Asfaldiaugud on nagu pereliikmed. Selles mõttes, et tunned nende asukoha ja arengu vastu pidevat huvi. Ainsa erinevusega, et püüad neid teel tööle või koju vältida ning rõõmustad, kui nad surevad, ja kurvastad, kui nad sünnivad.
Ilmselt on paljudel läheneva kevade eel oma “isiklikud” asfaldiaugud. Kui suundun linnast välja – mõnel nädalalõpu tavamarsruudil riigimaanteel, kus sagedasti sõidan –, püüan neid auke n-ö pähe õppida. Teehooldajad on üldiselt tublid, nad panevad maantee äärde ikka hoiatusmärgid välja. Aga kohtumisest “sugulasega” ja konfliktist auto veermikuga päästab valdavalt vaid enda tähelepanelikkus. Mõtlen, et mis saab, kui kogenematum juht teeb august pääsemiseks ootamatu jõnksu ja põrkab vastutulijaga kokku või ajab jalakäija alla.
Soojemal ajal valatakse augud täis. Järgmise aasta talveni on “omastest” rahu.
Kõik see on muidugi karjuvas vastuolus meie püüdlustega saastusvabama ja vähema arvu autodega ühiskonna poole. Isegi neile, kes ainult sõidavad Tallinna hästi korras hoitud tänavatel, annavad riigimaanteedes vohama hakkavad augud õigustuse maasturi pidamiseks või soetamiseks. Linnamaasturid on meil niigi populaarseim autoliik.
Ja arvud on siin päris karmid: teehoiu riiklik rahastus meenutab ise kevadist, servadest järjest suuremaks arenevat asfaldiauku. Mida suuremaks rahastusvõlg kasvab, seda raskem on seda hiljem täita. Seda rohkem see lõhub. Veel 2020. aastal oli riigiteede arendamisse ja korrashoidu panustatav raha tublisti üle 300 mln. Tänavuseks on see kahanenud laias laastus 100 mln euro võrra ja kukub aastaks 2025 90 mln lähedale, olles seega kolmandik 2020. a panusest. Juhul muidugi, kui nüüd järgmine valitsus midagi kiiresti ette ei võta.
Seega on meil julgeolekukriis, majanduskriis seotuna energiakriisiga ja tervishoiukriis, millele lisandub nüüd teedekriis. Kui ehitada samas tempos kui viimased 30 aastat, saavad Eesti kolm põhimaanteed neljarajaliseks alles saja aasta pärast. Teede olukorra poolest on meist ette jõudnud nii Läti, Leedu kui ka näiteks Poola ja Ungari.
Tallinnas on samas investeeringusummad teedesse-tänavatesse suurenenud, mis näitab, et kriisidele ei tohi alla vanduda. Kui 2018 oli see number 53 mln, siis tänavu 78,1.
Millised on erakondade vaated asjale? Vastus on, et polegi. Valimiste eel hoidutakse igast teemast, mis võiks valijat kuidagi ehmatada. Esimene, mida saaks igal juhul teha, on kütuseaktsiisi suunamine tee-ehitusse ja korrashoidu. Aktsiis peaks ikkagi olema autojuhi otsene maks selleks, et oleks, millel sõita. Kütuseaktsiisi laekub meil, muide, pool miljardit aastas.
