Nobedate näppudega vanaema sütitas bussifirma ja rokiklubi Tapper omanikus Riho Toomras kire pitside loomise vastu. Teismeeast saadik kudunud Toomra kunstpitside kogusse kuulub ligi 70 tööd.

Mees ise ütleb oma suurte kudumite kohta, et need on pildid. Ka praegu on tal pooleli üks töö, millega sai alustatud juba pool aastat tagasi – niiti on selle peale kulunud umbes 4 km ja lõpp paistab. “Mul on siin üks järjekordne Nieblingi töö, Sabiine vist oli mustri nimi. Viimane rida on käsil. Kui töö valmis, saab selle siis maha heegeldada, tärgeldada ja kuhugi välja panna, kui kellelgi on huvi,” rääkis Toomra.
Pildid, mida mees koob, on valdavalt pitsi suurmeistri sakslase Herbert Richard Nieblingi mustrite järgi. Saanud inspiratsiooni loodusest ja taimestikust, kannavad ka Nieblingi tööd nii vormilt kui pealkirjas edasi loodusemotiive – mustritelgi on nimeks näiteks Paabulind, Tulbikimp või Nisulill.
Riho sõnul nõuavad Nieblingi mustrid palju kannatust ja aega, ühe pitsi kudumine võtab kolm kuud, kui teha seda iga päev. Sellest tuleb ka kunstpitsi hind – kuigi Toomra oma pitse põhimõtteliselt ei müü, võiks ühe suurema töö hinnaks kujuneda ligi 5000 eurot.

Aitab igavust peletada

Toomra koob pitse juba teismeeast saati. Kõik sai alguse vanaemast, kes poisi kuduma õpetas. Ta ise ütleb, et kui vanaema asemel, kes koob ilusaid linikuid, oleks olnud vanaisa, kes punub korve või teeb kunstnikerdustega esmaabikappe, läinuks ilmselt teisiti. “Siis ju ei olnud telefone ega mingisuguseid imevidinaid, millega oma aega sisustada,” meenutas Toomra. “Külaskäik vanaema juurde lõppes tavaliselt ikka sellega, et kõlgutasid jalga ja ühel hetkel tekkis mõte, et kaua siis võib niisama, äkki leiad mulle töövahendid ja proovin ka kätt.”

Veel viimaseid päevi avatud

Käsilolevat tööd kirjeldas Toomra kui väga huvitavat. “Niebling on võtnud motiivi, toonud selle tsentrisse ja pigistanud kokku, mis tekitab ruumilise efekti, nagu oleks neli lampi taga,” avas ta Niebling mustrite fenomeni ning tõi näiteks ka ühe Granaatõuna nimelise töö. “Siin on näha, et granaatõuna motiiv on üsna peen ja samamoodi mõnest silmusest üsna kiiresti suurelt välja paisutatud,” selgitas ta. “Siia jäävad voldid sisse nagu sellel õiel on ja otsa on tehtud veel lahti minevad nupukesed. Jube tüütu oli neid teha, kaua sa ikka kerid mitukümmend ringi ümber varraste.”
Riho Toomra peab lisaks veel bussifirmat ja korraldab kontsertreise. “Eks see rokkmuusika on mu elu osa olnud ikka väga varasest noorusest, mingisugused hobid peavad ju olema,” lausus ta. “No mis sa seal kodus ikka teed? Kui telekas või raadio mängib, siis kood või heegeldad ringikese või paar, vahepeal töö jälle seisab. Aga mingil hetkel saab see valmis ja siis tuleb jälle otsida mustrite hulgast, et kas on midagi põnevat, mida võiks teha. See on ajaviide, ma ei ärka hommikul mõttega, et tahaksin hullult kududa, aga päeva peale tekib ikka selline tunne, et niisama ei viitsi istuda, vaid võiks midagi kätte võtta. Arvutit ei jõua ka jõllitada kogu aeg.”
Toomra näppude vahel sündinud lummavaid kunstkudumeid saab Haabersti päevakeskuses imetleda veel viimaseid päevi ehk jaanuari lõpuni.