ja abiellusid, siis me mõtlesime, et nüüd oleks vaja mingi uus karakter välja mõelda ja see võiks olla üks tüdruk. Samal ajal võiks ta olla ka loom – ja nii sündiski koeratüdruk Lotte. Seejuures on huvitav, et kui me olime sellest loomast natuke rääkinud, milline ta võiks olla, siis ma võtsin paberi, hakkasin joonistama ja Lotte sai valmis esimese viie minutiga. Hiljem sai teda küll pisut kohendatud – jalad tegin veidi lühemaks ja natuke pontsakamaks muutsin ka. Sellisena ta sobis ja jäigi.

Nii et Lotte sünnipäev oli aastal 1997. Kuidas on võimalik, et ta sündis viie minutiga? Kas ta oli sul kuskil olemas?

No tegelikult ei olnud. Võib-olla kuskil alateadvuses ehk ainult. Siin mängib taas rolli minu suure eeskuju Edgar Valteri fluidum. Kuigi tema loom on Ramses. Aga Lotte puhul – ühesõnaga, ma näen, et siin-seal on seda Edgarit sees ja ma olen sellega väga rahul, et ta seal sees on.

Lotte on selline headusest pakatav filmide ja raamatute sari, aga millise pilguga sa vaatad näiteks ameerikalikke multikaid, kus käib pidevalt üksteisele ärategemine ja teinekord üsna vägivaldsel moel?

Kui ma vaatan neid filme, mida lapsed vaatavad aeg-ajalt suure huviga, näiteks “Jääaeg” üks, kaks, kolm, neli, viis kuus, siis tundub, et tegu on nagu ühe ja sama filmiga, mis on lihtsalt tehtud uuesti. Samad vastuolud, mereröövlid, ahvid ja kes seal veel on. Ma just nüüd vaatasin lapselapsega koos ja mõtlesin, et kurat, tehakse ikka lasteaialastele igasuguseid asju … väike vaataja ei mõtle selle peale, et see mereröövel on nagu mõrtsukas. Me teeme kurjategijast filmi, keda on kujutatud samas igati nunnuna. Ise oleme suutnud hoida seda joont, et Lotte filmides pole ühtegi negatiivset tegelast.

Muidugi, lapsel on ka seda tore vaadata, kui halb saab karistuse ja hea võidab. Me oleme proovinud teha niimoodi, et oleks huvitav vaadata lihtsalt tegevustikku – kuhu nad lähevad, mis nad leiavad, mis on avastanud, mille üle rõõmustavad. Alati ei pea olema nii, et sa püüad kedagi või keegi ajab sind taga. Tõsi, kunagi olen ka ise naernud neid Tomi ja Jerry multikaid vaadates. Aga praegu ma enam neid ei vaataks. Või selline näide – lapsepõlves meeldis mulle hirmsasti “Sipelgas Ferda”. Nüüd hakkasin oma lapselapsele seda ette lugema ja mida ma näen – see on justnagu kommunistliku partei manifest, korralik propagandaraamat ja väga primitiivne. Lugesin talle paar lehte ette, panin raamatu kinni ja riiulisse tagasi. Paljude asjadega on nii, et me ei saagi aru, mida me loeme–vaatame, kui oleme sellises õrnas eas.
Ka Lotte filmide seerial on kergelt juures see kasvatuslik mõju, aga kergelt, mitte didaktiliselt, jumal hoidku. See lihtsalt on ja laps näeb, et on. Et on võimalik headusega ka asju ajada, ei pea tingimata käima mingi vägikaikavedu.

Võib-olla see ümbritsev maailm, kus me elame, on lihtsalt niivõrd ärev ja paraku ka kuri, et niisugune täiesti tavalisi argiseid asju kajastav multikas jätab mulje erilisest headusest, aga lõpuks – miks ka mitte?

Nojah, eks meil on ka eeskujuks olnud Põhjamaade kirjandus, näiteks “Bullerby lapsed”, kus ei ole ka halba. Igasuguseid põnevaid asju juhtub, raamat on humoorikas ja turvaline. Me ju soovime, et kui laps jääb üksinda telekat vaatama, tunneks ta end kaitstuna. Et me ei peaks teda pidevalt rahustama, et küll see paha kätte saadakse, ja ta ei peaks juuksed püsti peas ja hirmuhigi otsa ees seda multikat vaatama. Olen kuulnud meie esimeste filmidega seoses, et lapsi ei saanud teleka eest ära – ikka ja jälle pandi Lotte lood uuesti mängima. Ei noh, ühest küljest on see hea, eks ole, las ta istub siis ja temaga ei juhtu midagi halba. Aga muidugi, liiga palju filmi vaadata pole ka suurem asi, muud on vaja ka teha – joonistada, lugeda, õues käia.

Lottega on seotud ka täiesti omaette tootmisharu alates Lottemaast ja lõpetades kõikvõimalike pisividinatega. Kas sa oled sellega rahul või sulle siiski ka hetketi tundub, et see kaubanduslik külg hakkab liiale minema?

Ei, kui see on tehtud tundlikult. Kui särgi peal on sinu lemmiktegelane, keda sa armastad, siis on ju väga vahva. Kuna Lotte tegelased üksteist ei söö, siis oleme hoidnud seda stiili, et söögiasju meil pole. Lotte kalapulgad on tulnud jutuks, aga kui näiteks Kala pistab pea veest välja ja räägib Lottega juttu, siis on Kala täpselt samasugune tegelane nagu Lotte. Iga paari kuu tagant küll keegi jälle helistab ja teatab, et tahaks midagi söödavat tootma hakata, aga meie põhimõtted ei luba selliseid asju.

Minu eelnev küsimus puudutas ka Lottemaad. Kas huvi selle vastu tuli teile Jannoga üllatusena?

Jah, me olime selles mõttes meeldivalt üllatunud, et seda taheti. Kõigepealt kutsus meid välja EAS ja soovitas, et mõelge selle peale, kas tahaksite teha Lottemaad. Oleksime pidanud kirjutama projekti ja hakkama asja ajama, aga me ise ei saanud sellega hakkama, sest aega ei olnud. Meile küll helistati siis üksjagu ja pakuti maad, kuhu võiks pargi rajada, samas olid meil oma nõudmised – tahtsime, et see oleks mere ääres.
Aga ühel ilusal päeval astus sisse ettevõtja Rein Malsub, istus diivani peale ja hakkas rääkima, et võiks selle Lottemaa nüüd ikka ära teha. Keegi meist vastu ei vaielnud, pealegi olin ma juba välja uurinud ühe sobiliku maalapi Pärnumaal. See kuulus küll Kaitseliidule ja oli just täpselt mere ääres. Seitse-kaheksa hektarit. Malsub suutis asja nii kaugele ajada, et me saime selle Kaitseliidult rendile. Ja kõik ülejäänud asjaajamised hakkasid ka seejärel hargnema. Ehitusload, projektid jne. Meie töö oli täita Lottemaad sisuga. Jah, ise me poleks ilmselt sinnamaani jõudnud. Sellised kabinetiteadlased, nagu me olime, istusime seal ühes väikeses toas kahekesi ja no hakata nii suurt asja ajama nagu Lottemaa – see poleks meile kontimööda olnud.

Kas Lottemaa on sinu jaoks paik, mis hingestab ja inspireerib?

See on väga ilus koht ja seal töötavad väga armsad inimesed, kes seda eluga täidavad. Näitlejad ja kogu see tiim, kes seda elus hoiab, on väga fantastilised. Me käime seal nii tihti kui saab ja Janno veel tihemini kui mina. Ta käib näitlejaid juhendamas, natukene on seal ka abiks ja kirjutab Lottemaale ka igal aastal uued näidendid. Ja mina käin siis, kui midagi uut on vaja sinna joonistada või mingid plakatid teha või mingeid asju kujundada.
Igal aastal olen seal ikka mingi viis-kuus korda – avamisel, lõpetamisel, sünnipäeval ja loomulikult tuleb käia ka jõulumaal.

Oled öelnud, et raamatul ja filmil suurt vahet ei ole – üks on jutu, teine vaatamise raamat. Kuidas jõudsid illustreerimise juurde?

Tänu suurele juhusele, kirjastus Tänapäev oli vist see, kes pakkus mulle ühte väikest brošüüri illustreerida, kus oli Kivirähu mingi jutt sees. Enne seda ma olin teinud muidugi mõningaid illustratsioone ajakirjadesse Pioneer ja Täheke.  Kivirähk mind nagu edutas siis, kui me koos tema ja Janno Põldmaga ühiselt tegutsesime ja Lotte lugusid hakkasime välja mõtlema. Andrus kirjutas sellise raamatu nagu “Kaelkirjak” ja pakkus, et mina võiks seda illustreerida. Ja see oligi vist minu esimene kõvade kaantega illustreeritud lasteraamat.

Sinu marulisele kunstniku ja filmilavastaja karjäärile eelnes mõistagi lapsepõlv. Mis elu sa poisipõlves elasid ja kas miski viitas seal ka sinu tulevasele tööle?

Lapsena elasin maal. Minu ema Helgi Ernits Ansip oli Kurtna algkooli juhataja. Oli selline tore väike kool, umbes saja-aastane. Seal oli ainult neli klassi nagu algkoolis ikka ja samas vaid kaks klassiruumi, nii et kahe klassi tunnid toimusid sageli korraga ühes ruumis. Esimeses klassis oli meil seitse poissi. 
Elasime perega koolimajas oma väikeses korteris. Oli ka väike aiamaa, heinamaa ja meil olid isegi loomad. Vanaema armastas loomi, pidas lehma ja kanu, selles mõttes oli meil muidugi ka pisut taluelu. 
Ema oli ikkagi eelkõige õpetaja, tal polnud maatöödega eriti aega tegeleda.  Mina käisin seal algkoolis muidugi ema käe all ja pärast läksime edasi Kohila keskkooli, mille ma lõpetasin 1971. aastal. Keskkoolis hakkasin joonistama koos sõprade ja klassikaaslastega seinalehele pildikesi. Üllar Ende oli üks neist, kes kirjutas lugusid sellest, mis parajasti nädala jooksul juhtunud oli, ja mina lisasin karikatuuri sinna juurde. Üllarist saigi ajakirjanik, ta oli omal ajal Sädemes tööl ja kirjutab minu teada eri ajakirjadesse tänini. Minust sai kunstnik, seega me mõlemad jätkasime koolis alustatud rada, mis ju tegelikult andiski oma suunise terveks eluks kaasa.

Kas see vanaema loomaarmastus seal lapsepõlvekodus kuidagi sulle ka külge hakkas? Sinu piltidest kiirgab väga suur sümpaatia karvaste ja suleliste vastu.

Kellele siis loomad ei meeldiks! Arvan, et ikka kõigile, ja pole minagi ses mõttes mingi erand. Küllap loomadega kokku puutumine tegi nad mulle lihtsalt veelgi lähedasemaks. Ehkki koolipõlves ma mingi eriline loomajoonistaja polnud, rohkem huvitasid inimesed, kõikvõimalikud imelikud tegelased ja muu taoline.  Siis ühel hetkel viis elu sellesse etappi, et hakkasin neid sulelisi ja karvaseid üha rohkem joonistama.

Sinu joonistusoskust täiendas pedagoogilises instituudis joonistamise ja tööõpetuse eriala, mida läksid õppima, sest pinginaaber kutsus. Alati on keegi olnud su tegemistes eestvedaja – millega seda seletada?

Ma ei tea, olen võib-olla natuke staatiline. Jään hea meelega paigale, ei julge kuskile end toppida. Sõltun teiste pealehakkamisest, initsiatiivist. Mingil moel on see nii tänaseni välja. Mul on olnud palju igasuguseid mõtteid, näiteks olen tahtnud õppida tsirkuseartistiks. Kohila keskkoolis oli näitering ja andsime ka etendusi mitu kuud aastas. Kui olid mingid peod, sai sealgi esinetud. Koos ühe klassikaaslasega tegime koomilisi etteasteid ja korraks kaalusin isegi lavakunstikateedri eksamitele minekut. 
Aga mul ei ole näitlejatöö jaoks head häält. Kui ma näiteks paar tundi järjest pean rääkima, väsib hääl lihtsalt ära. Hiljem koolis töötades tuli see vägagi esile.
Pedasse sai mindud tõepoolest tänu pinginaabrile, kes leidis, et tema võiks õppida käsitööd, joonistamist ja joonestamist ehk eriala, kus oli kolm asja koos. Klassivend suurt ei joonistanud aga oli see-eest osav käsitööline. Siis  mõtlesingi, et võiks ju ka temaga koos proovida, on nagu julgem.
Eksamid läksid korda ja nii ma sinna sisse saingi. Täitsa tore oli. Noh, tollasesse kunstiinstituuti ma ei oleks julgenud minna, sest arvasin, et mu joonistusoskus pole piisav. Ma ei olnud ju peale karikatuuride midagi muud joonistanud.
Aga ma ei kahetse, et pedasse läksin, kuna see haridus osutus universaalseks – seal sai väga palju eri asju teada. Näiteks käsitööõpetus – kõikvõimalikud tööpingid ja masinaid, millega omandasin teatava vilumuse, mis jälle omakorda avardas maailmanägemist.
Joonestamine oli tollal väga kuiv ja karm, sel ajal ei olnud ju mingeid arvuteid, kõike tuli teha ülipeente pliiatsite ja joonlaudadega. Aga joonistamine ja maalimine olid muidugi lemmikud, meil olid väga professionaalsed õppejõud. Nad nõudsid ka väga ilusat pilti, andsid oma korralikke suunised ning olid nõudlikud. Kõik, mis ma seal õppisin ja omandasin, on elu jooksul ilusasti ära kulunud. Kulub praegugi.

Pärast instituudi lõpetamist läksid sa Tallinna 42. keskkooli tööõpetuse õpetajaks. Aga kuskilt kaugelt hakkas helendama ka filmituluke?

Jällegi minu grupivend Valter Uusberg oli see, kes initsiatiivi ilmutas. Ta leidis kuulutuse, kus oli kirjas, et Tallinnfilmi joonisfilmi osakond otsib endale animaatoreid, joonistavaid kunstnikke ja igasuguseid selliseid tegelasi. Nõnda siis Valter kutsuski, et lähme proovime, võtame pildid kaasa ja vaatame, eks. Ma poleks ise iialgi selle peale tulnud, et sinna minna. Aga muidugi, enne seda oli veel üks väga oluline episood – ma hakkasin, seekord küll omal algatusel, käima kultuuriülikoolis karikaturistide kursusel, mida tol aastal juhendas Edgar Valter. Ja temalt sain ma ikka väga palju inspiratsiooni edaspidiseks. Temaga kohtumine, tema juhendamine pani justkui minu järgneva elu paika ja seda peaaegu otseses mõttes. Nii läksimegi siis Valter Uusbergiga Tallinnfilmi, kohtusime Rein Raamatuga, näitasime pilte, ajasime juttu ja ta ütles, et olete valitud, tulge. Edasi läks nii, et andsin koolis hommikupoolikul tunnid ära, pärast keskpäeva jõudsin stuudiosse, kus töötasin teinekord hilisõhtuni. Lõpuks riputasin koolis kitli varna, sest lastele ei saa tundi anda, kui mõtted on mujal. Olin aasta sõjaväes ja pärast läksin Joonisfilmi tööle. Aasta oli siis 1979.

Kahe isanda teener ei jaksa lõputult olla ja joonisfilm oli muidugi piisavalt atraktiivne ka, et sind enda poole tõmmata.

See oli jah … ikkagi joonistamine! Näiteks kunstiõpetuse õpetajana oleksin ehk suutnud kahel rindel edasi tegutseda, sest koolis andis neid tunde ju ka sättida, aga seda tööõpetust oli ikkagi väga palju. Lisaks oli tööõpetuse õpetajal koolis ka muid ülesandeid – lambipirne tuli vahetada ja muidki parandustöid ette võtta. Ega teisi seal väga ei olnudki, kellel oli kohe kittel selga panna ja käised üles käärida. Nii et pikapeale kasvas kõik üle pea ja päev jäi liiga lühikeseks.

Kas filmistuudiosse sisseelamine sujus kenasti ja tasapisi tuli ka enesekindlust juurde, et sa ei vajanud enam nii väga inimest, kes sind tagant tõukaks?

Seal olid eesmärgid, pidid tegema teatud asju kindlaks päevaks ja kellaajaks. Inimesed ootasid su järel ja oligi tõsine meeskonnatöö. Sinu valmis pilt käib mitme inimese käest läbi – ühed hakkavad sellele animatsiooni joonistama, teised joonistavad puhtalt ringi, kui ei ole eraldi värvikunstnikku, pead ise sobivad värvid juurde mõtlema. Ühesõnaga – ei saa viivitama või unistama jääda, pigem tuleb natukene teisi enda järel vedada. Ja siis on muidugi hea, kui keegi sind ka veab, näiteks mind vedas Rein Raamat, tema oli filmirežissöör, boss, kes ütles, kuidas peab olema ja kuidas töö käib.

Mis oli sinu esimene film?

Esimene oli 1981. aastal “Kohtumine” lühifilmide kassetis “1+1+1”. Järgnes “Kalle ja koll” 1984. aastal. “Ramsese vempude” neli osa tegime koostöös Edgar Valteriga. Enne jäi lisamata, et ma ei imetle teda üksnes kunstnikuna – Edgar oli ka inimesena täiesti võrratu! Lahke, sõbralik, oivalise huumorimeelega. Me olime nagu ühest puust välja kasvanud, ühest tüvest, tema on see suur ja jäme, mina peenike. Valter on tõeline suurkuju igas mõttes meie väikeses Eestis.
Aga ma pean ütlema, et olen ikka alati parem kunstnikuna kui režissöörina, sest mul on lihtsam väljendada oma mõtteid joonistades.

Paarikümne aasta jooksul on sinu illustreeritud raamatuid kogunenud ikkagi üksjagu.

Ma ei ole isegi kokku lugenud. Kui nüüd mõelda siis jah – Lotte suuri raamatuid on seitse, siis veel Janno Põldma kirjutatud “Lepatriinude jõulud”, ja toredaid autoreid on olnud veel. Näiteks Kristiina Kass, kellega koos tegime “Nõianeiu Nöbinina” sarja. Kristiina on kirjutanud ka “Õpetaja Kusti kummitab” ja seal on samuti minu pildid. Enamik raamatuid olen illustreerinud Joonisfilmis töötamise ajal. Olin hommikuti kell kaheksa juba kohal, sest lapsed läksid kooli ja lasteaeda, pere igahommikune ajakava oli selline. Siis oli mul kaks tundi aega raamatutesse süveneda ja kell 10 hakkasime filmiga tegelema. Nii see aeg kulus. Praegu olen pensionil ja mul on terve päev aega illustreerida.

Igal kolmapäeval saab Eesti Ekspressi ostja või tellija imetleda ja itsitada sinu karikatuuri. On selline väike rubriik “Ernitsa maailm”. Mis sinna järgmiseks tuleb?

Vaat kui ma teaks seda, mis siis viga oleks! Muide, just täna ongi see päev, kus pean pildi valmis tegema, täpsemalt on mul aega joonistada kuni homse hommikuni. Tavaliselt tegelen asjaga õhtupoolikul, päeval  teen muid asju, et ennast kurssi viia sellega, mis ümberringi toimub. Ilmselt teen seekord midagi valimistest, sest hakkab jälle pihta see trall. Ekspressi teen karikatuure juba 1993. aastast, nüüd sel aastal saab 30 aastat täis.

Kas sinu meelest on meil ka selliseid tõeliselt ühiskonna valupunkte rõhutavaid karikatuure, nagu näiteks enne sõda tegi Gori? Või on ainult selliseid üksikuid erakondi pilkavad nalju?

Ma ei tea, võib-olla aeg on nii palju muutunud, et selliseid karikatuure enam ei tehta.  Kuskil seitsmekümnendatel muutus karikatuur  abstraktsemaks, nagu kunstiks kunstis, seal oli mingi absurdihuumor ja tekkisid ka uued terminid.

Tekkis must huumor, mis polnud üldse kuidagimoodi eluga seotud, pigem võis rääkida mõttemängudest. Ja see realistlik kujutamislaad kaotas suurel määral populaarsust, keegi enam nii ei teinud. Olustiku huumor oli sel ajal põlu all. Samas ei viitsinud ka keegi teha lõputult nalju kojameestest, mis oli tollal justkui lubatud. Tõsi, kui ma noor olin, eksisteeris Pikris selline rubriik nagu “Noorte sulesähvatused” ja kui karikatuur vähegi tsensuuri läbis siis võis selle sinna panna. Ka minu pilte avaldati seal.
Alates 90ndatest sai hakata muidugi vabalt ja igal teemal karikatuure joonistama, praegu on mõned päevalehed nagu Õhtuleht, Ekspress, Postimees need kohad, kus pilkepilte näeb. Ega suurt rohkem neid lehti polegi. Omaaegne ainulaadne Pikker läks hingusele, seda ei peetud enam vajalikuks ega olnud võimalust seda  elus hoida.

Kunagises intervjuus  rääkisid, et vahetevahel tunned muret, kuidas teised hakkama saavad ja kuidas sa teisi võimalusel ka aitad.  Tänasel päeval on abivajajaid endiselt piisavalt, nii sõjapõgenike kui ka oma inimeste näol. Kas sinu suhtumine on jätkuvalt sama ja võimalusel aitad inimesi või oled rohkem endasse tõmbunud?

Eks see tihtipeale on ikka tõesti nii, et kui sa mingi kindla eriala peal oled ja selles valdkonnas liigud, siis eladki nagu mingis mullis ega tea, mis mujal toimub. Ja ongi väga ilus. Aga muidugi, kui kuuled, näed ja loed, mida paljud lehed ning telesaated räägivad inimestest, kes elavad mitte nii nagu sina, siis hakkad mõtlema. Kindlasti ma panen üht-teist toiduabisse, kui poodi lähen, ja muidugi on vaja aidata Ukrainat selles sõjas. Veel olen aeg-ajalt toetanud Hooandjat, kui olen näinud seal mõnd huvipakkuvat projekti. Kui aidata saab ja võimalik on, siis teen seda kindlasti.

Kas sul pole tulnud mõtet korraldada üks eriti suurejooneline isikunäitus, kus muuhulgas oleks ka arvestatav hulk karikatuure?

No vaata, tegelikult mul on olnud küll igal aastal mingi näitus, aga sel aastal ei ole keegi veel ruume pakkunud. Mul oleks nüüd uute raamatute pilte küll jälle võtta, välja printida ja seinale panna. Karikatuure võiks samuti panna. Nii et kui keegi tahab, siis ta võib hakata mulle peale käima ja siis ma võib-olla isegi teen mingi näituse. Nagu sa oled juba aru saanud, olen ma ikka niisugune  kergesti mõjutatav inimene, kes ise midagi väga ei viitsi ette võtta. Praegu ma teen veel ühte raamatut, millest enne juttu polnud. Homme saan kirjastajaga kokku, räägime. Ekspressis ilmunud valimisteteemalistest karikatuuridest tahaks ta välja anda ühe kogumiku. Veel ei ole selge, kas see tuleb, aga kui tuleb, siis igatahes enne viiendat märtsi. Pildid on olemas, vaja on see kõik kuidagi kokku siduda.

Kuidas näeb sinu jaoks välja üks otsast lõpuni õnnestunud päev?

See on selline päev, et on õnnestunud mingi pilt lõpetada või siis alustada ja sellega natuke tööd teha. Mulle meeldib ka rahulikult istuda, puhata, koeraga välja minna. Siis kuskil kohvikus väike kohv ja sai võtta. Kindlasti on see ka õnnestunud päev, kui sa pole õues libedaga kukkunud. Mulle meeldib rahulik elu.